Kui emaste innaaeg läheneb...*

Kui keegi on vahepeal hakanud mõtlema et mul on siin jõle vägev elu ja plaanib ka selle töö peale  tulla, siis mul on mõned head nõuanded, kuidas juba kodus harjutama hakata. Treenimist vajavad eelkõige vaimsed oskused, kuid õnneks on siinseid olukordi edukalt võimalik kodustes tingimustes simuleerida.

Juhtkoertele käskluste andmist saab proovida järgmise harjutusega: seisa köögilaua ääres, vali meelepärased kaks lauajalga ja hakka neile «dzii» (paremale) ja «haa» (vasakule) karjuma. Sealjuures oota pidevalt, et lauajalad end soovitud suunas liigutaksid. Et olukord oleks realistlikum võid lauajalgadele nimed panna, näiteks Lülle ja Missy on sobivad. Jätka harjutust vähemalt kaks tundi või kauem, oleneb kui pikki matku soovid juhtima hakata. Ilmselt juhtub, et sa lähed harjutuse käigus närvi. See on normaalne.

Järgmine harjutus: mine suahiilikeelsesse lastesõime, kolmeaastaste autistide rühma. Püüa saada 25 last viiestesse gruppidesse pooleks tunniks seisma andes neile eestikeelseid käsklusi. Parima tulemuse (loe viharavi) saavutamiseks käi lasteaias terve hooaja vältel kaks korda päevas. Võib juhtuda, et lähed harjutuse käigus paar korda närvi. See on normaalne.

Viimaks proovi mediteerimist. Lõdvestu, viska kõik mõtted peast välja ja püüa kuulata vaikust. Kui hakkad mõne aja pärast oma peas kuulma koerte haukumist, oled õigel teel. Oled jõudnud oma meeltesügavusse, mitte midagi muud su peas ei ole. Koerad. Just selliseks muutud sa juba paari kuu pärast.

*postitus on sündinud koostöös hormonaalsete emastega. Enamasti on meil siiski normaalsed koerad.

Esimene päike Langdaltindenil

Nagu näha pole siin blogis kaugeltki mitte kinni peetud lubadusest iga päev kirjutada. Mitte et nüüd otseselt igav oleks.. Pigem on siin nagu kaitseväes, kus toimuv on naljakas ja mõtestatud ainult siseringis, võõrastele peaks iga nalja kahe kuu taguste sündmustega alustama ja siis see poleks enam huvitav.

***
Viimastel päevadel on päike mööda mägesid suure hooga allapoole roninud, aga iga kord enne meie orgu jõudmist looja ära läinud. Iga päev on mäed erinevat värvi. Fargetid (värviline aeg) ütlevad nad selle kohta ja jumala õigesti öeldud. Ilus on.







Tahtsin juba tükk aega hirmsat moodi väiksele matkale minna, viimane oli 15. jaanuaril ja see ajavahe tundus juba tohutu. Täna siis vaatasime Vinteriga et päike on juba nii kõrgel küll, et mäe peal selle nägemiseks väga kõrgele ronima ei pea. Vinter poleks nagunii jooksma läinud oma õlavigastusega nii et sai kaks asja ühendada - koerajalutamine ja mäeskäik.

Auto muidugi käima ei läinud, sest külma oli -23. Ta meil alla -20 kraadi ei käivitu. Tegelikult polnud hullu ka, sest kodust mäkke jalutamine võttis aega napilt 1,5h ja seegi oli igal sammul pause täis pikitud. Kohale jõudes oli päikeseni veel aega, jalutasime niisama ringi ja otsisime õiget rada tippu. Nõlv oli selleks aga liiga järsk ja libe, jätsime selle plaani kohe  paarisaja meetri pärast katki, sest ei räätsade metallsakid ega koeraküüned tahtnud väga seal jääl pidada.

Vinter üritamas püsti püsida

Lõpuks istusime maha ja lihtsalt ootasime kuni päike meieni jõudis. Mõnus... Vinter lasi kohe silma looja kui esimesed kiired ta tumedat karva soojendama hakkasid. Tegime pilte ja nautisime hetke. Mina sõin banaani, Vinter sõi samal ajal ühe hiire. Maast lume alt leidis. Kaugemal rühkis üks suusataja hea hooga mäkke. Kui meie alla tulime, keeras parajasti nina kõige järsema mäe poole ja ei paistnud isegi sammu aeglustavat. Need norrakad on ikka hullud. See nõlv seal on jõhker!




Suusataja mööda seina üles jalutamas




Vinter laseb silma looja

Alla jõudsime suusatajaga samal ajal. Mees elaski sealsamas, hoovis oli tal mingi väike hütt, kus spordivarustust hoida ja iga matka alustada ja lõpetada (norrakate värk noh, kui mujal hütti pole, tuleb kasvõi oma hoovi 3x3m majake püsti lüüa). Läksime korraks sisse ka, sain matkasuuskade osas veidi tarkust juurde. Ma polnud kusjuures üldse teadlik, et tavalistele klassikasuuskadele ka neid «nahkasid» müüakse. Raudselt tuleb ära proovida, õigeid mäe-ega matkasuuski meil siin pole kahjuks.

Koju jõudsin juba enne hommikuse tripi lõppu. 4h ja väike mägimatk tehtud. Jäime mõlemad Vinteriga väga rahule oma esimese päikesega :) Novembri algusest jaanuari lõpuni kestis siis minu jaoks «pime» aeg.

Külmetamisest

Nii külm on!! Ei saagi aru, mis juhtunud on, et sama -25 kraadi, mis jõulude ajal võimaldas mägedes matkata, on praegu häirivalt külm. Köögis on pea nädal aega vesi jääs, kuigi puhur üürgab täisvõimsusel. Peseme vannitoas wc-poti kõrval nõusid. Eile jäätus pealambi nupp kinni ja õhtul saabastest vilte välja võttes olid ka need sinna kinni jäätunud. Rääkimata sellest, et sitakorjamine, kelkude parandamine jms toimetused on raskendatud. Või sellest, et pidin täna evakueerima tagasi baaslaagrisse Saudi-Araabia turistid, kes kelgul liikumatult istusid ja külma pärast nutsid. Ilmselt on õhuniiskus mingil põhjusel suurem ja see teeb külma raskemini talutavaks.

Koerad millegipärast hakkasid selle suure külmaga kuudi asemel augus magama :D Sõitma minnes lõdisevad nagu haavalehed, hea et üle platsi hammaste plaginat kuulda ei ole. Iga kord kui seisma jääme hakatakse soojendamiseks käppi lakkuma. Aga ikka vaja augus magada. Nunnukesed.

Muidu on siin praegu iga päevaga ilusam. No see päikese kuma mägedel... Ma sõidan neid samu radu  iga päev ja see tundub ikka iga päev teistmoodi ilus.

Blogger ei lase täna millegipärast pilte lisada, aga sellest pole midagi, sest kõike näeb mu instagramist @k_rebane

Vaheldusest ja taipamisest

Väike puhkus Osooni võttegrupiga on edukalt selja taga ning aeg tavarutiini naasta. Olid värskendavad kaks päeva. Breivikeideti ainuke pisikene miinus ongi see, et siin pole peaaegu mitte midagi ega kedagi ning vahel harva tekib tunne, et jube vahva oleks kasvõi korraks välja saada. Nii et ma olen alati äärmiselt tänulik kui mul see võimalus avaneb. Kohe hoopis värskem tunne, kui oled natuke uute inimestega suhelda saanud. Järgmine asi mida oodata on nüüd siis päike. Varsti-varsti. Mäetippudel liigub päikese peegeldus iga päevaga allapoole.

Üks lahe asi mis kaasneb inimestega on see, et nad meenutavad tavaliselt, kui väärtuslik see aeg siin ikka on. Ise võib juba vaikselt ära harjuma hakata. Eneseteostusvajadus ja vahelduse otsimise kirg võtavad võimust ja  üksi siin toimetades hakkab vahel mõte libisema mingitele muudele kohtadele kus veel olla tahaks, matkadele, järgmistele töökohtadele.... ära praegusest hetkest. Siis on hea, kui keegi on su elust vaimustuses ja tuletab meelde, et praegune hetk siinsamas on fantastiline! Täiesti imeline! Mul ei ole tegelikult vaja mitte kuskile minna, ma oleksin äärmiselt rumal, kui siit praegu ära tahaksin. 

Tegelikult ei tahagi. Lihtsalt suve osas tuleb mingi hetk midagi otsustada.

See insta story meenutas mulle paari aasta tagust iseennast ja seda igatsuse tunnet, mis ma iga kord Norrast ära minnes tundsin. Nagu kistaks kodust minema ja kunagi ei tea, kas ja millal tagasi saad. Ma vist võin enda ja oma valikutega päris rahul olla, et ma olen päriselt suutnud seada asjad nii, et ma elangi oma unistuste elu, sedasama, mida ma nii kaua olen eemalt imetlenud.

Gaasipriimustest

Pärast seda, kui ma ajateenistuses oma jala põlema panin, olen vältinud piiritusel töötavaid pliite nagu tuld (hehe!). Pealegi on jube ebamugav kui see kotis haiseb ja lekib. Gaasipriimus seevastu tundub päris turvaline. Pealegi on balloonid kergesti kättesaadavad ja ka põleti leiab päris odavalt. Mulle on siiamaani hästi sobinud.

Täna kui Osooni võttegrupi matka planeerisime, tulid Tomasega jutuks erinevad priimused ja nende ohutus. Nii Tomas kui Charlotte peavad piiritusepliiti igal juhul paremaks, kui gaasi, sest neil olevat kogemusi plahvatavate balloonidega! Neljaliikmelisel perekonnal oli gaasipriimus telgis plahvatanud, vanaisa suutis ühe lapselapse talle peale hüpates päästa, kuid ise suri koos teise lapse ja oma naisega. Googel, vana tõbras, paljastas veel mimeid artikleid ja videoid plahvatavatest matkapliitidest, nii et ma kaalun nüüd ikka väga tõsiselt bensiinile üle minemist. 

Võeh! Ja mul on veel mingi odav põleti ka, mis peale keerates gaasi välja laseb ning pikalt kasutades kuumaks läheb. Googeldasin endale vist järjekordse foobia.

Kas kellelgi on kunagi gaasipriimusega mingeid ohtlikke olukordi esinenud?

Päikesetervitusmatk Nakkefjelleti jalamile

Täna oli esimene päev, kui päike siin laiuskraadil üle horisondi tõusis. Näha teda muidugi veel pole, mäed on ümberringi. Sellegipoolest otsustasime päikese tagasitulekut tähistada väikese matkaga ühele meie «hoovimägedest», Nakkefjelletile.

Ma ei jõua ikka ära imestada, kui imeline see on, et meil oli jälle vabal päeval suurepärane matkailm ja et see päike ka just täna tagasi tuli!
Ja seda, kui lahe on, et me elame kohas, kus saab vaba päeva hommikul spontaanselt otsustada, millisele mäele me ronime!

Üle Nakkefjelleti viib matkarada, aga me päris kogu teed käia ei plaaninud. Minu eesmärk oli tõusta puudepiirist kõrgemale, et vaadet nautida ja loodetavasti ka teisele poole mäge näha. Suusatasime nii kaugele kui sai, sealt edasi läksime räätsadega. Kohe puudepiirist ülespoole jõudes hakkas tugev tuul meid alla tagasi puhuma. Tegime kiirelt pilte ja hakkasime laskuma, ega kaugemale poleks tahtnudki minna, nõlv oli järsk ja jäine ning tuul tugevam kui mugav oleks olnud. Nägime ka ühte kohta, kus umbes nädala eest väike laviin oli olnud. Praeguse ilmaga võis laviinide osas õnneks üsna muretu olla.

Alla mäe varju jõudes oli jälle täielik külmunud (tuule)vaikus. Suusad tegid jääkoorikuga lumel sellist lärmi, et kogu org kuulis.




Mu unistuste kodu võib vabalt selline olla:D

Sellised nõlvad. Räätsadega ukerdas hädapärast mööda jääd üles.

Pilt on tehtud istudes sellepärast, et tuule käes seista eriti ei julgenud :D

Kui koerad tööst tüdinema hakkavad...

Ma olen kelgukoerablogisid ikka üksjagu lugenud, aga mitte kusagilt pole silma hakanud selliseid asju, mis siin jumala tavapärased on.

Näiteks eile läks meil üks koer poole tööpäeva pealt koju ära. Sven aitas parajasti tiimidel startida, kui märkas, kuidas Tøff ilma rakmete ja kaelarihmata kuuti jookseb. Hetk tagasi sai see tiim välja saadetud ja kõik koerad olid veel kenasti rivis. Oli pime ja mina ei teadnud muidugi midagi enne kui tund aega sõidetud oli ning ma pausi kohas kelku kinni siduma läksin. Päris hea üllatus oli viie koera asemel näha nelja. Kaelarihm ja rakmed lohisesid kelgu all järgi. Turistid ise olid jube närvis, arvasid vist, et see koer jooksis kuhugi mägedesse ega anna enam iial näole.

Tegelikult oli meil kokku lepitud ka öine hädamärguanne - pealambi ees käega lehvitamine - aga loomulikult olid nad selle unustanud ja pidid tund aega sõitma, ilma et saaksid midagi mulle teada anda. Rahustasin nad siis maha, et see koer on ammu kuudis ja sööb küpsiseid. Õnneks oli rada too õhtu väga kiire ja turistid said nelja koeraga ka kenasti sõidetud. Virmalised õnneks parandavad ka alati rahva tuju.

Teine täiesti igapäevane nähtus on see, et Juhtkoer Harley mõtleb liiga palju oma peaga ja ei lähe enda ees olevale kelgule järele. Kui veel kelgul satuvad olema sellised turistid, kes rohkem taevasse vahivad kui sõitmisega tegelevad, siis võibki Harley tiim jumal teab kus lõpetada. Mingi hetk saavad koerad muidugi aru ja jäävad seima, kõrvad lontis. Giidil on aga tükk tegu, et nad metsast kuidagi üles leida ja tagasi rivisse saada.

Eks see sama rada pidi tiirutamine läheb koertele ka tüütuks. Nagu liinitööd teeks - paremale, vasakule, vasakule, paremale, paremale... uups! Vasakule oli hoopis... No võtab vahel kõrva lonti. Arusaadav.

Esimene kord kui see juhtus, olin ma täiega närvis. Ma kaotasin just kuus koera ja kaks turisti ära!!! Kus nad on?! Autoteel?! No eriti nõme tunne oli.

Nüüdseks on see tavaline, selle vahega, et ma ei kaota neid enam päris ära, sest veendun iga teeristi peal eriti hoolikalt, kuhu suunda kallis Harley seekord keeras.

Saage tuttavaks - isetegevust armastav Harley.






Ja need koerad siin on tegelikult võrreldes enamike turistikoertega väga hästi kasvatatud. Võimalik muidugi, et mujal on selliseid vahejuhtumeid veel rohkem ja kõik giidid on nii surmani tüdinud, et ei hakka tühjast numbrit tegemagi.

Supist ja saamidest

Väljas on kaks päeva paduvihma sadanud, mitte midagi kirjutamisväärset ei toimu. Sven andis hüva nõu, et ma supist kirjutaksin. Saagu siis supilugu!

Supp pole siin mingi tavaline lurr, vaid pesuehtsate Saami tüüpide traditsiooniline toit. Paned põhjapõdratükid potti, lõigud juurde vaba käega suured tükid kapsast ja porgandit ning keedad kaks-kolm tundi. Ei mingeid muid maitseaineid peale soola. Eesmärk on see, et oleks võimalikult lihtne. Tulemuseks on imepehme ja maitsev liha ja tummine puljong, mida tassist peale juuakse.

Põhjapõdraliha on saamide sõnul kõige tervislikum toit üldse. Rasv pidavat sisaldama ainult omega 3 ja 6 rasvhappeid ning lihavalk olevat eriti hästi omastatav ja kvaliteetne. Muidugi tuleb siinkohal arvesse võtta, et põhjapõdrad on saamidele ülitähtsad tegelased ja iga nende karvajuppi ja kehaosa kiidetakse taevani. Nii et ma ei tea lubada, kas neil tervislikkuse väidetel ka teaduslik tõepõhi all on. Maitsev oli küll, isegi minul, kes ma üldiselt olen vegan, libises see põder peaaegu närimata alla.

Meie saamid tegelevad siin põhjapõdrakelgutamisega - põder saani ette, turist peale ja tunnine jalutuskäik mööda põldu. Pärast jutustatakse laavus saami igapäevaelust ja tutvustatakse veidi seda kultuuri. Olin neil hooaja alguses testklient, et nad harjutada saaks ja see oli nii huvitav!

Saamidest saab põhjalikult lugeda nt siit https://en.m.wikipedia.org/wiki/Sami_people.
Mõned faktid, mis mulle on meelde jäänud:
- ära iial küsi saami käest kui palju tal põhjapõtru on! See on sama, mis küsida kelleltki, kui palju tal pangaarvel raha on.
- saamid (vähemalt meie omad siin) elatuvad põhjapõdrakasvatusest. Kasutatakse ära peaaegu kogu loom - liha toiduks, nahk riieteks ja vaipadeks, sarvedest saab igasugu turistijubinaid teha. Tavaliselt peres mõni naisterahvas on osav nahast asju tegema.
- põdrad viiakse kas tapamajja (tulusam variant) või tapetakse traditsioonilisel meetodil noaga kuklasse lüües. Pidavat koheselt ilma piinlemata surema.
- kari sööb riigilt renditud maadel, on eraldi talve- ja suvekarjamaad, kus neid siis pidevalt valvatakse ja vajadusel ümber liigutatakse. Jälgitakse, et nad oleks terved ega tükiks naabri maale sööma. Talvel söödetakse lisaks sammalt ja graanuleid.
- minu jaoks oli üllatav juba seegi, et Norra suur loomatoidufirma Fjelleskjøpet toodab spetsiaalseid põhjapõdratoidu graanuleid. Hobuse-ja veisetoidu kõrval...
- põdrad, keda kasutatakse turismis, on püütud sealtsamast suurest metsikust karjast ning lihtsalt välja õpetatud. Pidavat minema umbes üks kuu enne kui uue põdra saab turistide kelgu ette panna. Mina, kes ma kipun hobustega paralleele otsima, sain jälle korralikult imestada. Püüdke ette kujutada hobust, kes on metsikust karjast toodud ning kuu ajaga vankri ette pandud! :D :D Põdrad on aga nii niiii rahulikud loomad, et see pole mingi probleem.
- no ikka tõesti on rahulikud! Inimesest on neil suva, aga nad tolereerivad. Püüdsin ühe taluvuspiire katsetada ja sügasin teda kaela pealt. Tüüp tundis end ilmselgelt ebamugavalt, võdistas nahka, et see suur sääsk juba ükskord minema läheks. Sügasin edasi. Hobuse käest oleks selle aja peale ammu jalaga saanud, põder lihtsalt jalutas ja võdistas jätkuvalt nahka. Mitte mingit muutust, vana rahu ise. Küllap põlvkondade viisi sääskede sees ja karmis kliimas elamine muudab igaühe rahulikuks.

Vaatan et olen kuidagi  supi juurest kõrvale kaldunud... Vähemalt sai midagi täna kirja, peab ikka järjepidavust hoidma.

Päikese märgid

Täna oli esimene hommik, kui koeri sai sööta pealambita ning mäetippudel kumas esimest korda midagi päikesesarnast. Eilne õhtu oli seevastu kõige pimedam üldse. Nii pime, et selle peale ei hakanud pealamp ka mitte. Nagu tatt, tihke pimedus. Sellist siin palju pole olnud, alati on mingi kuma või lausa kuuvalgus, millega pole sõites üldse vaja lampi sisse lülitada.

Lehekülje www.timeanddate.com (https://www.timeanddate.com/sun/@3160169) andmetel, mida ma siin pidevalt jälginud olen, on polaaröö läbi 15.jaanuaril. Ehk et siis sellest päevast tõuseb päike üle horisondi ja teeb seda järjest suuremate hüpetega. Meie siin mägede vahel näeme päikest vast kõige varem 4.veebruari paiku. Põnev. Tahaks küll juba päikest näha. Samas meenutab see, et mul on vaja päikeseprillid hankida... Natuke liiga kiiresti läks see polaaröö, vabalt oleks võinud kuukese-kaks kauem kesta. Aga ma pole oma suuremaid unistusi veel maha matnud, võib-olla ei täitunudki need sel hooajal selleks, et need on järelikult tõeliselt väärt unistused, mille nimel tasubki rohkem vaeva näha? Küll aeg näitab.

Trennist

Eile oli selline ebaharilik päev, et me olime töölt vabad. Ja mitte ühekaupa nagu tavaliselt, vaid lausa mõlemad korraga! Kohe kihutasime Tromsøsse jõusaali. Seal kesklinnas on neid iga nurga peal, valisime Stamina, sest seal saab sauna ka ja üks õige Eesti mees peab ikka saunas saama istuda. Ma saunast väga ei hoolinud, aga jõuks ise oli küll mõnus. Mitte ülemäära masinatega koormatud, pigem oli rõhutud sangpommidele ja vabadele raskustele. Isegi köis ja rõngad olid olemas. Mürasime täie raha eest.

Tegelikult on meil kodus ka rõngad ja lõuatõmbekang olemas. Ostsime selle kangi, mis ukse vahele käib, hea iga kord mööda minnes paar lõuga tõmmata. Eriti uhke oleks ka muscle up ükskord ära teha, kaua ma imetlen teisi seda tegemas...

Ja lisaks võiks nüüd tasapisi hakata jooksmas käima. Alustuseks 2x nädalas ma arvan et on piisav, eriti sellise pinnasega, mis meil siin pakkuda on. Täna näiteks on 0 kraadi ja sajab vihma ning kõik on kaetud vana hea eesti lumeplägaga. Kohe tuttav tunne tekib.

Kuidas saada rikkaks?

Ootasime tänaõhtuse matka ajaks lumetormi, aga saime hoopis virmalistest rohetava taeva ja erakordselt selgelt säravad tähed. Mõnikord hakkad siin küll mõtlema, kuidas saab üldse keegi kunagi mõelda rahast või lugeda töötunde, kui on võimalus samal ajal sõita koerarakendiga läbi lumise metsa, pea kohal tähistaevas ja virmalised ning ümberringi mäed. Need on hetked, kus ma tunnen ennast maailma rikkaima inimesena. Mitte midagi pole puudu.

Mõni päev on glamuursem kui teine

Mõni päev on aga sõna otseses mõttes sitt. Alates varahommikust, kui eeskotta astudes avastad sitajälgede rea keset põrandat. Kellelgi on vist silmanägemisega probleeme, seda annab ikka mitte märgata, et astud hunniku talla alla ja tatsad mitu tiiru mööda maja ringi.

Paljudel koertel on kõht lahti, nii kulgeb ka ülejäänud päev üsna sitakeskselt. Jumala normaalne on ju oma kallimaga hommikusöögilauas arutada, milline koer kui palju viimati sittunud on. Milline see välja näeb? Kui vedel? Ega verd pole? Kas normaalseid junne on ka?

Romantika!

Ja nii kuni õhtuse matkani, kui koeri valmis pannes katsud kindaga sitast eskimo-hooki ning pühid hetk hilljem sama kindaga nina. Matk tuleb loomulikult kohe peale, pole aega tuppa pesema minna.

Kaks kuud tagasi poleks elusees uskunud, et sellise asjaga on võimalik ära harjuda.

Karmidest koertest

Ma ei tea täpselt, kuidas mujal kennelites koeri kasvatatakse, aga koerad on rääkinud, et mitte just küpsistega. Paar päeva tagasi toodi neli uut koera. Või pigem vana, mõnel juba koonud hallid. Esimene asi, mis silma hakkas oli tuim olek ja ilmselge hirm inimese ees. Tõstad käe, et mütsi kohendada ja koer lömitab maas. Lähened toiduämbriga kulp käes ja koer jookseb kuudi taha peitu.

Kuu aega minu käes olnud koerad on sellega võrreldes nagu otse lasteaia perepäevalt toodud kussutatud-nunnutatud kullakesed. Liputavad sulle laia naeratusega saba ja poevad sülle.

Üks uutest emastest seevastu seisis sõidu algust oodates kogu aja ühes asendis, silmi ka ei julgenud pilgutada.

Kurb, samas tuleb tunnistada, et need lömitajad ja õpitud abitusega tüübid on peaaegu ainsad koerad, keda võib usaldada ilma eesmise ankruta rakendisse seisma. Meie omad lähevad uitama. Tomas ütleb küll, et nad on tugeva iseloomuga ja nendega tuleb väga karm olla, kui nad ees ei seisa, aga ma tunnen, et ma olen väga halb selles “karm” olemises. Kui ma tõmban ta järsult ette tagasi ja annan käskluse, siis see ei ole vist piisavalt karm? Nagu...mida siis tegema peaks? Koera peksma? Ilmselgelt niiviisi paljusid koeri selles maailmas õpetatakse. Kuidas koeri pekstakse? Mismoodi ma löön seda nunnukest, kes tõmbab omal iga päev kolm korda naba paigast, et turiste ringi vedada ja peremehele raha teenida?

Kui ma mõnikord olengi kedagi lahtise käega koonu pihta löönud, nt kui nad kaklevad, siis on vahest nagu piinlik. Õiendad seal selle kaklejaga ära, keerad selja... Kõik teised koerad vaatavad!
Tõsised näod.
Murelikud silmad.
Hukkamõist ja hirm ühes pilgus.

Me oleme siin kõik koos selles samas jamas, rügame lumes, külmetame ja jookseme end võhmale külg külje kõrval. Ja siis ma peaksin nendega karm olema...?


Sellistega saab üldse karm olla?

Eelmisest elust

Selline nägi meie tuba välja täna hommikul, pärast seda kui Dima lumepuhuriga parklast lund koristas. Eestis olles oleks see mind natuke närvi ajanud. Siin võtsin oma villase kampsuni ja läksin koeri valmis panema. Pärast tegeleb.

Olen viimasel ajal hakanud aru saama, kui teistmoodi mõtteid ma siin olles mõtlen. Paljud asjad, mis varem olid olulised ja mille ümber ma oma päevaplaani üles ehitasin, tunduvad siin kõige tühisemad üldse. Eesti elu tundub nagu mingi teine elu, nagu vaataks kõrvalt teist inimest. Näiteks ükspäev poes kassajärjekorras seistes libises pilk ajakirjadele. Eelmise elu mina justkui mäletaks, et vanasti sai ikka vahel mõnda loetud, näiteks mingeid tervisliku toitumise ja trenni omi. Kuidagi motiveeriv oli, isegi kui mingit uut infot ei saanud. Praegu ma ei suuda isegi ette kujutada kui igav mul peaks olema, et ma viitsiks lugeda “10 nippi kaalualanduseks” vms. Samamoodi tunduvad nii paljud muud asjad tühised. Instagrami tibinate jõusaalipildid...food prep...mingi jaur enesearmastuse ümber. Blogipostitused uuel aastal kaalualandamisest... Nii sügavalt tühine tõmblemine tundub.

Ärge saage valesti aru, ma ei arva, et kõik inimesed peaksid kuskil kurguni lumes koeri karjatama. Väärtused ongi erinevad ja kui kedagi teeb mingil eluperioodil õnnelikuks et tal on järgmised 8 toidukorda karpides ootamas, siis nii ongi hea. Ma olin ise alles hiljuti üks selline. Nüüd, pärast kaks kuud koerte ja mägede vahel elamist  ei saa ma aga üldse aru, kuidas ma elasin nii tühja ja mõttetut elu. Sipelda trennis ja mõelda palju see kaloreid kulutas, et seejärel mõelda palju ja mida süüa, et trennist midagi sporditaolist välja pigistada ja vägisi elule mingi siht välja mõelda. Totrus!

Praegu on selles suhtes hea lihtne, et ma tegelen sooja hoidmisega, kui on külm, magamisega kui ma olen väsinud, probleemidega siis, kui neid on ja söömisega selleks, et kõigeks eelnevaks energiat oleks. Reaalsete asjadega. Paljud tegemised sõltuvad ilmast ja see tundub nii normaalne. Mu ümber on loomad ja ilus loodus - päris väärtused. Jäävad asjad. Mitte mingi inimeste loodud illusioon sellest, kuidas “peab” elama.

Võimalik ka muidugi, et on juhtunud selline ime, et ma hakkan suureks kasvama.

Lumi

Eile oli nii vahva päev et ei jõudnudki blogida. Värske lumega on siin alati selline tunne et sipled ühe koha peal ega saa ealeski midagi tehtud, sama hästi võiks maha istuda ja oodata kuni lumi sadamise ära lõpetab. Tegelikult muidugi tasapisi saab tehtud, lihtsalt aega läheb kole kaua. Eile õhtuse tripi ajal langes järjekordselt kokku mitu takistavat faktorit, mille peale õhtune giid lihtsalt grupi ees maha istus ja nutma hakkas.

Tuleb tunnistada, et ma saan temast natuke aru, ehkki viimasel ajal olen ma õppinud asju eriti rahulikult võtma. Mingi suvaline matk ju, mis ikka mu elus muutub kui see p*** läheb. Harilikult ei lähe ka nii hullusti, et keegi väga vihane oleks. Võtsin poole pealt matka juhtimise üle ja saatsime teise giidi koju puhkama. Sain kohe alguses aru, mis inimese nii endast välja ajas. Püha issa ristike, kus olid alles kelgukoerad!:D Mingile pensionärile parajad jalutada, head tuimad tükid, tuiavad maad nuuskides ja teevad peatusi, et kõhuli lumme visata või naabrit kõrvast näksata. Suure motiveerimise ja ergutamisega sain terake tähelepanu endale, et vähemalt teosammul see matk lõpuni teha.

Sven oli sel ajal mootorsaaniga meil juba pool matka kaasa sõitnud, abiks ikka kui on keegi, kes grupi järelt giide ja vigaseid koeri kokku korjab.

Kui koju jõudsin küsis Sven laia irvega: “Noh kuidas läks?”
Vastuseks jõin õueriietes uksel seistes ära liitri vett...

Laatsaret

Meil on siin praegu paras santlaager. Kõigepealt tekkis Tryggil verine kõhulahtisus. Tegelik probleem oli olemas ilmselt algusest peale, sest kui nüüd tagantjärele meenutada, olid need tiimid, kus jooksis Trygg iga päev aeglasemad. Ilmselgelt tegeles ta jooksmise asemel juba kuu aega s******ega ja pidurdas kogu tiimi. Väga hull seisund muidugi olla ei saanud, sest kuudi ümbert leidsime ikka normaalseid junne. Kahtlustame stressi ja manustame probiootikume. Kahjuks on aga sellega üks hea tõmbaja rivist väljas.

Sellega koeraikaldus veel ei lõppenud. Laenasin Stella üheks sõiduks Jim Ovele. Jooksma ta igatahes ei jõudnud, sest juba enne starti hüppasid kõik teised neli koera rakendis talle kallale ja tirisid igaüks ise suunas, nii et vaene Stella karjus veel mitu minutit pärast seda kui ta kätte olin saanud. Tulemuseks korralikud haavad jalal ja purukskistud kõrvake. Muidugi naudib nüüd laatsareti elu ja meil on veel üks koer puudu.

Siis otsustas Luna, et ega tema kehvem pole ja proovib ka naabriga tüli norida. Hetk hiljem oli jalalt 5cm nahka puudu. Seisab.

Samal ajal on meil käsil kõrghooaeg ja mõnikord toimub kolm matka päevas ning kasutuses on kõik koerad. Iga hing on väga väärtuslik, kasvõi selleks, et mõnele väsinumale puhkepäevi anda. Aga pole midagi parata, asju ikka juhtub. Loodetavasti saab see kiire aeg varsti läbi. Äge on see, et kui alguses oli üks jooks päevas koertele silmnähtav koormus, siis nüüd on kaks korda päevas täiesti jõukohane, ootavad silmad säramas. Korralikult lihast on ka peale kasvatatud. Õnneks on meil ilmadega praegu tohutult vedanud. Kui kolm trippi päevas oleks sula ja raske lumega ajale sattunud, oleks pooled koerad vist lihtsalt maha istunud. Praegu on stabiilne -10-20 ja rajad ideaalses korras. Pealegi on koerad külma ilmaga alati paremas töömeeleolus.

Taevast

Tegime vana-aasta õhtul kiire lõkke. Mäed olid täiskuust hõbedased ja taevas selge ja ma mõtlesin et see on ebareaalne kui palju langevaid tähti ma siin näinud olen. Mõni õhtu tekib juba kerge kahtlus, ega kuskil rakette ei lasta või mingi looduskatastroof tulemas pole. Täiesti uskumatu näeb välja kui silm selliste asjadega harjunud pole. Eestis olen vahel harva näinud väikest triipu hetkeks ja mõelnud et äkki oli mingi viirastus. Siin põlevad nad mõnikord reaalselt suure leegiga, täpselt nagu kustuma hakkavad raketid...