Saarestik ja kohalikud asukad

Kongsfjordi lahes asub kolm saart: Helløya, Skarvholmen ja Kongsøya, mis kokku moodustavad merelindude kaitseala. Saartel on keelatud pesitsusajal maabuda välja arvatud kajakamunade korjamiseks ning sedagi tohib teha vaid kaitseala volitatud saarevahi (Gunnvaldi) järelvalve all. Munakorjajad peavad olema registreeritud ja neid saab olla maksimaalselt neli ning isegi kui me üksteist väga ära tüütaks, siis hooaja jooksul inimesi vahetada pole võimalik. 

Meie tegutseme kahel saarel: Helløyal ja Skarvholmenil. 

Siin pildil on Helløya. Pildil olevatel koordinaatidel istun mina telgis ja kirjutan postitust.

Ja see on Skarvholmen:


Ja selline näeb välja laht koos saartega ning tee nr 890, mida mööda saab maailma lõppu Berlevågi.

Noorena korjas Gunnvald kolmandal, kõige suuremal saarel, Kongsøyal ja räägib siiani lugusid, kuidas seal sai ikka 20 000 muna hooaja jooksul korjatud... Helløya munasaak jääb 13 000 ja 2000 vahele. 

Munade korjamise õigused lähevad perekonnasiseselt isalt pojale. Kui vanasti olid kajakamunad oluline toidulisa rannarahva laual, siis tänapäeval olevat pigem keeruline leida kedagi, kes sellega tegeleda tahab. Munad lähevad kohalikesse poodidesse, Hurtigruteniga Tromsø restoranidesse ja Põhja-Norra populaarse Mack-øl og Måseegg (Mack õlu pruulitakse Tromsøs ja måseegg tähendab kajakamuna) ürituse tarbeks. Vanematele inimestele viib Gunnvald ämbriga mune tasuta koju...

Mune on värskena hoitud lausa ületalve säilitades neid pimedas ja külmas vees. Gunnvaldil on sõber, kes hoiab mune lihtsalt jahedas sahvris karpides ja käib karpidel iga nädal külge keeramas. Seda selleks, et munakollane keskel püsiks.

Kajakamunaga saab teha kõike seda sama, mis kanamunaga - küpsetada, keeta, praadida... Nad on lihtsalt veidi suuremad ja munavalge on natuke läbipaistvam kui kanamunal. Maitse võib ka varieeruda: kui kajakas sööb palju kala, olevat muna kalamaitseline, kui palju teisi kajakaid, siis tumekollane/punakas ja maitse nagu munal ikka. Ma isiklikult pole maitsevahe täheldanud, aga ma olen ka veidi vältinud punaste munade söömist... Tegelikult olen ma vist üldse söönud kuu aja jooksul neli muna, sedagi rohkem et ära proovida... Ei ole isuäratav kuidagi, eriti kui ma näen munade omanikku naaberpesast poegi söömas vms.

Ma olen rohkem huvitatud neist taimedest, mida siin aina rohkem kasvama hakkab. Täna just tegingi oblikasuppi!

Alguses oli jube kahju vaestest kajakatest. Mõtleks, teine näeb vaeva, et ennast täis süüa, pesa ehitada ja muneda ja meie korjame ära. Mis õigusega? Et rikkad inimesed (kes võiksid süüa mida iganes) saaksid restoranis justnimelt kajakamune mugida?! Kõigele lisaks oleme me siin arktikas ja eriti sellekevadiste halbade ilmadega naeruväärselt abitud, paari tunniga kooleks maha kui meilt kogu varustus ja varjualune ära võtta. Aga ikka on meil õigus teiste mune varastada...Kui nii mõtlema hakata, on piinlik olla inimene. 

Nüüd aga, siin mõnda aega elanud, saan ma aru küll, et teistele linnuliikidele veidigi paremate sigimisvõimaluste loomiseks on ainult hea kui mõnigi kajakas hiljem oma pojad välja haudub. 

Nii et enam mul pole kajakamunade korjamise suhtes erilisi süümepiinu. Nad sigivad väga kiiresti ja probleemideta ning nende pojad peidavad end kaljuprakku nii väledalt ja osavalt, et isegi kui ma tean, kus nad on, siis ikka ei leia üles.

Siin on mitmeid ohustatud liike, kes hauduvad tunduvalt kauem ega ole nii agressiivsed ning on seetõttu pidevalt kajakate näljaste nokkade pärast hirmul. 

Hahad näiteks. Nii nunnukesed, hauduvad oma 4-6 muna 26 päeva! Ja pärast seda hulguvad kuskil lagedal rannikul kuni pojad enam-vähem tiivad selga kasvatavad. Tundub uskumatu, kuidas need linnud üldse siin hullude kajakate vahel üheainsagi poja suureks kasvatavad. Hahapesi oleme me näinud kümneid, aga siiani pole veel ükski neist üle nädala püsinud. Ikka ja jälle näen udusulgi mööda maad laiali vedelemas ja tühje munakoori...

Hahk (Somateria mollissima) teeb pesa tavaliselt hästi varjatud kohta ja kükitab seal nagu naelutatult kogu haudeaja. Emane haudub üksi, ei liigu pesalt kordagi, ei söö kuu aega põletades samal ajal päevas 550kcal ja kaotades kehakaalust 1/3. Me üritame neid iga hinna eest mitte häirida, aga vahel oleme ikka mõne lendu ehmatanud. Üldiselt usaldavad nad oma kaitsevärvust ja passivad pesal peaaegu niikaua kuni neile peale astutakse. 

Isane ja emane lind:


Pesa on vooderdatud udusulgedega. Need on sellised eriti pehmed ilma rootsuta suled, mis moodustavad ühtse massi. Sulgi on möödunud aegadel kogutud patjade ja tekkide täiteks, ühest pesast saab 15 g sulgi, teki täiteks läheb vaja 60-70 pesa! Õnneks saab sulgi edukalt koguda pesitsust häirimata, kas mahajäetud pesadest või pärast poegade koorumist. Olen isegi hüljatud pesade kõrvalt vaikselt koguma hakanud, miks mitte talveks ühed sulekindad meisterdada. :)

Hahad on Norras ohulähedases seisundis liik.

Ühe hahamuna korjamise eest pidavat siinmail kuueks aastaks vangi minema!

24 aastat vangistust ühel pildil...

Ühtlasi on pildil näha munadel olev kollakas vedelik, mida lind röövlite eemalepeletamiseks munadele pritsib enne kui pesalt põgeneb. See kraam lõhnab nagu sulaselge s*** ja ei tekita mingit tahtmist mune puutuda. Kui aga lind väga ootamatult minema ehmatada, jätab ta selle nõre väljutamata.

Siin saarel on hahkade vaenlasteks naabrid kajakad ja kotkad. Ma pead ei anna, et see nii on, aga tundub et kajakad päris 2kg kaaluvat hahka ennast maha ei murra, vaid spetsialiseeruvad munadele. Kotkad aga teevad puhta töö.

Nõrganärvilised kerivad ruttu allapoole ega vaata graafilist sisu...

Mhh...loodus....

Kotkaid on siin palju. Mitu korda päevas näeme mõnda. Aga ülejäänud kohalikest mõni teine kord.

Hahad käivad hüti juures rannal istumas.

Viited:

https://www.visitvaranger.no/nb/oyene-i-kongsfjorden-og-risfjorden

https://no.m.wikipedia.org/wiki/Ærfugl 

Kuidas keeta kohvi?

Minu hommikurutiin saarel näeb ette kõigepealt klaasi vett ning tassi kohvi ja siis mõnusat pikka logelemist sellesama tassi taga. Enamasti on Gunnvald ka hütis lebos ja keedan tallegi tassikese. Kui olime siin kaks nädalat sellist ühist hommikukohvirutiini harrastanud, mainis ta:”Ma ei ole kunagi nii kohvi teinud, aga peab ütlema, et see on suurepärane idee!”

Ma ei saanud midagi aru:”Sa siis ei tee siin saarel kunagi kohvi või?” olin ma segaduses.

“Ikka teen, näed selle kannuga,” viipab ta riiuli poole pesemata nõude hunnikusse, “paned selle vett täis, puru sisse ja keedad.”

“Aa, aga siis on ju poole rohkem nõusid pesta,” olen ma omakorda segaduses. Ma olen selline laisk elajas, kes siin väikeses kütihütis või matkal elades eelistab nii vähe nõusid pesta kui võimalik.

Edaspidi tegi Gunnvald igatahes minu stiilis kohvi ja kann seisab siiani mustanõuhunnikus.

Ma olen alati kohvi keetnud ühtemoodi: puru tassi, kuum vesi peale ja siis ootad kuni puru on vee sisse tõmmanud ja põhja vajub. Segama otseselt ei pea. Juhul kui mul pole lusikat käepärast, puhun pinnal hulpivad terad eemale ja pikapeale lähevad nad ka puhumise peale põhja. 

Puru

Sojapiimapulber (valikuline, muidugi)

Nom

Eelmisel hooajal kelgukoeragiidina töötades kohtasin palju erinevaid inimesi eri maadest ja veetsin iga grupiga kolm hommikusööki. Enamus inimesi sööb hommikuks midagi, ei olda väga pirtsakad, kas on võileivad või puder, piimaga või ilma. Paljud inimesed joovad kohvi ka, aga sellega juba niisama lihtsalt ei lähe!

See on täitsa naljakas, kuidas paljudel on sisse juurdunud oma ainuõige viis kohvi keeta. Mitte et nüüd põhimõtte pärast hakkaks matkal jalgu trampima ja vahustatud piimaga cappuccinot nõudma, ei, meil olid väga toredad külalised. Aga just valmistamise meetod tundub olevat miski, mille muutmine nii paljudele lihtsalt pähegi ei tule. 

Kes on harjunud presskannukohviga, otsib ka matkahütist presskannu, kes filterkohviga, jätab või hommikul kohvi joomata, kui just seda ei saa. Mõni ei joo lahustuvat kohvi, sellest ma saan muidugi aru - maitse on ju täiesti teine... Mulle suure üllatusena selgus, et minu kohvivalmistamise meetodist pole 90% inimesi üldse kuulnudki! Ega paljud proovida ka ei julgenud, piidlesid silmanurgast ja mõni julgem kommenteeris alles viimases õhtusöögilauas, et ta pole kunagi näinud kedagi nii kohvi joomas.

Veider, mingi Ida-Euroopa meetod või? Samas osad mu Eesti sõbrad on ka äärepealt südari saanud kui ma kohvi jooma hakkan, teised jälle peavad seda kõige normaalsemaks asjaks üldse.

Minu meelest on see just matkal olles ju nii mugav - koputad puru tassist välja ja tõmbad samblatutsu või paberitükiga tassi puhtaks. Pott on ka puhas, selles keetsid ju ainult vett. Ma ei kujuta ette et peaks mingit presskannu küürima või, hoidku jumal, kohvi joomata jätma!!

Eriti õues elades juhtuvad head asjad tihti, aga enamasti pärast kohvi😉

Norras on ilmselt kõige populaarsem teha kohvi lõkkel spetsiaalses kannus. 

Niimoodi:

Pilt aadressilt: https://naturvernforbundet.no/ostfold/halden/balkveld-onsdag-14-oktober-pa-sauoya-article34122-2262.html (Astrid Eliassen)

Selleks on ka eri meetodeid ja nüansse. Mõni laseb vee keema ja paneb puru siis sisse ning enam ei keeda. Olen ka kuulnud et puru pannakse külma vee peale ja oodatakse kuni keema läheb. Saamidel pidavat olema komme hakata kohvi keetma kui öösel laavus magades külm hakkab. Kui pere põtru valvas, oli alati olnud keegi, kes öösel ärkas ja kohvi keetis, et sooja saada. 

Ehkki ma arvaks, et lõkke tegemine annab vist rohkem sooja kui kohv, aga kes olen mina et iidseid traditsioone kahtluse alla seada...

Moodsal ajal on popp käia matkamas selle aeropressiga- https://bearfoottheory.com/camp-coffee-aeropress/

(Allolev pilt on ülalolevalt lingilt)

Põnev, kindlasti maitseb hästi, samas jälle üks lisavidin mida kaasas kanda. 

Kui mu blogil oleks lugejaid, siis ma päriselt ka tahaks teada: Kuidas teie (matkal) kohvi keedate?:)

19. päev saarel

Käisime vahepeal kiire sutsu mandril. Saatsime munad Hurtigruteniga Tromsøsse ja hankisime veidi provianti juurde. Kuuma vee all liguneda oli ka päris hea. 

Tagasi saime jälle rib-boat’iga. Ma ikka ei suuda ära harjuda, kuidas inimestel siin Põhjas on nii loominguline suhtumine kellaaegadesse... 

On kokku lepitud, et läheme tõusu ajal üle, tõus on kell 19:00. Kell 18.30 oleme sadamas platsis. Loodame poes käia, aga see on kinni, koputame laevajuhi ja poepidaja uksele:”see suur et... kui on vaja midagi sättida, siis me oleme valmis.”

Kapten magab.

Istume koos ülejäänud perega sigaretisuitsust sinises elutoas, ühest toa otsast teise on tõmmatud kalavõrk ja poepidaja isiklikult paikab võrku. “Teisipäeval läheb lõhepüük lahti”, jutustab ta rahulikult, ise samal ajal nööri sõlmides. 

Musta-valgekirju kass Fluffy keerab end rahulolevalt võrku magama.

Kella seitsme paiku ilmub kapten, istub tugitooli, teeb kaks sigaretti ja joob klaasi mahla. Kiirustamata, vahepeal juttu puhudes. 19.30 tehakse meile pood lahti, paneme oma nädala kraami kokku, lisaks peame tingimata proovima pehmet jäätist, eriti seda vaarika-lagritsa oma. Kongsfjordi pood on piirkonnas tuntud oma paindlike lahtiolekuaegade tõttu. Helge, selle omanik jookseb kasvõi öösel kohale kui kellelgi on midagi poest vaja. Tavaliselt on need meremehed kes välja sõidavad ja oma mitme nädala kraami varuvad. Lisaks näeb see koht ka eriti äge välja. Pooleldi muuseum lausa. Kõik need vanad asjad olid seal hoones kasutult seisnud ja kui Helge maja ära ostis ja sellest poe tegi, otsustas ta neid vääriliselt eksponeerida. Nüüd ongi 1920.-ndate meepurgid ja konservikarbid lettidel kõrvuti tänapäevaste müügiartiklitega.

Kell on saanud 20.30 ja me loobime viimaks ometi asju paati. Üheksa paiku korjame juba saarel mune, ise arutledes, kuidas see oli isegi suhteliselt varakult jõutud. Ehkki siin põhjas pole küll alati tegu saamidega, tundub Põhja-Norra minut olevat pikem kui lõunas. Saami pooltund (samisk halvtime) on siingi teema. 

Tõime ühtlasi saarele ehitusmaterjali hüti ümber terrassi ehitamiseks. Sooja ilmaga saab varsti terve 360 kraadise ringi päevitustooliga majale peale teha sedamööda kuidas polaarpäike liigub. Praegu sajab jälle lund ja päikesest pole märkigi, toas on olukord selline:

Teeme süüa Jervenduk seljas, sest nii külm on.

Kuidas meie päevarütm sassis on ja...ilmast

Hommikud on meil aaaeeeglased... Ikka väga rahulikud. Täna näiteks on kell peaaegu üks päeval ja midagi peale raamatulugemise pole toimunud. Tuul sikutab telki minema ja vihm rabistab katusel. Kolisin hütti ära, inimene tunneb ennast ikka tunduvalt paremini kuiva  villase teki ja sooja kibuvitsateega. Et õues kuivemaks läheks, seda ei paista kusagilt, yr.no on silmapiirini pilves ilma prognoose täis.

Nii me siin elame - hommikul kulub tunnike, vahel kaks, et soojast magamiskotist välja saada. Kiiret ju pole kuhugi, kui siis ainult sööma ja pissile. Tõus tuleb alles kell kolm päeval. Jalutad tuppa, siin on kaks lavatsit, üks Gunnvaldile, teine meile, väike laud ja gaasipliit. Palju ruumi pole, sellepärast me telgis elamegi. Hommikusöök oli täna võileivad ja kohv, magustoiduks Helge Ingstadi raamat. 

Vasakult kostab vihaselt vastu kaljusid peksvaid laineid, paremalt Gunnvaldi küünteklõbinat nutitelefoni ekraanil. Üleval, tõrvapappkatusel, on see lõputu vihm. Raamatus on talv, kütitakse kopraid.

See saar on just selline koht, kus siukse ilmaga pead iseendaga hästi läbi saama, muidu võib masendus peale tulla. Kui aga oma minaga elada kõlbab, võib midagi hingerahu laadset leida. Me pole veel päris selgusele jõudnud.

Ahjaa, keskööpäikese aeg on käes. Ega muidugi pilvede alt suurt aru ei saa, et miski muutunud oleks. Gunnvald ainult muheles kui me eile hilisõhtul välja läksime:”Vaadake, et siis enne pimedat tagasi tulete!”

Pimedaks siin tõesti ei lähe. Kogu aeg on sama hall nii et kui kella poleks, võiks ärgata öösel kell kaks ja mõelda, et magasid sisse. Me millegipärast lähme umbes sel ajal magama. Rütm on täiega sassis. Või siis kohandunud, sest enesetunne on hea.

Saareelu (tormiga)

Tormi (või vähemalt tugevat tuult) on siin sel aastal heldelt jagatud. Pea iga päev saab paadiga saarte vahel sõites mõelda, kuhu parajasti kõige lähemal ujuda oleks, kui see väike kollane plastikutükike mingil põhjusel põhja peaks minema. Aga huvitav on ka. Nii palju olen teada saanud hoovuste ja lainete ja tuule kohta ja kuidas need teineteist mõjutavad ning põnev on jälgida kuidas Gunnvald rahuliku vilumusega vastavalt ilmale ohutuima liikumistrajektoori valib. Samas hirmus mõeldagi mismoodi nad päris ookeanil nende pisikeste kalalaevadega siin sõidavad. Need lained on ikka hoopis teine tera, kui ma Eestis harjunud olen. Vahel polegi tuult, mingi 3m/s, aga merel on suured lained ja pinnal hulbib see valge vaht, mis tormi ajal kõikjal ringi ujub. Näha on, et kuskil kaugemal peab torm olema ja selle järellainetus jõuab siiagi. Ilmateate vaatamine seega suurt midagi ei ütle, ikka peab mäe otsast vaatama, kuidas tee teisele saarele välja näeb. 

Teisele saarele sellepärast, et korjame mune vaheldumisi kahel saarel - Helløya‘l ja Skarholmen’il. Ühe saare korjab puhtaks ühe päevaga ning siis peame ümber asuma. Nii me siis roteerume kahe saare vahet, iga päev arutledes, millal ja kas üldse üle sõita saab. 

Kui merele minna saab, siis ei ole see mingi niisama “ah viskab paadi vette ja kimab üle”, vaid kõigepealt tuleb tõusu oodata, siis uuesti vaadata, kas ilm veel kannatab ja siis paat enam-vähem terve põhjaga vette saada. Mingit sadamat siin muidugimõista ei ole. Peaaegu kogu saar on järskudest kaljudest ümbritsetud, välja arvatud see väike kiviklibune rannariba, kus me paati hoiame. Paat on hea 450kg ja iga jumala kord tuleb see kaldale tõmmata ja pärast tagasi vette lükata. Vahest annab ikka sikutada teist. Kiire on ju ka, sest vette peab lükkama väiksemate lainete ajal, iga kord ootame, kuni suured lained mööda lähevad. Paar korda on juhtunud, et jääme hiljaks või mootor ei käivitu kohe ja juba löövad vahused hiigelsuured lained paadi tagaossa lõbusad 100l vett sisse. Pingelisi hetki jagub igasse päeva... Reaalselt juba seal rannasopis on suhteliselt abitu tunne lainete ja raske paadiga võideldes. Kui midagi valesti teeks, siis ei kuluks poolt minutitki kui paat oleks ääreni vett täis ja ookean peksaks selle sealsamas meeter eemal kivide otsas puruks. Õnn on, et meil on vana merekaru Gunnvald, kes teab igas olukorras, mida teha.

Eile maabusime Helløyal küllaltki suurte lainetega umbes kl 22 ajal. Kajakad istusid samal ajal kaljunukil ja hoidsid varbaid ristis, et me ometi põhja läheks ja nende munad rahule jätaks. Küllap panustasid, milline laine meid hukutab. Tulutult. Kogu tänase päeva oleme siin perekondi hävitanud ja kodurahu rikkunud. 

Millegipärast on kuidagi kehv munemishooaeg. Ei teagi miks, aga sel aastal paistab et paljud linnud hauduvad juba ühte-kahte muna, tavaliselt munevad nad kolm ja hakkavad siis pesal istuma. Meie seisukohast see hea ei ole, sest munad, kus peal on istutud, ei kõlba söögiks. Tibud hakkavad kiiresti arenema, juba 24h kajakasooja istumist ja muna on meie jaoks kõlbmatu. Lisaks ei ole üldse palju munetud, arvestades kuupäeva.  Loodame et asi paraneb kui ilm kasvõi natukene soojemaks läheb. Praeguse külmaga on munade vähesus mõistetav ka. Ilmselt otsib iga normaalne kajakas pigem süüa, mitte ei raiska energiat paaritumisele.