Pseudoprobleemidest

Pole jälle endast mõnda aega märku andnud, aga pärga on veel vara tellima hakata. Nimelt on igasugu segaseid ajaolusid vahepeal esile kerkinud. Elukoha ja töö vallas on muudatusi igapäevaselt ja tundub juba, et iial ei tea, kas ka homme päev kuskil elada on või peab hakkama lumekoobast kaevama. 

Lund just hakkas sadama nii et lootust on.

Aga räägime siis sellest, mis toimub TÄNA. Või noh praegusel hetkel kui täpsem olla, aga eks see on ka juba praeguseks, kui te seda loete puhtalt ilukirjandus, jumal üksi teab, mis tegelikult muutunud on.

Puudutamata segadusi ja edasi-tagasi põrgatatud otsuseid, mis praeguse olukorrani viisid on praegu plaan elada siin hütis edasi. Tööd ega palka kahjuks kellelgi pakkuda ei ole, seega töötan siinsamas firmas kaks päeva nädalas, et teisele giidile puhkust anda ning teenin sellega välja hüti rendi. Ehk siis ma töötan ilma palgata, tasuta elukoha eest, järgmised kolm kuud. Põhjus on selles, et oktoobrist detsembri lõpuni on Svalbardis totaalne madalhooaeg ja eeldatavasti ei ole piisavalt kliente, et kahele giidile palka maksta. Samas on neil mind vaja siin autoga sõitma ja turiste sõidutama (kui neid on), sest Nepaali giid sõidab mööda kraave nagu siin ühes postituses juttu oli.

Ehk mul pole mingit sissetulekut järgmised kolm kuud.

Kaks päeva nädalas tööd teha ei ole just palju ja on üsna aus vahetus tasuta elukoha eest. Pealegi võib juhtuda, et meil on mingil maagilisel kombel palju kliente ja siis saab ikka palka ka. Ja see elukorraldus on ainult kolmeks kuuks.

Aga igal juhul on mul palju aega! Mis on ju tore, eks. (Mul on kulunud väga kaua aega, et end selle toreduses veenda. Ma nimelt lähen natuke depressiivseks, kui mul midagi teha pole.)

Nii et ma pean nüüd kõvasti tegutsema, et ennast millegagi hõivatuna hoida. Mu esimene mõte oli võtta nokitsemiseks mingi pikk ja raske projekt, näiteks maraton. Siin korraldatakse iga-aastast Spitsbergeni maratoni, ma pole küll kunagi eriti pooldanud sellist igavat pikka maanteejooksu, aga parema valiku puudusel võiks ju proovida. Mitte niivõrd tulemuse pärast vaid just treeningu, füüsilise vormi parandamise ja sihikindluse arendamiseks.

Mu hea sõber Henek Tomson on personaaltreener, praegu õpib ta Trondheimi ülikoolis magistrantuuris mingit keerulist treeninguteadust:D Ja tal on oma ettevõte Treeningfookus. Henek oli juba ammu maininud, et ta kostab treeningkavasid, peamiselt triatleetidele, aga miks mitte ka maratoniks. Kui kava kätte sain, olin ikka päris üllatunud kui põhjalik ja teaduslik lähenemine tal on. Ei mingit A4 paberilehte, mida mina eeldasin, vaid 17 lk exceli faili, kus saad ikka väga põhjaliku ülevaate kuidas vorm muutub ja mitte ainult ei arene jooksjana, vaid reaalselt õpid väga palju inimkeha füsioloogia kohta, et veelgi targemalt treenida. 

Tuleb tunnistada, et kui ma Henekuga kontakteerudes olin veel üsna vähemotiveeritud maratoniks treenima noh nii 10-palli skaalal 6, lihtsalt otsisin tegevust, siis kava kätte saades tekkis mul tõsine professionaalne huvi oma füüsise arengut näha ja motivatsioon on praegu kindlasti korralik 9,5 punkti 10-st :D

Praegu on esimene nädal peaaegu tehtud. Nii põnev, nii põnev. Eks näis, kuidas siin selle ilmaga ja tuulega olema hakkab. Loodetavasti ei pea väga palju jookse lindil tegema ja saan ikka maastikuga jalgu harjutada. Svalbardi "maastik" muidugi tähendab parimal juhul kruusateed, hullemal asfalti. Pole siin võtta neid metsateid eriti...

Nii et võib juhtuda, et siin blogis saab põhiteemaks hoopis maratoniks treenimine. Mis võib siiski olla huvitav, sest ilma relvata ma kodust jooksma minna ei saa ja mingi raske Mauser seljas kõlkumas....ma ei kujuta ette, peab uurima, kuidas teised kohalikud trenni teevad. Sõidavad autoga linna ja tiirutavad seal? 

Teine ajasisustusvariant on ikka see vana hea norra keel. Kursus saab varsti läbi, eks ma siis pean omal käel jätkama. Peaks näiteks iga päev blogisse norrakeelse lõigu kirjutama...?

Tundub nagu lebo elu. Tegelikult pole mul ju häda midagi, peaks nautima, et saan kolm kuud puhata , matkata, õppida ja teha kõike, mida tahan. Nagu peaaegu palgaline puhkus. Juba juunis siia tulles oli üsna ilmne et selline periood võib tulla ja siiani olen iga jumala päev sellele mõelnud ja muudkui muretsenud. Ma ei ole harjunud teise inimese kulul elama, ma ei ole kunagi ülalpeetav olnud eksole. Ma näen küll, et teised (naised) saavad mõnikord lapse või kaks ja siis nad elavad vahel aastaid nii, aga minu jaoks on see elustiil olnud okei senikaua kuni see ei ole mina, kes nii elab:D Ja sellest ka see kolm kuud kestnud edasi-tagasi arutamine kuhu minna ja mida teha, minu jaoks oli lihtsalt nii raske võtta vastu see otsus, et mul ei ole kolm kuud mingit sissetulekut. Oleks see mandril, poleks nii hull, aga elukallidus on Svalbardis natuke teine ja kui peaks tahtma siit ära kolida, siis see nõuab mõningte säästude olemasolu, ei ole päris nii et istud bussile ja sõidad teise riigi otsa.

Aga ma ei taha ka olla see printsess, kes keelab, poob ja laseb ning otsustab ainuisikuliselt, kus elada ja töötada. Eriti kui mõnel siin majas on suurepärane töökoht ja mis peamine, ta on rahul selle eluga. Ei tundu aus siit ära minna lihtsalt sellepärast, et mina ei leia kolmeks kuuks tööd. KOLMEKS! See pole mingi aeg ju! Puhas pseudoprobleem, millega ma siin terve suve olen pead vaevanud. Hea et on sõpru, kes sellele tähelepanu juhivad, tänks Kats :D

Ilmahaige*

Eile öösel võtsid koerad kätte ja röökisid öö läbi haukuda. Mitte midagi ei toimunud, kedagi ei olnud väljas peale tuule ja need tüübid lihtsalt haukusid ja haukusid. Ja veel kuidagi imelikult, nagu ei suudaks ära otsustada, kas ikka peab haukuma (jah!) ja mis toonil seda tegema peaks. Tavaliselt saab hääletoonist aru, kas haugutakse inimese peale või on keegi aedikus lahti või möödub mõni võõras tiim. Enamasti ollakse öösiti muidugi vait. Eile öösel jaurasid mingi imeliku vahepealse tooniga, veits nagu kardaks midagi, samas agressiivselt. No päris viha teeb selline asi! Saad just silma kinni, kui järgmine otsustab lõugama hakata. Lõpuks jalutasin tiiru ümber aediku, mine tea, äkki ongi jääkaru kuskil läheduses. Kedagi ei näinud küll, aga pärast mu jalutuskäiku jäid nad vait.

Siinsamas üle jõe orus oli eile hommikul karu, kelle pärast tühistati lausa koerteklubi kenneli avatud uste päev. Turistidele mindi ka linnas juurde ütlema, et nad linnast välja ei läheks. Me muidugi ei teadnud sellest midagi enne kui matk juba tehtud oli ja facebookist lugesin, et oih! möödusime peaaegu jääkarust.

Samal päeval oli teisel pool linna üks teine karu, ka päris lähedal. Enam vist Barentsburgi jala ei matka... Ilmad on ka jube kehvaks läinud, kui nüüd veel karud ka tee peal ees on, siis ma ei hakkaks vist üksi kolama minema.

Ilmad on veits tüütult halvad juba, ma hakkan tundma kuidas ma ilmahaigeks jään, mingid valud on igal pool ja kuri on olla. Olen veel mõne firmaga töö osas kontakteerunud ja intervjuulgi käinud, aga järjest rohkem tundub, et see Svalbard on üks ebasõbralik paik mu jaoks hetkel. Ma ei tea, kus on kõik need imeliselt kokkuhoidvad ja abivalmis Svalbardi inimesed, kellest kõik räägivad. Ma näen tigetsemist Facebooki gruppides, suhteliselt külma suhtlemist ja nüüd sain veel eriti nipsaka e-maili ka firmast kuhu ma kirjutasin. Imelik, olen ma ikka Norras või on asi minus või mis toimub? Tegevusetus tööl ei aita ka eriti kaasa, päevad läbi tuian siin vihma käes üksi ringi, suurt midagi teha pole, varsti ei viitsigi enam midagi teha kui nii jätkub.

Igasugused halvad mõtted tulevad pähe kui liiga palju aega on. Tuulutamine ja matkamine aitaks, aga mida pimedamaks ja halvemaks ilm läheb, seda rohkem tunnen ma end siin linnas vangis olevat. Poole päevani pean valves olema ja ootama kas mõni klient broneerib matka või mitte ja õhtul on juba hilja kuhugi mujale kui jõusaali minna.

Tahaks juba lund ja pikki matku ja kodu, kus on wc ja dušš mitte 43 röökivat koera akna taga.

Et siis selline hala. Ilmselt tunneks end paremini kui oleks öösel maganud.

*norra keeles værsyk, see on siis, kui ilm on nii sitt, et tunned ennast haigena.

Huvitavatest harjutustest

Kui ma ise oma vanu postitusi lugema juhtun, on mul alati eriti hea meel leida ägedaid trenniideid. Sest mis on kunagi töötanud, teeb seda suure tõenäosusega uuesti ning samas on ka hea võrrelda, kus füüsiline vorm mingil ajahetkel olnud on.

Seega jagangi siin oma viimase aja lemmikuid. Mul on alati jalgadega kõige suurem probleem. Ülakeha areneb alati kuidagi paremini, kontakt on parem, jõud kasvab, plahvatuslikkus ka vajadusel. Jalad samas kipuvad rohkem tööd nõudma. Ikka pidevalt pean mõtlema, kuidas arendada plahvatuslikkust ja natukenegi kiiremini neid liigutama sundida. Jõud veel nagu areneb, aga kiirus... Samuti leian ma, et alakeha liigeste stabiilsust ei saa kunagi liiga palju treenida. Näiteks stabiilsed põlve-ja hüppeliigesed on kogu keha vundament ja teevad nii igapäevase töö kui trenni, rääkimata mägedes matkamisest lihtsalt nii palju turvalisemaks. Ma olen alati täiega elevil, kui leian mõne uue ägeda harjutuse just alakehale.

Nüüd olen tänu instagramile neid lausa igapäevaselt leidma hakanud! Vlad Ixel https://www.instagram.com/vladixel/ on mu hetke lõputu ideede allikas. Geniaalne lihtsalt! Tegemist on ultrajooksjaga, kes tegutseb ka treenerina ning lisab oma Instagrami lugudesse ja piltidesse mitu korda päevas peamiselt alakeha stabiilsusharjutusi. Praegu leidsin, et tal on koduleht ka, selline: https://www.vladixel.com

Mu telefoni fotogalerii on täis screenshotte tema harjutustest. Hea jõusaalis järele teha. Teen iga päev vähemalt kahte tema harjutust lisaks oma tavalisele jõukavale.

Teine allikas, mida tegelikult juba pikemat aega jälginud olen, on Youtube'i Redefining Strength kanal. Samuti huvitavad harjutused, mille peale ise ei tuleks. Näiteks see video reie nelipealihase plüomeetriliste harjutustega: watch

Kõige selle trenniinfo peale siis üks vormipilt ka. Umbes 2,5 kuud ülepäeviti trenni ja ma tunnen ennast jälle peaaegu sportlikuna. Saaks nüüd toitumise ka natuke paremaks kui valge jahu erinevates vormides...

Ja kui siin  juba soovitamiseks läks, siis kes midagi parajasti õpib, siis Anki äppi ikka kasutate?! Ma kuulsin sellest esimest korda juba mitu aastat tagasi, kui keegi seda videos taevani kiitis. Aga kuna mul siis midagi õppida polnud, ei hakanud ka ise järele proovima. Nüüd ma teadupoolest õpin norra keelt ja kasutan seda äppi uute sõnade õppimiseks. Äpp võimaldab teha flashcard'e, ühele poole kirjutan tõlke, teisele poole norrakeelse sõna. Ning siis annab see äpp suvalises järjestuses neid kaarte ette, saad hindeid ja sõnu, mis halvemini meeles, visatakse tihemini ette. Ma ei oleks arvanud, et ma nii rahul olen selle meetodiga! Just see, et ta annab sõnu täiesti suvaliselt, mis kaotab ära võimaluse, et mul on uus sõna meeles ainult kontekstis mingi teemaga.

Mul ongi praegu uued sõnad otsas :D Peab vist järgmist õppetükki natuke ette piiluma ja Anki kaardid ära tegema, ehkki tund tuleb alles järgmisel esmaspäeval.

Lähen nüüd koeri sõitma. Matku pole praktiliselt üldse, nii et käin ise nendega tiirul.

Sügisehubasus

Siin on järsku sügis kätte jõudnud. Viimastel päevadel on nii palju sadanud, et maja taga olev kuivanud tiik hakkab jälle välja nägema nagu juunikuus, kui ta veel lumesulamisvett täis oli. Enamik giidiga matku mägede otsa on ka tühistatud, sest maapind kipub mudaste oludega jalge alt minema libisema. Kliente meil jätkuvalt eriti ei ole ja tegevusetus tekitab juba kerget rahutust.

Positiivse poole pealt - päike käib öösiti jälle horisondi taga ja see on nii mõnus ja hubane, kui natuke hämarust on. Enam pole muret, et kõik aknad peaks öösiti viimaseni kinni olema kaetud, sest muidu võid hommikuks kasvuhoones ärgata. Tõstsime hoopis nurgas seisnud põrandalambi voodi juurde ja nüüd on nii hea seal kügeleda ja raamatuid lugeda, vihm katusele peksmas. Vihma on ikka tõesti mehemoodi tulnud, arktiline kõrb asub igatahes kusagil mujal kui Longyearbyenis.

Ma olen mitmel poolt kohanud tekste, mis kirjeldavad Svalbardi kui jumalast unustatud, üksildast ja tardunud paika. Raamatutes domineerib melanhoolne meeleolu, kulgemise kirjeldus, looduse ja inimese ühine rahulik rütm. Olemine, tihti mittemillegitegemine. Minu senine kogemus on pigem vastupidine. Suvi Svalbardis on olnud täis lärmakaid pesitsevaid linde, 4000 reisijaga kruiisilaevu, sadade inimestega suhtlemist, puupüsti täis linnas autoga laveerimist... Elu suure tähega noh! Kõik õitseb, särab ja rohetab selles igikestvas päikesepaistes. Tihti polegi nagu aega või sellist meeleseisundit, et istuks kuskil ja tunnetaks kohalolemist.

Aga nüüd hakkab see teistmoodi Svalbardi-aeg vist kätte jõudma. Igal pool on vaikne, selline teismoodi sügav vaikus. Oma osa on kindlasti selles, et linnud on peaaegu kadunud. Peaks ütlema, et mulle meeldib rohkem, isegi halb ilm tundub hubane, tõmbad kapuutsi koomale, tunned kuidas tuul on üsna jäine ja äratab meeldivalt üles.

Loen praegu raamatut jahimeestest, kes aegade jooksul Svalbardi väikestes jahi"jaamades" elanud on. Praegugi on mitu tükki seal väljas, kütivad põtru, rebaseid ja hülgeid. Nii põnev! Mõtleks, tänapäeval saab sellist elu elada! Eile käisime uute sõprade juures õhtusöögil ja seal oli üks kohalik tüdruk, kes oli oma elukaaslasega ühes neist hüttidest aasta aega elanud. Selgus, et selleks tuleb Sysselmannile avaldus kirjutada ja siis intervjuul käia ning sobivaim kandidaat valitakse välja. Vaja on muidugi mõningast jahikogemust ja Svalbardi-kogemust, päris igaüks tänavalt seal vist hakkama ei saaks. Kogu proteiin toidulauale tuleb ju endal hankida.... Jääkarusid olid nad näiteks iga päev minema hirmutanud. Üks emane passis mitu nädalat 300m eemal mäeküljel ja kohe kui selja keerasid, tegi asja maja juures rippuvate lihatükkide juurde.

Ma tahaks nüüd muidugi hullult proovida seda aastat jahihütis! :D Iseenesest nagu tundub hea viisaastakuplaan kolida lõunasse, seal on head tingimused jahilitsentsi hankimiseks ja harjutamiseks. Siis tulla tagasi Svalbardi, läbida Arctic Nature Guide aastane kursus ja seejärel kandideerida sinna Austfjordnesi või kus iganes nad inimesi vajavad.

Vahel ma ikka astun sammu tagasi ja vaatan seda elu kõrvalt ning tundub, et kolme aastaga olen teinud päris hea arenguhüppe. Sesmõttes, et ma ei ole kasvanud musherite peres koos polaarkoertega, mind ei ole väiksest peale mägedesse matkama või jahile viidud, mind ei ole üldse kunagi telkimagi viidud enne kui ma ise seda teismelisena tegema hakkasin. Ja ma ei ole pärit pika matkakultuuriga riigist ega midagi. Ja sellegipoolest olen ma suutnud end siia, Svalbardi, kuidagi välja vedada ja peaks juba päris tänulik olema, et ma üldse oskan unistada sellisest asjast nagu talvitumine Svalbardi jahihütis.

Teisalt, eriti nüüd oma uute sõpradega siin suheldes, tundub et ma olen ikka puhta linnatüdruk, kes kogemata arktikasse sattus. Kaks närust aastat koertega!? Võrreldes siinsete kohalikega, ei ole mul peaegu et üldse mitte mingit kogemust mitte milleski. Minu jaoks on suur asi, et ma tean, kuidas ennast talvel ööbides soojas ja motti üleval hoida ja et ma olen lõpuks õppinud ennast riidesse panema. Teised siin õppisid seda kaheaastaselt. Mitte et ma käiks ringi ja kogu aeg võrdleks end kellegagi aga need suured käärid kogemustes lihtsalt karjuvad mulle näkku iga päev. Samas, midagi tegemata pole siiani jäänud, kuskilt alla pole kukkunud ja varbaid pole otsast külmetanud... Borge Ousland ööbis ka esimest korda üksinda telgis, kui soolomatka põhjapoolusele tegi. Nii et vist ei peaks tegelikult muretsema, vaid rahus protsessi nautides kogemusi koguma. Ja elu usaldama.

Meil on küll allkirjastatud leping Lõuna-Norras asuva kelgukoerafirmaga, maja renditud, lennukipiletid peaaegu ostetud ja isegi majutus road-tripiks lõunasse välja vaadatud, aga millegipärast olen ma ikka väga avatud Svalbardi töökohtadele. Aga mis siin ikka mõelda, las asjad lähevad nagu nad minema peavad ja küllap nii saab kõige parem. :)