Külmamälestused Rootsist

Paistab, et ei ole ikka asi ainult minus (või selles et ma nüüd järsku veel külmakartlikumaks oleks muutunud). Longyearbyeni linnavalitsus avaldas järgmise teate: (tõlgitud)
"Kasutage julgelt lähipäevil rohkem vett, olge kauem duši all, jooge rohkem, laske veel enne klaasi täitmist kraanikausist alla joosta. Eriti siis kui kõik naabrid on kodust ära - raisake mõnuga."

Ehk siis kutsutakse üles ennetama külmunud/purunenud torusid, kuna temperatuur muudkui langeb (tajutav -31 hetkel) ning kõik vee ja kanalisatsioonitorud on siin ju rõõmsalt maa peal ja ilmselt päris kerged külmuma.

Käisin siis eile jooksmas. Linna poole minnes oli tuul selja tagant ja päris meeldiv olla. Tagasiteel oli tuul mõistagi vastu, veidi paremalt küljelt. Viimased 20 min veetsin iseendaga arutledes, kas jõuan enne koju või jäätub parema silma sarvkest ära. Tajutav temperatuur oli siis -27.

Jõudsin koju, tundub et ühtegi külmakahjustust ei saanud. Väga hull isegi ei olnud, võib teinekordki minna, ainult prillid tuleb leida.

Huvitav on see, et mandril pole ma iial erilist vahet tundnud kraadiklaasil oleva temperatuurinäidu ja koos tuulekülmaga tajutava temperatuuri vahel. Või siis vähemalt pole nii suurt vahet olnud kui siin. Termomeeter on ikka üsna adekvaatselt võimaldanud otsustada, mida selga panna. Longyearbyenis justkui polegi nii külm kraadide järgi, praegu -18...-20, aga koos tuulekülmaga on ikka hoopis teine lugu. Pealegi see tuul siin on kuidagi eriti jäine.

Ilmselt ma mingi poole aasta pärast vaatan heldimusega praegustele aegadele tagasi, nagu ma praegu mõtlen eelmisele talvele Rootsis. Ebamugavus ununeb kiirelt, ma ikka vahel meenutan seda 5-päeva matka, kui me klientidega Flottarkoja hütis üritasime öö otsa maja soojaks kütta. Veekogude ääres on alati külmem ja jõekaldal asuv F... on kogu piirkonna kõige külmem koht üldse. -37 oli sel õhtul maksimum, mis me nägime. Vahepeal mõtlesin küll, et kui veel külmemaks peaks minema, siis ma ei tea, kuidas ma neid inimesi elus hoian. Õnneks oli vähemalt natukesegi matkakogemusega grupp, ei pidanud päris kindaid kätte aitama neile.

Järgmisel päeval ajastasin meid kelkudele päikesetõusuks ja nii õnnestus vähemalt kogu päevateekond mingilgi määral soojendava päikese käes veeta. Õhtul kui järgmisesse hütti jõudsime oli juba -22 ja see tundus lihtsalt SELLINE kergendus! Nii hea ja soe oli.

Aga just sellised matkad on tegelikult kõige ägedamad, ma arvan et need inimesed meenutavad seda veel kaua, nagu minagi. Ikka meeldejäävam kogemus kui seista ja igavleda kelgul mugavates tingimustes.

Teine külmaperiood langes 320km võistluse ajale. Külma võis järvedel olla vabalt ligi -40 ja need järved ikka kestsid nii tund-poolteist. Mul oli üks koer, kellel oli peenisel külmakahjustus ja pidin veel järvedel peatuseid tegema, et seda kreemitada. Paljaste kätega, sest muidu ei jäänud jääkülm kreem talle naha peale.

Öösel sõitmiseks võtsin termosetäie kuuma teed ligi, panin klapid pähe ja "tantsisin" kelgul lakkamatult kolm tundi kuni järgmisesse checkpointi jõudsin. Väga hull ei olnudki: kui pidevalt liigutada, siis õnnestus täitsa rõõmsa meeleoluga kohale jõuda. Teine tüdruk, kes minuga samal ajal jõudis oli ikka tunduvalt rohkem koomas omadega.

Checkpoint kuhu me jõudsime oli seesama külmahütt-Flottarkoja ja muidugi oli ka jõgi üle kallaste jooksnud, mida me pimedas ei näinud ja sinna otse sisse sõitsime. 12 koera ja kelk märja jää-lumepudruga koos. Fantastiline töö, võib endale õlale patsutada! Tegin vist küll oma esimese võistlusega kõik vead ära, mis teha sai.

Järgmine viga oli sinna hütti 3h pausile jäämine, sest ehkki koerad said kuivale põhule puhkama paigutatud, oli ju ikkagi tegu kõige külmema ja niiskema kohaga, mis kogu võistlustrassilt leida. Õigem oleks olnud korjata see põhk kaasa ja minna kasvõi kilomeeter maad edasi ning seal 3h neil puhata lasta, aga maja, ehkki jääkülma maja olemasolu, meelitas meid paigale jääma. Kügelesime seal kuidagi oma kolm tundi ära, erilist und ei saanud ei meie ega koerad.

Kui hommikul kl6 paiku minema hakkasime, olid mu vaesed koerad nii kanged, et ma ei saanud enamikku esimese korraga maast üleski. Vaesed loomad, mõni vaatas mind küll sellise pilguga nagu vihkaks pärast seda päeva kõiki inimesi. Ilmselt oli ka mu eelnev tempo neile liiga kiire olnud (ehkki järgisin Petteri poolt ette antud plaani ja koerad tundusid seda hästi taluvat), aga niiskes külmas magamine oli veel viimase paugu andnud.

Umbes sealkandis kadus mu huvi edasise võistlemise vastu, vähemalt lähiaastatel. Tee seda kui loomasõbralikult tahes, võistlus on võistlus ja seal kombitaksegi piire ja saadakse vigastada. Ma tunnen, et mu koeralugemisvõimed ilmselt ei ole veel sealmaal, et piire nii kaugele nihutada, ma jään hea meelega oma ekspeditsioonide ja rahulikuma tempo juurde.

***

Svalbardis on vaikselt mingit liivataolist lund kogunenud. Proovin võib-olla homme esimest korda kelgutama minna. Samas... lubab head Svalbardi-ilma: - 23kraadi ja 20m/s tuul. No saame näha, kui pika tiiru me teeme...

P.S. Pildid on eelmisest hooajast Rootsis. Ei ole meil siin nii palju valgust kuskilt võtta.

Meie igapäevane külm

 Ma kohe ei teagi, millest kirjutada, ilmselt on need igapäevaelu uudised pärast endal informatiivsed lugeda, aga jube igav on neid kirjutada, sest endale tundub ju üsna tavaline. Midagi huvitavat ei toimu, vana hea giiditöö, üsna rahulik pealekauba.

Paar päeva on nüüd selged olnud, käisin klientidega virmalisi pildistamas. Selgete ilmadega kaasneb kohe jõhker külm. Ma ei tea, kas asi on selles, et ma viibin vähem õues kui eelmistel talvedel ja pole veel harjunud, aga täiesti ebamõistlikult külm on. Muidugi selle koerakäruga ongi alati külm olnud, kohe kui kelgu kasutusse saab, läheb tavaliselt soojemaks. Loodetavasti. Täna on tajutav temperatuur -27. Peaks õue jooksma minema. Olen kolm 800ml tassi teed keetnud... Peaks nüüd siis minema hakkama... Ega see 45min aeroobset ennast ise ära ei jookse.

 Igatahes praegu mul on järgmine tassitäis pooleli, nii et ma kindlasti ei saa kohe minna. Tee jahtub siin majas sekunditega. Toas on soe ainult siis kui ennast väga ei liiguta, siis jõuab keha ümber olev seisev õhk ära soojeneda ja on päris talutav. Kohe kui üks meist liigutab, saab ta altkulmu pilgu osaliseks, sest "krt ära liiguta külma õhku ringi!" :D

 Kooli said paberid sisse, hoidke nüüd pöidlaid, et mind sinna vastu ka võetaks. Auto jõudis ka kohale koos kogu kraami ja talveasjadega. Kui ma mingi hetk sooja saan, siis äkki jõuab liustikult lumelauaga alla sõitma.

Aga nüüd ma tõesti lähen ja jooksen!

To be a wanderer and to go home*

Nüüdseks on auto kenasti laeva peal ja mina tagasi Svalbardis. Peab ütlema, et oli äärmiselt tore puhkus. Kuidagi hea vibe ja meeleolu kaasnes kõigega, mis tehtud sai, kohtasin nii palju abivalmis ja ülisõbralikke inimesi ning muidugi sain vanade sõpradega kokku, mis oli eriti vahva. Siin Longyearbyenis ma küll suhtlen jube paljude inimestega ja nad on väga toredad jms aga mingeid sügavamaid vestlusi pole ikka hea pool aastat ette tulnud. Ma ei tea miks, aga senini ei ole nagu väga kerge olnud siin sõpru leida. Seda toredam oli neid mandril kohata.

Aga et kõigest järgemööda rääkida, siis kõigepealt lendasin ma Oslosse, et teha kooli sisseastumiseks vajalik TOEFL internetipõhine akadeemilise inglise keele test. Test läks täitsa normaalselt, sain 120-st puntist 101. Arvestades, et keskkooli inglise keele tundidest on möödas peaaegu 15 aastat ja vahepeal ma just akadeemilist inglise keelt eriti pole õppinud, olen väga rahul. Koolides tavaliselt nõutakse vähemalt 90 punkti, nii et selle testi taha vähemalt sisse saamine ei peaks jääma.

Test kestis umbes lõunani, mis jättis mulle kogu pika päeva Oslos ringi uudistamiseks. Seda on raske kirjeldada, kui tore on vahelduseks linnas olla! Kohvikud ja poed, kus saad ISE asju vaadata...Ma olen ju ikkagi linnas üles kasvanud ja hea kohvi ja šopingutuuridega harjunud, aga praegu on mu elus juba poolteist aastat peaaegu ainult internetipoest tellimine eksisteerinud. Päris lõõgastav oli natuke seda melu kogeda. Samas ühest päevast täiesti piisab, nüüd on jälle tükiks ajaks hea olla. Muuhulgas sain kokku ühe finn.no müüjaga, kelle käest skoorisin lainurk objektiivi. Olin juba plaani maha matnud, et sel aastal üldse uut objektiivi hankida õnnestub, sest seda kraami poest uuena osta on ikka päris kallis. Eriti kui töötad Svalbardis ja on madalhooaeg. Aga siis tuli spontaanselt meelde finn.no ja seal juhtumisi oligi just minu kaamerale sobilik objektiiv!

Õhtul käisin veel metsas jooksmas. Metsas, saate aru! :D Milline toit hingele.

Järgmisel päeval lendasin Tromsøsse. Kõik lennud olid ka niii imeilusad. Selge taevas, talvised madala päikese värvid lumistel mägedel kumamas. Kuulasin muusikat (*Mogli-Wanderer), mis tundus seal üleval universumist vastu kõlavat ja nautisin kohalolu.

Tromsøsse jõudsin kell kaks pärastlõunal, aga järgmine lennuk väljus alles järgmisel hommikul kell 6. Plaan oli käia jõusaalis, matkata Fløya tippu ja siis lennujaamas öö veeta. Fløya on see mägi, kuhu viib poolele teele Fjellheiseni kaabelvagun (või kuidas iganes seda kutsutakse). Mul oli see päev maratonikavas vaja pikk jooks teha, seega otsustasin ülesmäge matkata ja alla tulla "rongiga". Kuni kohvikuni läksin mööda Sherpatreppi, see on Nepaalist imporditud sherpade ehitatud, mis muidugi oli paksu lume all. Lund oli tõesti meeletult, õnneks on tegu populaarse matkaga ja tippu oli palju rahvast räätsadega läinud, seega mul oli hea lai rada ette trambitud. Oli täielik tuulevaikus, täiskuu hõbetas lumiseid nõlvu nii eredalt, et isegi pealampi polnud vaja sisse lülitada. Ülesminek võttis umbes 2,5 tundi. Tegin paar pilti, sõin väikse paki krõpsu ja hakkasin alla tagasi minema, sest temperatuur langes kiirelt.

Kohvikus tegin rongini aega parajaks vaarikateega ja salajaste kaasavõetud võileibadega. Mõnus väike matk jälle tehtud. Breivikeidetis elades oli Fløya mul kogu aeg plaanis, aga kuidagi ei jõudnud ära teha. Selle õhtuga võib nüüd küll rahule jääda.

Jõudsin lennujaama enam-vähem viimase bussiga ja magasin laua taga pagasilintide saalis. Väga mugav ei olnud, aga mis teha, kui kõik pikad pingid olid juba võetud. D vanemad olid paanikas kui mu plaanist kuulsid, aga ma keeldusin hotelli minemast nendeks NELJAKS unetunniks. Mingi seikluslikkus võiks ju säilida, ega ma veel päris 70 ei ole.

Hommikune lend Berlevågi oli järjekordselt kõige imelisem üldse. Ma mõtlesin, et neil nii kaugel põhjas on juba polaaröö, aga kogu päev oli suur valge väljas. Sain oma bussi pakkida ja asju otsida ja D vanematega juttu ajada ja ikka veel oli väljas valge. Imelik kohe tundus. Milline luksus nii elada! :D

Mingi maagia on selles polaaröö eelses ajas, kui kogu maailm kumab, eriti kui samal ajal on tuulevaikne. Mulle tundub alati, et ma kuulen maailma olemist, midagi igavikulist on korraga käegakatsutav. Kui muidu peab flow-tunde saavutamiseks vaeva nägema, näiteks tegelema mingi spordiga, mis on mõõdukalt väljakutsuv või mediteerima, siis teatud laiuskraadidest ülalpool viibides ei peagi nagu midagi tegema. Lihtsalt oled. Aga väga intensiivselt Oled.

Oleks hea meelega kauem Berlevågis viibinud, aga buss sai pakitud ja Kirkenesis oli auto identifitseerimiseks aeg kirjas, seega asutasin end järgmisel hommikul minekule. Ma lootsin et ilm on halb ja saan oma esimese kolonnis sõitmise kogemuse, aga sellist õnne kahjuks polnud. D on mulle nii palju kolonnis sõitmisest rääkinud ja see tundub mingi täiesti haigelt ekstreemne katsumus, mida mägede lähedal elavad inimesed peavad vahel igal hommikul ja õhtul töölkäimiseks läbima. Ma esimesel korral kuulasin sama vaimustunult nagu hiinlane, kes näeb esimest korda virmalisi. Minumeelest oleks sellised igapäevaelu kogemused palju ägedam asi, mida "turistina" läbi elada. See on päris elu, mida põhjas inimesed elavad, mitte suu ammuli virmaliste vahtimine. Aga mõni teine kord siis kindlasti satun kolonni ka sõitma...

Jõudsin edukalt Kirkenesse, ilm oli selge, vaikne ja kohutavalt külm. Õhus oli selline niiske külm udu, mingid nõelakujulised jääkristallid hõljusid ringi ja torkisid külma kontideni. Ei julgenud eriti autot seisma jättagi, mine tea, kas käivitub ikka pärast. Kirkenes ise on täpselt nagu Venemaa. Ma pimedas palju ei näinud, aga täpselt selline tunne oli nagu kuskil kauges Ida-Virumaa külas. Juba pimedas ja autost välja tulemata saad aru, et vene vibe on õhus.

Praeguseks on selgunud, et identifitseerimine läks ka edukalt ja mu buss on sobilik saama täieõiguslikuks mustanumbriliseks Svalbardlaseks.

Nüüd ei olnudki muud kui rahulikult Tromsøsse sõita. Olin selleks lausa kolm päeva varunud et saaks teel peatusi ja pilte teha ning nautida täiega meie road-trippi, mis võib olla viimane. Ja õigesti tegin, sest teeolud olid värske lume tõttu aeganõudvad.

Skibotnis mõtlesin alguses, et olen antisotsiaalne ja ei lähe vanu sõpru tervitama, lähen hoopis 20 min eemale teeserva autosse magama. Tüüpiline mina. Õnneks hakkas juhuslikult messengeris Kata rääkima (ta elab Skibotnis) ja asi lõppes sellega, et ma ikkagi sõitsin tagasi ja veetsin öö nende värskes händleritele ostetud mobile house'is, kus oli soe ja hea. Ja muidugi oli nii tore vanu sõpru näha! See on naljakas, kuidas mul oli nii palju õnne sattuda oma esimeseks kelgukoerahooajaks just sinna ning kuidas see osutus nii õigeks kohaks. Praegu olen ma Svalbardis just tänu Tomasele, kes mainis Beritile, et mind kõlbab tööle võtta küll. Milline õnn on tunda nii lahkeid inimesi.

Teel Skibotnisse tegin mitmeid pildistamispause, siin püüdsin 10 sek taimeriajaga autokatusele ronida.  Selgus et mul kulubki bussi kautsele ronimiseks täpselt 10 sekundit, aga mitte sajandikkugi vähem, et terav pilt saada.

Hommikul sõitsin Tromsosse, käisin läbi Bringi kontorist (ma ei tea, mis neid töötajaid seal nii õnnelikuks teeb, aga see oli lausa naljakas, kuidas nad säravad seal, ülilahe) ja sõitsin bussi sadamasse. Seal vaadati üle kõik kriipsud-kraapsud kerel (lõpuks vist lihtsalt kirjutati, et neid on palju :D) Kuuti sisse ei vaadatud kordagi. Kohale peaks laev jõudma 26. novembri paiku, aga ma sain isegi tracking numberi nagu väikestel pakkidel, millega oma tibu teekonda jälgida.

Veel üks autojuht parkis samal ajal minu kõrvale ja asus seda vaadet pildistama. Vahetasime mõistvaid naeratusi.

Tromsøs ootas mind tripi väärikaks lõpetuseks veel Scandic Grand hotellis ööbimine. Sain viimaks pesus käia ja jalad seinale visata ning see kõik ei oleks saanud paremal ajal tulla, sest ma olin just parajasti haigeks jäänud. Vedasin end küll poolhaigena linna peale ja ostsin jõuludeks natuke viisakamaid riideid, head kohvi Kaffebønnas ei saanud ka nautimata jätta. Õhtul sain veel paariks tunniks Flo-ga kokku, aga juba see kokkusaamine vajus natuke ära sest palavik hakkas tõusma. Hilisõhtul varusin veel Paraceti ja ninaspreid eesootava lennureisi tarvis ja püüdsin saada nii palju und kui võimalik.

Norwegian viib kõik Tromsøst Longyearbyeni lendavad inimesed kõigepealt Oslosse. Milline mõttetu keskkonnasaastamine, aga pilet on poole odavam, kui SAS-i otselennul, seega andsin minagi oma kaks senti veel soojematesse arktika suvedesse. Magasin mõlemad lennud kuni ärkasin kõrvavalu peale umbes 30 min enne Longyearbyenis maandumist. Kinnise ninaga lendamise rõõmud. Mõtlesin et mu kõrvad plahvatavad, ma olen kuulnud mingeid hirmu-ja õuduslugusid verdjooksvatest kõrvadest. Õnneks nii hullusti ei läinud, sain koju magama ja ärgates kuulsin koerte ulgumist juba jälle sama hästi nagu nädal varem.

Oli ääretult mõnus puhkus, selline hea emotsioon on tagasi mõeldes. Ja kõik mis vaja sai tehtud ka. Ainult et esimesel puhkusejärgsel päeval ei saanud kuni õhtuni voodist üles. Eks ma olin muidugi haige ka, aga aju justkui ei tahtnud uskuda, et kell 11 päeval on põhimõtteliselt pime nagu öö. Just äsja ju oli mandril valge olnud. Longyearbyenis algas 15. novembril päris polaaröö, isegi videvikku pole enam, päike on 6 kraadi allpool horisonti.

***

Kusagil Soome lapimaal lumes sumpamas

Tegin kiire puhkepausi, et kojamehi puhastada

Mingi teeserva jäetud auto

Kilpisjärvile jõudes oli olukord selline

Tegin piiripunkti ületamise puhul vähe puhtamaks ja muidugi peeti mind kinni ka. Pea iga kord peetakse selle musta akendeta bussiga piiril kinni :D

Road-trip Tromsøsse

Pole jälle ammu siia miskeid uuendusi postitanud, kuigi ringilendamist on toimunud omajagu. (Kõik lennud on sealjuures olnud nii fantastilise lennuilmaga, et ainult vaata ja imesta aknal.) 

Longyearbyen

Oslo

Tromsø

Tromsø

Berlevåg

Käisin Oslos ülikooli kandideerimiseks vajalikku TOEFL-i inglise keele testi tegemas ning sealt lendasin tagasi põhja poole et viia auto Vegvesenisse identifitseerimiseks.

Tavaliselt tegeletakse Svalbardi kolivate autodega Tromsös, aga kuna seal polnud vabu aegu, käisin Kirkenese büroos. Ja loomulikult ei osanud tehnik tegelikult seda identifitseerimist üleüldse teha ja pärast kolme tundi auto pealt erinevate numbrite otsimist ei ole ma ikka kindel, kas kogu see asi ikka õnnestub. Võib ka juhtuda, et lasen auto Svalbardi üle vedada ja siis selgub, et ikka ei ole piisavalt identifitseeritud.

Uskumatu kui palju jauramist sellega on. Kõik teised, kellega ma olen rääkinud, on toonud auto kuskilt Poolast või mine teab kust ja sellist tralli pole küll keegi maininud.

Hetkel on igatahes käsil Kirkenesest Tromsosse sõitmine. Jõhker lumi on igal pool. Sel aastal pidi olema juba praegu sama kogus lund, mis muidu Jaanuaris. Olen jõudnud Muoniosse ja istusin kohvikusse maha, et veidi puhata sõitmisest. Viimased 250km on olnud pidev lumesadu ja lahtilükkamata teed 10cm värske lumekihi all. Nii kui kiirus 80km/h läheneb, hakkab auto teel ujuma ja kraavi poole kiskuma. Mul läks vähemalt terve igavik, et Inarist Muoniosse sõita mingi... 60-ga kohati. Samas lõbus on ka, Soomes on hea lame maa ja lihtne sõita ning teed on varahommikul enamasti tühjad. Pole isegi väga hullu teel edasi-tagasi ujuda, üsna turvaline tundub. Pealegi selle 250km jooksul õppisin külglibisemiste peatamiseks vähemalt normaalselt sidurit kasutama.

Teine probleem on et kojamehed lähevad jäässe. Pärast ühte hirmsat sõitu Tromsost Breivikeideti, kus ma mitte midagi ei näinud ja liiklusvoolu tõttu ka peatuda ei saanud, olen ma kergelt ärev, kui see juhtuma hakkab. Tegelikult on sellele lihtne lahendus - suunata klaasile kõige külmem õhk, mis võimalik ja enam ei jäätu midagi. Soe jope ja kindad on sealjuures hädavajalikud, et niimoodi sõita ka kannataks.

Aga üldiselt on oma bussiga ringi trippida ikka üliäge! :) Natuke kahju kohe, et see võib nüüd tükiks ajaks viimane road-trip olla, Svalbardis ju väga ei sõida pikka maad. Ma lihtsalt armastan seda bussielu. Kuulad muusikat, rüüpad kuuma teed ja lased ilusal maastikul tundide viisi mööda libiseda. Mõnus flow-tunne, eriti öösiti või varahommikuti. Teised inimesed lähevad vabal ajal oma maamajja, minu omaette olemise mull on mu auto. Ja uni tuleb seal ka alati hea. Öösiti muidugi, mitte sõites.

Päris tore on olnud mandril veidi puhata. Isegi siin, põhjas, on nii ebaharilikult valge! Ma ju teadsin küll, et polaaröö algab siin alles novembri lõpus, aga ikka tundub nii...lihtne kuidagi, kui päevas on rohkem valgeid tunde. Longyearbyenis olid viimased videvikutunnid, kui ma 8. novembril ära lendasin ja kui 15. tagasi jõuan, on juba päris öö. Tuleb siin seda valgust veel nautida kuni võimalik.

Mis meenutab, et peaks D-vitamiini ostma...

Pühapäevamatk Larsbreeni jääkoopasse

Tänase kena pühapäeva puhul võtsime ette matka Larsbreeni liustikukoopasse. Pidi olema 5h matk, nii et valmistusime ikka korralikult - kuivtoit ja kaks termosetäit kuuma vett, kassid, varuriided... Tegelikkuses läks krapsaka sammuga Nybyenist koopani kõndimisele 57 minutit ja tagasi 39. Termose saan nüüd kodus postituse kirjutamise kõrvale tühjaks juua.

Minek oli üks meeldivamaid matku siiani Svalbardis, kuna nõlv polnud nii järsk kui tavaliselt. Selline hea aeroobse trenni tempo oli, pulss 130-150. (Jah ma panin kella käima, sest lootsin, et see matk on piisavalt trenni eest, et pühapäevane "pikk jooks" kirja saada.) Tuul oli parasjagu piiripeal, et ei teinud väga liiga, väga külm ka polnud. Me raudselt lähme sinna veel, nii mõnus väike trenn!

Ega selle koopamatka kohta väga palju infot leida ei olnudki. Google mapsil on asukoht märgitud ja piltidelt võib oletada, mis ees ootab, aga kuigi palju detaile keegi just jaganud pole. Näiteks kuidas ja kuhu redel kinnitada ja mida silmas pidada vms. Koopasuu on märgistatud lumetoigastega, selle leidsime kergesti üles. Edasi läks kahes suunas käik, võtsime ühe suvalise haru ette ja ronisime seal nii kaugele kui saime.

Käik läks ruttu nii madalaks, et pidi käpuli roomama, esimesed paarkümmend meetrit oli huvitav, siis nagu tekkis küsimus, kui kaugele me niimoodi roomame. Seal oleks vist võinud ikka hea mõne kilomeetri edeneda, kuskilt ei paistnud, et koobas otsa hakkaks lõppema. Pärast ligi 100m jäätükkide ja liiva otsas põlvede marrastamist pöörasime ringi, tegin mõned pildid ja asutasime end teist haru uudistama.

Roomamas

Kohe teise koridori alguses saime aru, et see ongi põhiline turismimagnet. Suur avatud koobas, igas suunas ilus, maagiline ja eriline.
Klõpsisin pilte teha ilmselt sama agaralt nagu nädalaid söömata jääkaru hülgekorjuse kallal. Mõõdutundetult ühesõnaga.

Selle käigu lõpus leidsime ka õige sissekäigu 15m sügavusse koopasse, mille kohta ma turismifirmade kodukatelt lugenud olin. Sissekäik on põhimõtteliselt suur auk, libedate laugete servadega. Ilmselgelt läheb vaja seda nöörredelit, mis me veidi eemalt kastist leidsime. Mingeid ankrupunkte kuskil silma ei hakanud ja kastis polnud ka midagi võtta. Kõigele lisaks võiks ju 15m nöörredelil ka juba köiega julgestatud olla, aga näha polnud ei julgestusvöid ega köit. Ühesõnaga me ei saanud päris hästi aru, mis süsteemi nad seal tavaliselt kasutavad ja kuna meil endal ka varustust kaasas polnud, siis otsustasime koju minna ja kellegi kogenumaga nõu pidada.

Koopasuu. Sisenetakse pildi allservas olevast august

Koduteel

Ma olin arvestanud, et tagasi tuleme pimedas ja vedasin lausa statiivi kaasa lootuses kauneid ööpilte teha. Tegelikkuses olime me nii kiired, et isegi autoni jõudes oli väljas veel täiesti valge, kell oli nii vara, et toidupoodki polnud veel avatud. (See tehakse pühapäeviti kl 15 lahti.) Nii et ei mingit ööfotograafiat, pealamp oli ainult pildistamiseks sisse lülitatud. 

Kokkuvõttes väga mõnus matk! Selline just paras tõusunurk, mida Svalbardis harva kohtab. Pärast saab päevaga rahus jätkata, ei pea põlvi ravima hakkama. Sama liustikku mööda ülespoole vantsides jõuab Trollsteinenile, mis on paljude lemmikmatk siin linnas. Mul üks külaline käis seal giidiga matkal lausa kaks korda! Liustikult paremale jääb Sarkofagen, mis on ka üks populaarsemaid linnalähedasi sihtpunkte. Ka sinna pole ma veel jõudnud, aga ilmselt tuleb lähiajal ette võtta, rada nägi üsna mugav välja.