Rattamatka 4.päev Oksa küün-Pärnu 60km (kokku läbitud 240km)

Andsin hiljuti Eesti Naisele intervjuu artikli tarvis, mis räägib naistest, kes ei karda üksi rännata. Teate mis? Üksinda rändamine on tühiasi, aga proovi sa mehega matkata! Pärast tänast päeva sooviksin ma üle kõige lugeda artiklit naistest, kes suudavad oma mehega matkata hulluks minemata.

Nagu öeldud, läksime siis küüni heintesse magama. Heintes magamine kõlab romantilisemalt kui see tegelikult on. Reaalsus saabub hommikul kell 4 sääse-ja kihulaserünnakuga. Järgmiseks lööb Svenil välja äge heinaallergia. Keedan putru, aga hommikusöök jääb napiks, sest kihulasi on nii metsikult palju, et söögiisu läheb ära. Lõpuks põgenemegi lõkkeplatsilt kell 5 hommikul Pärnu suunas mööda lõputult sirget treppis kruusateed, söömata ja unistena, kihulaseparv pea kohal. Ja et kõik oleks täiuslik, muutub tuul veel tugevamaks ja puhub alati vastu, ükskõik kuhu tee ei keeraks.

Oleks ma üksi, paneks sellises olukorras autopiloodi peale ja kangutaks vaikides. Varem või hiljem jõuaks ikka kohale. Aga kullakallis mees ei kanguta vaikides! Ei, tema halba tuju ja ebamugavust jagub kõikjale. Arvestades asjaolude kokkulangemist pole muidugi ime, et tuju võib ära minna. No on jah tuuline ja tõesti kisub vihmale ja tagumik on ka valus ja kõht tühi. Aga inimesed käivad ka Everestil ja surevad seal külma kätte ja ei piina sellegipoolest oma kaaslasi pideva vingumisega. Lõpuks tunnen juba, et nutt on kurgus tulutult erinevate lahenduste pakkumisest, miski ei aita torisemist paremaks teha ja igasugune isu kaob ära kunagi veel kellegagi koos matkama minna. Või äkki olen mina hoopis see kurja juur, kes inimestel matkatuju ära ajab?

Oleme maanteel ja Sindi tanklani, kus plaanime peatuse teha, jääb veel 7km. On tõusnud tõeline torm - tuul 13m/s ja puhangud painutavad suuri puid vastu maad. Oleme tüdinud ja väsinud ja tanklasse jõudmine paistab vastu seda tuult pressides võimatu. Istume põõsa varju põllule, Sven laseb silma looja ja mina panen priimuse tööle. Söömine on keeruline, sest tuul viib pidevalt lusika tühjaks, aga midagi siiski kõhtu jõuab. Magus puder ja kohv annavad kohe tohutu energialaksu. Lausa lendame Sindi tanklasse! Vaevalt saame katuse alla, kui hakkab oavarre-vihma kallama. Mis hea ajastus! See vist ongi minu lemmikkoht sellest matkast - hea on tunda, et suutsid end ja kaaslast motivatsiooniaugust välja tõmmata. Emotsioonidel saab 180 kraadi suunda muuta imeväikeste käepäraste vahenditega! Mõnus kontrollitunne - me saime hakkama, ehkki 5min enne söömist kaalusime põllule telgi püstitamist ja tormivarju jäämist.

Pärnust sõidame bussiga Tallinna ja otsustame üksmeelselt et see nüüd küll suurem asi matk ei olnud. Ei teagi, kas asi oli tõepoolest igavas maastikus või olime me veel oma töömullis, mis ei lasknud lõpuni kulgemisse laskuda. Igatahes puhkus jätkus surfilaagriga Saaremaal, kuhu Sven allergiarohud kaasa võttis ja see oli juba hoopis mõnusam! :)

Tuul lusikat tühjaks puhumas

Rattamatka 3.päev Lelle-Oksa küün 80,8km (kokku läbitud 180,5km)

Hommik on hiline, pood avatakse alles kell 10. Ootame kohalike külameeste ja -kassidega poe ees ning veidi hiljem tarbime sealsamas äsjasoetatud produkte. Kes õlut, kes jäätist. Räsitud olemisega kõhn kass saab külameestelt sardelli ja traavib, saak hambus ja nisad kahte lehte laperdamas pesa poole (ilmselgelt).

Tuleb minema hakata, ega see Pärnu ise meie juurde ei tule. Igavad kruusateed jätkuvad. Järjekordselt mõtlen, et mul ei jätkuks ealeski kannatust neid radu jalgsi läbida. Ainus koht, kus oleks vist midagi vaadata olnud oli Mukri raba ja sellest me kihutasime tähistuse puudumise tõttu mööda. Kohati on muidugi ka jupikesi tüüpilisest Eesti suvisest heinamaast, mis särab oma liigirikkuses sinise taeva taustal. Kaunis ja magusa lõhnaga! Sven hakkab aevastama - heinapalavik.

Üks hea lõik tegelikult on! Kurgja ümbruses läheb matkatee korraks imetoredaks! Saab metsa vahel sõita, lausa jalgrada ja juurikaid mööda ukerdada! Oleme vaimustuses. Ühel metsasihil näen karu! Päris kindel ei saa olla, sest nagu nende metsloomadega ikka, on nad juba peaaegu üle tee kõndinud kui pilgu tõstad, aga liikumine ja suurus viitas rahulikult tatsavale karule. Meist polnud tal igatahes õrna aimugi ja kui sinna kohta jõudsime, oli ta ammu kadunud.

Tuul tõuseb. Kurgja muuseumis teeme kohvipausi ja selleks ajaks on tuul nii tugev, et viib või kohvi tassist minema.
Saeveski metsaonnis keedame lõunaks läätsi ja tatart- samas kõrval on joodav jõgi. Mingi matkarada on ka, mida võiks ju läbi jalutada, aga rattapüksid on niigi siili tekitanud, pikalt kõndida ei ole kuigi meeldiv. Tuunime Sveni ratta sportsadulale matkamatist pehmenduse ja vahetame rattad ära. Väga mõnus, et meil on kaks nii erinevat ratast, mida omavahel vahetada, nii hoiab päris hästi tempot üleval, sest kumbki ei väsi ühest asendist ära. Otsustame Oksa küünini sõita. Üldiselt pole mingit väsimust ollagi ja kui tagumik kangeks ei jääks, võiks veel pikemaid päevi teha.

Saeveski metsaonn

Tüüpiline matkatoit - läätsed, tatar, vegan või ja sool. Ülihea ja toitev!

Oksa küün asub keset imeilusat puisniitu. Lõkkeplats on kenasti korras ja niidetud, meie üllatuseks leidub isegi puid, ehkki jaanipäevaga oleks need vabalt võinud ära kuluda. Küpsetame bataati, Sven kokkab imehea kartulipudru küüslauguleivakuubikutega. Kihulasi ja sääski on paljuvõitu - mageveekogu ääres ööbimise rõõmud. Ei saa salata, et ma igatsen lund! Lõpuks poeme kihulaste eest küüni heinte sisse magama.

Valmib kartulipuder krõbedate küüslauguleivakuubikutega

Vahepeal oli lausa nii toredat rada (u 1km)

Joodav jõgi Saeveski metsaonni kõrval

Sportsadula tuuning koduste vahenditega

Mart Saare loomingumail

Õhtueine valmib Oksal

Rattamatka 2.päev Noku-Ardu-Lelle 80,9km (kokku läbitud 99,7km)

Hommikul mööda laudteed rattaid käekõrval lükates ei usu me isegi, et sellest tuleb 80km päev. Kumbki meist pole varem nii pikalt rattaga matkanud. Minu ülikooliaegsed soolomatkad jäid 60km/päev piiresse ja Svenile on see esimene rattamatk üldse. Ülilihtne on kuidagi see rattaga matkamine! Mitte midagi pole viga, ei vähimatki väsimust!

Ähijärvele ja Iklasse suunduvad rajad lähevad erakliku olemisega "matkakodu" juures lahku. Kulgeme mööda kruusa, kus meenub, et paar aastat tagasi matkasime seda teed jalgsi, hirmsate villide ja valuga. Rattaga on ikka elu hulga ilusam.

Arduga tuttavad kohad lõpevad. Teeme kohvikus lõunapausi, pumpame kumme, naudime kohvi. Tuju on veel hea ja ootused eesolevate käimata teede osas kõrged. Teele asudes aga selgub ruttu, et tegelikult pole seal suurt midagi oodata - algab lõputu kruusateede ralli. Mitte selliste kenade metsavaheliste kruusateede, vaid täiesti mõttetute suurte põlluteede oma. Vaate osas pakutakse paremalt ja vasakult kolme valikut - 1)võsa ja võsa, 2)võsa ja põld, 3)põld ja põld. Isegi talusid pole. No tõesti surmigav. Ja kui ma Ähijärve rajal tähistuse üle nurisesin, siis sellel siin pole tähistust peaaegu üldse! Rattaga läheb vähemalt kiirelt, lausa lust kilomeetriposte lugeda, jala kõndimise peale ei taha aga mõeldagi. Minu suur lugupidamine nende matkajate suhtes kes seda jalgsi läbida on suutnud!

Ainuke tore asi on rebased. Iga nurga peal on mõni. Noh, nurki palju pole, enamasti sirge kruusatee, nii et näeme ühe päeva jooksul nelja elusat ja ühte surnud rebast.

Kusagil seal ongi vist esimene koht, kus tuju hakkab ära minema, tuul tõusma ja tagumik kangeks jääma. Ja nii viha teeb, et tähistust ei ole! Muudkui roni jälle ratta seljast maha kaarti vaatama. Samas, võimalik, et tegu ongi lihtsalt Eesti standardiga ja kõik on jumala normaalne. Me oleme palju Norras matkanud ja DNT paigutab oma punaseid T-märke ikka nii, et eelmise juurest on järgmine näha (mis on minu meelest elementaarne tähistamise viis). Võib-olla Ida-Euroopas tähistataksegi matkaradu nii, et paari kilomeetri peale on hädine punane triip puu tagumisel küljel.

Lelle külaplatsile jõudes avastame, et oleks vaja hädasti seda poodi, mis 10 min tagasi suleti ning et õhtuks lubab vihma. Lelles on viimane pood enne... jumal teab mis kohta, meie igatahes rohkem poodi ei saa kui Pärnus, seega tuleb hommikune avamine ära oodata. Vett saab küsida kõrvaltalust ja kiigeplatsil katuse all süüa teha. Jääme sinnasamasse ööbima.

Keegi oli endale ise tuulegeneraatori ehitanud!

Rattamatk Aegviidust Pärnusse. 1.päev Aegviidu-Noku 18,8km

Vahepeal on siin jälle väikestviisi matkata saanud. Jaanipäeva paiku läbisime Sveniga jupi Oandu-Ikla matkateest jalgratastel ja võin kohe ära öelda, et see oli üks igav ja nõme matk. Aga kirja võib ju ikka panna, hea teinekord meenutada, kuidas mõnikord ei kuku asjad parima ettekujutuse kohaselt välja.

Kuna Oandu-Aegviidu osa matkateest olen mitmeid kordi ja risti-põiki eri liikumisviisidel läbi käinud, siis otsustasime alustada Aegviidust ja liikuda lõuna poole. Konkreetset plaani ei olnudki, mõtlesime, et tee peal vaatame, kas lähme Pärnusse või Iklani välja. Üsna ruttu otsustasime Pärnu kasuks, sest sealt tundus transport tagasi Tallinna kuidagi lihtsam. Pealegi tahtsime veel puhkuse ajal Saaremaale surfama jõuda. Niisiis - matkatee Aegviidust Pärnusse. Umbes 240 km. 4 päeva. 5 rebast (neist üks surnud). 1 karu. 1 väike tundmatu loomake. Palju virisemist.

1.päev Aegviidu-Noku lõkkekoht 18,8km
Jaaniõhtu. Aegviidu poe küljes lehvib Eesti lipp ja poe sees on pooletunnine õllejärjekord. Ostame pätsi leiba ja küüslauku ja asume lõuna suunas teele. Plaan on sõita lihtsalt nii kaugele kui viitsime, aeg on juba hiline. Kilomeetrid lähevad lennates. Läbime ju samu radu, mida ma talvel kelgutasin rütmis 15min/km, 4km/h (kes ei tea millest jutt, siis LINK). 8km peale arvestasin julgelt 2h15min, kui pause ka teha. Nüüd võtab sama maa läbimine 30 min! Möödume Mägede lõkkekohast, kus on ootuspäraselt jaanipäeva puhul laulupidu ja Kalajärvest, kus on samuti parkla autosid täis. Nokule jõudes on laavu juures end sisse seadnud vene rahvusest jaanilised, aga natuke eemale lõkkeplatsile mahume ilusti ära. Grillime bataati ja leiba, taustaks naaberlõkkeplatsilt kostev mootorsae mürin - keegi on jaanikule lausa oma saega tulnud! Läheb vist suuremaks metsa langetamiseks... Õhtul jalutame rabasse vett tooma. Kaunid on ikka need põhjamaa valged ööd!