Külmamälestused Rootsist

Paistab, et ei ole ikka asi ainult minus (või selles et ma nüüd järsku veel külmakartlikumaks oleks muutunud). Longyearbyeni linnavalitsus avaldas järgmise teate: (tõlgitud)
"Kasutage julgelt lähipäevil rohkem vett, olge kauem duši all, jooge rohkem, laske veel enne klaasi täitmist kraanikausist alla joosta. Eriti siis kui kõik naabrid on kodust ära - raisake mõnuga."

Ehk siis kutsutakse üles ennetama külmunud/purunenud torusid, kuna temperatuur muudkui langeb (tajutav -31 hetkel) ning kõik vee ja kanalisatsioonitorud on siin ju rõõmsalt maa peal ja ilmselt päris kerged külmuma.

Käisin siis eile jooksmas. Linna poole minnes oli tuul selja tagant ja päris meeldiv olla. Tagasiteel oli tuul mõistagi vastu, veidi paremalt küljelt. Viimased 20 min veetsin iseendaga arutledes, kas jõuan enne koju või jäätub parema silma sarvkest ära. Tajutav temperatuur oli siis -27.

Jõudsin koju, tundub et ühtegi külmakahjustust ei saanud. Väga hull isegi ei olnud, võib teinekordki minna, ainult prillid tuleb leida.

Huvitav on see, et mandril pole ma iial erilist vahet tundnud kraadiklaasil oleva temperatuurinäidu ja koos tuulekülmaga tajutava temperatuuri vahel. Või siis vähemalt pole nii suurt vahet olnud kui siin. Termomeeter on ikka üsna adekvaatselt võimaldanud otsustada, mida selga panna. Longyearbyenis justkui polegi nii külm kraadide järgi, praegu -18...-20, aga koos tuulekülmaga on ikka hoopis teine lugu. Pealegi see tuul siin on kuidagi eriti jäine.

Ilmselt ma mingi poole aasta pärast vaatan heldimusega praegustele aegadele tagasi, nagu ma praegu mõtlen eelmisele talvele Rootsis. Ebamugavus ununeb kiirelt, ma ikka vahel meenutan seda 5-päeva matka, kui me klientidega Flottarkoja hütis üritasime öö otsa maja soojaks kütta. Veekogude ääres on alati külmem ja jõekaldal asuv F... on kogu piirkonna kõige külmem koht üldse. -37 oli sel õhtul maksimum, mis me nägime. Vahepeal mõtlesin küll, et kui veel külmemaks peaks minema, siis ma ei tea, kuidas ma neid inimesi elus hoian. Õnneks oli vähemalt natukesegi matkakogemusega grupp, ei pidanud päris kindaid kätte aitama neile.

Järgmisel päeval ajastasin meid kelkudele päikesetõusuks ja nii õnnestus vähemalt kogu päevateekond mingilgi määral soojendava päikese käes veeta. Õhtul kui järgmisesse hütti jõudsime oli juba -22 ja see tundus lihtsalt SELLINE kergendus! Nii hea ja soe oli.

Aga just sellised matkad on tegelikult kõige ägedamad, ma arvan et need inimesed meenutavad seda veel kaua, nagu minagi. Ikka meeldejäävam kogemus kui seista ja igavleda kelgul mugavates tingimustes.

Teine külmaperiood langes 320km võistluse ajale. Külma võis järvedel olla vabalt ligi -40 ja need järved ikka kestsid nii tund-poolteist. Mul oli üks koer, kellel oli peenisel külmakahjustus ja pidin veel järvedel peatuseid tegema, et seda kreemitada. Paljaste kätega, sest muidu ei jäänud jääkülm kreem talle naha peale.

Öösel sõitmiseks võtsin termosetäie kuuma teed ligi, panin klapid pähe ja "tantsisin" kelgul lakkamatult kolm tundi kuni järgmisesse checkpointi jõudsin. Väga hull ei olnudki: kui pidevalt liigutada, siis õnnestus täitsa rõõmsa meeleoluga kohale jõuda. Teine tüdruk, kes minuga samal ajal jõudis oli ikka tunduvalt rohkem koomas omadega.

Checkpoint kuhu me jõudsime oli seesama külmahütt-Flottarkoja ja muidugi oli ka jõgi üle kallaste jooksnud, mida me pimedas ei näinud ja sinna otse sisse sõitsime. 12 koera ja kelk märja jää-lumepudruga koos. Fantastiline töö, võib endale õlale patsutada! Tegin vist küll oma esimese võistlusega kõik vead ära, mis teha sai.

Järgmine viga oli sinna hütti 3h pausile jäämine, sest ehkki koerad said kuivale põhule puhkama paigutatud, oli ju ikkagi tegu kõige külmema ja niiskema kohaga, mis kogu võistlustrassilt leida. Õigem oleks olnud korjata see põhk kaasa ja minna kasvõi kilomeeter maad edasi ning seal 3h neil puhata lasta, aga maja, ehkki jääkülma maja olemasolu, meelitas meid paigale jääma. Kügelesime seal kuidagi oma kolm tundi ära, erilist und ei saanud ei meie ega koerad.

Kui hommikul kl6 paiku minema hakkasime, olid mu vaesed koerad nii kanged, et ma ei saanud enamikku esimese korraga maast üleski. Vaesed loomad, mõni vaatas mind küll sellise pilguga nagu vihkaks pärast seda päeva kõiki inimesi. Ilmselt oli ka mu eelnev tempo neile liiga kiire olnud (ehkki järgisin Petteri poolt ette antud plaani ja koerad tundusid seda hästi taluvat), aga niiskes külmas magamine oli veel viimase paugu andnud.

Umbes sealkandis kadus mu huvi edasise võistlemise vastu, vähemalt lähiaastatel. Tee seda kui loomasõbralikult tahes, võistlus on võistlus ja seal kombitaksegi piire ja saadakse vigastada. Ma tunnen, et mu koeralugemisvõimed ilmselt ei ole veel sealmaal, et piire nii kaugele nihutada, ma jään hea meelega oma ekspeditsioonide ja rahulikuma tempo juurde.

***

Svalbardis on vaikselt mingit liivataolist lund kogunenud. Proovin võib-olla homme esimest korda kelgutama minna. Samas... lubab head Svalbardi-ilma: - 23kraadi ja 20m/s tuul. No saame näha, kui pika tiiru me teeme...

P.S. Pildid on eelmisest hooajast Rootsis. Ei ole meil siin nii palju valgust kuskilt võtta.

Hooaeg Rootsis sai minu jaoks läbi 20. aprilli paiku nagu ka eelmisel aastal Norras. Ja sarnaselt eelmise aastaga ei jõudnud nende viimaste päevade möödumist ära oodata. Pakkisime asjad, kuna pidime maja vabaks tegema seleks ajaks kuni ise puhkusel oleme ja ajasime veel natuke juttu, ise samal ajal lihavõttemunadest shokolaadi näksides. Lõpuks oligi aeg minema hakata, kiirustamata, kuskilt poolest päevast. Olin üsna rahuliku sõiduplaani teinud, arvestades Slussforsist Helsinkisse jõudmiseks peaaegu kaks täispikka päeva. Seda oli enam kui küll, esimese öö veetsime soome-rootsi piiri lähedal ja teiseks ööks sõitsime Helsinkisse, et hommikul laevale minna. Ööbimiskohaks on endiselt mu kullake, vw Transporter, mille lillakast toonklaasist taevast ja puid vaadates tuleb ikka parim uni.

Eestis oli mu põhieesmärgiks autoga ülevaatusel (ja remondis) käia ja suverehvid alla panna. Mõtlesin küll, et võib-olla pole mõtet, sest järgmine sihtpunkt on ju Norra kõige kaugem põhjatipp ja seal võib vabalt talverehve vaja minna, aga lõpuks ikkagi vahetasin. Pealegi Eestis oli ju ligi 20 kraadi sooja! Auto sai korda, pangaarve rüüstatud, sõbrad, ema ja liivakoopad külastatud. Oli tore, lausa natuke nukker oli ära sõita, samas, eks see ole harjumise asi: kui korduvalt ära sõita, siis saad ju aru küll, et igal pool võib olla tore elada ja ükski lahkumine pole väga pikka aega kurb.

Asusime teele põhja poole! 1700km marsruudil Sangaste-Berlevåg. Kui kaardi pealt vaadata, siis see tundub päris kaugel. Kilomeetrid annavad ka väikse vihje. Reaalsusega võrreldes on see köömes, sest sõites tundus see paik veel palju kaugemal. Sõitsime otse üles, mööda Soomet. Linnad ja isegi külad olid juba mitusada kilomeetrit tagasi läbi saanud, nüüd ümbritsesid maanteed ainult sood ja madalad arktika metsad. Mõned üksikud majapidamsed tunduvad mahajäetud, külad on kummituslikud. Mingid autod nagu oleks hoovides, aga kõik tundub väga kõle ja üksik. Ilm läks ka pilve ja jahedaks. Viimased sajad kilomeetrid tundusid reaalselt ülesmäge ja aeglaselt minevat. Ma olen küll juba mõnda aega näinud neid suuri metsamassiive ja vaba loodust aga ikka võrdleb aju natuke Eestiga ja on imelik mõelda, kuidas siinsamas, 1500km ülevalpool on nii to-hu-tu asustamata metsik loodus. Imeline! Mine ja ela kasvõi mitu kuud ilma et kruusateed ületaksid või inimesi kohtaksid.

Läheb jahedamaks, aga siiski on veel kerge jope ilm. Lumi on sulanud, ainult mõned üksikud laigud paistavad metsa all.
Soome-Norra piiril käime poes. Müüja vaatab aknast välja: "Hehh! Sul on SUVErehvid?!"
Esimest korda hakkan tõsisemalt kahtlema, kas rehvide vahetus ikka oli hea tegu.

Enne Berlevågi on mägi, kust tuleb üle sõita, et linnani pääseda. Seal mäel on talvel nii halb ilm, et lumesahad võtavad autod sappa ja koos sõidetakse teokiirusel üle. Autode vahel on minimaalne vahe ja ikkagi juhtub, et keegi sõidab teelt välja või lihtsalt puhutakse nõlvadelt laskuva fall wind'i mõjul minema. Lumesahkade väljumisajad on suurel tahvlil mäe alguses kirjas. nagu bussiajad. Naljakas mõelda, et ilm võib olla nii halb, et pead oma autoga kuskil mäe all sahka ootama ja nii peaaegu iga päev, kui vaja kuhugi kaugemale sõita. Kolonnekjøring kutsutakse seda siinmail.

Meil õnneks sahka vaja oodata polnud, (kevad ju, hehe) aga mida kõrgemale, seda halvemaks läks ilm kuni lõpuks jõudsime lumetormi kätte. Vähemalt ei ole see mägi järsk, kannatas nende uute suverehvidega tasakesi sõita küll. Alla jõudes kestis seal harilik aprilli ilm edasi, ilma lumeta. Me lund nagu eriti ei oota siin hetkel, sest kajakatel on aktiivsem munemise hooaeg ikka veidi soojemate ilmadega. Pidid küll ka lumele munema, kui seal pesa all valmis on ja siis on meil mune veelgi lihtsam leida. Teine küsimus on, kuidas lumetormiga saarele kohale saada... Igatahes esimesel päeval all külas lund ei sadanud ja me lootsime ruttu saarele pääseda. Loodus on sealkandis võimas. Lage ja karm, ilma puudeta, teravate kaljude ja tormise merega. Väga teistmoodi kui kõik muu, mis ma kunagi näinud olen. Ilm oli ka muidugi too päev pigem sitapoolne, kui me saabusime, aga natukene tekkis mõte küll, et miks kõik need 900 inimest just siin elavad...

Kuulan veel paar-kolm kommentaari oma suverehvide pihta...

Õhtul hakkab lund sadama.

Hommikuks on kena 20cm maas. Magame üheni päeval, saarele ei saa, sest liiga tormine on.

Järgmisel päeval käime mäe otsas jalutamas.

Esmaabikoolitusest

Veetsin nädala Storumanis esmaabikoolitusel. Tegu oli NOLS-nimelise organisatsiooni korraldatava wilderness-spetsiifilise esmaabiga ja see oli üle ootuste tasemel. Igaks juhtumiks tehti korralik grimm kunstverega ja kasutati rekvisiite, mis asja reaalseks tegid. Patsiendid näitlesid ka nii usutavalt, et kui meie "eksamipatsiendil" oks kõhus ja lahtine sääreluumurd oli, siis kajas kogu mets sellest kisast ja päris keeruline oli patsiendiga rahulikult töötada.

Ma neid esmaabisid olen ju teinud kõriauguni, seega oli kohati kordamine ja kohati lausa igav, teisalt on nelja aastaga, mis jääb mu kaitseväe parameediku kursuse vahele juba palju asju ununenud ja ka muutunud. Näiteks külma ja survet enam traumale peale ei panda! Epileptikule ka midagi suhu ei panda. Uutest asjadest tegime veel hypowrapi, mis võib külmas töötades osutuda vajalikuks oskuseks. Kursus toimus koos mägigiididega, kes samas koolis oma kaheaastasel kursusel õpivad. Väga lahe seltskond, näha on, et nad lõbutsevad seal koolis täiega:) Tore on suhelda oma inimestega! 

Ehkki viimasel päeval mõtlesime Flo-ga ikka, et oli tore seal koolitusel olla, aga veel toredam on tagasi koju oma koopasse saada. Saime oma aastase sotsialiseerumisvajaduse rahuldatud ja nüüd saab rahus “tööl” olla. Ma pean veelkord mainima, et tore on suhelda oma inimestega. Tundub, et see töökoht ja rahvas siin ongi paljuski selline nagu ma kirjeldasin oma "100 elueesmärki" postituses. 

Ma olen eluga nii piisavalt rahul, et ei viitsi seda isegi sotsiaalmeedias kajastada. Milleks ma seda üldse kunagi tegin? Endal oleks vahva lugeda hiljem, seda küll. Aga üldiselt ma tegelen lihtsalt rahulikult elamisega ja võtan järjest rohkem hetki elusituatsiooni kõrvalt vaatamiseks ja libisen üllatavalt tihti sellesse flow-seisundisse, mis minu jaoks on kõrgeim eesmärk kõiges. Järelikult siis olen vist õiges kohas, kui see õnnestub. Kui ennast läbi Soome nuttes siiapoole vedasin ja Karinile kurtsin, kuidas ma tahan otsa ümber pöörata, käskis ta sellele asjale ühe kuu anda. Naljakas mõeldagi, et kuu aega siinolekut möödus nii, et ma isegi ei märganud. Hea on jälle mina ise olla. Ja hea on, kui su sõbrad tunnevad sind paremini kui sa ise.

Järsud õpikõverad

Mõni päev ma mõtlen oma koeri sõites et see võistlemise idee oli ikka eriti naiivne minust. Ma ei saa enamasti oma 27 km ringigi sõidetud ilma pidevalt peatumata, et papusid kohendada või mõnda koera vasakult paremale tõsta või kogu tiimi tee serva nügida või kraavist välja ajada. Kaks varianti - kas kogu aeg juhtubki midagi või ma olen liiga perfektsionistlik ega kannata vaadata, kuidas keegi viltu jookseb.

Eile tuli Petteriga jutuks, et ma hea meelega sõidaks temaga koos oma tiimi ükspäev ja saaks küsida igasugu asju ja olla kindel, et me liigume ikka õiges suunas. Hommikul tegime siis koos tiiru ja nagu oodata, oli see väga informatiivne ja motiveeriv. Esiteks - ma võin neid kiiremini sõita. Hoidsin siiamaani suhteliselt jäigalt oma 12km/h kinni sest nii ju oli mulle öeldud - koerad peavad õppima lõdvalt jooksma, mitte silmad punnis rahmeldama. Oma instinkt pigem ütles küll et koerad töötavad veidi kiirema tempoga paremini, ei tee nii palju lollusi ja on sirgemad, aga igaks juhuks ei tahtnud omaloomngut ka tegema hakata ja hoidsin neid tagasi. Edaspidi hakkan rohkem jälgima, mis tempoga nad paremad on ja ei karda seda vajadusel muuta.

Olin Sigge pärast veidi mures, sest minu silmale jookseb ta ikka väga kangelt ja igal sammul jooksustiili muutes. Pidi normaalne olema, vana koer ja alati nii jooksnud. Hea teada. Proovin tal pulgaga rakmeid ka nüüd mõnda aega, sest tundus, et jookseb nendega paremini. Veel üks huvitav asjaolu - mäest alla minnes tõmbab ta ilusti sirgu end! Kas asi on selles, et siis tõmbab ta liini vähem või langeb allamäge suurem koormus esijalgadele, mis on tema jaoks mugavam või hoopis mingi muu põhjus, seda ma veel nuputan.

Proovisime veel Copperit juhtkoerana, ta tegelikult ongi alati ees jooksnud, lihtsalt mina ei teadnud seni sellest midagi. Ma veidi pelgasin juhtkoerana neid jube argasid loomi kasutada. Minu ettekujutuses on juhtkoer ikka enesekindel tegelane. Paistab et see ettekujutus on vale ja sellest pole mingit probleemi kui nad ebakindlad on. Peaasi et käsklusi teavad.

Sõitsime neid kohati 16-18km/h ja minu üllatuseks jooksid probleemsed poisid Miles ja Chompsky ülimõnusalt! Seni olen suuresti just nende pärast tempot alla tõmmanud, sest neil on vahepeal kole lainetav galopp ja aeglasemalt joostes hakkavad nad ilusti traavima. Paistab et traavivad ka kiiremas tempos kui lõdvestuvad.

Oeh! No nii põnev oli see trenn! :D

Selle sportlase eluga kipub ikka olema nii, et vahepeal oled peadpidi igapäevaelus ja kutsikasitas ega märka suurt pilti, aga kui samm tagasi astuda ja natuke mõelda... See, kuhu ma sattunud olen, on ju täiesti uskumatult imeline. Mis võimalused mul areneda on! Ma olen saanud selle, mis ma tahan veel täpsemalt kui ma universumilt küsida oskasin :D

Eile käisime kogu perega Dallas Seawey seminaril. Dallas on 4-kordne Iditarodi võitja, 25 aastaselt võitis ta selle esimest korda 9 päeva 4 tunni ja 26 minutiga olles ajaloo noorim võistluse võitja. Juba Dallase vanaisa kasvatas koeri ja osales Iditarodil selle algusest peale 1973. aastal. Nii et läbi ja lõhki koerakuudis kasvanud mees, sellist tasub uskuda :D  Ta rääkis muidugi suhteliselt loogilist juttu. Et iga koera parim potentsiaal tuleb välja tuua, arendada neid külgi, milles nad head on, mitte mingitesse raamidesse suruda. Ka tema, sarnaselt Petterile rõhutab puhkamise tähtsust. Tema snäkitab ja puhkab nendega lausa iga tunni tagant. Ta tõi näite võistlusest, kus ta igal etapil edestas konkurenti nt 30 või 40 minutiga ning andis selle aja võrra koertele checkpointides rohkem puhkust, selle asemel, et sealt varem ära kihutada ja oma kättevõidetud kohta hoida. Ja iga etapiga edestas konkurente veelgi, kuna ta koerad olid paremini puhanud. “Build the speed, not the lead.”

http://www.pincexperience.com/speaker/dallas-seavey

Dallas julgustas vaatama probleeme koera perspektiivilt. Koertele on tähtis turvalisus, inimestele mugavus. On lihtne arvata et koer tahab ka ametlikus checkpointis magada, aga seda tahab tegelikult inimene. Koer puhkab pigem paremini kusagil rajal.

Tema vaated treeningule ja juhtkoerte õpetamisele olid kõik äärmiselt loogilised. Ma nõustun kõigega:D Noh et peab ikka tegema pikki treeninguid ja nii koerad kui musher ise peavad harjuma checkpointi rutiinidega, et õppida sööma ja magama kui vaja. Kõik see jutt tundub imelihtne, aga kui ise oma tiimiga välja lähen, selgub et see maailm koosneb nii paljudest detailidest, mille kõigega on võimalik vigu teha ja mul on kohe miljon küsimust, millele ma vastust ei tea. Tunnen ennast kohati nagu poleks elusees kedagi treeninud ega midagi õppinud ega iial looduses viibinudki. Naljakas mõeldagi, kuidas ma olin Eestis olles suhteliselt enesekindel oma oskustes looduses omapead hakkama saada. Kui lisada valemile koerakari, siis ma ei ole praegu endas nii kindel. Seda väljakutsuvam see asi muidugi tundub. Õppimiskurv on praegu  järsk ja motivatsioon õiges kohas. Paistab et tuleb põnev talv!

http://www.dallasseavey.com/index.php
https://en.wikipedia.org/wiki/Dallas_Seavey

Esimene treeningnädal ja Siggega telkimas

Esimene nädal treeninguid on tehtud, u 75 km, viis päeva. Eile tegime senini kõige pikema, 27km trenni. Läheb järjest lõbusamaks. Koertel vist ka, sest nad ei püsi üldse enam paigal, kui ma neid tee peal joota või midagi kohendada üritan. Isegi üle rataste ette pandud kivide ja palkide tõmmatakse käru minema. Korra juba sain paarsada meetrit neile järele joosta, õnneks oli tee ülesmäge, jõudsin kinni püüda. Kraavi suutsime ka korra kinni jääda. Sigge vahtis küll sellise imeliku näoga selja taha, kui neid kraavi jooma minna käskisin, oleks pidanud teda uskuma, et see pole õige koht. Suure pusimisega saime välja. Enam ma ilma köieta trenni ei lähe, siis oleks vähemalt mingi variant nad back-upiks puu külge fikseerida kuniks ise käru kuskilt välja õngitsen. Praeguse seisuga oleks võinud 13km jala koju kõndida, kui nad sealt kraavist omapead minekut oleks teinud. Õnneks ei ole siin väga palju kinnijäämisvõimalusi, treenime peamiselt kruusateel.

Täna oli nii mul kui mu tiimil vaba päev ja kasutasime Siggega võimalust väike telkimistripp teha. Sigge on mu juhtkoer, uskumatult tark, õpib kiiresti nagu kolli. Kui kuskil on tee kõrval kraav, kuhu koerad jooma tahavad vedada, siis Sigge teab, et Hooman ei luba ja veab tiimi püüdlikult kraavist kaugemale. Sellise koeraga tasub häid suhteid hoida. Tal on komme külg ees joosta ja et seda veidi parandada, olen teda masseerinud ja venitanud ja igasugu füsioteraapia harjutusi teinud, mis ma välja mõelda suudan. Kasu pole veel olnud, aga huvitav on küll, pealegi see koer õpib ja tegutseb lihtsalt sellise rõõmuga!

Ilmad on siin praegu imelised. Hommikuti lõhnab natuke talve järele. Päevad on sügisest kirjud ja madal päike soojendab koerad puuri puitpõrandale lapiti maha. Ja õhtuti virvendab taevas rohelise-roosakirjult, ehkki horisondil on veel päris valge. Vaikselt hakkab meenuma, et milleks see kõik...

Lähen 300km võistlusele?!

Kõnekäänd aja ja haavade paranemise kohta vastab igatahes tõele. Asjad hakkavad paika loksuma. Mõelda vaid, et ma oleksingi peaaegu ära läinud. Hea ikka, et mul on sõbrad, kes tunnevad mind paremini kui ma ise ja käskisid siinsele elule veidi aega anda. Sest kui ma oleksin ära läinud, poleks mul praegu oma tiimi ega võimalust võistluseks treenida! Ja ma ei oskaks praegusel hetkel sellest mitte midagi paremat ettegi kujutada. Oma koerad!! (okei, mitte päris minu, aga saate aru küll.) Lõpuks ometi võimalus näha, kas ja kuhu mõttestatud treening viib ja mis meetodid töötavad. Niimoodi võib veel end isegi jälle normaalse inimese (sportlasena) tundma hakata.

Petter korraldab igal aastal jaanuari lõpus 300km treeningvõistluse, et saaks kodu lähedal aga võimalikult rasketes oludes võistlusrutiine harjutada. Tegelikult olen ma ju alati koertega võistlemise osas kahtleval seisukohal olnud. Mulle muidugi väga meeldib igasugustes asjades võistelda, see on minu jaoks viis oma elu periodiseerida ja eesmärke seada ja igas mõttes motiveerituna püsida. Ma olen väga igatsenud omale mingit sporti, mis võimaldaks võistlemist ja samas haakuks mu elustiiliga piisaval määral, et ma ka treenida saaks. See koerakelgutamine lihtsalt pole kunagi tundunud väga väljakutsuv spordiala, selline tunne on, et justkui musher ei teekski suurt midagi. Mul ei olnud siia tulles tõesti mitte kõige vähimatki soovi võistelda. Aga kogu siinne elu keerleb ainult võistlemise ümber, sellest on võimatu eemale hoida, ei möödu vist kahte tundigi kui me ei teeks või arutaks midagi, mis pole kuidagi seotud võistlemisega. Selles suhtes väga erinev minu senisest kelgukoerakogemusest.

Nii et mulle piisas tollest pooltunnist peale tööd, kui Helen rääkis KUI raske on Metsjövidda race ja KUI võimatu on tormis teed leida ja KUI lahe see kõik on! :D Olingi müüdud hing. Kui see päriselt ka nii raske on, siis sellist asja tahaks ma küll proovida.

Kohe väga! :)

Nii et nüüd treenin ma 12 koera. Plaan on 3 päeva trenni, kaks puhkust ning kilometraaz jääb praegu 16-22 kanti. Õnneks on tegu selliste koertega, kes just päris Petteri võistlustiimi ei sobi, seega on nii mõnelgi mingi viga küljes, mille kallal saan nokitseda. No näiteks mõni ei oska normaalselt traavida ilma et endal pidevalt naba paigast üritaks joosta, teine on kõver, kolmas vajab pidevalt massaazi. Huvitavad tegelased ühesõnaga! Aga no milline koer poleks huvitav...

Sigge massaazis

Käisin ümbrusega ka tutvumas. Kena 4h rattasõitu tuli ära.

Ümbrusel pole väga viga. Ehkki silm kipub seda viga tegema, et kõrvutab Norraga ja see võrdlus ei ole kohane:D

Kuidas elu sinusoid on ning koerte austamisest

Ma ei tea, mis deemon see mu aju vallutanud on, aga mõnel päeval tunnen ma end siin ikka hirmus kehvasti. Eile näiteks ütlesin kõigile ära, et sõidan Eestisse tagasi, hakkan järgmise aasta bioloogia magistrantuuri astumiseks valmistuma ja harjutan stabiilse inimese elu. Sest hiljutised arengud isiklikus elus on tekitanud mu peas mingi nihke ja illusiooni, et ainult kontoritööd tehes ja Eestis elades on võimalik kellegagi suhtes olla. See omakorda on muutnud siinse töö täi-es-ti mõttetuks! Ei taha nagu oma töökaaslastele ka sellist ikaldust nagu ennast väevõimuga ringi vedav mossis töötaja (ehkki nad väidetavalt pole sellist asja märganudki). Või on hemoglobiinitase jälle langenud? Igatahes miski tekitab sellise tunde, et ei jaksa hingata ka mitte, saati siis veel koeri kantseldada.

Samas täna, olnud öö otsa magamata (sest akna taga elavad kutsikad on sellises vanuses, et ei lase magada), läksin tööle täiesti rõõmsal meelel, ei mingeid motivatsiooniprobleeme. Huvitav, miks ma eile selliseid asju ütlesin? Päriselt olin see mina või?!

Täna 18 koeraga välja minnes võttis Petter mu oma ATV peale ja rääkis põhimõtteliselt kaks tundi järjest nii huvitavaid asju koerte treenimisest! Näiteks kuidas koeri sirgelt jooksma saada ja mis abivahendeid selleks kasutada ja kuidas ta need avastanud on. Mind huvitavad alati iga koerainimesega suheldes nende treeningmeetodid, näiteks kas kasutatakse mingil määral periodiseerimist või erinevaid kiiruseid või muid inimeste ja hobuste treeningus kasutatavaid meetodeid. Ja muidugi palju infot nende konkreetsete koerte ja nende kommete kohta ning aretusliinide omadustest ja...ja...no nii huvitav oli!

Minu meelest on Petteri puhul hästi ilmekas, kui väga ta oma koeri austab. Mitte ei nunnuta, vaid võtab võrdväärse partnerina. Siin ei kohelda kedagi "nagu koera" ega ka kussutata nagu veidi totut väikelast. Kõigil lubatakse olla nemad ise ja arvestatakse isiklike omapäradega. Näiteks rääkisime Siggest, 11-aastasest juhtkoerast. Sigge on iseloomuga koer, mõned teised isased talle ei sobi. Lisaks peab Sigge tundma, et teda peetakse eriliseks, siis ta ka on eriline ja annab endast rohkem kui tema vanu vigastusi arvestades võimalik peaks olema.
"Näiteks arvan ma," ütleb Petter, "ei hindaks Sigge väga, kui ta peaks kutsikate tiimi juhtima."

... Kui armas :D

Pean tunnistama, et ma tahan väga oma kadunud motivatsiooni üles leida, sest sellest paigast siin on mul ilmselgelt palju õppida. Igaks eluvaldkonnaks.
Ning hooaja lõppedes sobiks kenasti ikkagi kooli ka minna.
...

Eile käis meil see kontroll, mis vaatab, et koerad oleks kenasti ja standardselt klanitud. Tegime muidugi seks puhuks kiire suurpuhastuse ja aedikute uuenduse. Kõik sai rekordkiirusel imekenasti korda. Ega siin enne ka muidugi absoluutselt midagi viga polnud, aga nüüd nägi kogu kennel välja nagu me oleks selle poollagunenud seisust ühe päevaga üles ehitanud :D Värske killustik üle hoovi ja puha... Kontrolli läbisime probleemideta ja kui ma võrdlen seda eelmise aasta Norra omaga, siis paistis, et nad ei püüdnud üldse millegi kallal noridagi. Eks esmamulje loeb palju, siin on see suurepärane, täiesti mõistetav, et siis ei kiputa mõõdulindiga kõiki nurgataguseid üle kontrollima.

Tähistamaks edukat kontrolli, sõime koos õhtust ja vaatasime Iditarodi 2016a filmi. Jah, mõnel päeval ma olen ikka üsna kindel, et sellest kõigest võib veel asja saada...

Lõpetuseks tahaksin jagada mõnda oma lemmikraamatut. Neid leiab veel aadressilt: https://m.facebook.com/johandeckmann/ ning deckmann.com

Kui kõik läheb plaanipäraselt, mitte kooskõlas fantaasiatega

Kui ma siia Rootsi tulekut planeerisin, oli suur plaan iga päev blogima hakata. Reaalsus on see, et praeguseks on õhtusse veerenud kolmas tööpäev. Esimesed kaks päeva olid lihtsalt nii halvad, et trenn oli ainus asi, millele ma õhtul mõtlesin. Mitte et tööl midagi viga oleks, sugugi mitte, täitsa viisakad koerad on.

Millegipärast hakkasid asjad hirmsasti viltu vedama kohe kui ma oma Norra-Rootsi road-tripilt Eestisse tagasi jõudsin. Tundus, et kõik töötab lausa jaburuse tasemel vastu mu heale plaanile Eestis suvel tööd teha ja seejärel rõõmsal meelel oma seitse asja kokku pakkida ja Rootsi kolida. Umbes teisel kodumaal viibitud päeval (olulise tööotsa alguse eelõhtul) kukkusin wakepargis selja nii põhjalikult tagurpidi, et jalad käisid selja tagant vastu pead ning mu edasised nädalad olid hetkega sisustatud kõval pinnal selili lamamisega. Tööle sai siis sellega kriipsu peale tõmmata veel enne kui töö üldse alata sai. Pean tunnistama, et mõningatel harvadel juhtudel ma täitsa igatsen, et mu töö sisaldaks vähem ronimist ja rohkem arvutit ja kirjutuslauda. Vähemalt ei oleks sissetulek nii palju sõltuv füüsilisest vormist.

Mõni päev enne ärasõitu viisin bussi töökotta kontrolli - väike loks tundus roolis olevat. Peaaegu et ei olekski viinud, sest probleem tundus nii tühine, aga noh, igaks juhuks... Tulemus - roolilati vahetus ja valus auk pangaarvel.

No tuli ikka tunne küll, et võib-olla ei peaks üldse kuhugi minema.

Tunne süvenes, kui paar tundi enne laevale minekut suutsin võtmed ära kaotada ja end maja ukse taha jätta. Päevane aeg, kedagi pole kodus ja uksest keegi ei liigu... Pärast pikka ootamist sain kojanaisega sisse.

Positiivse poole pealt sain mingi ime läbi E-kategooria load tehtud. Sõidueksam oli küll paras õudus. Kui ma ütleks, et sõitsin nagu naine, siis solvaks ma sellega ka kõige blondimaid naisi siin ilmas. Eksamil läbi saamine oli nii ootamatu, et tundus nagu universum ütleks sellega: "Säh, võta E-kati load, sa oled küllalt kannatanud."

No ja kui see Rootsi kolimise päev kätte jõudis siis polnudki esialgsest elevusest mitte midagi alles. Seitse aastat sai sellest päevast unistatud. Kuidas me võtame kogu oma Eesti elu ja pakime autosse ja sõidame koos õnnelikult selle ilusa looduse ja õnnelike inimeste keskele, et päris oma kodu hankida ja et mitte kunagi ei peaks enam ära tulema. Ja nüüd olen ma korraga oma asjade hunniku ja bussiga ja pean seda üksi tegema?! Pealegi veel mitte Norra vaid Rootsi, mis mulle suurt midagi ei tähenda. Kui ma vision boarde koostasin ja oma tuleviku minast märkmikute kaupa kirjutasin, siis SELLIST tunnet ma küll ette ei kujutanud. Rohkem nagu kuskile koonduslaagrisse oleks minek, kui enesetunde põhjal otsustada. Pean aga siinkohal jälle meenutama oma kunagist MMA treenerit Ott Tõnissaart, kes ütles kuldsed sõnad: "Kõik läheb plaanipäraselt, ainult mitte kooskõlas fantaasiatega."

Slussforsi on muidu 13h sõitu, aga mina kulutasin sellele kaks ja pool päeva. Nii juhtub kui iga paari tunni tagant tanklasse keerata ja meeleheitlikult otsida põhjusi, miks ots ümber keerata. Reaalselt vist lootsingi, et tankas jalutab keegi minu juurde, lohistab mu kättpidi Eestisse tagasi ja ütleb, et näe, siin on sulle tasuv ja huvitav töökoht ja sa saad kogu aeg oma kalli mehe juures olla. Ma vist jõudsin nende päevade jooksul kõigile sõpradele kurta, kuidas ma ei taha minna ja saada iga kord sama vastuse: "Ära mõtle vaid mine! Kui sa oled millestki nii kaua unistanud, siis peab proovima! Tagasi saab alati tulla."

Nii ma siis lükkasin ennast tasapisi tanklast tanklani ja püüdsin mitte midagi mõelda, sest ega seal peas midagi ilusat ei olnud, millest mõelda.

---

Slussfors. Hoovihm, 14 kraadi. Väravate asemel on veiste elektrikarjus ja hoovis on veel ühed uued töötajad. Kohustuslik vestlus, tulevad A ja P, kohustuslikud naeratused, lõunasöök. Veidi hiljem tassin läbi seenevihma asju bussist majja, klomp kurgus. Tõstan köögiasjad kastiga akna alla köögikapile. Aknast paistab kutsikate aedik. Üks karvapall sööb parajasti junni, teine samasugune avastab ta sabajupi ja sikutab raevukalt. Kutsikatest moodustub suur ja lõrisev karvapall, mis mööda aedikut ringi veereb.

Vaatan ja üritan mitte ulguma hakata. Kas oleks väga imelik see kast kohe tagasi bussi vedada ja minema sõita?

Otsustan lihtsalt nädal aega ära kannatada ja võimalikult vähe mõelda. Siis vaatab edasi.

Järgmisel hommikul treenime neli tiimi. Kell 6 on siin hea jahe.

Ülejärgmisel käime P-ga 27km tiirul. Kuueteist koeraga polegi ma varem sõitnud. Parandame liine ja kahenädalased kutsikad saavad oma esimese liha.

Üle-ülejärgmisel päeval treenime ühe tiimi kahepeale ja oleme kogu päeva unised. Käime kutsikatega esimest korda rihma otsas jalutamas. Üks saab kogemata veiste karjusest voolu. Milline fantastiline esmakogemus jalutamisega!

Siin on imeline jõusaal! Keegi on sinna oma hinge pannud, tõeliselt kodune pisike saal, kus on kõik olemas, mis vaja. Nädala möödumist võib seal õhtuti ootamas käia küll.

---

Samas süveneb ikkagi tunne, et ma tahaksin päriselt ka oma elukaaslasega rohkem koos olla, mitte kogu aeg erinevates riikides ringi joosta. Aju on lausa nii palju pehmenenud, et peaaegu et tahakski seda 9-5 tööd ja valge aiaga maja... Neid asju, mille vastu ma olen siiani kirglikult võidelnud. Hirmus, mida vananemine inimesega teeb:D

Jaa, ma lubasin mitte mõelda!

Kõigil koertel on elekter majas, saavad õhtuti telekat vaadata