Külmamälestused Rootsist

Paistab, et ei ole ikka asi ainult minus (või selles et ma nüüd järsku veel külmakartlikumaks oleks muutunud). Longyearbyeni linnavalitsus avaldas järgmise teate: (tõlgitud)
"Kasutage julgelt lähipäevil rohkem vett, olge kauem duši all, jooge rohkem, laske veel enne klaasi täitmist kraanikausist alla joosta. Eriti siis kui kõik naabrid on kodust ära - raisake mõnuga."

Ehk siis kutsutakse üles ennetama külmunud/purunenud torusid, kuna temperatuur muudkui langeb (tajutav -31 hetkel) ning kõik vee ja kanalisatsioonitorud on siin ju rõõmsalt maa peal ja ilmselt päris kerged külmuma.

Käisin siis eile jooksmas. Linna poole minnes oli tuul selja tagant ja päris meeldiv olla. Tagasiteel oli tuul mõistagi vastu, veidi paremalt küljelt. Viimased 20 min veetsin iseendaga arutledes, kas jõuan enne koju või jäätub parema silma sarvkest ära. Tajutav temperatuur oli siis -27.

Jõudsin koju, tundub et ühtegi külmakahjustust ei saanud. Väga hull isegi ei olnud, võib teinekordki minna, ainult prillid tuleb leida.

Huvitav on see, et mandril pole ma iial erilist vahet tundnud kraadiklaasil oleva temperatuurinäidu ja koos tuulekülmaga tajutava temperatuuri vahel. Või siis vähemalt pole nii suurt vahet olnud kui siin. Termomeeter on ikka üsna adekvaatselt võimaldanud otsustada, mida selga panna. Longyearbyenis justkui polegi nii külm kraadide järgi, praegu -18...-20, aga koos tuulekülmaga on ikka hoopis teine lugu. Pealegi see tuul siin on kuidagi eriti jäine.

Ilmselt ma mingi poole aasta pärast vaatan heldimusega praegustele aegadele tagasi, nagu ma praegu mõtlen eelmisele talvele Rootsis. Ebamugavus ununeb kiirelt, ma ikka vahel meenutan seda 5-päeva matka, kui me klientidega Flottarkoja hütis üritasime öö otsa maja soojaks kütta. Veekogude ääres on alati külmem ja jõekaldal asuv F... on kogu piirkonna kõige külmem koht üldse. -37 oli sel õhtul maksimum, mis me nägime. Vahepeal mõtlesin küll, et kui veel külmemaks peaks minema, siis ma ei tea, kuidas ma neid inimesi elus hoian. Õnneks oli vähemalt natukesegi matkakogemusega grupp, ei pidanud päris kindaid kätte aitama neile.

Järgmisel päeval ajastasin meid kelkudele päikesetõusuks ja nii õnnestus vähemalt kogu päevateekond mingilgi määral soojendava päikese käes veeta. Õhtul kui järgmisesse hütti jõudsime oli juba -22 ja see tundus lihtsalt SELLINE kergendus! Nii hea ja soe oli.

Aga just sellised matkad on tegelikult kõige ägedamad, ma arvan et need inimesed meenutavad seda veel kaua, nagu minagi. Ikka meeldejäävam kogemus kui seista ja igavleda kelgul mugavates tingimustes.

Teine külmaperiood langes 320km võistluse ajale. Külma võis järvedel olla vabalt ligi -40 ja need järved ikka kestsid nii tund-poolteist. Mul oli üks koer, kellel oli peenisel külmakahjustus ja pidin veel järvedel peatuseid tegema, et seda kreemitada. Paljaste kätega, sest muidu ei jäänud jääkülm kreem talle naha peale.

Öösel sõitmiseks võtsin termosetäie kuuma teed ligi, panin klapid pähe ja "tantsisin" kelgul lakkamatult kolm tundi kuni järgmisesse checkpointi jõudsin. Väga hull ei olnudki: kui pidevalt liigutada, siis õnnestus täitsa rõõmsa meeleoluga kohale jõuda. Teine tüdruk, kes minuga samal ajal jõudis oli ikka tunduvalt rohkem koomas omadega.

Checkpoint kuhu me jõudsime oli seesama külmahütt-Flottarkoja ja muidugi oli ka jõgi üle kallaste jooksnud, mida me pimedas ei näinud ja sinna otse sisse sõitsime. 12 koera ja kelk märja jää-lumepudruga koos. Fantastiline töö, võib endale õlale patsutada! Tegin vist küll oma esimese võistlusega kõik vead ära, mis teha sai.

Järgmine viga oli sinna hütti 3h pausile jäämine, sest ehkki koerad said kuivale põhule puhkama paigutatud, oli ju ikkagi tegu kõige külmema ja niiskema kohaga, mis kogu võistlustrassilt leida. Õigem oleks olnud korjata see põhk kaasa ja minna kasvõi kilomeeter maad edasi ning seal 3h neil puhata lasta, aga maja, ehkki jääkülma maja olemasolu, meelitas meid paigale jääma. Kügelesime seal kuidagi oma kolm tundi ära, erilist und ei saanud ei meie ega koerad.

Kui hommikul kl6 paiku minema hakkasime, olid mu vaesed koerad nii kanged, et ma ei saanud enamikku esimese korraga maast üleski. Vaesed loomad, mõni vaatas mind küll sellise pilguga nagu vihkaks pärast seda päeva kõiki inimesi. Ilmselt oli ka mu eelnev tempo neile liiga kiire olnud (ehkki järgisin Petteri poolt ette antud plaani ja koerad tundusid seda hästi taluvat), aga niiskes külmas magamine oli veel viimase paugu andnud.

Umbes sealkandis kadus mu huvi edasise võistlemise vastu, vähemalt lähiaastatel. Tee seda kui loomasõbralikult tahes, võistlus on võistlus ja seal kombitaksegi piire ja saadakse vigastada. Ma tunnen, et mu koeralugemisvõimed ilmselt ei ole veel sealmaal, et piire nii kaugele nihutada, ma jään hea meelega oma ekspeditsioonide ja rahulikuma tempo juurde.

***

Svalbardis on vaikselt mingit liivataolist lund kogunenud. Proovin võib-olla homme esimest korda kelgutama minna. Samas... lubab head Svalbardi-ilma: - 23kraadi ja 20m/s tuul. No saame näha, kui pika tiiru me teeme...

P.S. Pildid on eelmisest hooajast Rootsis. Ei ole meil siin nii palju valgust kuskilt võtta.

Kuidas rakendis koeri ujutada ehk suvetreeningust

Kui Karin kunagi ammu talvel esimest korda mainis, et tal oleks vaja kedagi suvel koeri hoidma, siis ma mõtlesin umbes midagi tüüpilisele eestlasele kohast nagu: "Mis koeratreener nüüd mina ka olen" ja "tal on kindlasti jalaga segada sõpru, kes koeri hoiaksid". Vahepeal aga jooksid asjad kuidagi iseenesest niimoodi paika, et Norra minna tahtsin ma mitmel põhjusel nagunii, sest töökohad oli vaja üle vaadata ja tegelikult...ma oleks vist igal juhul läinud ka ilma mingi põhjuseta, sest Karin on nii armas inimene ja pealegi kogu see trip tundus nii vägev ettevõtmine. Talve lõpuks olin ka pikkade autosõitudega harjunud - Põhja-Norra eluga kaasnev paratamatus.

Ühesõnaga juhtus siis nii, et ma veetsin peaaegu kolm nädalat Signaldalenis ja karjatasin Karini kanu ja koeri. Minu meelest läheneb ta koerte treenimisele väga mõistlikult ja metoodiliselt ning see paistab olevat enamike kelgukoerte puhul äärmiselt harv nähtus. 

Enamik mushereid laob koerad kelgu ette ja sõidab. Treeningu füsioloogiast, periodiseerimisest, koera lihastiku seisundi hindamisest ei paista olevat õrna aimugi. Varieeritakse võib-olla ainult treeningu pikkust ja suvel ei tee paljud koerad praktiliselt üldse midagi. Ma pole nüüd mingi suur spetsialist muidugi, ühe talve olen koeri näinud. Aga võrreldes hobustega või inimsportlastega, kelle treenimisega ma olen omajagu tegelenud, siis tekitas selline suvaline lähenemine mul juba esimestel päevadel küsimusi. Mitte kriitikat, vaid just huvi, et kas siis koerad tõesti ei vaja mitmekülgset liikumist et oma parim potentsiaal realiseerida? Seda enam olin ma rõõmus kuuldes, kuidas Karin asjale läheneb.

Nimelt on suviseks treeninguks terve rida variante: käru ees jooksmine, kettide vedamine, jalgratta ees jooksmine, lihtsalt lahtiselt jooksmine, seljakotiga matkamine erineval maastikul, ujumine. Loomulikult koerte omavaheline sotsialiseerumine ja müramine mitu korda päevas. Ma ei kujutaks ette, et kuidagi VEEL paremini saaks koerte treeningut planeerida. Aga Karini arvates saab, sest tal on tulevikuks veel suuremad plaanid! Nii tore, et kelgukoeramaailm ei ole päris hukas :D

Maiken jooksmas, tegin ülepäeviti 8-10km tiiru 

Esimesel nädalal juhtus pidevalt nii palju veidraid asju, et sõitsin käru või rattaga ise samal ajal kõva häälega irvitades:D Nagu... kas te kujutate ette kui veider on ujuvatele koertele dzii ja haw karjuda?! :D
Kogu minu Signaldalenis veedetud aja sadas paduvihma ja oli torm. Üks väike nire, mida me mitu päeva olime ületanud, oli ühel hommikul järsku kümnemeetriseks tiigiks paisunud. Koerad läksid väikse motiveerimise peale sinna sisse, aga vesi osutus nii sügavaks, et nad pidid ujuma hakkama! Mina seda muidugi ei teadnud enne kui kõik seitse koera rakendis ilusasti reas ujusid :D Kaua see vaatepilt ei kestnud, sest Stjerne üritas teisele kaldale jõudmise asemel mööda oja minema ujuda (tüüpiline Stjerne, alati mingi isetegevus!) ja ei reageerinud millegipärast üldse, kui ma lootusrikkalt käru lükates talle "haw!" karjusin... See ajas teistel ka rütmi sassi ning siis oli muidugi kaos ja liinid sassis ja koerad üksteise otsas ja ma tegin kiire hüppe tiiki, et tiim välja õngitseda.

Siin on siis mu äsja tiigist püütud tiim, Stjernega esiplaanil

Kas see on siis noorele sportlasele kohane rüht?:D

See koer on humorist! Need näoilmed...roosad ilmsüütud silmakesed. Ise selline pätt!

Vitra sikutab ketti, hea treening koera sirgelt jooksma harjutamiseks

Kiruna ketitrennis

Veepaus ratta vedamise vahepeal

Mõnikord jalutasime lihtsalt rihma otsas ja harjutasime käskluseid

Poisid istusid nädal aega igal võimalusel indleva Maikeni puuri ümber

Maiken ei hoidnud ka oma võlusid endale...

Kanu sai sotsialiseeritud

Nad võiksid seal Bergbjorn Fjellservice-is suviseid orienteerujate treeninglaagreid korraldada. Head jahedad trenniilmad nii jooksmiseks kui rattasõiduks ja mõnus mitmekesine maastik.

Signaldaleni fenomen - mahajäetud bussid. 

Ja need hoovivaated...imeline. Üleüldse on nii vahva, kuidas Karin ja Tore on leidnud igas mõttes endale nii perfektse kodu. Universum on seal kõvasti detailide paika klõpsatamise tööd teinud.

Maiken passib aknalt isaseid nagu lasnamäe vanamutt.

Käisin ka mitu korda oma elmise hooaja töökaaslastel külas. Kallis Vinter oli omale sõbra saanud. Kudrutasid Bluesiga nagu vana abielupaar.

Kolm väikest "õnnetust" oli vahepeal sündinud. See hall on päris nunnu.

Kolisin Alaskale?

Saage tuttavaks - tema nimi on Kalakonks (Fiskekroken)! Sõpradele lihtsalt Kala (Fisken):D

(Nimi tuleb sellest, et ta astus lapsepõlves kalakonksu jalga.)

Nagu näha siis kelgukoer. Ei pidanud ma kuigi kaua ilma nendeta vastu.

Hetkel olen tagasi Norras, seekord lõuna pool, Ralph Johannesseni juures händleritööd proovimas. Esialgu nädala ning kui meile mõlemale sobib, siis treenin siin kogu järgmise hooaja koeri. 

Alustuseks peaks mainima, et juba elamine ise on minu masti: elektrit ja jooksvat vett siin ei ole, on generaator, päikesepaneel, akupangad, veepump. Süüa teeme normaalsel gaasipliidil, balloonigaasiga. Mõnus lihtne elu, millegi üle kurta küll ei saa. Neli autoakut toidab kenasti kõik arvutite-telefonide-akupankade-lampide laadimised ära. Külmkapiks on sügavkülmik, mille kaks korda päevas sisse lülitame. Mul veganina nagunii meeletult külmkappi vajavaid asju ei ole, pealegi läheb külmkappi ka ainult suvel vaja. 

Generaator töötabki meil praegu maksimaalselt pool tundi päevas.

Kui Ralph meie kirjavahetuses nimetas seda kohta Väikseks Alaskaks, siis ma esialgu mõtlesin, et ta peab silmas seda generaatori ja palkmaja-värki. Tegelikult on siin päriselt ka reaalne Alaska loodus ja elu, vähemalt nii palju kui ma filmidest näinud olen. No esiteks on tegu väga üksiku piirkonnaga, maja ümber on ainult suur mägine mets. Teisel pool maja on lai kiirevooluline jõgi, selline vahutav ja mäslev nagu see, mis Into The Wild filmis mõnele probleeme tekitas. Naabreid loomulikult peaaegu et ei ole, kuskil paari kilomeetri kaugusel pidavat elama kaks vanemat naist ning mingi laskesportlane, kes aeg-ajalt meie alaska-elule püssipaukudega veel reaalsust juurde keerab.

Üle jõe on väike lennuväli, loomulikult nende väikeste puna-valgete lennukite tarvis.

Küla on ka - Dagali, kus on väike pood ja pidavat saama duši all käia ning veidi kaugemal Geilo, mis on lausa suur tsivilisatsioon suusakuurorti ja kaubanduskeskusega. Ma nüüd ei teagi, kas see tsivilisatsioon rikub Alaska-kogemuse grammikese ära või lisab hoopis juurde, igatahes on tore, et ikka poes ka saab käia korra nädalas.

Ja hea on mõelda ka, et kui talvel peaks elu väga üksluiseks minema, siis saab sinna inimesi vaatama minna.

Veel on tore, et Ralph armastab tervislikku ja värsket toitu, enamasti taimset ja ta on lihtsalt i-me-li-ne kokk! No fantastiline, ma ei tea, mida ta tavalise riisi, ubade ja juurviljade sisse paneb, aga see maitseb taevalikult! Pärast poolt aastat Põhja-Norras elamist olen ma selles osas veidi tundlik. Seal nimelt armastati regulaarselt pitsat tarbida ja tavaline õhtusöök oli kilekottidesse pakendatud prae komponendid, mida siis keevas vees soojendati. Lapsi toideti saiaga. Siin on toiduga ikka lausa suurepärased lood ja minu jaoks on see oluline.

Pesemisest rääkides, siis dušš on teoreetiliselt olemas, aga Ralph pole viitsinud seda ära parandada. Ilmselgelt ei tunne vajadust. Mul on siiamaani ükskõik olnud, kaitseväe-stiilis märja rätikuga pesu töötab suurepäraselt. Jõgi on ka olemas ja kuuma ilmaga saab välidušis vett soojendada, selle oksa külge riputada ja eriti mugavalt pesta. Muidugi on alati ka vana hea kausi variant, kui tahaks talvel sooja veega hütis pead pesta. Ja niisked salvrätid on olemas ja...no ma igatahes arvan et neist paljudest valikutest mõni sobib ikka ja väga mustana ma pole end veel tundnud. 

Või siis ei saa ma ise aru ja see ongi põhjus, miks koerad mu vastu nii sõbralikud on. Äkki nad nuhutavad juba kaugelt ninaga ja hakkavad tuttava haisu peale laia naeratusega saba liputama nagu öeldes: “Hehe, that’s my handler!”

😁

Ei, asi pole üldse nii hull...

Koerad on siin imelised. Lisaks sellele, et nad on muidu ka toredad koerad, on ikkagi tegu tippude tipuga spordi mõttes. Nagu üks mu tuttav tabavalt ütles, siis Euroopast paremaid koeri ei leia. Ma olen muidugi veel täielik võhik veokoeri hindama, aga see hakkab küll silma, et nad tõmbavad ikka isuga, erinevus eelmise aasta töökaaslastega on korralik. Ilusad proportsionaalsed ja hea suurusega ja kena kehaehitusega. Noh et ei ole iga jalg erinevale poole kõver...

Mis mulle veel hullult meeldib on see, et nad saavad korra päevas lahtiselt kõik koos aedikus joosta ja on nii mõnusalt stressivabad. Ralph tahab, et iga koer, kes hommikul jooksmas ei käinud, saaks rihma otsas liigutatud. Kõik kutsikad tuleb rihmas iga päev treenida selja taga käima, istuma, käppa andma, täiesti suva, mida õpetada, oluline on, et koer õpiks õppima. Kas pole mitte imeliselt eluterve suhtumine?! 

Minu töö siin seisnebki praegu kutsikate õpetamises. Nad on umbes 8-9 kuused, 8tk. Ütleme nii, et on olnud palju jalutamist, mõnusalt aktiivsed päevad nii mulle kui koertele. Lisaks tuleb pidevalt vett kaussides kontrollida ja juurde valada, sitta korjata, tohterdada kedagi. Noh, sellised tavalised tööd. Hommikuti kell 5 oleme rakenditrenni ka teinud, tavaliselt on siis 5-8 kraadi õues. Ja kui te arvate et Iditarodi-veteran külma ei karda, siis pärast 5 kraadiga atv-ga treenimist ladusime koerad Suzuki Jimny ette. Hea soe istuda :D