Minu glamuurne elu - alpinistid ja ebamugavus

Mul on harjumus mõnikord linnas jalutades vaadata mõningaid eriti raskesti ligipääsetavaid aknaid ja mõelda, kui tüütu neid pesta oleks, hea et ma seda tegema ei pea. 90% juhtudest läheb mööda kaks kuud ja sealsamas ma ripungi. Universum töötab imehästi!

***

On esmaspäev ja sa pole veel töönädalasse päriselt sisse elanud. Hommikul selgub ebameeldiva uudisena, et pesta on vaja neid kardetud aknaid, mis tõotavad kümnetunnist rabelemist ebaloomulikes asendites, kuuma päikese käes, julgestusvöö puusi soonimas. Sõidad kohale, püüdes end eeloleva suhtes positiivselt meelestada, hingad sügavalt, kuulad muusikat.

Maja haldur joob kell kaheksa (kokkulepitud kohtumisaeg) alles hommikukohvi ega anna näole enne kui talle on kontorist kaks korda helistatud. Tavapärane "Hommik, sa kõrgust ei karda?" -"Hommik."  Teisele poolele küsimusest ei vaevu enam vastama (seda kuuleb päeva jooksul vähemalt viis korda), vaid viid jutu avamist vajavatele ustele.

Köied üleval, poed läbi 60x60cm luugi nelja klaasseinaga ruumi, mis peaks olema väga ilus ja kaunistama ühe Helsinki panga fuajeed. Loomulikult on tegu lõunapoolse majaküljega ja väljas on üks vähestest kuumadest suvepäevadest. Vähema kui 40 kraadi käes töötamiseks, oleks pidanud vist kell 5 alustama... Huvitav, kas arhitektidel ei ole mingit kohustust projekteerida hooned selliselt, et neid oleks võimalik inimese moodi hooldada, no näiteks et aknaid ka pesta saaks? Paistab et mitte, vaadates kui palju on selliseid aknaid, kus võib omal naba paigast tõmmata juba üksnes akna juurde kohale jõudmisega.

Hakkad siis pesema. 4m teleskoopvarre otsa kõigepealt mopp, sellega küljele küünitades aken märjaks. Samal ajal tasub kerelihased kõvasti selja ümber kokku tõmmata, aga sellegipoolest on tunne nagu selg annaks kohe-kohe prõksuga otsad, kui vett täis pesuri koos varre raskusega küljele kallutad, ise köiel stabiilsemat asendit otsides. Aken märjaks tehtud, asendad mopi kummiliistuga, tõmbad akna kuidagimoodi kuivaks. Liistu puhtalt aknalt ära tõstes tilgutad puhtale aknale korraliku seebivee rea.
...#%¤Q£!!1...
Üritad mitte kuuldavalt ropendada. Võtad uuesti vette kastetud mopi ja küünitad jälle küljele, hammastega selga paigas hoides. Aknad on kõrged, ühte akent tuleb neljas osas pesta. Korrusel on kolm akent, õnneks mitte kõik 4m kaugusel ja õnneks on aknaraam tubli 1,5cm paks ja sellest saab end lähemale tõmmata. Päike kütab auhinnatud arhitektuurisaavutus-klaaskuubikut, õhk sai otsa esimese paari minuti jooksul ja ülejäänud tunnid tuleb hingamise asemel läbi sõõrmete pressida kuuma tihket tolmusegust süsihappegaasi. Aeg-ajalt käib akna taga mõni kontoritöötaja küsimas "ega sa kõrgust ei karda?" Kohalikud ehitajad kommenteerivad, et paistab päris "mugav" töö. Keegi teeb pilti hetkel kui sa pea alaspidi, higimull otsa ees, vastasseina küünitad. Püüad hingata ja mitte närvi minna, võimalikult vähe ebavajalikke liigutusi teha.

Ülemus ütles, et siin firmas ainult sellised aknad ongi. Et alumisi aknaid võib koolitüdrukud pesema võtta odava raha eest.
Mõnikord tahaks me kõik olla koolitüdrukud...

Esimene aken saab pestud. Võtad hetke hingamiseks, sirutad selga, vaatad alla, et kui palju neid korruseid oligi... Kaheksa sellist veel?!

Alla jõudes oled värske õhu eest kogu maailmale tänulik. Iga järgmine kord on tunne, et õhk pole kunagi nii hästi maitsenud. Ometi on see selle töö puhul suhteliselt tavaline päev. Pigem on tingimused väga head, on ju saanud seda tööd tunduvalt kuumemates ja mürgisemates kohtades teha, gaasimask peas ja kaitseülikond seljas, aga siis ei tundunud see kunagi nii ebamugav. Ilmselgelt olid tööülesanded ja seltskond nauditavamad.

Päeva lõpuks aga oled ikkagi õnnelik - vähemalt ei tööta kontoris. Vähemalt oled head vormis. Vähemalt oskad hinnata värsket õhku ja hetki, kus päike lagipähe ei paista...

Minu glamuurne elu - alpinistid ja Põis

Ühel septembripäeval rippusime kolmekesi masti otsas - mina ja kaks u 7a kogemusega level 3-e* ja ajasime helikopterit oodates töö kõrvale lobajuttu. Keegi mainis et tal on pissihäda ja edasi läks jutt sujuvalt ja iseenesestmõistetavalt sellele, kes ja kui palju ennast köiel täis on lasknud.

Mina, vähekogenud väike level 2, kes alati vanematele ja targematele alt üles vaatab, jõllitasin kõrval umbes sellise pilguga.

Et misasja?! Kas level 3 olemine seda tähendabki? Kas enese täislaskmine on miski, mis on nii normaalne, et juhtub varem või hiljem nagunii?
"Teil on offshore´is iga 2h tagant kohustuslikud pausid ja te peate end täis laskma?!" püüdsin ma küsimuse ratsionaalselt sõnastada.
"Noh otseselt ei pea, aga kui oled 1,5h end kuhugi paika roninud, siis lihtsalt ei saa sealt 15 minutiga välja..."

Kas sellepärast, et tegu oli inimestega, keda ma väga austan või on köietööaastad oma mõju avaldanud, aga tundub, et see vestlus muutis mu põies midagi. Ta kuulis pealt ja hakkas oma elu elama. Ta teab nüüd, et ühe täiesti normaalse alpinisti põiele on lubatud kontrollimatu vallandumine ja ta ootab oma aega.. Ja ma kardan iga päevaga rohkem et see aeg tuleb varsti. :D

Nimelt on kõrgtööde julgestusvööga selline lugu, et kui seal rippuda, siis on kõik päris hästi - võid end tundideks tööd tegema unustada ja mingi nii tühine asi nagu pissihäda ei tule meeldegi. Aga kui jalad maha saad, siis kogu üleliigne vedelik korraga ilmub kusagilt ja ta ilmub kiiresti. Väga kiiresti! Enamasti on veel ümber puusade iste, mis köielt maha tulles järsku põiele surub ja igasugu varustust ja karabiine, mida lahti võtta on ka päris aeganõudev. Ja talvel on paksud riided ja kindad. Ja wc on kaugel või seda polegi.... Nii et tegelikult pole midagi imestada.

Kui nüüd Põie juurde tagasi tulla, siis kõigele lisaks tundub mulle isiklikult et asi läheb aastatega hullemaks. Mõnikord on ikka väga kiire pärast laskumist wc leidmisega. No tegelikult on pärast iga laskumist juba väga kiire :S Kui nii edasi läheb, võib minust vabalt varsti ka level 3 vääriline alpinist saada ja ma ei ole kindel, kas see mind rõõmsaks teeb... Üksi ma selle murega ilmselt ei ole, aga kortermaja aknaid pestes võib siiski olla veidi keeruline kliendile olukorda selgitada :D

Unistuste töö, eh?:)

Ka unistuste töö, ainult wc-sse on pikk tee (Pilt siit)

*IRATA-l (International Rope Access Technician Association) on kolm taset Level 1, 2 ja 3

Elu Soomes vol 2

Viimasest halapostitusest on möödas enam kui kuu aega ning kuna elu on sinusoid, siis võiks eeldada, et vahepeal on midagi paremaks läinud. Vale! Kõik on endiselt samamoodi.

Miinus vigastused, tervis on viimasel ajal väga hea olnud (ptuiptuiptui).

Endiselt käib tööl iga päev sama pressimine, ikka tundub, et kohalolutunnet ja head vibe-i pole kusagil ja samas on objektiivselt kõik mis vaja tegelikult olemas ja väga hästi. Oeh! Kohe mõru tunne tekib, kui loen kellegi Instagrami pildi alt kauneid pealkirju nagu "Do what makes your soul happy" jms. Kas ma isegi pole seda sama sõnumit jagada püüdnud ja selle järgi elanud?

Ilmselt parim, mida sellest olukorrast välja pigistada on võtta seda elu vaimse harjutusena ja harjutada kohalolekut. Eesmärk igaks uueks tööpäevaks on tunda ennast suurepäraselt!

Eks ilm on ka muidugi haruldane olnud. Siin on viimastel nädalatel iga päev sadanud. Absoluutselt iga päev. Enam ei ole hommikuti yr.no lehekülge avades küsimust, "kas täna sajab või mitte", vaid "millal siis täna sajab?" Lisaks tekib enne vihma alati väga tugev puhanguline tuul, mis mõne koha peal (teravate servade läheduses) töötades teeb elu üsna pingeliseks.

76m kõrgune Panorama Tower, mille ümber ka 4m/s tuul väga kiirelt tormi mõõtmed võtab

Ja see pilt räägib ka iseenda eest. Neile, kes lightningmaps.org-i igapäevaselt ei kasuta võin öelda, et see ei ole meie laiuskraadil väga tavapärane pilt.

Kõik, mis tööd ei puuduta hakkab mulle siin Helsinkis järjest rohkem meeldima. SUP-i ja kajakilaenutusi on iga veesilma ümber ja vett ikka jagub. Ülilahe minu meelest, et sellised asutused on kohe kesklinnas, SUPregatta ja Hakuna Matata näiteks. Kui keegi tuleb Helsinkisse päevakruiisile ja tahab sportlikult aega veeta, saab mugavalt lahe pealt linna uudistada. Kajakisõit, kui seda rahulikult teha, pole ka nii hull sport, et pärast võhmal oleks. Nüüd ongi mu järgmine plaan Hakuna Matatast kajak võtta ja Korkeasaari poole aerutada. See tõotab lahe tulla, sest tee sinna viib läbi kanalite ja sildade alt põhimõtteliselt kesklinnas.

Punase nööpnõela all asub Hakuna Matata ja sealt saab kajaki

Nädalavahetused ongi mul tavaliselt sellised, et võtan rendiratta ja sõidan sellega kesklinna, enamasti kuhugi vee äärde. Tee peale jääb jõulinnakuid, kus lõuga tõmmata ja human flagi harjutada nii et väike jõutrenn saab ka märkamatult tehtud.

Eraldi trenni olen ma viimasel ajal minimaalselt teinud. Alguses kimbutas mingi kahtlane valu põlve all (alates Rimi juunijooksust asfaldil). Siis läksid objektid nii füüsiliseks, et ma ei näinud mõtet minna kuhugi trenni tegema kui mu päev on sisaldanud 40 000 sammu, sealhulgas 15 korda teisele korrusele trepist ronimist. Loomulikult on kogu päev kaasas veeämber ja karabiine täis julgestusvöö, ehk korralik lisaraskus. Laskumised olid ka sellised, et sain kummalegi poole küünitades isegi kõhulihase valusaks, mis mul muidu trennis mitte kunagi ei õnnestu. Õhtuti on peeglisse vaadates tunne, et koosnen ainult veresoontest ja lihastest. Nii et olen oma lihased ainult kergelt paari km kaupa jooksma viinud ja jõudu teinud ainult sinnamaani, kus see veel lõbus tundub. Human flag areneb isegi ilma spetsiaalselt treenimata - pole ime ka, ma veedan ju suurema osa päevast umbes sellises asendis.

Mees läks merele. Kavatseb seal olla 3,5 kuud, mis saab olema meie senini kõige pikem teineteisest eemalviibitud aeg. Telefonid õnneks vahepeal töötavad nii et olen muuhulgas kuulnud, kuidas sellel laeval on kombeks prügi merre visata!! Tüübid viskavad vanad värvirullid merre! Õõh! Kui madal IQ peab inimesel olema, et midagi sellist teha? Huvitav mida nad ette kujutavad, et see prügi kaob sealt veest kuhugi iseenesest? Ja tegu on seitsmeliikmelise meeskonnaga laevaga, tekitab lihtsalt õõvastust, mis siis suurematel laevadel veel toimub. Niimoodi päevade kaupa, tuhandetel laevadel üle maailma? Sellised lood panevad mu mitte kartma suremist.

Veel mõned pildid:

Tüüpiline tööilm

SUPRegatta kajakiga ringi ulpimas

Laht on nädalavahetustel puupüsti rahvast täis

Tuvivaade Aleksanderinkatule

Nutt ja hala

Kui nüüd ausalt rääkida, siis võiksid asjad natuke paremini olla. Tuju ja tervis eelkõige. Olen juba mitu aastat märganud, et ma ei saa teha asju vastu tahtmist, sest siis jään kohe haigeks. Ja siin töötan ma millegipärast kogu aeg sellise tundega nagu suruks vägisi neid aknaid puhtaks. Ei mingit flow-tunnet, puhas hiina piin. Asi pole kindlasti mitte firmas, mul on väga mõistvad ülemused. Ja ma armastan köietööd, rigamist ja kõrgustes olemist. Ma lihtsalt ei suuda enam neid aknaid pesta, see tegevus ei tundu mu peas enam põhjendatud. Poolused sulavad ja jääkarud surevad ja meie arutame siin, kes jälle aknapesukaltsud pesemata jättis...? Ja nagu oodata oligi, hakkab keha selle vastumeelse kangutamise peale ära lagunema.

Algas kõik põiepõletiku ja antibiootikumidega, siis käisin hambaarstil, lihtsalt niisama väikest auku parandamas - tulemuseks kuu aega kestnud hambavalu. Siis hakkas põlve alt miski tunda andma ja eile tõmbasin ronides deltalihase ära. Kõige "parem" on see, et just nüüd olen ma teinud väga mõtestatult trenni ja pannud taastumisele rõhku ja tegelenud rühi korrigeerimisega ja loomulikult kasutan ma mõlemat kätt tööl, mitte ainult seda paremat, mille ma ära tõmbasin.

Nii et tuju on kehv. Selle kõige parandamiseks peaks nüüd vähemalt korralikult sööma, et põletikku vähendada, aga teate mis ma täna hommikuks sõin? Kiivikeeksi! Seda 20 aastat tagasi pakendatud keeksi, mis säilib igavesti. Kunagi kui ma laps olin, sõime seda emaga ja Naise Loogika ütleb sellisteks puhkudeks kui tuju on nigel, et tuleb süüa midagi, mida süües end viimati hästi tundsid. Ja mida halvem tuju, seda rohkem tuleb süüa!

Mõtlesin juba et olen kõnts. Paljastasin isegi mehele, kellega ta end sidunud on, aga mees ütles enesestmõistetavalt, et see Naise Loogika on tegelikult Universumi 2. seadus, kõik teevad nii. Ja viis teema eeloleva rattamatka kaartidele! Sest jumal tänatud me läheme viimaks ometi matkama! Aegviidust Iklasse mööda Oandu-Ikla matkateed. See on ausalt ainus, mis mulle veel meenutab, et elus on ägedaid asju. Et kuskil on vabadus mööda metsa ringi kooserdada ja mitte tööd teha. Et tegelikult on ju suvi ja saab teha sooja-ilma-asju nagu surfata ja et öises metsas on praegu valge. Ma tahaks kogu aeg ainult matkal olla! Mis hetkel see minu ja traditsioonilise ühiskonna suhe nii nihu läks? Kuidas ma leian sellise töö, mis võimaldab mul ainult matkata? Olla terve. Motiveeritud. Teha midagi millel tundub mõte sees olevat. Kust, ah?!


Mõned rõõmustavad oravapildid lõpetuseks :D (Helsinki kubiseb oravatest)