Jõuludest ja lumekoopast

 

Selline on meie selle aasta jõulukuusk. Tähelepanelik vaataja saab aru, et akna taga on väljas valge ja seega ei saa see olla Longyearbyenis. Jumala õige! Berlevåg hoopis. Väike jõulupuhkus niisiis, muidugi koos vastutustundetu mitme lennukiga reisimisega pandeemia ajal... Aga no nii hea on asukohta vahetada ja ringi liikuda! Viimane kord käisin saarelt ära eelmise aasta novembris üheks kohustusi täispikitud nädalaks.

Siin tunduvad kõik kodud nii ehitud ja pidulikud. Aknad juba on imeilusad kui linna vahel ringi käia. Longyearbyenis näevad kõik aknad aastaringselt välja nagu seal elaks linnatäis kodutuid. Alumiiniumfoolium akende ees ja kardinad, kui neid üldse on, igas toas erinevat moodi ripakil. Paistab et keegi ei viitsi sellise vähetähtsa asja pärast nagu jõulud, eriti pingutada. Samas elab Longeyarbyenis ka palju rahvuseid ja kultuure ja mitte kõik ei tähista jõule.

Vaadake meie jõulukuuske linna keskuses :D

Pilt on udune, aga see moodustabki koos näraka kuuse ja suvaliselt üle puu visatud lampidega kauni esteetilise terviku.

Mitte et ma ise mingi esteet oleks. Mul ühe akna ees pole kardinat ja teistel on pidevalt ruloo ees. Pime ju. Jõulukaunistusi ka pole, no mis teha kui ei ole üldse oluline selline asi. Kui keegi mu eest kodu ära kaunistaks siis meeldiks küll, aga ise sellise asja peale aega ja raha kulutada... Pigem mitte!

Aga jah, siin Berlevågis on ikka tükk maad valgem kui meil. Nagu päriselt on valge mitu tundi päevas, mitte mingi kuma kui hästi otsida. Tegemist on Norra mandriosa peaaegu et kõige-kõige põhjapoolsema punktiga. Polaaröö kestab siin ainult kaks nädalat vähem kui Longyearbyenis, aga erinevus on ikka väga suur.

Piltidel hakkab juba pimedaks minema, tunnike möödas kõige valgemast hetkest.

Tuult on siin ka heldelt jagatud. Juba enne siia tulekut jälgisin mitu nädalat ilmateadet ja siin paistab et tuul alla 12m/s üldse ei lähe. Prognoositakse küll 7m/s nädala lõpuks, aga kui see päev kätte jõuab, on enamasti ikka palju tuulisem.

Samas tundub, et mu tuulemugavuspiir hakkab tõusma. Kui näiteks aasta tagasi oli üle 10m/s natuke mõtlemapanev enne matka, siis nüüd olen kaks päeva telkimas ja mägedes käinud 17m/s tuule ja üle 20m/s puhangutega ning see on enam-vähem talutav. Peab veits viltu kõndima lihtsalt, muud midagi :D Siin õnneks ei lenda nii palju lund ringi kui Svalbardil ja lumi on see, mis tekitab näos liivapritsi tunde ja olematu nähtavuse.

Täna-homme lubab niisugust ilma. Hea soe, aga tuuline. Kaevasin lumekoopa ja lähen sinna ööbima. Eelmise öö veetsin telgis ja et ma tuulemüüri ehitada ei viitsinud, siis rapsis tuul seda telki lausa kõrvulukustavalt. Magada just väga palju ei saanud. Koopas õnneks ei puhu kohe mitte üldse ja ilmselt on palju hubasem ja mugavam. See on mul esimene päris viisakas koobas ka, mis ma ehitanud olen ja mis saaks olla parim kui testida seda tuulise ilmaga.

Pildil esimene öö telgis. Kaevasin kaks koobast. Esimene, see vasakpoolne oli liiga lumevaese koha peal. Hädaööbida kannataks, aga ma tahtsin ikka mugava lesila meisterdada ning see on pildil parempoolne auk, lumekuhja taga. Proovin täna öösel paremad pildid interjöörist teha.

Tegin esimesse koopasse väikse lõkke. Lihtsalt niisama, tahtsin proovida, kas need puud, mis ma korjasin, võtavad vajadusel tuld. Mul ei õnnestunud matkagaasi hankida ja seega on ainuke viis vett keeta lõkkel, aga 17m/s tuulega väga lagedal lõket ei tee. Nagu näha siis koopas toimis see suurepäraselt.

To be a wanderer and to go home*

Nüüdseks on auto kenasti laeva peal ja mina tagasi Svalbardis. Peab ütlema, et oli äärmiselt tore puhkus. Kuidagi hea vibe ja meeleolu kaasnes kõigega, mis tehtud sai, kohtasin nii palju abivalmis ja ülisõbralikke inimesi ning muidugi sain vanade sõpradega kokku, mis oli eriti vahva. Siin Longyearbyenis ma küll suhtlen jube paljude inimestega ja nad on väga toredad jms aga mingeid sügavamaid vestlusi pole ikka hea pool aastat ette tulnud. Ma ei tea miks, aga senini ei ole nagu väga kerge olnud siin sõpru leida. Seda toredam oli neid mandril kohata.

Aga et kõigest järgemööda rääkida, siis kõigepealt lendasin ma Oslosse, et teha kooli sisseastumiseks vajalik TOEFL internetipõhine akadeemilise inglise keele test. Test läks täitsa normaalselt, sain 120-st puntist 101. Arvestades, et keskkooli inglise keele tundidest on möödas peaaegu 15 aastat ja vahepeal ma just akadeemilist inglise keelt eriti pole õppinud, olen väga rahul. Koolides tavaliselt nõutakse vähemalt 90 punkti, nii et selle testi taha vähemalt sisse saamine ei peaks jääma.

Test kestis umbes lõunani, mis jättis mulle kogu pika päeva Oslos ringi uudistamiseks. Seda on raske kirjeldada, kui tore on vahelduseks linnas olla! Kohvikud ja poed, kus saad ISE asju vaadata...Ma olen ju ikkagi linnas üles kasvanud ja hea kohvi ja šopingutuuridega harjunud, aga praegu on mu elus juba poolteist aastat peaaegu ainult internetipoest tellimine eksisteerinud. Päris lõõgastav oli natuke seda melu kogeda. Samas ühest päevast täiesti piisab, nüüd on jälle tükiks ajaks hea olla. Muuhulgas sain kokku ühe finn.no müüjaga, kelle käest skoorisin lainurk objektiivi. Olin juba plaani maha matnud, et sel aastal üldse uut objektiivi hankida õnnestub, sest seda kraami poest uuena osta on ikka päris kallis. Eriti kui töötad Svalbardis ja on madalhooaeg. Aga siis tuli spontaanselt meelde finn.no ja seal juhtumisi oligi just minu kaamerale sobilik objektiiv!

Õhtul käisin veel metsas jooksmas. Metsas, saate aru! :D Milline toit hingele.

Järgmisel päeval lendasin Tromsøsse. Kõik lennud olid ka niii imeilusad. Selge taevas, talvised madala päikese värvid lumistel mägedel kumamas. Kuulasin muusikat (*Mogli-Wanderer), mis tundus seal üleval universumist vastu kõlavat ja nautisin kohalolu.

Tromsøsse jõudsin kell kaks pärastlõunal, aga järgmine lennuk väljus alles järgmisel hommikul kell 6. Plaan oli käia jõusaalis, matkata Fløya tippu ja siis lennujaamas öö veeta. Fløya on see mägi, kuhu viib poolele teele Fjellheiseni kaabelvagun (või kuidas iganes seda kutsutakse). Mul oli see päev maratonikavas vaja pikk jooks teha, seega otsustasin ülesmäge matkata ja alla tulla "rongiga". Kuni kohvikuni läksin mööda Sherpatreppi, see on Nepaalist imporditud sherpade ehitatud, mis muidugi oli paksu lume all. Lund oli tõesti meeletult, õnneks on tegu populaarse matkaga ja tippu oli palju rahvast räätsadega läinud, seega mul oli hea lai rada ette trambitud. Oli täielik tuulevaikus, täiskuu hõbetas lumiseid nõlvu nii eredalt, et isegi pealampi polnud vaja sisse lülitada. Ülesminek võttis umbes 2,5 tundi. Tegin paar pilti, sõin väikse paki krõpsu ja hakkasin alla tagasi minema, sest temperatuur langes kiirelt.

Kohvikus tegin rongini aega parajaks vaarikateega ja salajaste kaasavõetud võileibadega. Mõnus väike matk jälle tehtud. Breivikeidetis elades oli Fløya mul kogu aeg plaanis, aga kuidagi ei jõudnud ära teha. Selle õhtuga võib nüüd küll rahule jääda.

Jõudsin lennujaama enam-vähem viimase bussiga ja magasin laua taga pagasilintide saalis. Väga mugav ei olnud, aga mis teha, kui kõik pikad pingid olid juba võetud. D vanemad olid paanikas kui mu plaanist kuulsid, aga ma keeldusin hotelli minemast nendeks NELJAKS unetunniks. Mingi seikluslikkus võiks ju säilida, ega ma veel päris 70 ei ole.

Hommikune lend Berlevågi oli järjekordselt kõige imelisem üldse. Ma mõtlesin, et neil nii kaugel põhjas on juba polaaröö, aga kogu päev oli suur valge väljas. Sain oma bussi pakkida ja asju otsida ja D vanematega juttu ajada ja ikka veel oli väljas valge. Imelik kohe tundus. Milline luksus nii elada! :D

Mingi maagia on selles polaaröö eelses ajas, kui kogu maailm kumab, eriti kui samal ajal on tuulevaikne. Mulle tundub alati, et ma kuulen maailma olemist, midagi igavikulist on korraga käegakatsutav. Kui muidu peab flow-tunde saavutamiseks vaeva nägema, näiteks tegelema mingi spordiga, mis on mõõdukalt väljakutsuv või mediteerima, siis teatud laiuskraadidest ülalpool viibides ei peagi nagu midagi tegema. Lihtsalt oled. Aga väga intensiivselt Oled.

Oleks hea meelega kauem Berlevågis viibinud, aga buss sai pakitud ja Kirkenesis oli auto identifitseerimiseks aeg kirjas, seega asutasin end järgmisel hommikul minekule. Ma lootsin et ilm on halb ja saan oma esimese kolonnis sõitmise kogemuse, aga sellist õnne kahjuks polnud. D on mulle nii palju kolonnis sõitmisest rääkinud ja see tundub mingi täiesti haigelt ekstreemne katsumus, mida mägede lähedal elavad inimesed peavad vahel igal hommikul ja õhtul töölkäimiseks läbima. Ma esimesel korral kuulasin sama vaimustunult nagu hiinlane, kes näeb esimest korda virmalisi. Minumeelest oleks sellised igapäevaelu kogemused palju ägedam asi, mida "turistina" läbi elada. See on päris elu, mida põhjas inimesed elavad, mitte suu ammuli virmaliste vahtimine. Aga mõni teine kord siis kindlasti satun kolonni ka sõitma...

Jõudsin edukalt Kirkenesse, ilm oli selge, vaikne ja kohutavalt külm. Õhus oli selline niiske külm udu, mingid nõelakujulised jääkristallid hõljusid ringi ja torkisid külma kontideni. Ei julgenud eriti autot seisma jättagi, mine tea, kas käivitub ikka pärast. Kirkenes ise on täpselt nagu Venemaa. Ma pimedas palju ei näinud, aga täpselt selline tunne oli nagu kuskil kauges Ida-Virumaa külas. Juba pimedas ja autost välja tulemata saad aru, et vene vibe on õhus.

Praeguseks on selgunud, et identifitseerimine läks ka edukalt ja mu buss on sobilik saama täieõiguslikuks mustanumbriliseks Svalbardlaseks.

Nüüd ei olnudki muud kui rahulikult Tromsøsse sõita. Olin selleks lausa kolm päeva varunud et saaks teel peatusi ja pilte teha ning nautida täiega meie road-trippi, mis võib olla viimane. Ja õigesti tegin, sest teeolud olid värske lume tõttu aeganõudvad.

Skibotnis mõtlesin alguses, et olen antisotsiaalne ja ei lähe vanu sõpru tervitama, lähen hoopis 20 min eemale teeserva autosse magama. Tüüpiline mina. Õnneks hakkas juhuslikult messengeris Kata rääkima (ta elab Skibotnis) ja asi lõppes sellega, et ma ikkagi sõitsin tagasi ja veetsin öö nende värskes händleritele ostetud mobile house'is, kus oli soe ja hea. Ja muidugi oli nii tore vanu sõpru näha! See on naljakas, kuidas mul oli nii palju õnne sattuda oma esimeseks kelgukoerahooajaks just sinna ning kuidas see osutus nii õigeks kohaks. Praegu olen ma Svalbardis just tänu Tomasele, kes mainis Beritile, et mind kõlbab tööle võtta küll. Milline õnn on tunda nii lahkeid inimesi.

Teel Skibotnisse tegin mitmeid pildistamispause, siin püüdsin 10 sek taimeriajaga autokatusele ronida.  Selgus et mul kulubki bussi kautsele ronimiseks täpselt 10 sekundit, aga mitte sajandikkugi vähem, et terav pilt saada.

Hommikul sõitsin Tromsosse, käisin läbi Bringi kontorist (ma ei tea, mis neid töötajaid seal nii õnnelikuks teeb, aga see oli lausa naljakas, kuidas nad säravad seal, ülilahe) ja sõitsin bussi sadamasse. Seal vaadati üle kõik kriipsud-kraapsud kerel (lõpuks vist lihtsalt kirjutati, et neid on palju :D) Kuuti sisse ei vaadatud kordagi. Kohale peaks laev jõudma 26. novembri paiku, aga ma sain isegi tracking numberi nagu väikestel pakkidel, millega oma tibu teekonda jälgida.

Veel üks autojuht parkis samal ajal minu kõrvale ja asus seda vaadet pildistama. Vahetasime mõistvaid naeratusi.

Tromsøs ootas mind tripi väärikaks lõpetuseks veel Scandic Grand hotellis ööbimine. Sain viimaks pesus käia ja jalad seinale visata ning see kõik ei oleks saanud paremal ajal tulla, sest ma olin just parajasti haigeks jäänud. Vedasin end küll poolhaigena linna peale ja ostsin jõuludeks natuke viisakamaid riideid, head kohvi Kaffebønnas ei saanud ka nautimata jätta. Õhtul sain veel paariks tunniks Flo-ga kokku, aga juba see kokkusaamine vajus natuke ära sest palavik hakkas tõusma. Hilisõhtul varusin veel Paraceti ja ninaspreid eesootava lennureisi tarvis ja püüdsin saada nii palju und kui võimalik.

Norwegian viib kõik Tromsøst Longyearbyeni lendavad inimesed kõigepealt Oslosse. Milline mõttetu keskkonnasaastamine, aga pilet on poole odavam, kui SAS-i otselennul, seega andsin minagi oma kaks senti veel soojematesse arktika suvedesse. Magasin mõlemad lennud kuni ärkasin kõrvavalu peale umbes 30 min enne Longyearbyenis maandumist. Kinnise ninaga lendamise rõõmud. Mõtlesin et mu kõrvad plahvatavad, ma olen kuulnud mingeid hirmu-ja õuduslugusid verdjooksvatest kõrvadest. Õnneks nii hullusti ei läinud, sain koju magama ja ärgates kuulsin koerte ulgumist juba jälle sama hästi nagu nädal varem.

Oli ääretult mõnus puhkus, selline hea emotsioon on tagasi mõeldes. Ja kõik mis vaja sai tehtud ka. Ainult et esimesel puhkusejärgsel päeval ei saanud kuni õhtuni voodist üles. Eks ma olin muidugi haige ka, aga aju justkui ei tahtnud uskuda, et kell 11 päeval on põhimõtteliselt pime nagu öö. Just äsja ju oli mandril valge olnud. Longyearbyenis algas 15. novembril päris polaaröö, isegi videvikku pole enam, päike on 6 kraadi allpool horisonti.

***

Kusagil Soome lapimaal lumes sumpamas

Tegin kiire puhkepausi, et kojamehi puhastada

Mingi teeserva jäetud auto

Kilpisjärvile jõudes oli olukord selline

Tegin piiripunkti ületamise puhul vähe puhtamaks ja muidugi peeti mind kinni ka. Pea iga kord peetakse selle musta akendeta bussiga piiril kinni :D

Kõik pildid, mis mujale mahtunud pole

Saareelu on nüüdseks juba mõnda aega läbi. Ühel päeval tuli Tromsøst kõne, et rohkem mune pole vaja ning pakkisimegi oma seitse asja ja kolisime mandrile. Aga enne tegime veel ühe mõnusa paadisõidu ja laagerdumise mätastest tehtud hütis (Gamme). Ilm oli esimest korda sel aastal soe, tuulevaikne ja päikseline. Justkui mõnituseks saime ka nüüd, kui vaja minema kolida, ühe päeva tõeliselt nauditavat ilma.

Ega siin suurt muud polegi, ladusin siia mõned pildid ning lisan nende kohta veidi kommentaare. 

Nautige!:)

Meriski pesa Skarvholmenil. Merisk muneb jumala lageda koha peale oma kolm muna, tihti lausa rannale vee lähedale. Kui suur torm tuleb, võtab munad nokka ja tassib kaugemale, turvalise koha peale ära. Meriski munade päästmise järgi pidi saama öelda, millal tuleb paat tormi eest kaugemale maale tõmmata. (Ilmselt siiski enne yr.no aegu.)

Kajakabeebid

Kui saarel vahel harva päike välja tuli, pidi kohe õue kiirustama, sest iial ei teadnud, kauaks seda imet jätkub. Ülalolevad merepildid sündisid puhtalt seetõttu, et istusime Gunnvaldiga rannavallil nagu tribüünil - introvertselt sajameetrise vahega üks ühes, teine teises ranna servas. Jõin hommikukohvi ja klõpsisin suvapilte ja meri tõusis järjest kõrgemale.

Mustselg kajakas (svartbak). Nad erinevad tavalistest hallidest kajakatest oma suurema territooriumivajaduse tõttu. Kui harilik kajakas teeb vahel pesa naabrist 50cm kaugusele, siis need mustad tahavad vähemalt 1,5m isiklikku ruumi saada. Mõnikord isegi 30m ja parem kui saab pesa mäe otsa teha. Kongsfjordi saartel pesitseb neid ainult 50-100 paari.

Jälle üks hommik, kus ühte kohta maha istusin ja ilma nautisin. Ookean on nii võimas! Lummav!

Saarel vohab kuldjuur - arktika viagra, antidepressant ja ravim kõige muu vastu.

Helløya võib ju pisike saar olla, aga ikka jagus uudistamist kuni viimaste päevadeni. Eks sõltub lihtsalt sellest, kui detailselt uudistada... Ühel oma "ekspeditsioonidest" leidsin koopa! Päris koopa, kus tõenäoliselt pole keegi mitte kunagi varem käinud! Märkasin potentsiaalset koopasuud mune korjates, kuid kuna tookord oli parajasti tõus ja lained peksid oletatavasse koopasse sisse, siis pidin mõõna ootama. Ja oh seda rõõmu siis kui koopakahtlused tõeks osutusid! Oligi koobas, umbes 10m pikk, lainetest siledaks uhutud kivid põrandal. Veidi hirmus hetk tekkis ka, kui hakkasin välja minema ja suured lained koopasuu ära blokeerisid. Kaine mõistus muidugi ütleb, et tõus ei tule ühekorraga peale ja vahele mahub väiksemaid laineid mille ajal välja lipsata, aga lubasin endale seda väikest ärevusmomenti.  Sest, hei! ma leidsin just koopa, ma võin mängida, et olukord on päriselt ohtlik!!
#sniff #muumiorulood

 Niisugune vaade avanes Helløya hütist umbes 80% päevadest. Vihm väljas-ja kondens seespool aknaklaasi.

Allolevad pildid on tehtud ühel ilusal õhtul mandril olles. Sõitsin rattaga Sandfjordeni, mis oleks muidu i-me-li-ne liivarand sinise veega kui...see ei asuks nii kaugel põhjas. Rannapäevi on võib-olla suve jooksul 1-2.

Kui munahooaeg läbi sai, tegi Gunnvald meile veel paadisõidu ümbruskonnas, vaatasime partisanide koopaid ja käisime ühel väikesel saarel pesi ja noori loendamas.

Kaks. Kajakapoega.

Kärbsed on ärganud.

 Hülgeid nägime muidu ka iga päev, aga mitte sellist kampa korraga! Varasematel aastatel on nad ikka meie saartel ka päevitamas käinud. Günnvald rääkis, kuidas ta kord 80-pealisele karjale ligi hiilis ja 1,5m kaugusel hülgest paar tundi peesitas. Keegi ei pannud pahaks!

 Kohv ja suitsumaitseline kartuli-kikerherne-tomatihautis.

 Gamme ehk mätashütt. Traditsiooniline elupaik piirkondades, kus puudusid puud, millest maja ehitada.

Niisuguse ilmaga võib ju täitsa elada!

Hakkab vaikselt lehte minema. Kuupäev on 1. juuni.

Leidsin maast jupi kadakat...