Kuidas elu sinusoid on ning koerte austamisest

Ma ei tea, mis deemon see mu aju vallutanud on, aga mõnel päeval tunnen ma end siin ikka hirmus kehvasti. Eile näiteks ütlesin kõigile ära, et sõidan Eestisse tagasi, hakkan järgmise aasta bioloogia magistrantuuri astumiseks valmistuma ja harjutan stabiilse inimese elu. Sest hiljutised arengud isiklikus elus on tekitanud mu peas mingi nihke ja illusiooni, et ainult kontoritööd tehes ja Eestis elades on võimalik kellegagi suhtes olla. See omakorda on muutnud siinse töö täi-es-ti mõttetuks! Ei taha nagu oma töökaaslastele ka sellist ikaldust nagu ennast väevõimuga ringi vedav mossis töötaja (ehkki nad väidetavalt pole sellist asja märganudki). Või on hemoglobiinitase jälle langenud? Igatahes miski tekitab sellise tunde, et ei jaksa hingata ka mitte, saati siis veel koeri kantseldada.

Samas täna, olnud öö otsa magamata (sest akna taga elavad kutsikad on sellises vanuses, et ei lase magada), läksin tööle täiesti rõõmsal meelel, ei mingeid motivatsiooniprobleeme. Huvitav, miks ma eile selliseid asju ütlesin? Päriselt olin see mina või?!

Täna 18 koeraga välja minnes võttis Petter mu oma ATV peale ja rääkis põhimõtteliselt kaks tundi järjest nii huvitavaid asju koerte treenimisest! Näiteks kuidas koeri sirgelt jooksma saada ja mis abivahendeid selleks kasutada ja kuidas ta need avastanud on. Mind huvitavad alati iga koerainimesega suheldes nende treeningmeetodid, näiteks kas kasutatakse mingil määral periodiseerimist või erinevaid kiiruseid või muid inimeste ja hobuste treeningus kasutatavaid meetodeid. Ja muidugi palju infot nende konkreetsete koerte ja nende kommete kohta ning aretusliinide omadustest ja...ja...no nii huvitav oli!

Minu meelest on Petteri puhul hästi ilmekas, kui väga ta oma koeri austab. Mitte ei nunnuta, vaid võtab võrdväärse partnerina. Siin ei kohelda kedagi "nagu koera" ega ka kussutata nagu veidi totut väikelast. Kõigil lubatakse olla nemad ise ja arvestatakse isiklike omapäradega. Näiteks rääkisime Siggest, 11-aastasest juhtkoerast. Sigge on iseloomuga koer, mõned teised isased talle ei sobi. Lisaks peab Sigge tundma, et teda peetakse eriliseks, siis ta ka on eriline ja annab endast rohkem kui tema vanu vigastusi arvestades võimalik peaks olema.
"Näiteks arvan ma," ütleb Petter, "ei hindaks Sigge väga, kui ta peaks kutsikate tiimi juhtima."

... Kui armas :D

Pean tunnistama, et ma tahan väga oma kadunud motivatsiooni üles leida, sest sellest paigast siin on mul ilmselgelt palju õppida. Igaks eluvaldkonnaks.
Ning hooaja lõppedes sobiks kenasti ikkagi kooli ka minna.
...

Eile käis meil see kontroll, mis vaatab, et koerad oleks kenasti ja standardselt klanitud. Tegime muidugi seks puhuks kiire suurpuhastuse ja aedikute uuenduse. Kõik sai rekordkiirusel imekenasti korda. Ega siin enne ka muidugi absoluutselt midagi viga polnud, aga nüüd nägi kogu kennel välja nagu me oleks selle poollagunenud seisust ühe päevaga üles ehitanud :D Värske killustik üle hoovi ja puha... Kontrolli läbisime probleemideta ja kui ma võrdlen seda eelmise aasta Norra omaga, siis paistis, et nad ei püüdnud üldse millegi kallal noridagi. Eks esmamulje loeb palju, siin on see suurepärane, täiesti mõistetav, et siis ei kiputa mõõdulindiga kõiki nurgataguseid üle kontrollima.

Tähistamaks edukat kontrolli, sõime koos õhtust ja vaatasime Iditarodi 2016a filmi. Jah, mõnel päeval ma olen ikka üsna kindel, et sellest kõigest võib veel asja saada...

Lõpetuseks tahaksin jagada mõnda oma lemmikraamatut. Neid leiab veel aadressilt: https://m.facebook.com/johandeckmann/ ning deckmann.com

Kui kõik läheb plaanipäraselt, mitte kooskõlas fantaasiatega

Kui ma siia Rootsi tulekut planeerisin, oli suur plaan iga päev blogima hakata. Reaalsus on see, et praeguseks on õhtusse veerenud kolmas tööpäev. Esimesed kaks päeva olid lihtsalt nii halvad, et trenn oli ainus asi, millele ma õhtul mõtlesin. Mitte et tööl midagi viga oleks, sugugi mitte, täitsa viisakad koerad on.

Millegipärast hakkasid asjad hirmsasti viltu vedama kohe kui ma oma Norra-Rootsi road-tripilt Eestisse tagasi jõudsin. Tundus, et kõik töötab lausa jaburuse tasemel vastu mu heale plaanile Eestis suvel tööd teha ja seejärel rõõmsal meelel oma seitse asja kokku pakkida ja Rootsi kolida. Umbes teisel kodumaal viibitud päeval (olulise tööotsa alguse eelõhtul) kukkusin wakepargis selja nii põhjalikult tagurpidi, et jalad käisid selja tagant vastu pead ning mu edasised nädalad olid hetkega sisustatud kõval pinnal selili lamamisega. Tööle sai siis sellega kriipsu peale tõmmata veel enne kui töö üldse alata sai. Pean tunnistama, et mõningatel harvadel juhtudel ma täitsa igatsen, et mu töö sisaldaks vähem ronimist ja rohkem arvutit ja kirjutuslauda. Vähemalt ei oleks sissetulek nii palju sõltuv füüsilisest vormist.

Mõni päev enne ärasõitu viisin bussi töökotta kontrolli - väike loks tundus roolis olevat. Peaaegu et ei olekski viinud, sest probleem tundus nii tühine, aga noh, igaks juhuks... Tulemus - roolilati vahetus ja valus auk pangaarvel.

No tuli ikka tunne küll, et võib-olla ei peaks üldse kuhugi minema.

Tunne süvenes, kui paar tundi enne laevale minekut suutsin võtmed ära kaotada ja end maja ukse taha jätta. Päevane aeg, kedagi pole kodus ja uksest keegi ei liigu... Pärast pikka ootamist sain kojanaisega sisse.

Positiivse poole pealt sain mingi ime läbi E-kategooria load tehtud. Sõidueksam oli küll paras õudus. Kui ma ütleks, et sõitsin nagu naine, siis solvaks ma sellega ka kõige blondimaid naisi siin ilmas. Eksamil läbi saamine oli nii ootamatu, et tundus nagu universum ütleks sellega: "Säh, võta E-kati load, sa oled küllalt kannatanud."

No ja kui see Rootsi kolimise päev kätte jõudis siis polnudki esialgsest elevusest mitte midagi alles. Seitse aastat sai sellest päevast unistatud. Kuidas me võtame kogu oma Eesti elu ja pakime autosse ja sõidame koos õnnelikult selle ilusa looduse ja õnnelike inimeste keskele, et päris oma kodu hankida ja et mitte kunagi ei peaks enam ära tulema. Ja nüüd olen ma korraga oma asjade hunniku ja bussiga ja pean seda üksi tegema?! Pealegi veel mitte Norra vaid Rootsi, mis mulle suurt midagi ei tähenda. Kui ma vision boarde koostasin ja oma tuleviku minast märkmikute kaupa kirjutasin, siis SELLIST tunnet ma küll ette ei kujutanud. Rohkem nagu kuskile koonduslaagrisse oleks minek, kui enesetunde põhjal otsustada. Pean aga siinkohal jälle meenutama oma kunagist MMA treenerit Ott Tõnissaart, kes ütles kuldsed sõnad: "Kõik läheb plaanipäraselt, ainult mitte kooskõlas fantaasiatega."

Slussforsi on muidu 13h sõitu, aga mina kulutasin sellele kaks ja pool päeva. Nii juhtub kui iga paari tunni tagant tanklasse keerata ja meeleheitlikult otsida põhjusi, miks ots ümber keerata. Reaalselt vist lootsingi, et tankas jalutab keegi minu juurde, lohistab mu kättpidi Eestisse tagasi ja ütleb, et näe, siin on sulle tasuv ja huvitav töökoht ja sa saad kogu aeg oma kalli mehe juures olla. Ma vist jõudsin nende päevade jooksul kõigile sõpradele kurta, kuidas ma ei taha minna ja saada iga kord sama vastuse: "Ära mõtle vaid mine! Kui sa oled millestki nii kaua unistanud, siis peab proovima! Tagasi saab alati tulla."

Nii ma siis lükkasin ennast tasapisi tanklast tanklani ja püüdsin mitte midagi mõelda, sest ega seal peas midagi ilusat ei olnud, millest mõelda.

---

Slussfors. Hoovihm, 14 kraadi. Väravate asemel on veiste elektrikarjus ja hoovis on veel ühed uued töötajad. Kohustuslik vestlus, tulevad A ja P, kohustuslikud naeratused, lõunasöök. Veidi hiljem tassin läbi seenevihma asju bussist majja, klomp kurgus. Tõstan köögiasjad kastiga akna alla köögikapile. Aknast paistab kutsikate aedik. Üks karvapall sööb parajasti junni, teine samasugune avastab ta sabajupi ja sikutab raevukalt. Kutsikatest moodustub suur ja lõrisev karvapall, mis mööda aedikut ringi veereb.

Vaatan ja üritan mitte ulguma hakata. Kas oleks väga imelik see kast kohe tagasi bussi vedada ja minema sõita?

Otsustan lihtsalt nädal aega ära kannatada ja võimalikult vähe mõelda. Siis vaatab edasi.

Järgmisel hommikul treenime neli tiimi. Kell 6 on siin hea jahe.

Ülejärgmisel käime P-ga 27km tiirul. Kuueteist koeraga polegi ma varem sõitnud. Parandame liine ja kahenädalased kutsikad saavad oma esimese liha.

Üle-ülejärgmisel päeval treenime ühe tiimi kahepeale ja oleme kogu päeva unised. Käime kutsikatega esimest korda rihma otsas jalutamas. Üks saab kogemata veiste karjusest voolu. Milline fantastiline esmakogemus jalutamisega!

Siin on imeline jõusaal! Keegi on sinna oma hinge pannud, tõeliselt kodune pisike saal, kus on kõik olemas, mis vaja. Nädala möödumist võib seal õhtuti ootamas käia küll.

---

Samas süveneb ikkagi tunne, et ma tahaksin päriselt ka oma elukaaslasega rohkem koos olla, mitte kogu aeg erinevates riikides ringi joosta. Aju on lausa nii palju pehmenenud, et peaaegu et tahakski seda 9-5 tööd ja valge aiaga maja... Neid asju, mille vastu ma olen siiani kirglikult võidelnud. Hirmus, mida vananemine inimesega teeb:D

Jaa, ma lubasin mitte mõelda!

Kõigil koertel on elekter majas, saavad õhtuti telekat vaadata

Miks ma bussi ostsin ja kuidas seal elu käib

Siit tuleb kauaoodatud ja paljuküsitud bussipostitus! Küsisin vahepeal Facebookis nõu bussi ostmiseks ja tundus, et nii mõnigi läks sellest teemast väga elevile. Mis on muidugi suurepärane, sest kõigist nõuannetest teemal "Kuidas osta kasutatud bussi ilma Borissiga Kiviõlist maid jagamata" oli mul päriselt ka kasu, mul nimelt pole kunagi varem olnud ühtegi päris oma autot, saati siis veel bussi. Kuna ma olen pidanud seda lugu ikka päris mitu korda rääkima ning endiselt on inimestel küsimusi, siis ma tunnen väikest kohustust kirja panna, mis sellest projektist lõpuks sai. Pealegi on endal ka hea tagasi vaadata, kuidas mu kullakene meie esimesel suvel välja nägi:D

Mis buss?! Kust said?

Volkswagen Transporter, 2004a, 2,5l 96kW. Pika kerega. Veetnud suurema osa elust Soomes, viimase aasta mingi Soome-Eesti (vene) ehitusfirma käes. See viimane ei ole just usaldusttekitav fakt, pigem oli umbkeelse vene rahvusest ehitaja käest bussi ostmine just täpselt selline olukord, mida ma lootsin vältida. Samas oli tehnoülevaatusel kõik korras, auto senine kasutus tundus sisaldavat pigem pikki sõite, mitte linnas külma mootoriga poes käimisi, ja lõpuks andsid Webasto ja plokisoojendus viimased plusspunktid. Maksin 4000€

Vaatasime muidu kokku kolme bussi, esimene Trafic oli nii logu, et kõigepealt jäi ukselink pihku, sõites kukkus päikesesirm pähe ja lõpuks hoidsime hinge kinni, et jõuaks kõige lühemat teed mööda tagasi veereda, enne kui lõplikult otsad annab.

Teine oli ka Transporter, muidu tore, aga mõningate mootorijamadega. Kui veel märkasime kerele pleekinud kleepsujälge kirjaga Deutche Post, jäi kohe kaup katki. Ma olen ise kulleritööd proovinud ja väga ruttu sai seal selgeks, et autot pole võimalik säästa isegi korralikel juhtidel, kes tahaksid seda teha...

Ilmselt oli ka õigus neil, kes soovitasid mul mitte osta mingit prantsuse autot, eriti kuna ma plaanin sellega külmas kliimas elutseda. Transporter paistab olevat minu vajadustele parim valik. Ning tagantjärgi olen väga rahul ka mootori võimsusega, mis sattus selline nagu ta on puhta juhuse tõttu, sest alguses kuulutusi vaadates ma sellist näitajat eriti oluliseks ei pidanud (*piinlik*). Nüüd, olles tiiru Norra ja Rootsi tõusudel sõitnud, ma saan muidugi aru küll, et talvistes oludes ja treilerit ülesmäge vedades ma veel tänan seda mootorit.

Milleks mulle buss?

Peamiselt selleks, et iga kord võistlusele/road-trippima/sportima/loodusesse aega veetma minnes ei oleks vaja näiteks jalgratast elementaarosakesteks lahutada ja et surfilaud mahuks kiirelt peale ja elu oleks mugavam. Ohutum on ka asju vedada kuudis, mitte kuskile istmete vahele topituna.

Teine põhjus on väike mobiilne kodukene, mis on alati kaasas. Ma ei suuda eriti üle paari kuu samas kohas elada, seega buss, kus saaks elada, tundus minusugusele ideaalne lahendus. Eelmisel talvel Norras oli meil tööautoks Peugeot Partner ja juba sellega nautisime täiega, et kuuti sai põdranahkadest ööbimispesa teha ja asju oli mugav ja turvaline vedada. 

Ja muidugi peamine põhjus on see, et mulle hirmsasti meeldib bussiga sõita. Hea vaade on kõrgemalt ja minu jaoks tundub kuidagi ägedam suure autoga sõita. Üks mu kunagistest tööautodest oli ka Transporter ja ma ar-mas-ta-sin teda :D Isegi sellel õhtul, kui tal tagurpidikäik sisse ei läinud ja ma pidin Viru keskuse parkimismajas bussi välja tagurdamiseks vabakäigul teda edasi-tagasi lükkama... Mul on bussidest head mälestused, nii et ei olnud üldse mingit küsimustki, kas hankida sõiduauto või buss. Muidugi buss!

Mis ma sinna ehitasin?

Mul oli õnne - juba ostes oli kuut üsna puhas ja viisakas. Seinad on kaetud õhukese vineeriga, pole olulisi häirivaid kriime, laes on mingi plastikkate, samuti kena ja puhas. Põrandat katab vineerplaat. Midagi soojustatud ei ole. Tegelikult ju võiks olla, aga teisest küljest ma tahaks ise nagunii teada, mis mul seina vahel toimub, nii et hea, et saan seda kunagi ise teha kui vaja.

Seinas on palju konkse ja nagisid! Suurepärane ühesõnaga!

Mu algne plaan oli ehitada buss välja aastaringseks elamiseks, soojustada seinad, mõelda mingi küttekeha peale, ehitada normaalne mööbel jms. Kuna aga mu edasine elu paistis mind ikkagi jätkuvalt hellitavat normaalse inimese elutingimustega, siis loobusin sellisest suurejoonelisest plaanist. Milleks vedada pidevalt kaasa suurt hulka ehitusmaterjali, kui ma magan hea meelega tegelikult põrandal ja teen oma toidu priimusel? Ning tagatipuks ei elaks bussis püsivalt. Kogu elamise kaasa vedamine ainult suurendaks kütusekulu ega lisaks samavõrra väärtust.

Esimesel päeval koogiga tähistamas

Emadepäev. Näitasime emale bussi:D

Niisugune põrand oli algselt

Niisiis, katsin ma linoleumiga põranda, ehitasin riiuli kastisüsteemile ja meisterdasin rattahoidiku. 

Põrand tuli ära katta, kuna vineer oli raskesti puhastatav ja märjaks saades kuivas tükk aega. Hele põrand näeb muidugi ilusam välja ka.

Riiuli ehitasin vastavalt nende kastide mõõtudele, mida parajasti Jyskis müügil oli. Tõin kastid bussi, panin põrandale ja ehitasin riiuli ümber. Ise olen rahul ja 6000km hiljem on see veel ikka samas olukorras:)

Rattahoidiku kallal nuputasin tükk aega. Igasugu keerulisi libisevaid sahtleid ja Thule rattakinnitusi oli kaalukausil. Samas oli tingimuseks ju ikkagi see, et midagi ei peaks ratta küljest ära võtma ning et hoidik ise ei võtaks ruumi, kui ratast parajasti bussis ei ole. Lõpuks tulin nii geniaalsele lahendusele, et ise ka ei usu. Töötab ülimalt hästi ja maksab sama palju kui kolm kummiekspandrit ja kaheksa puidukruvi.

Lenksukinnitus takistamaks ratast küljele liikumast

Esiratas

Tagaratas

Viimaks lisasin väikse võrktasku enimkasutatavale pudi-padile ning ühe korvi rattahooldusvahenditele. Pakun et kogu ehitusmaterjalile ja autoga seotud asjade ostmisele kulus umbes 500 euri. Lõviosa sellest moodustasidki need paganama plastikkastid Jyskist, samas on see päris mugav ja ilmastikukindel lahendus ka.

Rattapesu hari ja korv õli, pumba jms rattakraami tarvis

Cosyland

Saami nuga on muidugi aukohal

Kõik pudinad, mis kipuvad reisides ära kaduma: hambahari, sääsetõrje, päiksekreem, huulepulk, valuvaigistid ja kirjutusvahend

Ja nüüd ei olegi muud kui elu nautida! Ma ei saaks rohkem rahul olla selle bussiga. Iga kord, kui teda jälle näen, tuleb peaaegu et rõõmupisar silmanurka :D Nüüdseks oleme koos käinud Norra-Rootsi-Soome road-tripil ja 4500km jooksul sujus kõik ideaalselt. Ainus, mida ma pidevalt avastan, on järjekordne pisike asi, mis mulle hullult selle bussi juures meeldib. No näiteks see 80l paak võimaldab rahumeeli 1400km mööda maanteed sõita. Selle aja peale ikka tankla leiab, eksole. Isegi klaasipesuvedeliku paak on normaalse suurusega ja mahutab kogu kanistri ära. Ma ei kannata neid poolikuid kanistreid mingite vedelikega autos vedelemas. Kõik mahub siia bussi ära, KÕIK! :D

Kolm koera ja ruumi jääb ülegi:

Kokkav mees:

Kõrvemaa triatlonile läksime eelmine õhtu kohale. Mõnus chill suveõhtu.

Valmib tatar taimse viinerikastmega

Kodukontor Meremõisa telkimisalal:

Tavapärane voodi kusagil Norras:

Esimest korda elus saan aru neist friikidest, kes oma autot igast tolmukübemest puhastavad...

...on ilusam küll!