Saturday, July 7, 2018

Kuidas rakendis koeri ujutada ehk suvetreeningust

Kui Karin kunagi ammu talvel esimest korda mainis, et tal oleks vaja kedagi suvel koeri hoidma, siis ma mõtlesin umbes midagi tüüpilisele eestlasele kohast nagu: "Mis koeratreener nüüd mina ka olen" ja "tal on kindlasti jalaga segada sõpru, kes koeri hoiaksid". Vahepeal aga jooksid asjad kuidagi iseenesest niimoodi paika, et Norra minna tahtsin ma mitmel põhjusel nagunii, sest töökohad oli vaja üle vaadata ja tegelikult...ma oleks vist igal juhul läinud ka ilma mingi põhjuseta, sest Karin on nii armas inimene ja pealegi kogu see trip tundus nii vägev ettevõtmine. Talve lõpuks olin ka pikkade autosõitudega harjunud - Põhja-Norra eluga kaasnev paratamatus.

Ühesõnaga juhtus siis nii, et ma veetsin peaaegu kolm nädalat Signaldalenis ja karjatasin Karini kanu ja koeri. Minu meelest läheneb ta koerte treenimisele väga mõistlikult ja metoodiliselt ning see paistab olevat enamike kelgukoerte puhul äärmiselt harv nähtus. 

Enamik mushereid laob koerad kelgu ette ja sõidab. Treeningu füsioloogiast, periodiseerimisest, koera lihastiku seisundi hindamisest ei paista olevat õrna aimugi. Varieeritakse võib-olla ainult treeningu pikkust ja suvel ei tee paljud koerad praktiliselt üldse midagi. Ma pole nüüd mingi suur spetsialist muidugi, ühe talve olen koeri näinud. Aga võrreldes hobustega või inimsportlastega, kelle treenimisega ma olen omajagu tegelenud, siis tekitas selline suvaline lähenemine mul juba esimestel päevadel küsimusi. Mitte kriitikat, vaid just huvi, et kas siis koerad tõesti ei vaja mitmekülgset liikumist et oma parim potentsiaal realiseerida? Seda enam olin ma rõõmus kuuldes, kuidas Karin asjale läheneb.

Nimelt on suviseks treeninguks terve rida variante: käru ees jooksmine, kettide vedamine, jalgratta ees jooksmine, lihtsalt lahtiselt jooksmine, seljakotiga matkamine erineval maastikul, ujumine. Loomulikult koerte omavaheline sotsialiseerumine ja müramine mitu korda päevas. Ma ei kujutaks ette, et kuidagi VEEL paremini saaks koerte treeningut planeerida. Aga Karini arvates saab, sest tal on tulevikuks veel suuremad plaanid! Nii tore, et kelgukoeramaailm ei ole päris hukas :D

Maiken jooksmas, tegin ülepäeviti 8-10km tiiru 
Esimesel nädalal juhtus pidevalt nii palju veidraid asju, et sõitsin käru või rattaga ise samal ajal kõva häälega irvitades:D Nagu... kas te kujutate ette kui veider on ujuvatele koertele dzii ja haw karjuda?! :D
Kogu minu Signaldalenis veedetud aja sadas paduvihma ja oli torm. Üks väike nire, mida me mitu päeva olime ületanud, oli ühel hommikul järsku kümnemeetriseks tiigiks paisunud. Koerad läksid väikse motiveerimise peale sinna sisse, aga vesi osutus nii sügavaks, et nad pidid ujuma hakkama! Mina seda muidugi ei teadnud enne kui kõik seitse koera rakendis ilusasti reas ujusid :D Kaua see vaatepilt ei kestnud, sest Stjerne üritas teisele kaldale jõudmise asemel mööda oja minema ujuda (tüüpiline Stjerne, alati mingi isetegevus!) ja ei reageerinud millegipärast üldse, kui ma lootusrikkalt käru lükates talle "haw!" karjusin... See ajas teistel ka rütmi sassi ning siis oli muidugi kaos ja liinid sassis ja koerad üksteise otsas ja ma tegin kiire hüppe tiiki, et tiim välja õngitseda.

Siin on siis mu äsja tiigist püütud tiim, Stjernega esiplaanil
Kas see on siis noorele sportlasele kohane rüht?:D

See koer on humorist! Need näoilmed...roosad ilmsüütud silmakesed. Ise selline pätt!
Vitra sikutab ketti, hea treening koera sirgelt jooksma harjutamiseks
Kiruna ketitrennis
Veepaus ratta vedamise vahepeal
Mõnikord jalutasime lihtsalt rihma otsas ja harjutasime käskluseid
Poisid istusid nädal aega igal võimalusel indleva Maikeni puuri ümber
Maiken ei hoidnud ka oma võlusid endale...
Kanu sai sotsialiseeritud
Nad võiksid seal Bergbjorn Fjellservice-is suviseid orienteerujate treeninglaagreid korraldada. Head jahedad trenniilmad nii jooksmiseks kui rattasõiduks ja mõnus mitmekesine maastik.
Signaldaleni fenomen - mahajäetud bussid. 








Ja need hoovivaated...imeline. Üleüldse on nii vahva, kuidas Karin ja Tore on leidnud igas mõttes endale nii perfektse kodu. Universum on seal kõvasti detailide paika klõpsatamise tööd teinud.






Maiken passib aknalt isaseid nagu lasnamäe vanamutt.


Käisin ka mitu korda oma elmise hooaja töökaaslastel külas. Kallis Vinter oli omale sõbra saanud. Kudrutasid Bluesiga nagu vana abielupaar.



Kolm väikest "õnnetust" oli vahepeal sündinud. See hall on päris nunnu.







Friday, July 6, 2018

Kuhu ja miks ma trippisin, politseist ja ööbimistest



Ma polegi vist lähemalt kirjutanud, mis plaanidega ja kus ma üldse ringi tripin. Aeg selgitusteks, sest tegelikult on juba üle 3100km bussi piinatud. (Või äkki ta naudib ringi liikumist nagu minagi...?) No igatahes viimati olin siis Norra Alaskas, ehk Dagali külas Lõuna-Norras, kuhu ma sõitsin selleks, et vaadata üle üks potentsiaalne kelgukoera-töökoht eelolevaks hooajaks.

Parim juhtkoer Fus ja nooruke Bumba
Räägivad, et targed koerad istuvad nii! Senini on paika pidanud. Iditarodi-veteran Zevs puhkab jalga.
Veetnud seal nädala, võtsin peale kolm koera ja suundusin edasi põhja poole, Junkerdali, kus tutvusin mõne toreda uue koerainimesega, andsin neile need kolm koera ja kasutasin võimalust end uute sõprade hütis välja magada. Sõit läbi Norra oli ootuspäraselt ilus, kurviline ja mägine. Läbi Jotunheimeni rahvuspargi mägede sõitsin tihedas udus ja paduvihmas, alla jõudes 20 kraadises kuumuses ja Trondheimi kandis tormituultes. Vahva, aga väsitav, õnneks oli hea seltskond (koerad) auto peal, mis hoidis motivatsiooni üleval ja võimaldas huvitavates kohtades pissipause teha. Selles mõttes, et päris kiirtee parkimistaskus ma neid välja ei lasknud, me sõitsime ikka metsa pissile.

See oli kindlasti kõige meeleolukam ja ilusam osa teest, pilte tekkis omajagu.
Esimene pissipaus enne Fagernesi
Järgmine koeratuulutus. Üle tee on lambad, mida vahtida
Jotunheimen
Jotunheimeni udus ja vihmas
Ööbimiskoht kusagil võsas
Veel üks pissipaus. Ma olin veidi paranoiline ja võtsin neid päris tihti välja. Tegelikult peaks iga 8h tagant jalgu sirutada saama.
Voodi neljale tehtud!
Koerad uues kodus
Edasi suundusin Rootsi, Petter Karlssoni juurde, sest ka temaga oli kokku lepitud, et tulen tööintervjuule. Kuna mulle Ralphi juures nii väga meeldis, siis peaaegu et ei näinudki põhjust Rootsi tiiru teha, aga kuna nii paljud inimesed olid mind juba Petterile soovitanud, siis võtsin juba puhtalt viisakuse (ja uudishimu) pärast selle tee ette.

Tuli välja, et väga organiseeritud on nad seal Rootsi kandis. Koerad kenasti kahekaupa puurides, mitte ketis, head mugavad toitmismeetodid, rohkem inimesi kui Dagalis, jõusaal, pikad matkad... Olin veel tigedam enda peale, et seda kohta vaatama läksin, sest see tegi otsuse langetamise täpselt 100% raskemaks:D Natuke tüütu on näiteks juba see, et Rootsis ma varem töötanud pole, mis tähendab järjekordset paberimajandamist ID-koodi ja pangakonto saamiseks. Norras oleks sellega hea lihtne... Lõpuks otsustasin ikkagi Petteri kasuks, peamiselt kuna ma leian, et pikkade matkade juhtimine on miski, mis mind võib-olla natuke lähemale viib nende asjadeni, kuhu ma võib-olla jõuda tahan. Eks näis. Händleritööd ehk koerte treenimist saab seal ka nagunii teha.

Rootsiga sotid selged, keerasin bussi ninaga põhja poole. Signaldalen! Põhja-Norra! Sinna pidin ma siis tegelikult jõudma, kõik eelnev jäi lihtsalt juhtumisi tee peale.

Vahemärkusena peaks mainima, et kui keegi tahab hirmsasti minna Norra road-trippima, siis minge parem Rootsi! :D Lõputud heas korras ja väheste kurvidega teed, väga hõre liiklus, minimaalselt teetöid ja palju kiirem ja muretum kulgemine. Okei, Norra on ilusam, aga seda peamiselt põhjaosas. Võimalik, et ma olin oma Norra imetlemise vajaduse juba rahuldatud saanud, aga igatahes ma hindasin Rootsi jõudes vägagi, et mul iga 10km tagant 50-ala ja teetööd pole ja et rekkad ei sõida poole kerega üle telgjoone nii et ole õnnelik kui peegel külge jääb. Ja muidugi on erinevalt Norrast teed laiemad ja teekatte probleemsed kohad kenasti märgistatud ja sa ei põruta omal hambaid kurku.

Skibotn
Rootsi-Soome-Norra piirid ületatud ja olingi Signaldalenis kohal. Seal elab Karin, kellega me eelmisel hooajal giiditööd tehes tuttavaks saime. Karinil ja ta abikaasal Torel on oma väikefirma, mis tegeleb suusa-ja kelgukoeramatkadega. Nad on superlahedad ronijad/looduseinimesed, siit saab nende kohta lähemalt uurida www.bergbjorn.com! Mina läksin nende koeri ja kanu hoidma ja treenima kuniks nad ise Prantsusmaal ronimas on.

Esimene õhtu Signaldalenis. Kell on 1 öösel ja päike on kõrgel!
Olid ägedad kolm nädalat! See nüüd kõlab nagu kuskilt klišeede ämbrist võetud lause, aga ma olen päriselt ka hullult tänulik, et ma üldse kohtasin nii imelisi inimesi ja et nad mulle oma kutsukesed ja kodu usaldasid. Ma kohe ei oskagi seda sõnadesse panna, kui hea soe tunne on mõelda kogu selle Põhja-Norra nurgakese peale. Ja siis ma vaatan mingeid videoid, kus räägitakse, et välismaalastel on Norras raske sõpru leida, sest norrakad ei võta kedagi omaks. Mul on alati olnud pigem veidi kohmetu tunne, kui lisaks sõpradele ka võõrad inimesed esimesel kohtumisel mind külla kutsuvad ja süüa ja öömaja pakuvad:D Nii Dagalis, Junkerdalis, kui põhjas ringi trippides puutusin sellise külalislahkusega igal sammul kokku.

💓
Kiskja Stjerne, tegelikult kõige nunnum koer ever
Tavapärase vihmaga kärutreeningul. Kõik päevad nägid sellised välja.
Velt üritamas rattatrennist viilida, märg ju!
Täna hommikul pakkisin siis raske südamega viimased asjad bussi, et Eesti poole liikuda. Rohkem mingit ringitiirutamist ei toimu, sõidan otse mööda Soomet koju välja. Kokku korralikud 4500km. Tubli buss! Kui õnnelikult koju jõuame, pühendan talle terve postituse! :D

***

Sain postituse valmis ja läksin juba magama ära mingi jõeäärse tühermaa servale, kui korraga selgus, et mulle on politsei kutsutud! Kusagil 300m eemal asuva maja perenaisele ei pidavat sobima, et tema rahu häiritakse ja tema maa peal pargitakse. Keeruline on muidugi aru saada, kust täpselt tema maa algab, sest ühtegi silti ega mingit vihjet eramaale seal ei olnud, puhas tühi plats, majast kaaaugel eemal. Tüübid ise ka muigasid, kui mind ära ajama tulid. Pidigi olema sedasorti proua...

Ega muud polnudki, kui et sõitsin kella poole kolme ajal öösel veel 100km kuni leidsin normaalse parkla. Oleks muidugi hea meelega kohe parklasse läinud, aga eespool oli pikalt selline piirkond, kus erilist ööbimiskoha valikut polnud, peale selle kena tühermaa siis. Loodetavasti rohkem vahejuhtumeid ei esine ja saab postituse ära lõpetada :D


Veel pilte:
Mingi suvaline Rootsi küla, kus jalgu sirutasin
Lõuna-Norras lambad....
...Põhja-Norras põhjapõdrad. Keegi uitab kogu aeg tee peal.