Jääkaru lasteaias ja muu igapäevaelu

Jääkaru on läheduses!! Olge väljas liikudes eriti ettevaatlikud!! Minge koos (aeglasema) töökaaslasega.

Siin on järsku hakanud asju juhtuma!
Kaks päeva järjest on jääkaru linnas käinud. Ikka täiesti kesklinnas, keegi postitas video, kus karu nuuskis baari akna taga ja jalutas seejärel rahulikul sammul mööda jalakäijate tänavat alla poe poole, aeg-ajalt video tegijale silma vaadates.

Karu aeti muidugi helikopteriga minema, aga ilmselt mitte piisavalt kaugele, sest järgmisel hommikul jalutas ta kooli ja lasteaia ümber. Kahjuks ta ei teadnud, et oli laupäeva hommik ja väikseid snäkke ei toodud sel päeval välja. Jälle peletati näljane mõmm minema, seekord kaugemale. Plaan oli lausa ta uimastada ja päris kaugele ookeani äärde viia, aga selleks puudus Sysselmanni helikopterimeeskonnal võimekus, sest olid jõulud ja õiged karuspetsialistid puhkusel. Nii et karu jäi eilse õhtu seisuga neist Bjørndalenisse. See hütirajoon pole kõige parem koht, sest sealt võib ta mitut eri marsuuti pidi jälle linna tulla.

Linn on elevil, kõik postitavad pilte karujälgedest oma maja ees. Esimesel ööl jõudis karu reaalselt kogu linna läbi käia, igal pool olid jäljed. Isegi värskeltfreesitud suusarajal, hooldusmees oli vihane ja palus edaspidi kõigil, kes sellisele vandaalitsemisele peale satuvad, karu rajalt minema ajada :D

Mina elan linnast väljas, seega pole mõtet küsida, kas ma karu nägin. Enam ma kodust ilma relvata jala linna ei lähe ja jooksmiseks sõidan autoga jõusaali juurde, pargin auto ja jooksen linnas oma tiirud ära. Püstolit ikka 20km jooksuringile tassima ei hakka, vähemalt mitte selles treenituse astmes, mis mul praegu on. Mul on iga gramm arvel :D

Teiseks oli meil täna hommikul mingi veider lillakas valgus lõunataevas. Pööripäev on möödas ja nüüd läheb suurte hüpetega valgemaks. Kurb. Nagu ka Tromsøs, möödus see pime aeg ootamatult kiiresti. Päikeseni ja isegi päevavalguseni on siiski veel kaua aega. Esimesed 1:04 tundi videvikku (civil twilight) on meil 30. jaanuaril ja päike tõuseb kusagil mägede taga 16. veebruaril.

Ma ei viitsinud ise kaameraga välja minna, aga umbes selline ta oli nagu nannaborgeni pildil

Homme on esimene päevamatk. Selline, kus läheme lõunapausile iglusse ja veedame ikka reaalselt terve päeva väljas. Naljakas mõeldagi, et eelmisel aastal Rootsis olid need päevamatkad nagu mingi tüütu väike pudi-padi, mis anti jumal teab kelle juhtida, saaks aga kaelast ära. Siin oota nagu hingeõnnistust, et midagi pikemat teha saaks. Mu lemmik juhtkoerad on praegu väga mõnusas vormis, eile tegime poolepäevamatka ja tiirutasime igal pool jõe peal, möödusime ohutult kahest tiimist ja suurest põhjapõdrakarjast ja mu tupsukesed olid nii tublid! Seda on raske sõnadesse panna kui palju armastust tekib järsku nende karvapallide vastu, kui nad nii kenasti käsklusi kuulavad, et neid saab meetri täpsusega juhtida sinna kuhu vaja!

Maratonitreeningutes on mul käsil senini kõige suurema mahuga nädal. Plaanis oli lausa 84km, mul päris nii palju vist ära ei tule, aga 70 kindlasti. Tänane jooks on veel tegemata, näis palju ma välja vean.

Just praegu postitust kirjutades tuli teade, et karu jalutab nüüd lennujaama taga ringi. B elab sealsamas 100m kaugusel, huvitav, kas koerad olid väljas ja ütlesid talle, et karu tuli? Vaene mõmm, ta raiskab nii palju energiat ja leiab nii vähe toitu siin kolades. Juba kolm-neli päeva kindlasti (võib-olla veel kauem) on ta siin piirkonnas, kus ta ilmselt midagi söönud pole. Loodetavasti aidatakse ta ruttu kuhugi heasse hülgejahikohta.

2019. aasta eredaimad hetked, elamused ja kogemused

Kirsitšilli podcastis võtsid nad aasta kokku 19 küsimusega. Või aasta (....) tiitlitega. Miks mitte sama teha, ehkki tundub, et käesoleval aastal midagi eriti põrutavat pole nagu juhtunud.
Mõned küsimused said vastuse ilma pikemalt mõtlemata, teistele pidin midagi leiutama, nagu ikka.

Aasta inimene: Ilma igasuguse kahtluseta D.
Aasta uustulnuk: Villmarkssenteri omanik B. Kindlasti aasta huvitavaim uus tutvus. Taaskord on elu veeretanud mu teele inimese, kellelt kahtlemata palju õppida.

Aasta tegu: Maratonitreeningutega alustamine. Juba pärast MMA-ga lõpetamist tundsin puudust mingi spordiga tegelemisest, mõttega treenimisest, mitte lihtsalt kalorite kulutamisest trennis. Lisaks tundsin, et mägedest üles minnes kisub pulsi kuidagi liiga kiiresti üles, kiiremini kui 33 aastasel aktiivsel inimesel peaks. Selle kõige ja ohtra vaba aja mõjul otsustasingi, et peaks oma keha ja südant ikka noorena hoidma ja küsisin oma sõbralt Henekult abi treeningplaani tegemiseks. Praegu võin rahulolevalt kinnitada, et treeningplaan on oma esimese eesmärgi täitnud ja talvel enda hõivatuna hoidmine on kenasti õnnestunud. Võib-olla kunagi hakkan kiiremini jooksma ka.

Aasta esimene kord: Lumelauaga sõitmine! Alati teades, et see meeldiks mulle, olen poolmeelega ennast järjekordsest sõlttuvusttekitavast spordialast eemale hoidnud. Nüüd tekkis hea võimalus, eriti kuna teiste mu spordialadega tegelemine on põhjas nagunii raskendatud.

Aasta reis: Pole klassikalises mõttes ammu reisinud, pigem on mu liikumistel praktiline põhjus. Tegin kolm suuremat road-trippi: Slussfors - Eesti; Eesti - Põhja-Norra; Põhja-Norra - Slussfors - Põhja-Norra ja lõpuks road trip Tromsosse. Kõige ägedam oli kahtlemata Svalbardist Oslosse ja sealt Põhja lendamine ning autoga Tromsosse sõitmine. Sellest on lausa eraldi postitus.

Aasta film või sari: Ma olen viimasel ajal liiga kärsitu filmide vaatamiseks. Ühe 90 min filmile kulub mul kolm päeva. Lisaks ei mäleta ma hiljem kunagi, mida ma vaatasin.
Lemmik sari oli "Vill i hjertet". Kõik norrakad kes sellest kuulevad muidugi tögavad mind, et ma seda Tonjet nii fännan, aga no mis teha, ta on inspireeriv mu jaoks. Ehkki ta kunagi ühtegi ekspeditsiooni lõpuni ei tee ja oma sponsorite kulul metsas vedeleda saab. Imetlusväärne oskus ju! Ma tahaks ka!

Aasta raamat, podcast: Raamat võiks ehk olla "Jeger i Svalbards villmark". Lugu ühe jahimehe elust, kes elatub põhjapõdra-hülge-ja rebasejahist ning hahasulemüügist resideerudes aastaringselt väikestes jahihüttides kusagil Svalbardi äärealadel. Eriliseks teeb selle asjaolu, et tegevus toimub aastal 2011, seega täitsa tänapäevane elu eksole :D Selle raamatu lugemine oli põhimõtteliselt esimene asi, mida ma Svalbardi kolides tegin, isegi muuseumis polnud käinud. Seega oli Tommy Sandali lugu, kust ma teada sain, et selline elustiil ongi see, mida siin kogu inimeste saarel viibitud ajaloo jooksul viljeletud on ja millest tänapäevalgi unistatakse. Mäletan, et olin nii vaimustunud ja üllatunud pärast selle esimese jahihütis-talvituja-raamatu lugemist. Praeguseks olen ma neid lugenud terve posu ja ehkki see on endiselt mu lemmikžanr, pole enam iga raamatuga sellist üllatust ja vaimustust, et "Oh, nii saabki elada!" Mainitud raamatut on ka inglise keeles muide.

Podcast... No võta nüüd kinni milline neist "Aasta podcasti" tiitli peaks saama. Aasta algas tugevalt Impact theory lainel, pikad rattatrennid ja jooksud Rootsis aitasid mööda saata Ööülikool ja Hallo kosmos. Siis kuulasin üksikul saarel elades peaaegu kogu ärkveloleku aja kõike, mis kuulata kõlbas: Ausad mehed, Täitsa pekkis jms, Svalbardis kantseldasin koeri mingi aeg Truecrimepoddeni seltsis. Nüüd tekitab hea tunde Kirsitšilli ja Be 1-st.

Aasta uhkeim hetk: Ilmselt on selleks minu klientide positiivne tagasiside, eriti kui nad on selle saatnud firma omanikule ja see mulle sealtkaudu edasi saadetakse. Väga nunnu on.
Teine uhke hetk, või pigem saavutusrõõm oli see päev, kui sain pärast pikka saagat kätte oma Norra autodokumendid. Siia kirja panduna kõlab see nagu täiesti lamp asi, aga arvestades, et ma olen alates 2011. aastat unistanud ja töötanud oma elu Norra kolimise nimel, siis oli auto ümber registreerimine nagu üks suur verstapost sellel teel.

Aasta ebaõnnestumine (heas mõttes): Plaan oli töötada khm...aastaid! khm... Petteri juures. Reaalsus ei olnud nii roosiline, peamiselt kuna mulle ei sobinud mõne inimese töö-ja laisklemisharjumused. Oleksin jäänud sinna veel üheks hooajaks, aga ootamatult tuli teade, et nad vähendavad koerte ja matkade arvu ning nii palju giide pole vaja. Üksi oleks võinud sinna ju jääda, aga eelmainitud põhjustel ma ei tahtnud seda nii palju. Või enam üldse mitte tegelikult. Nii et see oli selline "halb asi", mis tegeikult ei olnud halb, sest andis tõuke oma elu paremuse poole liigutada selle asemel, et kusagil Rootsi külas perfektsete matkadega mugavustsoonis kükitada.

Aasta üritus: Juunis, kui üksikul saarel olid kajakamunad korjatud, tegime väikese paadireisi ümbruses. G näitas meile II MS peidupaiku ja koopaid, sõitsime läbi hülgemere (jah, nii palju oli neid uudushimulikke peakesi) gammesse ja veetsime mõnusa õhtu lõkke ääres. Pärast 1,5 kuu pikkust tormi ja lumesadu oli korraga soe ja tuulevaikne ja imeline ilm. Nagu tasuks selle eest, et me kajakad viimaks rahule jätsme.

Aasta rõõmsaim ja kurvem hetk: Ei oskagi ühte rõõmsat hetke välja tuua. Mulle meeldivad need pikad koeramatkad, seal on palju väikesi hetki, kus tunned et oled omadega õiges kohas. Või pikad autosõidud. Või see hetk, kui me nägime Svalbardis paadireisil esimest korda jääpanku vees hulpimas! No üldiselt teevad mind õnnelikuks need hetked, kui taipad näha kõige inimtekkelise pudi-padi ja hoonete taha, loodust ja olemist ja selliseid igavikulisi asju, mis ära ei kao.

Aasta elamus: Kõik paadireisid Svalbardil. Pyramiden, ujuv karu, liustikud, niisama ringi tuuritamine. Tahaks, et oleks ligipääs mõnele paadile, sest seda tahaks siin küll rohkem teha.

Aasta koostöö: Kodune koostöö.
Aasta projekt: Igakevadine traditsioon Põhja-Norras on korjata kajakamune. Vanadel aegadel oli see oluline toidulisa, mis säilis õigete tingimuste korral lausa järgmise kevadeni. Tänapäeval on tegu rohkem traditisooni elushoidmisega ja restoranide varustamisega selle ainult kord aastas saadaoleva delikatessiga. 1,5 kuud kevadest elasime kolmekesi kahel väikesel saarel (ja kui ma ütlen väikesel, siis ma mõtlen 300x1000m), kus polnud muud kui kaljud, kajakad ja kaks nädalat juunikuus ka natuke rohttaimi. Mida aeg edasi, seda ägedam see kogemus tundub, peamiselt seetõttu, et sealsed looduslikud tingimused tulid mulle veidi ootamatult (mis oli hea) ja et ma sain meeldejääva kogemuse, kui ebasõbralik ja eluks mittesobiv võib arktika olla. Ütleme nii, et Svalbardi elu on viietärnihotell nende saarte kõrval.

Aasta avastus: On tõdemus, et kelgukoerad elavad ära praktiliselt mittemillegagi. Minu senine kogemus kelgukoerte elushoidmisega on sisaldanud ohtralt põhku, heina, koerajopesid, tekke, sokke, mitmeid eri toite, õlisid, peensusteni sobitatud rakmeid, tervet seinatäit ravimeid, jne jne ad infinitum. Siin... koer ja mingid suvalised rakmed. Kõik. Kodus olles on igaühel kuut (ilma põhuta) süüa saab veega segatud liha. Lihtne. Vahel vaatad küll neid pallikesi tormi käes puhta jää peal keras (lund siin ju ei saja) ja mõtled inimlikku mõtet, et vaesed loomad. Aga kõik püsivad elus ja on terved ja tunduvad õnnelikud. Muidugi me ei nõua neilt ka eriti palju, teistes kennelites olid enamuses võistluskoerad. Ja mine võta kinni kumb elustiil neile endile rohkem meeldib. Kui nüüd mõelda mõned aastasajad tagasi, siis võisid koerad kuutidest ainult und näha ja sellist lihtsat elu ongi nad arktikas alati elanud, tõsi küll karva oli vast neil tegelastel rohkem seljas...

Aasta üllatus: Oli see, mis ma ise tegin.
Aasta ost: Mu aasta ostud on juba mõned head aastad matkatarbed. Sel korral parka, pealamp ja neopreenist balaclava. Olen mõelnud siia varustuse ülevaate kirjutada, sest neid testitud ja toimivaid asju on jälle omajagu, mida jagada tahaks. Äkki saab keegi hea idee, mida soetada.

Aasta harjumus: On olnud suhteliselt hea trenniaasta. Olen juurutanud harjumuse teha iga päev rühti korrigeeriveid harjutusi ja süvalihaseid. Ega valikut pole ka, sest selg valutab nagu loom.

Aasta väike asi, mida oled nautinud: Kamin! Lisaks sellele, et on mõnus trennist või töölt koju tulla kui toas on plusskraadid ja kamin köeb, on see meid reaalselt elus hoidnud siin soojustamata hütis.

3 nõuannet talvitumiseks Teravmägedel

1934. a. sõitis Christiane Ritter Svalbardi põhjaossa Gråhukeni oma mehe juurde talvituma. Laevas kohtas ta telegrafisti, tuultest pargitud näoga vana härrasmeest, kes isalikul toonil naisele talvitumiseks kolm nõuannet kaasa andis.

"Käi iga päev jalutamas, ka polaaröö ajal ja siis kui on torm, see on sama oluline kui söök ja jook.

Ole alati heas tujus.

Ära ole kunagi mõtlik, ma pean silmas: Mitte kunagi kurb! Siis läheb see hästi, nii hästi! Ma tunnen Spitsbergenit 25 aastat."*

"Ta en spasertur hver dag, også i mørketiden og når det stormer, det er like viktig som mat og drikke.

Vær alltid i godt humør.

Vær aldri betenkt, jeg mener: Aldri sorgfull! Da går det så fint, så fint. Jeg har kjent Spitsbergen i 25 år."

Jeg er takknemlig for disse rådene og vil legge dem på minnet.

*Tsitaat raamatust "Kvinne i polarnatten" Christiane Ritter.

Talvitumine 2019 vs 1968

1967-69 talvitusid Svalbardi kõige kaugemas idanurgas väikestel saartel kaks jääkarukütti Kristian Torsvik ja Steinar Ingebrigtsen. Keegi polnud seal varem talvitunud ja keegi ei teinud seda ka pärast neid. Ainult Kristian tuli tagasi.

Muidugi pidasid nad seal ka päevikut, mille katkendeid leiab raamatust "Uten Nåde". Selliseid talvitumispäevikuid Svalbardist on õnneks väga palju leitud ja trükitud, Ütlen "õnneks", sest mulle need hirmsasti meeldivad. Just meeleolu ja igapäevaelu kirjelduste poolest. Meie tänapäevane elu on muidugi jääkaruküttide ajast päris palju erinev, pidasin prooviks iga päev päevikut ja kõrvutasin mõne sissekandega Steinari sulest...

Taotlus Sysselmannile, august 1966: "Det søkes herved om løyve for to mann til å overvintre på Ryke Yseøyane øst for Edgeøya på Svalbard vintrene 1967/68 og 1968/69. Hensikten med overvintringene e å drive isbjørnfangst..."

"Siinsega taotleme luba kahele mehele talvitumiseks Ryke Yse saartel Edge saarest idas, Svalbardil talvedel 1967/68 ja 1968/69. Talvitumise eesmärk on tegeleda jääkarujahiga..."

Esialgu ei sujunud neil jääkarujaht kuigivõrd.
17. oktoobril kirjutab Steinar: "Hvor blir bamsen av? Noe nyfrosset ung is, slette florer med mye snadd på, men ingen bjørn. Flott vær."

"Kus mõmmikud on? On värskeltkülmunud uut jääd, kus peaks olema palju hülgeid, aga ei ühtegi karu. Hea ilm."

Ja nüüd minu tagasihoidlik elu 50 aastat hiljem...

Esmaspäev, 9. detsember 2019
Vaba päev. Käin Sysselmanni juures autot registreerimas. Selgub, et enne ei saa autot registreerida, kui pole kindlustust. Kindlustuses selgub, et enne ei saa kindlustust sõlmida, kui pole rahvastikuregistris registreeritud aadressi. Maksuametis selgub, et enne ei saa aadressi registreerida, kui pole kuus kuud Svalbardis elanud. Palun kenasti, et olge nüüd inimesed, mul ju ainult nädal aega puudu kuuest kuust. Saan blanketi. Tükk aega leiutame, mis võiks olla Villmarkssenteri tegelik aadress - me siin ju kasutame kõik ainult numbriga postkaste, aadressi ei teagi. Lõpuks leidub vajalik number ja lubatakse kohe süsteemi kanda.
Õhtul maratonitrenn. 2, 3, 4, 3, 2min lõigud. Väga hea trenn, suudan pulsi ilusti üle 180 lükata.
Hiljem söödan koerad. Hea ilm, vähese pilvisusega, -18 kraadi, tuul 6m/s.

Teisipäev, 10. detsember
12m/s tuul, tajutav temperatuur -27 kraadi.
Tegelen pea kogu päeva vee vedamisega B hütti Björndalenis. Maja ees tahan võimalikult lähedale sõita, aga ei hinda pimedas õigesti, kus tee lõpeb ja lumevall algab ning jään, 2000 liitrit vett järelhaagisega taga, totaalselt kinni. Mercedes Vito kaevab kogu vasaku külje hetkega põhjani lumme. Labidat muidugi pole, pealambi akul vilgub viimane tuli. Viimasel hetkel olin vähemalt sooja jope ja kindad kaasa võtnud. B hütist labidat leida ei õnnestu, seega jääb üle kaevata aknakraabitsaga. Hütist leian õnneks mõned head laiad lauad, mille siis edasi-tagasi sõites rataste alla nikerdan. Umbes tunniga saan välja. Samal ajal on vesi paagis muidugi jäätuma hakanud ja et seda välja lasta pean kõigepealt hütist toodud kuuma veega tükk aega toru sulatama. Aga kõik laabub! :) Hea, et kedagi appi ei pidanud kutsuma.

"Labidas"

11. november 1968: "Ikke liv idag heller. Triste greier dette her. Bra isforhold, S og SO vind minus 5 grader. Slutt på eggene i går. Lurer på hvordan det går på Hopen, de fanger vel kanskje svært. Ser ut som om vi ligger for langt nord. Håper ennå det skal rette seg."

"Ei ühtegi elu ka täna. Kurvad lood siinpool. Head jääolud, lõuna- ja kagutuul, miinus 5 kraadi. Munad said täna otsa. Huvitav kuidas Hopenil läheb, nad kütivad seal kindlasti kõvasti. Tundub et me asume liiga kaugel põhjas. Loodan veel et asi paraneb."

Kolmapäev, 11. detsember
Tuul 18m/s, tajutav temperatuur -31 kraadi.
P ja B läksid saaniga hütti koristama, mina juhin samal ajal matka 4-le rootslasele. Hiljem söödan koerad.
On eriliselt valge täiskuupäev. Kogu päeva saab suuresti ilma pealambita toimetada ja isegi näeb täiesti mugavalt ümbritsevaid mägesid. Tuul hakkab õhtul tõusma, puhangud kuni 20m/s, järgmiseks päevaks lubab jälle tormi.

B jõuab tagasi ja räägib, et jõel olla väga kehvad lumeolud, palju kive väljas. Siiski said nad hulga vana mööblit hütist ära toodud, kuid järgmised sõidud sinnakanti peavad veel kaua lund ootama.
Õhtul teen 4x4min lõigutrenni ja saan lausa kaks viimast lõiku pulsi üle 180 hoitud.

Neljapäev, 12. detsember
Hommikul kiirelt kindlustusse. Hoolimata sellest, et mu aadressi rahvastikuregistrisse kandmine pidi kiirelt käima, ei ole see kaks päeva hiljem siiski kuskil nähtav. Sisestakse käsitsi, saan loa sysselmanni tagasi minna, kindlustus peaks nüüd nende süsteemis nähtav olema ja auto registreerimine võimalik.
Sõidan Sysselmanni, ikka on mingi error. Tuleb välja, et ka neil seal on vaja, et mu aadress oleks rahvastikuregistris, aga ka nemad saavad selle viimaks ikkagi käsitsi sisestada.
Vahepeal kaevan koeraaediku värava lume alt välja, et koerad kätte saada.
Tagasi sysselmanni - maksan 120NOK-i ning saan kätte oma ajutise autodokumendi ja... Svalbardi numbrimärgid!! Selle saagaga on siis ühelpool. Tunne on päris hea :)

Reede, 13. detsember
Hommikupoolikul käime P-ga hooaja esimesel kelgutripil. Mingit lund nagu kohati oleks. Kõikjal kindlasti mitte, aga eks siis tuleb natuke ärevaid hetki mõne grupiga, mis teha. Otsustame avada kelgumatkad turistidele.

Õhtul koristan ja toimetan kodus, toon hütti vett ja viis kasti küttepuid. Raiun suure hulga pilpaid tulehakatuseks ette valmis.

Ventilaator, mis liigutab sooja õhu tuba mööda laiali

Tora Kukri ja tema tehtud töö

Laupäev, 14. detsember
Kogu päev matkad, hommikul 5, õhtul 1 külaline. Jälle imeline täiskuu, nii valge pole kuu aega olnud. Õhtul pärast trenni teen väikese matka B hütini ja klõpsin pilte. Vaikus, valgus, põhjapõdrad, tuule pakitud kuiv lumi krõbiseb jalge all nagu penoplast.

14. detsember 1969: "Stordag idag. Hele 5 stk idag. Ei bingse med en 1-åring lå i skudd nr. 40, ungen ble skutt. I skudd nr 33 lå en hanne, og mye spor omkring tyder på at bingser med unger har vært på visitt. I skudd nr. 35 lå ei bingse, hun hadde en 2-års unge som ble skutt. Ungene avspekket og saltet, så nå henger tre voksne bjørner til tining i bislaget. Flere slike dager vil være velkomne. Fint vær, minus 26 grader."

"Täna oli suurpäev. Koguni 5 tükki. Emane 1-aastase pojaga oli püünises nr 40, poeg sai maha lastud. Püünises nr 33 oli isane ja ohtralt jälgi ümbruses viitas sellele, et emased poegadega olid uudistamas käinud. Püünises nr 35 oli emane, kelle 2-aastase lasime maha. Pojad said rasvast puhtaks nülitud ja soolatud ja nüüd ripuvad kolm täiskasvanud karu sulamas. Rohkem selliseid päevi oleks teretulnud. Hea ilm, miinus 26 kraadi."

15. detsember.

Noakollektsioon sobib ju hästi jõulukaunistuseks:)

Vaba päev. Õhtul pikk trenn ja kodune vedelemine. Panin jõulupuule tuled külge:)

10 negatiivset fakti Longyearbyenist

Kiidulaulu ja Svalbardi imetlemist on justkui kõik kohad täis. Olekski nagu mingi imede saar, kus on kogu aeg meeletult ilus ja kõik käivad hommikust õhtuni õnnelikult matkamas. Samas on siin mõned üsna Svalbardi-spetsiifilised tegurid, millega esialgu ei oska arvestada. Ja mis ei pruugigi nii väga meeldida, kui siin elad.

Tegemist on muidugi ainult minu arvamusega, võib-olla mõni teine ei märka neid asju üldse, veel vähem on nad häirivad.

1. Iga jumala nädal on kusagil linnas ära kas vesi või elekter. Mind puudutab see veel tunduvalt vähem kui neid, kes päris linnas elavad, sest meil jooksvat vett nagunii pole. Eeldatavasti on linnaelanikel siis vähemalt joogiveevarud kusagil voodi all. Aga ma ei kujutaks ette, et ma olen arvestanud, et pesen pärast trenni ennast või pesu ja siis on kaks päeva vesi ära. Kui see regulaarselt juhtub, siis ilmselt muutuks päris tüütuks. Niigi ju leiad selle trenni ja pesupesemise aja ülinapilt kuskil teiste asjade vahel...

2. Inimesed, kes elavad linnast väljas oma majades, maksavad elektri eest hingehinda. Elekter on niigi kallis, aga kui sa elad nt Björndalenis, mis on suur hütirajoon siinsamas 10km kaugusel, siis maksad 50 ööri rohkem Kw eest. Ka meie, kes me oleme linnulennult ainult 200m linnast väljas, peame mõtlema, kas täna saab auto mootorisoojenduskaablit 30 või 40 minutit hoida.

3. Autotöökoda ei tee mitte midagi peale arve esitamise. Nagu reaalselt MITTE MIDAGI ja seda juhtub korduvalt. Ma alguses ei uskunud kui B rääkis, mõtlesin et eks nad midagi ikka teevad, ju B liialdas. Teine kord olin ise kaasas ja nii uskumatu kui see ka pole, tõsilugu. Tuleb neiu kontorist välja, paneb käed taskusse ja seletab südamerahuga, kuidas nad keerasid Land-Roveri katkise tagatule katte teistpidi, auguga allapoole.
"Ja näete niimoodi teil sajab vähemalt vihm välja, enne oleks kogu vesi tule sisse kogunenud." Uskumatu, kuidas saab sellist asja üldse tõsise näoga rääkida? Masin toodigi ju töökotta selle pagana tule vahetamiseks. Ja arusaadav, et Land-Roverite tagatuled ei seisa Svalbardi autotöökojas riiulil reas, vaid neid tuleb tellida, aga selleks on kliendi telefoninumber, et asjast teatada.

Lisaks oli vaja kinnitada numbrimärk (mille mina teise autoga tagurdades küljest ära sõitsin. Piinlik.) Loomulikult ka seda ei olnud keegi tagasi pannud. B sõitis selle peale lihtsalt minema, et mitte enesevalitsust kaotada, ma jäin ootama kuni töömees 30 sekundiga numbri lihtsalt otse auto stange külge kruvis.

4. Toidupoes müüdavad hingehinnaga juurviljad-puuviljad on väga tihti mädanenud. Eriti häirib salati puhul, sest seda ei ole iga kord näha läbi karbi või kile. Hinna üle ei virisegi, see on rohkem harjumise asi, aga just see, et olemasolev ei kõlbagi tihti süüa. Omamoodi ju arusaadav, sest kogu see kraam läbib pika transpordi, aga see on üks faktor, mis mind kurvaks teeb ja paneb iga kord mõtlema, kui tore oli mandril elada... Ma ju armastan aed-ja puuvilju nii väga... :(

5. Lund on enamik talve ainult kohtades, kus sellega midagi kasulikku teha pole. Nagu teada, on tegu kõrbega, ehk sademeid on imevähe. Samas on tugevad tuuled, mis puhuvad selle vähesegi lume kohe minema. Meil on sel talvel olnud kolm suurt lume(tormi), aga lumi püsib jõel just parasjagu nii kaua, et jõuame mõelda, kuidas homme kelgumatkadega alustame. Hiljemalt paari-kolme päevaga on kõik lumi jälle minema puhutud, praegu oleme lumeoludega tagasi septembri alguses. Hea Eesti sitt suusailm, ainult liivataolise lumega ja pimedas. Vähemalt sulamisohtu siin ei ole, nii et loodetavasti ikka koguneb midagi uueks aastaks või märtsiks või midagi...

6. Suvel on kõik (KÕIK!) kohad täis imepeenikest kõrbetolmu. Kaamera, tuba, küttepuud riidas, aknaid peab viis korda suve jooksul pesema. Toas on absoluutselt kõik pinnad poole päevaga tolmused. See otseselt ei häiri nüüd, aga siiski asi, mille peale ma poleks tulnud. Nii et kui Svalbardi reisid, võta kaasa kõik saadaolevad kaamerapuhastusvahendid!

7. Pikkadel matkadel käimine on enamus aastast väga komplitseeritud, mistõttu enamasti käiakse päevamatkadel või minnakse oma hütti. Ei mingit "lähen korra nädalas üheks ööks telkima" või "teeks õige keset novembrit nädalase matkakese". Ma vist ei mäleta enam kuidas oma telki üleski panna ja mandril olin ma tunduvalt rohkem pikkadel matkadel, kui siin. Matkahooaeg käib siin käsikäes päikesega. Lisaks sellele piirab ilm ja jääkarud väljas liikumist - kui on teada, et kuskil on jääkaru, siis palutakse inimestel seda piirkonda vältida. Sügisel, kui ma veel kaalusin siiajäämise ja mandri vahel, oli üks hirme, et siin võib tekkida vangis olemise tunne. Kahjuks natuke on see kartus tõeks osutunud. Loodan (ja usun tegelikult!), et lume tulekuga korvavad matkakogemused selle kodus kopitamise mitmekordselt.

8. Novembrist jaanuarini ei ole tööd. Ma tean isegi giide, kes on siin neli aastat töötanud ja ikka pole aastast lepingut saanud ning elavad pimedal ajal säästudest. Sama lugu ka ehitustööliste ja muude "normaalsete" ametitega. Põhjuseks muidugi see, et pole lund - pole turiste - pole raha. Kogu elu on talveune režiimil. Teisalt - hea puhkus ju!

9. Elukohta ei ole. Õnneks, Jumal tänatud!, minul on suurepärane majake olemas ja ma olen uskumatult õnnelik ja mul on tohutult vedanud. Aga enamus giide elab sõprade diivanitel, sest giidipalgaga korterit ei osta ja üürimiseks lihtsalt ei olegi ühtegi korterit võtta. Seda teemat on siin leierdatud juba aastaid, iga kord kui valimised on loodetakse, et äkki uued tegelased puldis võtavad miskit ette. Tundub küll suhteliselt lootusetu, äkki 10 aasta pärast saab see probleem lahenduse. Hirmuga mõtlen, mis saab, kui me peame siit välja kolima. Ilmselt oleks sellisel puhul variandid mandrile tagasi minna või autos elada.

10. Üldine atmosfäär linnas on kohati nagu väike Eesti. Lemmiktoit on teine svalbardlane. Inimesed õelutsevad facebooki grupis, pidevalt passitakse "kes?", "mida?", "kus?" ja "kuidas?" teeb.
-Lülitad natukene hiljem kaugtuled maha, saad kohe etteheitva signaali. Hea et ümber ei keera ja järgi ei sõida.
-Vahepeal oli mingi pikk teema kuidas üks mees kõndis linnas suletud relvaga (nägi välja nagu võiks laetud olla) ja talle mindi juurde õiendama ning siis paluti facebooki kaudu politsei kutsuda.
-Unustad helkurvesti koju, siis kõnnid hirmuga mööda kraave endal selline tunne kuklas, et keegi teeb sinust pildi ja postitab Facebooki teema - "Kodanik, kes pole märganud, et meil on siin pime!".
-Kui meil koerad suvel järjekordse pardi munad ära sõid, oli 5 min hiljem üleval 100 kommentaariga teema, mis jõudis küsimuseni: "Aga mis siis, kui see oleks 5-aastane laps olnud?"
Tundub, et inimestel on liiga palju aega tegeleda sellega, mida teised teevad.

Ilmselt kuskil on ikka toredaid inimesi ka, aga paratamatult jääb see üksteise kallal õelutsemine silma ja tekitab tunde, et keegi pole siin oodatud.

Külmamälestused Rootsist

Paistab, et ei ole ikka asi ainult minus (või selles et ma nüüd järsku veel külmakartlikumaks oleks muutunud). Longyearbyeni linnavalitsus avaldas järgmise teate: (tõlgitud)
"Kasutage julgelt lähipäevil rohkem vett, olge kauem duši all, jooge rohkem, laske veel enne klaasi täitmist kraanikausist alla joosta. Eriti siis kui kõik naabrid on kodust ära - raisake mõnuga."

Ehk siis kutsutakse üles ennetama külmunud/purunenud torusid, kuna temperatuur muudkui langeb (tajutav -31 hetkel) ning kõik vee ja kanalisatsioonitorud on siin ju rõõmsalt maa peal ja ilmselt päris kerged külmuma.

Käisin siis eile jooksmas. Linna poole minnes oli tuul selja tagant ja päris meeldiv olla. Tagasiteel oli tuul mõistagi vastu, veidi paremalt küljelt. Viimased 20 min veetsin iseendaga arutledes, kas jõuan enne koju või jäätub parema silma sarvkest ära. Tajutav temperatuur oli siis -27.

Jõudsin koju, tundub et ühtegi külmakahjustust ei saanud. Väga hull isegi ei olnud, võib teinekordki minna, ainult prillid tuleb leida.

Huvitav on see, et mandril pole ma iial erilist vahet tundnud kraadiklaasil oleva temperatuurinäidu ja koos tuulekülmaga tajutava temperatuuri vahel. Või siis vähemalt pole nii suurt vahet olnud kui siin. Termomeeter on ikka üsna adekvaatselt võimaldanud otsustada, mida selga panna. Longyearbyenis justkui polegi nii külm kraadide järgi, praegu -18...-20, aga koos tuulekülmaga on ikka hoopis teine lugu. Pealegi see tuul siin on kuidagi eriti jäine.

Ilmselt ma mingi poole aasta pärast vaatan heldimusega praegustele aegadele tagasi, nagu ma praegu mõtlen eelmisele talvele Rootsis. Ebamugavus ununeb kiirelt, ma ikka vahel meenutan seda 5-päeva matka, kui me klientidega Flottarkoja hütis üritasime öö otsa maja soojaks kütta. Veekogude ääres on alati külmem ja jõekaldal asuv F... on kogu piirkonna kõige külmem koht üldse. -37 oli sel õhtul maksimum, mis me nägime. Vahepeal mõtlesin küll, et kui veel külmemaks peaks minema, siis ma ei tea, kuidas ma neid inimesi elus hoian. Õnneks oli vähemalt natukesegi matkakogemusega grupp, ei pidanud päris kindaid kätte aitama neile.

Järgmisel päeval ajastasin meid kelkudele päikesetõusuks ja nii õnnestus vähemalt kogu päevateekond mingilgi määral soojendava päikese käes veeta. Õhtul kui järgmisesse hütti jõudsime oli juba -22 ja see tundus lihtsalt SELLINE kergendus! Nii hea ja soe oli.

Aga just sellised matkad on tegelikult kõige ägedamad, ma arvan et need inimesed meenutavad seda veel kaua, nagu minagi. Ikka meeldejäävam kogemus kui seista ja igavleda kelgul mugavates tingimustes.

Teine külmaperiood langes 320km võistluse ajale. Külma võis järvedel olla vabalt ligi -40 ja need järved ikka kestsid nii tund-poolteist. Mul oli üks koer, kellel oli peenisel külmakahjustus ja pidin veel järvedel peatuseid tegema, et seda kreemitada. Paljaste kätega, sest muidu ei jäänud jääkülm kreem talle naha peale.

Öösel sõitmiseks võtsin termosetäie kuuma teed ligi, panin klapid pähe ja "tantsisin" kelgul lakkamatult kolm tundi kuni järgmisesse checkpointi jõudsin. Väga hull ei olnudki: kui pidevalt liigutada, siis õnnestus täitsa rõõmsa meeleoluga kohale jõuda. Teine tüdruk, kes minuga samal ajal jõudis oli ikka tunduvalt rohkem koomas omadega.

Checkpoint kuhu me jõudsime oli seesama külmahütt-Flottarkoja ja muidugi oli ka jõgi üle kallaste jooksnud, mida me pimedas ei näinud ja sinna otse sisse sõitsime. 12 koera ja kelk märja jää-lumepudruga koos. Fantastiline töö, võib endale õlale patsutada! Tegin vist küll oma esimese võistlusega kõik vead ära, mis teha sai.

Järgmine viga oli sinna hütti 3h pausile jäämine, sest ehkki koerad said kuivale põhule puhkama paigutatud, oli ju ikkagi tegu kõige külmema ja niiskema kohaga, mis kogu võistlustrassilt leida. Õigem oleks olnud korjata see põhk kaasa ja minna kasvõi kilomeeter maad edasi ning seal 3h neil puhata lasta, aga maja, ehkki jääkülma maja olemasolu, meelitas meid paigale jääma. Kügelesime seal kuidagi oma kolm tundi ära, erilist und ei saanud ei meie ega koerad.

Kui hommikul kl6 paiku minema hakkasime, olid mu vaesed koerad nii kanged, et ma ei saanud enamikku esimese korraga maast üleski. Vaesed loomad, mõni vaatas mind küll sellise pilguga nagu vihkaks pärast seda päeva kõiki inimesi. Ilmselt oli ka mu eelnev tempo neile liiga kiire olnud (ehkki järgisin Petteri poolt ette antud plaani ja koerad tundusid seda hästi taluvat), aga niiskes külmas magamine oli veel viimase paugu andnud.

Umbes sealkandis kadus mu huvi edasise võistlemise vastu, vähemalt lähiaastatel. Tee seda kui loomasõbralikult tahes, võistlus on võistlus ja seal kombitaksegi piire ja saadakse vigastada. Ma tunnen, et mu koeralugemisvõimed ilmselt ei ole veel sealmaal, et piire nii kaugele nihutada, ma jään hea meelega oma ekspeditsioonide ja rahulikuma tempo juurde.

***

Svalbardis on vaikselt mingit liivataolist lund kogunenud. Proovin võib-olla homme esimest korda kelgutama minna. Samas... lubab head Svalbardi-ilma: - 23kraadi ja 20m/s tuul. No saame näha, kui pika tiiru me teeme...

P.S. Pildid on eelmisest hooajast Rootsis. Ei ole meil siin nii palju valgust kuskilt võtta.

Meie igapäevane külm

 Ma kohe ei teagi, millest kirjutada, ilmselt on need igapäevaelu uudised pärast endal informatiivsed lugeda, aga jube igav on neid kirjutada, sest endale tundub ju üsna tavaline. Midagi huvitavat ei toimu, vana hea giiditöö, üsna rahulik pealekauba.

Paar päeva on nüüd selged olnud, käisin klientidega virmalisi pildistamas. Selgete ilmadega kaasneb kohe jõhker külm. Ma ei tea, kas asi on selles, et ma viibin vähem õues kui eelmistel talvedel ja pole veel harjunud, aga täiesti ebamõistlikult külm on. Muidugi selle koerakäruga ongi alati külm olnud, kohe kui kelgu kasutusse saab, läheb tavaliselt soojemaks. Loodetavasti. Täna on tajutav temperatuur -27. Peaks õue jooksma minema. Olen kolm 800ml tassi teed keetnud... Peaks nüüd siis minema hakkama... Ega see 45min aeroobset ennast ise ära ei jookse.

 Igatahes praegu mul on järgmine tassitäis pooleli, nii et ma kindlasti ei saa kohe minna. Tee jahtub siin majas sekunditega. Toas on soe ainult siis kui ennast väga ei liiguta, siis jõuab keha ümber olev seisev õhk ära soojeneda ja on päris talutav. Kohe kui üks meist liigutab, saab ta altkulmu pilgu osaliseks, sest "krt ära liiguta külma õhku ringi!" :D

 Kooli said paberid sisse, hoidke nüüd pöidlaid, et mind sinna vastu ka võetaks. Auto jõudis ka kohale koos kogu kraami ja talveasjadega. Kui ma mingi hetk sooja saan, siis äkki jõuab liustikult lumelauaga alla sõitma.

Aga nüüd ma tõesti lähen ja jooksen!

To be a wanderer and to go home*

Nüüdseks on auto kenasti laeva peal ja mina tagasi Svalbardis. Peab ütlema, et oli äärmiselt tore puhkus. Kuidagi hea vibe ja meeleolu kaasnes kõigega, mis tehtud sai, kohtasin nii palju abivalmis ja ülisõbralikke inimesi ning muidugi sain vanade sõpradega kokku, mis oli eriti vahva. Siin Longyearbyenis ma küll suhtlen jube paljude inimestega ja nad on väga toredad jms aga mingeid sügavamaid vestlusi pole ikka hea pool aastat ette tulnud. Ma ei tea miks, aga senini ei ole nagu väga kerge olnud siin sõpru leida. Seda toredam oli neid mandril kohata.

Aga et kõigest järgemööda rääkida, siis kõigepealt lendasin ma Oslosse, et teha kooli sisseastumiseks vajalik TOEFL internetipõhine akadeemilise inglise keele test. Test läks täitsa normaalselt, sain 120-st puntist 101. Arvestades, et keskkooli inglise keele tundidest on möödas peaaegu 15 aastat ja vahepeal ma just akadeemilist inglise keelt eriti pole õppinud, olen väga rahul. Koolides tavaliselt nõutakse vähemalt 90 punkti, nii et selle testi taha vähemalt sisse saamine ei peaks jääma.

Test kestis umbes lõunani, mis jättis mulle kogu pika päeva Oslos ringi uudistamiseks. Seda on raske kirjeldada, kui tore on vahelduseks linnas olla! Kohvikud ja poed, kus saad ISE asju vaadata...Ma olen ju ikkagi linnas üles kasvanud ja hea kohvi ja šopingutuuridega harjunud, aga praegu on mu elus juba poolteist aastat peaaegu ainult internetipoest tellimine eksisteerinud. Päris lõõgastav oli natuke seda melu kogeda. Samas ühest päevast täiesti piisab, nüüd on jälle tükiks ajaks hea olla. Muuhulgas sain kokku ühe finn.no müüjaga, kelle käest skoorisin lainurk objektiivi. Olin juba plaani maha matnud, et sel aastal üldse uut objektiivi hankida õnnestub, sest seda kraami poest uuena osta on ikka päris kallis. Eriti kui töötad Svalbardis ja on madalhooaeg. Aga siis tuli spontaanselt meelde finn.no ja seal juhtumisi oligi just minu kaamerale sobilik objektiiv!

Õhtul käisin veel metsas jooksmas. Metsas, saate aru! :D Milline toit hingele.

Järgmisel päeval lendasin Tromsøsse. Kõik lennud olid ka niii imeilusad. Selge taevas, talvised madala päikese värvid lumistel mägedel kumamas. Kuulasin muusikat (*Mogli-Wanderer), mis tundus seal üleval universumist vastu kõlavat ja nautisin kohalolu.

Tromsøsse jõudsin kell kaks pärastlõunal, aga järgmine lennuk väljus alles järgmisel hommikul kell 6. Plaan oli käia jõusaalis, matkata Fløya tippu ja siis lennujaamas öö veeta. Fløya on see mägi, kuhu viib poolele teele Fjellheiseni kaabelvagun (või kuidas iganes seda kutsutakse). Mul oli see päev maratonikavas vaja pikk jooks teha, seega otsustasin ülesmäge matkata ja alla tulla "rongiga". Kuni kohvikuni läksin mööda Sherpatreppi, see on Nepaalist imporditud sherpade ehitatud, mis muidugi oli paksu lume all. Lund oli tõesti meeletult, õnneks on tegu populaarse matkaga ja tippu oli palju rahvast räätsadega läinud, seega mul oli hea lai rada ette trambitud. Oli täielik tuulevaikus, täiskuu hõbetas lumiseid nõlvu nii eredalt, et isegi pealampi polnud vaja sisse lülitada. Ülesminek võttis umbes 2,5 tundi. Tegin paar pilti, sõin väikse paki krõpsu ja hakkasin alla tagasi minema, sest temperatuur langes kiirelt.

Kohvikus tegin rongini aega parajaks vaarikateega ja salajaste kaasavõetud võileibadega. Mõnus väike matk jälle tehtud. Breivikeidetis elades oli Fløya mul kogu aeg plaanis, aga kuidagi ei jõudnud ära teha. Selle õhtuga võib nüüd küll rahule jääda.

Jõudsin lennujaama enam-vähem viimase bussiga ja magasin laua taga pagasilintide saalis. Väga mugav ei olnud, aga mis teha, kui kõik pikad pingid olid juba võetud. D vanemad olid paanikas kui mu plaanist kuulsid, aga ma keeldusin hotelli minemast nendeks NELJAKS unetunniks. Mingi seikluslikkus võiks ju säilida, ega ma veel päris 70 ei ole.

Hommikune lend Berlevågi oli järjekordselt kõige imelisem üldse. Ma mõtlesin, et neil nii kaugel põhjas on juba polaaröö, aga kogu päev oli suur valge väljas. Sain oma bussi pakkida ja asju otsida ja D vanematega juttu ajada ja ikka veel oli väljas valge. Imelik kohe tundus. Milline luksus nii elada! :D

Mingi maagia on selles polaaröö eelses ajas, kui kogu maailm kumab, eriti kui samal ajal on tuulevaikne. Mulle tundub alati, et ma kuulen maailma olemist, midagi igavikulist on korraga käegakatsutav. Kui muidu peab flow-tunde saavutamiseks vaeva nägema, näiteks tegelema mingi spordiga, mis on mõõdukalt väljakutsuv või mediteerima, siis teatud laiuskraadidest ülalpool viibides ei peagi nagu midagi tegema. Lihtsalt oled. Aga väga intensiivselt Oled.

Oleks hea meelega kauem Berlevågis viibinud, aga buss sai pakitud ja Kirkenesis oli auto identifitseerimiseks aeg kirjas, seega asutasin end järgmisel hommikul minekule. Ma lootsin et ilm on halb ja saan oma esimese kolonnis sõitmise kogemuse, aga sellist õnne kahjuks polnud. D on mulle nii palju kolonnis sõitmisest rääkinud ja see tundub mingi täiesti haigelt ekstreemne katsumus, mida mägede lähedal elavad inimesed peavad vahel igal hommikul ja õhtul töölkäimiseks läbima. Ma esimesel korral kuulasin sama vaimustunult nagu hiinlane, kes näeb esimest korda virmalisi. Minumeelest oleks sellised igapäevaelu kogemused palju ägedam asi, mida "turistina" läbi elada. See on päris elu, mida põhjas inimesed elavad, mitte suu ammuli virmaliste vahtimine. Aga mõni teine kord siis kindlasti satun kolonni ka sõitma...

Jõudsin edukalt Kirkenesse, ilm oli selge, vaikne ja kohutavalt külm. Õhus oli selline niiske külm udu, mingid nõelakujulised jääkristallid hõljusid ringi ja torkisid külma kontideni. Ei julgenud eriti autot seisma jättagi, mine tea, kas käivitub ikka pärast. Kirkenes ise on täpselt nagu Venemaa. Ma pimedas palju ei näinud, aga täpselt selline tunne oli nagu kuskil kauges Ida-Virumaa külas. Juba pimedas ja autost välja tulemata saad aru, et vene vibe on õhus.

Praeguseks on selgunud, et identifitseerimine läks ka edukalt ja mu buss on sobilik saama täieõiguslikuks mustanumbriliseks Svalbardlaseks.

Nüüd ei olnudki muud kui rahulikult Tromsøsse sõita. Olin selleks lausa kolm päeva varunud et saaks teel peatusi ja pilte teha ning nautida täiega meie road-trippi, mis võib olla viimane. Ja õigesti tegin, sest teeolud olid värske lume tõttu aeganõudvad.

Skibotnis mõtlesin alguses, et olen antisotsiaalne ja ei lähe vanu sõpru tervitama, lähen hoopis 20 min eemale teeserva autosse magama. Tüüpiline mina. Õnneks hakkas juhuslikult messengeris Kata rääkima (ta elab Skibotnis) ja asi lõppes sellega, et ma ikkagi sõitsin tagasi ja veetsin öö nende värskes händleritele ostetud mobile house'is, kus oli soe ja hea. Ja muidugi oli nii tore vanu sõpru näha! See on naljakas, kuidas mul oli nii palju õnne sattuda oma esimeseks kelgukoerahooajaks just sinna ning kuidas see osutus nii õigeks kohaks. Praegu olen ma Svalbardis just tänu Tomasele, kes mainis Beritile, et mind kõlbab tööle võtta küll. Milline õnn on tunda nii lahkeid inimesi.

Teel Skibotnisse tegin mitmeid pildistamispause, siin püüdsin 10 sek taimeriajaga autokatusele ronida.  Selgus et mul kulubki bussi kautsele ronimiseks täpselt 10 sekundit, aga mitte sajandikkugi vähem, et terav pilt saada.

Hommikul sõitsin Tromsosse, käisin läbi Bringi kontorist (ma ei tea, mis neid töötajaid seal nii õnnelikuks teeb, aga see oli lausa naljakas, kuidas nad säravad seal, ülilahe) ja sõitsin bussi sadamasse. Seal vaadati üle kõik kriipsud-kraapsud kerel (lõpuks vist lihtsalt kirjutati, et neid on palju :D) Kuuti sisse ei vaadatud kordagi. Kohale peaks laev jõudma 26. novembri paiku, aga ma sain isegi tracking numberi nagu väikestel pakkidel, millega oma tibu teekonda jälgida.

Veel üks autojuht parkis samal ajal minu kõrvale ja asus seda vaadet pildistama. Vahetasime mõistvaid naeratusi.

Tromsøs ootas mind tripi väärikaks lõpetuseks veel Scandic Grand hotellis ööbimine. Sain viimaks pesus käia ja jalad seinale visata ning see kõik ei oleks saanud paremal ajal tulla, sest ma olin just parajasti haigeks jäänud. Vedasin end küll poolhaigena linna peale ja ostsin jõuludeks natuke viisakamaid riideid, head kohvi Kaffebønnas ei saanud ka nautimata jätta. Õhtul sain veel paariks tunniks Flo-ga kokku, aga juba see kokkusaamine vajus natuke ära sest palavik hakkas tõusma. Hilisõhtul varusin veel Paraceti ja ninaspreid eesootava lennureisi tarvis ja püüdsin saada nii palju und kui võimalik.

Norwegian viib kõik Tromsøst Longyearbyeni lendavad inimesed kõigepealt Oslosse. Milline mõttetu keskkonnasaastamine, aga pilet on poole odavam, kui SAS-i otselennul, seega andsin minagi oma kaks senti veel soojematesse arktika suvedesse. Magasin mõlemad lennud kuni ärkasin kõrvavalu peale umbes 30 min enne Longyearbyenis maandumist. Kinnise ninaga lendamise rõõmud. Mõtlesin et mu kõrvad plahvatavad, ma olen kuulnud mingeid hirmu-ja õuduslugusid verdjooksvatest kõrvadest. Õnneks nii hullusti ei läinud, sain koju magama ja ärgates kuulsin koerte ulgumist juba jälle sama hästi nagu nädal varem.

Oli ääretult mõnus puhkus, selline hea emotsioon on tagasi mõeldes. Ja kõik mis vaja sai tehtud ka. Ainult et esimesel puhkusejärgsel päeval ei saanud kuni õhtuni voodist üles. Eks ma olin muidugi haige ka, aga aju justkui ei tahtnud uskuda, et kell 11 päeval on põhimõtteliselt pime nagu öö. Just äsja ju oli mandril valge olnud. Longyearbyenis algas 15. novembril päris polaaröö, isegi videvikku pole enam, päike on 6 kraadi allpool horisonti.

***

Kusagil Soome lapimaal lumes sumpamas

Tegin kiire puhkepausi, et kojamehi puhastada

Mingi teeserva jäetud auto

Kilpisjärvile jõudes oli olukord selline

Tegin piiripunkti ületamise puhul vähe puhtamaks ja muidugi peeti mind kinni ka. Pea iga kord peetakse selle musta akendeta bussiga piiril kinni :D