Vene kummituslinnast ja prantsuse kohvist. Jääkarust ka

Eile käisime Pyramidenis. See on venelaste kaevanduslinn, mis jäeti maha 1998 ning on sellest ajast peale üsna puutumatuna seisnud. Hoonetes on peaaegu kõik mööbel ja pisiasjad alles, sest elanikud kolisid minema suhteliselt kiiresti, kaasa võeti vaid kohvritäis isiklikke asju. Linnas oli suurt tähelepanu pööratud meelelahutusele, haljastusele, kaunile välimusele ja kõigele muule mis loob hea elukeskkonna. Erinevalt Longyearbyenist, kus elasid ainult söekaevuritest mehed, olid Pyramidenis elamud lastega peredele ja suur mänguväljak, ujula, spordisaal, kino...  Seda kõike on praegugi näha, linnas on planeerimisega vaeva nähtud, kõik on 20 aastat hiljemgi ilus ja kodune.

Saime ringi vaadata spordihoones ja kinos. See nõukaaegse spordisaali lõhn! Kahju, et see pildile ei jää.

Kohalikus hotellis anti meile 15 min aega, et ringi vaadata, suveniire osta ja kiire õlu ja pirukas teha. Kuna kohvimenüü oli muljetavaldav (french coffee - mis see veel on), siis mõtlesime, et proovime ühed Pyramideni kohvid ära. Täitsa tore, et proovisime, sest saime eriti autentse teeninduse osaliseks.  Kõigepealt oli teenidaja üllatunud et ma prantsuse kohvi tellisin, sest tema polnud sellest elusees midagi kuulnud. Otsustati siis kolme teenindaja peale, mida selline kohv sisaldab ja asuti meisterdama. Kulub minutit viis....kümme... Vahetame pilke, muigame, ülejäänud grupp (meid oli üheksa) keerutab sohval istudes pöidlaid.

Üks teenindajatest, seesama poiss, kes alguses nuputas, mis kohviga tegu on, hakkab mööda saali minema jalutama. Teine teenindaja hõikab ta tagasi, milel peale poiss teeb näo, nagu oleks need kohvid (ilmselt ainus tellinus päevas) juba ammu ära jõudnud unustada ja jookseb tagasi kohvimasina juurde. Käib äge kohvijahvatamine ja pudelitega edasi-tagasi jooksmine.

20 min hiljem saan kätte prantsuse kohvi - kohv konjakiga, mille sees ujub kaks õnnetut kohviuba.
Iiri kohv näeb samas täitsa kena välja, koorevahu mütsikesele sobivad muidugi kohvioad ka tunduvalt paremini kui lihtsalt kohvi sisse ulpima...
Grupp on selleks ajaks juba närviliselt ukse poole liikumas, nii et krabame oma kohvid, võtame saapaid jalga pannes paar lonksu (maitseb nagu soe konjak teelusikatäie kohviga) ja jätame ülejäänud kohvi koridori aknalauale.

Milline vaimustav teenindus! Ma ei taha diskrimineerida kedagi, aga see oli küll venelastele kuuluva linnaga äärmiselt sobiv kogemus.

Lõunat sõime liustiku ääres hulpides.

Koju sõites olid sellised vaated. Tuleb tõdeda, et ma olen vist ikka mõned valikud oma elus õigesti teinud, et sellises kohas elan! Imeline!

Aa ja koduteel ujus jääkaru paadile vastu! :D Ma ei saaks nüüd otseselt öelda, et ma OLEN jääkaru näinud, sest ma nägin teda mingi 0,003 sek enne kui ta oma laia selja vee alla hiivas ja minema ujus. Passisime veidi, aga kadus nagu vits vette see karu!

Ägedatest inimestest

Svalbardis giidina töötamine on tükk maad toredam kui kusagil mujal. Siia satuvad enamasti natuke teistsugused kliendid, sellised, kes on ise natuke vaeva näinud et just meie firma välja otsida või kes on üleüldiselt arktikahuvilised. Üllatavalt paljud on käinud nii Antarktika kui Arktika ekspeditsioonil, huvitavaid lugusid jagub ja selliste inimestega on mõistagi tunduvalt lihtsam ühiseid jututeemasid leida kui "Ah ma olin siinkandis konverentsil, mõtlesin et astun läbi, ma kardan tegelt koeri"-rahvaga.   

Tihti tuleb jutuks, et inimesed tahaks matkata, aga et ilma relvata seda teha ei saa, peab igaks jalutuskäiguks giidiga matka broneerima. Kõigile ei sobi suures grupis matkamine ja lihtsalt googeldades ei osata ka nii hästi oma võimetele sobivat matka valida. Ma olen muidugi alati õnnelik seliste inimestega kohtumise üle, sest siis saab neile välja pakkuda mõne matka, mida isegi teha tahaks, koerad kaasa võtta ja jalutama minna. Vahest on ikka tore kellegagi koos ka matkata ja boonusena ilusaid pilte saada.

Seekord käisime pärast koerakärumatka Longyearbyeni liustikul koos hispaania tüdruku Saraga. Pildid on siis seekord tema tehtud.