Käimlamured arktikas ehk kuidas ma elutoas ämbritäie s***a põletasin

Meie majake on kohutavalt nunnu ja siin on absoluutselt kõik eluks vajalik olemas. Kõik peale jooksva vee ja kanalisatsiooni. Mis omakorda tähendab muidugi, et ka wc-d ei ole, seda asendab elektriline põletustualett Cinderella. Pealtnäha mõistlik leiutis, välja näeb nagu tavaline wc, lisaks lubab vähendada jäätmete kogust lausa ühe teetassini neljaliikmelise pere kohta nädalas! (youtube´i video) Muljetavaldav eks, kas sina ikka oled mõelnud sellele, mitu teetassi vetsujäätmeid sinu pere nädalas toodab? 

https://www.cinderellaeco.com

Tualetil on aga siin majapidamises üks miinus. Nimelt eraldab ülejäänud majakesest Cinderella-nurka...lihtne vaip. Põhimõtteliselt peaks sõna otseses mõttes keset tuba vaiba taga sittuma, samal ajal kui teine inimene näiteks süüa teeb.   

Sel põhjusel ei ole me siin elatud pooleteise nädala jooksul oma Cinderellat kuigi tihti kasutanud. Õnneks on teises majas ka kuivkäimla (mis permafrosti tõttu kujutab endast ämbrit ja suurt prügikotti), napp 30 meetrit üle hoovi lipata. Kuni tänase päevani olen ainult seda kasutanud, ilmad on ju head soojad olnud, mis viga kasvõi pidzaamas vetsu joosta. Täna hommikul oli aga väljas tuul ja vihm ning et kedagi kodus polnud, mõtlesin Cinderella ära proovida.

Vaade arvutinurgast tualetinurgale

Mingit raketiteadust seal ei ole, poti vooderduseks tuleb kasutada spetsiaalset paberkotikest ning kui häda tehtud, kaas sulgeda ja nuppu vajutada. Nagu tavalises tualetis, ainuke vahe, et vee asemel hakkab pott elektrivoolu kasutades seda kraami põletama. Koduleht ja eelnevad kasutajad väidavad, et põletusprotsess on täiesti lõhnatu... Esimesed viis minutit ma nõustusin, edasi hakkas potist väga kahtlast kärsahaisu imbuma. Pidin minema kutsikaid jooksutama, seega tegin lihtsalt akna lahti ja lootsin, et eks ta veidi haiseb ja siis on põletusprotsess lõpule viidud ja hais peaks ära kaduma. Noup, järjest hullemaks läks, juba koeraaias oli seda tunda. Ma nagu ei mäleta et siin hoovi peal kunagi varem seda õudset haisu oleks olnud, ehkki võiks ju eeldada, et inimesed ka enne mind sital on käinud. Ühtegi nuppu ka kuskil ei paistnud, kust selle haisumasina välja saaks lülitada. Igaks juhuks tõmbasin juhtme seinakontakstist välja enne kui koertega tunnisele tiirule läksime, sest seda haisu arvestades võis vabalt olla tagasi tulles maja maha põlenud.

Mööda teed koertega kärutades vaatasin tavapärasest tihedamini maja poole, noh et kui suitsu paistab või midagi...

Tagasi kodus, sain viimaks haisu käes silmi kissitades mahti seda Tuhkatriinut lähemalt uurida. No ei paistnud kuskilt videost nähtud lihtsalt käsitletavust, suure punnitamisega sain tuhakonteineri välja, see oli mitu tundi hiljem ikka veel tulikuum ning ääretasa tuhka ja muud poolpõlenud kraami täis. Lisaks paistsid konteineri põhjas mingid kahtlased praod! Leotasin ja kraapisin ta enam-vähem puhtaks, omaette teema on aga hais majas, mida niisama lihtsalt välja ei tuuluta. Päev otsa on kõik aknad ja uks lahti olnud, aga haisu osas pole peaaegu et mingeid muutusi, ainult maja on külm nagu hundilaut. Istun magamiskotis mütsi ja sulejopega nagu loom. Selline veider tugev hais, midagi hariliku kärsahaisu ja sitahaisu vahepealset on imbunud kõi-ges-se, mis siin majas leidub - riided, voodipesu, see magamiskott, milles ma kössitan... Suus on ka sitamaitse.

Kõige hullem on see, et ma ei tea, mis valesti läks ja kas selle pagana potiga ongi oht maja maha põletada või olin ma ise süüdi, et vetsu umbe ajasin. Nädal tagasi kui sisse kolisime oli konteiner tühi ja kui tootekirjelduses lubatakse, et nädalase kasutamisega tekib neljal inimesel teetassitäis jäätmeid, siis ma ei tea, mis neljaliikmeline pere see selline on, kroonilise kõhukinnisusega ehk.

Peab siia mingi eriti intensiivse õhulõhnastaja hankima, sest tuulutamisel on null efekti. Peale selle et jube külm hakkab. Mõni ime ka, õues avaneb selline pilt. Lumi!

Paadireis liustikule

Avastasin, et polegi kirjutanud, kuidas me rib-boat'iga sõitmas käisime!

Esialgne plaan oli minna kajakimatkajaid pildistama, et turismifirmale reklaamfotosid saada. Meie saime niisama kaasa minna, paaditäiteks või nii. Kajakke nägime kaugelt ranna ääres ja minu meelest keegi neist küll pilti ei teinud. Läksime hoopis liustikku vaatama.

 Vesi oli eba-arktikalikult sile. Ma mõtlesin, et siinkandis on kogu aeg tugev tuul. Või no mingigi tuul vähemalt. Aga sel nädalal olid olud niisugused:

Kui pildi suureks klikid, paistab jääpangal hulpiv morsk. Hülgeid nägime ka ja võib-olla vaala.

Kõige idiootsema suveniiri auhind läheb pudelitäiele liustikuveele, hinnaga 700noki! Keegi sõidab liustikule, korjab jääd ja sulatab selle veeks, villib uhketesse pudelitesse ja müüb seda suveniiripoes. WTF?

https://svalbardi.com

Kui see vaatepilt paistma hakkas, hüppasin ma paadis üles-alla: "Hulpivad jäätükid! Me oleme päriselt Arktikas!! Nii äge!" Ma saan aru küll, et jäätükk vees ei ole midagi erilist, aga ometi on see mingitel hetkedel nii uskumatu, et ma olen päriselt siin ja näen kõiki neid vaateid oma silmaga!

See on lihtsalt nii veider tunne, kui oled (ilmselt Pingviinipoeg Lolo multika mõjul) peaaegu sünnist saati oma peas jääpankade ja lumiste mägede pilte genereerinud ja nüüd järsku saavad need reaalsuseks. Raske uskuda, et see pole enam ainult unistus, vaid päris elu.

Künka tagant tõuseb suitsu. Täiesti juhuslikult kohtasime paadikapteni sõpru, kes olid siia vorste grillima ja hülgeid jahtima tulnud. Ma ei tea, mis tõenäosus on niimoodi inimesi kohata, olime 45 minutit heas tempos linnast eemale sõitnud ja keerasime täiesti suvalise liustiku juures ranna poole.

 Läksime maale uudistama.

 Oodatakse hülgeid.

 Meie paat

 Neid nõlvu asustab kaljukajaka ja väikealgi (Alle alle) koloonia

Koduteel möödusime hütirajoonist. See on ikka veidi naljakas, kuidas isegi siin, väikses külas, mis võimaldab niigi metsikult elada, on norrakatel vaja veel ühte vee ja elektrita hütti. Kõigest paar kilomeetrit linnast väljas. Ma pigem siis juba elaks seal hütis permanentselt...

Kutsikajalutus, autokool ja väljas söömisest

Esimest korda üle kahe aasta on mul töö, kus saab nädalas kaks vaba päeva! Esimese hooga ei teagi kohe, mida selle vaba ajaga peale hakata. Jube tore muidugi, saab viimaks ometi ümbrust uurida, matkata ning maja koristada samal nädalal. Nagu normaalne inimene lausa! Eile käisimegi kutsikaga maja taga mäe otsas jalutustiirul.

Kennel mäe otsast vaadatuna

Kutsikas - Mikmar. 

Seitsmekuune siberi husky (või sinnakanti, tõupaberid pole töökoertele olulised). 

Mikmar, muide, tähendab nepaali keeles teisipäeva. Meil on Nepaali giid, kes nimetas kõik kuus kutsikat nädalapäevade järgi, nagu Nepaalis kombeks. Kui laps sünnib näiteks esmaspäeval, on ta nimi Esmaspäev jne. Kutsikad sündisid muidugi tegelikult kõik samal päeval, aga see on vahva lugu, mida turistidele rääkida.

Need Nepaali lood on kõigi jaoks jube põnevad. Kui mina olen klientidega väljas, küsitakse mult taimede kohta ja "Miks need mäed pealt lamedad on?". Kui nepaali poiss giid on, keerlevad jututeemad eksklusiivselt Nepaali ümber. Inimesed istuvad kärus, vaatavad Svalbardi loodust ja küsivad Nepaali kohta :D Aga tõesti on põnev, peaks võib-olla isegi Nepaalis väikse tiiru tegema.

Mäed on siin maja ümber järsu rusunõlvaga, mitte kõige lihtsam väikesele koerale. Kutsikas hakkas päris kiirelt huvituma kõigest, mis jääb allamäge, tippu poleks nagunii koeraga minna saanud, nii et me tegime kiire pildi ja jalutasime alla ära.

Paar põhjapõtra jahutas end lumel lebades

Hommikul sai veel P-ga sõidutundi peetud. Nad seal Nepaalis sõidavad vasakul pool teed, harjutamist on omajagu, et ristmikel õiges kohas pööre lõpetada. Vähemalt liiklusmärgid on samad, kõik peale ühe.

Sõitsime mööda teed orgu, 7. kaevanduse suunas. Koerakenneleid on siin meeletult! Meil on asukohaga ikka väga vedanud, elame linna lähedal ilusas rohelises oaasis; rada, mida klientidega teeme on ka järve ääres, kust vett saab ja võrreldes teistega lausa mitmekülgne :D Niipalju kui see Svalbardis võimalik... Teistel on seal puhas kõrb ja tolm. Ma eriti ei tahaks pärast Villmarkssenterit kuskil kaugel oru teises otsas töötada.

Kaevandusse viib eriti järsk ja kurviline tee, peaaegu igas kurvis on näha, et piirded on maha sõidetud. Vaesed veoautojuhid! Ma kujutan ette kuidas seal pole talvel tuisuga üldse nähtavust, ainult jää...

Pärast sõidutundi tegime kohvikus väikese mustikakoogi ja kohvipausi. Ma pole vist Eestis ka nii tihti väljas söömas käinud, kui siin esimese nädalaga. Mitte et ma tahaks kogu oma rahast vabaneda, aga kuidagi on nii juhtunud. Esimesel õhtul käisime kohe Svalbaris õlut joomas ja giidikursuse tudengitega lobisemas. Vist juba järgmisel päeval jalutasime linnas nii kaua, et nõrkesime näljast just Stationeni ette ära, roomasime sisse ja tellisime pasta ja mingi lihatüki. Nom. Siis oli üks hommik, kus Berit viis mu Skatteetatenisse aadressi vahetama, aga selgus, et seda ei saa teha enne kui oled kuus kuud Svalbardis elanud (pagan küll! kogu mu post käib veel järgmised pool aastat kuhugi Rootsi tibatillukesse külla). Sõime siis hoopis Skatteetateni ees kohvikus võileiba. Hubased kohvikud on suur pluss Longyearbyenis! Või siis miinus, kui väga raha säästa tahad.