Eksisteerimisest ja eesmärkidest

Esimene kuiv ja päikeseline päev pärast vihmaperioodi. Kiirelt asjad kuivama!

Kuulasin eile trenni tehes Kirsitšilli podcasti. Episood rääkis eesmärkide seadmisest ja nad olid kenasti jaganud oma eesmärgid eri kategooriatesse ja sisu oli huvitav ja loogiline ja... Kuni Artur jõudis eesmärgini võtta vähemalt korra aastas aega, et minna loodusesse ja mitte midagi teha, elada nii nagu ilm ja olud dikteerivad, panna telk üles seal, kus uni tuleb. Ja kuidas kusagil elavad inimesed, kes lähevad poe ette kui see avatakse ja koju, kui pood kinni pannakse ja kui teistmoodi vaade elule neil on - ei mingeid plaane, kohtumisi, tähtaegu, projekte - kõike, millest linnainimese elu koosneb.

See jutt lõi mulle otse lagipähe nagu ründav kajakas. Mina olengi see inimene, kes kogu aeg nii elab! Jeekim, ma olen ühest küljest mingi friik, kellel polegi neid "projekte", mis kõiki nii hõivatuna hoiavad, teisalt, keegi kusagil unistab minu elust ja seab endale eesmärgiks seda vähemalt korra aastas kogeda. Ma ei pane harilikult tähele, et ma nii veidrat elu elan, ma enamasti arvan, et mul on ikka peas umbes needsamad mõtted, mis neil hõivatud linnainimestel. Noh et kuidas kaalus alla võtta, mida õhtuks süüa teha, kuidas vormis püsida, millal telefoniarve ära maksta, kust leida tasuvam töö. Ma kuulan podcaste, üritan lugeda ja ennast arendada, muidugi veedan ka liiga palju aega sotsiaalmeedias scrollides.

-Ainult et vool telefoni akule tuleb päikesepaneelist.
-Toidu tegemisel on pidevalt kuklas puhta vee kalkulatsioon ning millal seda mandrilt tuua saab.
-Mu elu keerleb suures osas riiete kuivatamise ümber, sest halva ilma tõttu saavad need märjaks kiiresti aga kuivavad aeglaselt.
-Ma olen õppinud arvestama, et päevas on kaks "aega, kus midagi toimub" - tõus ja mõõn. Tõusu ajal saab kaaluda teisele saarele sõitmist ning peab paati jälgima, et see minema ei prooviks ujuda. Mõõna ajal saab mõnes kohas lihtsamalt kajakapesadeni jalutada ja peab meeles pidama, et mineid asju omast arust "randa kindla koha peale" ei jätaks, sest et....tõus...
-Kui on torm, siis tähendab see ootamist, mõnikord päevi. Lamad, vahepeal teed süüa. Loed. Käid tiiru väljas jalgu sirutamas. Lamad jälle. Kuulad podcasti või üritad muudmoodi aega kasutada. Aga palju ei tundu teha olevat. Eksisteerid. Tavaline elu.
-Wc-sse minek ei ole mingi niisama käin-kiirelt-ära-toiming. Kõigepealt otsid riideid, paned selga, leiad paberirulli, mõtled, kuhu minna, kaevad kivide vahele augu. Boonusena on iga kord hea võimalus kiireks tervisemonitooringuks. (iga koerainimene võib tunde arutada, kui palju infot väljaheide annab)... :D

Selline on mu igapäevaelu. Suurel määral on see niisugune isegi siis kui ma ei ela saarel, vaid käin matkamas, teen giiditööd, sõidan koeri, road-tripin oma bussiga... tegelikult olen ma isegi linnas sellise eksisteeriva mentaliteediga. Või peaks seda nimetama ilusama nimega spirituaalseks, muidu inimesed mõtlevad, et olen paadialune. Ma ei tea miks, aga need hõivatud inimeste "projektid" ja ärikohtumised ja ettevõtl(ikk)us lihtsalt ei leia mind üles, isegi kui ma pingutan. Sellegipoolest ma tunnen, et olen teinud tööd selle eluni jõudmiseks ja liigun oma eesmärkidele lähemale. Vahepeal, eriti halva ilmaga, on küll tunne, et selle molutamise vahepeal võiks vähemalt arvutis mingit loomingulist tööd teha, aga mis sa teed, kui pole säravat ideed sähvatanud... Ja mõelda vaid, keegi kuskil räägib oma podcastis, et tema eesmärk on korra aastas sellist elu proovida.

Society you're a crazy breed..

Millal sina viimati tatrasuppi keetsid?

Põdra süda. Jep, ma söön saarel seda, mida süüa on, ei ole vegan.

Kajakapesad, mis meist puutumata jäävad

Pildiallkirja lisamine

Mingid taimed hakkavad kasvama

Äkki see kõlbab süüa?

Kuldjuur, nagu arktika ženžen, antidepressant, energiat andev, organismi tugevdav.

Ulmelised formatsioonid kivimitest on kõikjal, kuhu silm ulatub

Pildiallkirja lisamine

Ilm on siin muutlik. Saabusime uuele saarele sileda vee ja päikesepaistega. Järgmised kaks päeva oli selline torm, et käisime majast väljas ainult jalgu sirutamas ja tormi pildistamas. Kuhugi kaljuserva peale pesade järele ronida polnud erilist tahtmist. Tegelikult on siin torm lahe, sesmõttes, et kuna pole puid, asustusest rääkimata, siis on jalutada üsna ohutu. Linnas ei läheks ma elusees 30m/s tuulega jalutama kui just viimane häda käes poleks. Kohe saaks mingi lendava prügikastiga või katuseplekiga vastu vahtimist.

Maja pärast oli väike mure, et äkki lendab ära või midagi...

Paati sai mitu korda kõrgemale tõmmata, tõusuvesi oli tunduvalt kõrgem kui tavaliselt.

Haige olen ma endiselt. Norra keeles on selle kohta spets sõna: værsyk. See olen mina praegu. Kurgumandlid on hiiglaslikud juba üle nädala. Ammu peaks korras olema, aga selle suure ilma ootamise ja passimise ja lamamise peale seisaks nagu kogu organism paigal, kaasa arvatud paranemisprotsessid.

Tormivangis

Oleme nüüdseks pea nädal aega haiged olnud. Paranemismärke pole kuskilt paista, igal hommikul on kurgumandlid lihtsalt natuke teistmoodi valusad. Ilm on ka kohutav - märg lumi, tuul, liiga suured lained, et teisele saarele minna. Niisiis istume siin tormivangis ja ühtlasi vangis omaenda haiges kehas. Olen püüdnud ikka paar-kolm ämbrit mune iga päev korjata. Liikuda on tore, aga 15 minutiga tõmbab naha märjaks ja pulsi üles. Ega see paranemisele kaasa ei aita. 

Niisiis, suurema osa päevast oleme hütis lamanud ja teed keetnud. Selle suure teejoomise peale hakkas muidugi vesi otsa saama ja vett saab ainult mandrilt. Aga nagu eelmisest postitusest lugeda sai, pole meil paati...

Kogu see halb ilm ja tõbine olek, paadi kaotamine ning muud takistused tekitavad tunde, nagu me ei suudaks üldse siin elus püsida. Keskkond on nii ebasõbralik. Oleks Eesti looduses (või lihtsalt lõuna pool) haige ja tormivangis, siis korjaks vähemalt loodusest taimigi, mis olemise paremaks teevad, aga siin...? Mida arktika inimesed vanasti tegid, kui haigeks jäid? Panid kuumi kive rinnale? Siin ei paista nagu midagi muud kasvavat. 

Ma tunnen ennast natuke abituna. Aga ootame veel, ükskord peab vähemalt ilm paremaks minema. 

Merehädalised

Paat lasi eile jalga. Saime viimaks seltsi, aga kuna saabuti ajal kui tõus juba läbi oli, jäi paat üsna madalale merepiirile. Läksime siis hütti sööma ja lebotama. Kolm-neli tundi hiljem kui väljas eriti tuuliseks kiskus, läks G õue tormisest merest pilti tegema ja märkas, et miski on pildil valesti. Paat peaks teistpidi käima! Paadikaptenil polnud meelde tulnud seda edasi sikutada, kui vesi tõusma hakkas. Suure jamamisega saime paadi kätte, mootor ja üks aeg ujusid ka hiljem välja. Palju selle paadiga teha pole, suured praod on põhjas, vesi lahmab vabalt sisse-välja. Ühe aeru ja katkise mootoriga ka kaugele ei jõua. 

Üks hüljes vaatas meid eemalt kogu paadipäästmise aja, peanupp lainete vahelt paistmas. Raudselt mõtles, et rumalad inimesed, miks nad minema ei uju. 

Natuke hirmus on seda hullumeelset tormist merd vaadata, teravad tumedad kaljud annavad veelgi sünget efekti. Vahest on ikka piinlik olla inimene. Kogu loodus siin on nii eluks sobimatu, et ainus, mis meid hinges hoiab on hea varustus ja natuke oidu peas, et valedest kohtadest eemale hoida. See meri siin ei andesta küll ühtegi vale liigutust. 

Nii et võimalik, et see oli hea, et too pisike paat kasutuskõlbmatu on. Nimelt meil oli plaanis oodata “paremat ilma” (ma pole sellist veel näinud) ja pigistada kahe inimese paati kõik kolm. Vana hea Safety Nazy minus hakkas kohe pead tõstma: «Aga... Mismõttes? See on ju palju raskem ja ohtlikum!» Siia tulime rib-boatiga ja suhteliselt sileda veega ja seegi võttis kaua aega ja loksutas korralikult ja nüüd peaks kuidagi nende hirmsate kaljude vahel ülekoormatud paadiga navigeerima!? Aga no ega mina ei tea kui keeruline see päriselt on ja kui kapten nii ütleb, siis oleks tulnud minna, eksole. Mnjah...mul on ikka hea meel, et nüüd loodetavasti suurema paadi saame.. 

Selline päev siis täna. Algas enam-vähem lubavalt. Korjasin kolmveerand ämbritäit, sõin hommikust, lebotasime. Kui uuest välja läksin läks ilm nii järsult tormiseks et leidsin pesi ainult siis kui nägin kajakat pesalt minema lendamas. Minut hiljem oli juba kinni tuisanud. 

Nüüd passime hütis ja magame, väljas on see, mille kohta siinmaal öeldakse Drittvær ja UFF!! 😄

*sitt ilm *õhhh!(tüdinult)

Teen vist tassi kohvi ja jalutan ikka ämbriga veel väikese tiiru. Iseenesest on ju soe. Lihtsalt nilbe tuul, aga seegi tundub toas olles hullem kui ta päriselt on.

Kui ma esimest korda kajakamunade korjamisest kuulsin, tundus see äärmiselt kummalise tööna. Et no miks ometi ja kuidas need munad kätte peaks saama ilma et kajakad sul silmi peast ei noki. Meil katustel töötades oli ju pidevalt agressiivsete kajakatega probleeme, mõnikord ei saanudki muudmoodi tööd teha kui et üks töötaja pidi kaikaga teise pea kohal vehkima kuni too köied paika sai ja üle ääre laskus. Nende kogemuste valguses ei kujutanud tõesti ette munade korjamist kui kümmekonna kajaka asemel on terve saaretäis oma pesi kaitsmas. Kulus julgelt paar kuud kuni ma aru saama hakkasin, et ma päriselt hakkangi sel kevadel kajakamune korjama. 

Mune korjatakse muidugi sellepärast, et rikastel linnainimestel midagi süüa oleks. (Society you’re a crazy breed...) Kajakamunad on delikatess, mida saab korra aastas, kevadel. Põhja-Norras on see traditsiooniline kevadine töö, kuhu sageli kaasatakse kogu pere ja lapsed. Kui jätta kõrvale see väike pisiasi ja minu isiklik arvamus, et tänapäeval võiks ju süüa ka ükskõik mida muud peale kajakamunade, on tegevus iseenesest koos saareelu ja kõige sinna hulka kuuluvaga ju väga äge!

Eile jõudis siis see päev kätte kui me saarele maabusime. Tegelikult on saari, kus me tegutseda tohime kaks. Helløya, see pisem, kus me praegu oleme ja natuke suurem Skarvholmen. Kajakamune ei tohi igaüks korjata, volitused on vähestel ja munaõigus antakse edasi perekonnasiseselt. Igal ajal ka ei tohi kajakate rahu rikkuda: hooaeg kestab 15. juunini, pärast seda saavad kõik linnud oma võimaluse rahus haududa ja poegi kasvatada. Vaadates praegust ilma, siis ega vist normaalne kajakas sellise lumega tibusid kantseldada ei soovigi... 

Mu eelarvamus agressiivsetest kajakatest ei ole siiani tõeks osutunud. Täitsa rahulikult saab mune noppida. Ega need linnud ise ka mingid inglikesed pole. Söövad üksteist ja tibusid ja mune kui aga võimalus avaneb nii et tundub et meid peetakse ka harilikuks looduslikuks vaenlaseks. See on muidugi lugu, mis ma ise endale jutustan, ega ma ei tea mis nende peas tegelikult toimub. Sesmõttes, et mul on ikka natuke kahju neist, aga samas nad ise paistavad chillilt võtvat - normaalne, et pesa on jälle tühi, pole probleemi, muneme uued. 

Kajakad munevad kolm muna ja siis hakkavad hauduma. Meie jaoks tähendab see, et kolme munaga pesa puhul pole kindel kui kaua neid haudutud on ja sellisest pesast me mune ei korja. Kui on üks või kaks muna, siis meile sobib, sest siis võib kindel olla, et inimesed, kes neid ostavad, ei tee poolikust tibust omletti. 

Pesade otsimine on täitsa põnev ja füüsiliselt aktiivne töö. Kajakatele meeldib igasugu nurgataguseid ära kasutada ja tihtipeale on nii, et ühtepidi jalutades ei näe midagi, aga tagasiteel astud peaaegu et pessa. Vahepeal on päris palju ronimist ja kaljudel ukerdamist, eriti “huvitav” on selle vastsadanud lumega...

Täna ärkasin kell 7, keetsin kohvi ja tegin kolmveerand-ämbri-tiiru. Paar-kolm tundi veel ja peaks sellel saatel tiir peal olema. Siis tuleb mõelda, mis edasi saama hakkab, sest sellise ilmaga nagu praegu (lumi ja udu) ei liigu me siit lähiajal kuskile. Lisaks ilmale tuleb jälgida ka tõusu-mõõna - saarele saab tõusu ajal. Praegu sai just tõus läbi ja paati Gunnvaldiga ei kusagil. (Tema on meie paadikapten-taksojuht-töödejuhataja.) See vist tähendab, et enne järgmist tõusu kedagi ei tule... 

Hooaeg Rootsis sai minu jaoks läbi 20. aprilli paiku nagu ka eelmisel aastal Norras. Ja sarnaselt eelmise aastaga ei jõudnud nende viimaste päevade möödumist ära oodata. Pakkisime asjad, kuna pidime maja vabaks tegema seleks ajaks kuni ise puhkusel oleme ja ajasime veel natuke juttu, ise samal ajal lihavõttemunadest shokolaadi näksides. Lõpuks oligi aeg minema hakata, kiirustamata, kuskilt poolest päevast. Olin üsna rahuliku sõiduplaani teinud, arvestades Slussforsist Helsinkisse jõudmiseks peaaegu kaks täispikka päeva. Seda oli enam kui küll, esimese öö veetsime soome-rootsi piiri lähedal ja teiseks ööks sõitsime Helsinkisse, et hommikul laevale minna. Ööbimiskohaks on endiselt mu kullake, vw Transporter, mille lillakast toonklaasist taevast ja puid vaadates tuleb ikka parim uni.

Eestis oli mu põhieesmärgiks autoga ülevaatusel (ja remondis) käia ja suverehvid alla panna. Mõtlesin küll, et võib-olla pole mõtet, sest järgmine sihtpunkt on ju Norra kõige kaugem põhjatipp ja seal võib vabalt talverehve vaja minna, aga lõpuks ikkagi vahetasin. Pealegi Eestis oli ju ligi 20 kraadi sooja! Auto sai korda, pangaarve rüüstatud, sõbrad, ema ja liivakoopad külastatud. Oli tore, lausa natuke nukker oli ära sõita, samas, eks see ole harjumise asi: kui korduvalt ära sõita, siis saad ju aru küll, et igal pool võib olla tore elada ja ükski lahkumine pole väga pikka aega kurb.

Asusime teele põhja poole! 1700km marsruudil Sangaste-Berlevåg. Kui kaardi pealt vaadata, siis see tundub päris kaugel. Kilomeetrid annavad ka väikse vihje. Reaalsusega võrreldes on see köömes, sest sõites tundus see paik veel palju kaugemal. Sõitsime otse üles, mööda Soomet. Linnad ja isegi külad olid juba mitusada kilomeetrit tagasi läbi saanud, nüüd ümbritsesid maanteed ainult sood ja madalad arktika metsad. Mõned üksikud majapidamsed tunduvad mahajäetud, külad on kummituslikud. Mingid autod nagu oleks hoovides, aga kõik tundub väga kõle ja üksik. Ilm läks ka pilve ja jahedaks. Viimased sajad kilomeetrid tundusid reaalselt ülesmäge ja aeglaselt minevat. Ma olen küll juba mõnda aega näinud neid suuri metsamassiive ja vaba loodust aga ikka võrdleb aju natuke Eestiga ja on imelik mõelda, kuidas siinsamas, 1500km ülevalpool on nii to-hu-tu asustamata metsik loodus. Imeline! Mine ja ela kasvõi mitu kuud ilma et kruusateed ületaksid või inimesi kohtaksid.

Läheb jahedamaks, aga siiski on veel kerge jope ilm. Lumi on sulanud, ainult mõned üksikud laigud paistavad metsa all.
Soome-Norra piiril käime poes. Müüja vaatab aknast välja: "Hehh! Sul on SUVErehvid?!"
Esimest korda hakkan tõsisemalt kahtlema, kas rehvide vahetus ikka oli hea tegu.

Enne Berlevågi on mägi, kust tuleb üle sõita, et linnani pääseda. Seal mäel on talvel nii halb ilm, et lumesahad võtavad autod sappa ja koos sõidetakse teokiirusel üle. Autode vahel on minimaalne vahe ja ikkagi juhtub, et keegi sõidab teelt välja või lihtsalt puhutakse nõlvadelt laskuva fall wind'i mõjul minema. Lumesahkade väljumisajad on suurel tahvlil mäe alguses kirjas. nagu bussiajad. Naljakas mõelda, et ilm võib olla nii halb, et pead oma autoga kuskil mäe all sahka ootama ja nii peaaegu iga päev, kui vaja kuhugi kaugemale sõita. Kolonnekjøring kutsutakse seda siinmail.

Meil õnneks sahka vaja oodata polnud, (kevad ju, hehe) aga mida kõrgemale, seda halvemaks läks ilm kuni lõpuks jõudsime lumetormi kätte. Vähemalt ei ole see mägi järsk, kannatas nende uute suverehvidega tasakesi sõita küll. Alla jõudes kestis seal harilik aprilli ilm edasi, ilma lumeta. Me lund nagu eriti ei oota siin hetkel, sest kajakatel on aktiivsem munemise hooaeg ikka veidi soojemate ilmadega. Pidid küll ka lumele munema, kui seal pesa all valmis on ja siis on meil mune veelgi lihtsam leida. Teine küsimus on, kuidas lumetormiga saarele kohale saada... Igatahes esimesel päeval all külas lund ei sadanud ja me lootsime ruttu saarele pääseda. Loodus on sealkandis võimas. Lage ja karm, ilma puudeta, teravate kaljude ja tormise merega. Väga teistmoodi kui kõik muu, mis ma kunagi näinud olen. Ilm oli ka muidugi too päev pigem sitapoolne, kui me saabusime, aga natukene tekkis mõte küll, et miks kõik need 900 inimest just siin elavad...

Kuulan veel paar-kolm kommentaari oma suverehvide pihta...

Õhtul hakkab lund sadama.

Hommikuks on kena 20cm maas. Magame üheni päeval, saarele ei saa, sest liiga tormine on.

Järgmisel päeval käime mäe otsas jalutamas.