Nuuksio matkaradadel (pildid)

Nuuksios käisin ma kokku kolm korda. Rohkem vist ei satu sinnakanti, enne saab mu Soomes elamise hooaeg läbi, nii et panen paar sõna kirja.

Esimene kord mingit matkamist ei toimunud, sõitsin vastu õhtut kohale ja avastasin et telefoni aku oli tühjaks saanud. Kuna olin sel ajal Soomes elanud ainult kaks nädalat, sõltus mu koduleidmine tugevalt telefoni GPS-ist ja tühi telefon oli mu õudusunenägu, sest ma reaalselt ei teadnud ühtegi kohanime, mille järgi kodu üles leida. Nii et pöörasin kohe otsa ringi lootuses enne pimedat leida vähemalt mingi kaart, mille abil tagasi jõuda. Juhuslikult hääletasid metsateel mingid inimesed. Krabasin nad kohe auto peale ja enne välja ei lasknud kui olime sõitnud Espoosse, kust ma juba oskasin edasi sõita. Nende õnneks tahtsidki nad Espoosse minna...

Teine kord läks juba natuke paremini. Jalutasin läbi Korpinkierrose raja 7,2km. Rajal on mitmeid Metsähallituse (Soome RMK-laadne asutus) lõkkeplatse ja erinevalt Eestist on need (vähemalt sellel rajal) katuse all. Muidu mets nagu mets ikka. Kividega.

Lõkkekoht

Lõkkekoht

Kolmas kord tahtsin ööbima jääda ja natuke pimedas metsas matkata. Niisama, tuli selline mõte. Jõudsin mõni minut pärast loojangut kohale, jalutasin Haukankierrose (3,7km) rajal ühte kõrgemasse punkti ja viskasin kaljuastangule külili raamatut lugema. Hea soe oli, magamisvarustusest puudust ei tundnud. Kuskil poole 2-ni öösel lugesin, siis hakkas kuidagi igav, otsustasin pimedas autoni tagasi navigeerida, telefoni taskulambi abil. Oli täiesti teistmoodi kui Eestis, mets oli täiesti vaikne, kuskilt polnud isegi maanteemüra kuulda, rääkimata mingitest taludest ja koertest. Ei tulnud seda mõtetki, et peaks mingeid metsa eksinud joodikuid ja muidu tülitajaid kartma. Loomadest polnud ka pisimatki jälge. Eestis on öösiti neil kahel eelmainitud põhjusel alati mingeid hääli kuulda ning tähelepanu seetõttu veidi teravdatud, Nuuksios aga jalutasin läbi kottpimeda metsa haigutades autoni umbes sama emotsioonitult nagu kõnniks oma majas magamistoast kööki.

Inimesi seal tegelikult muidugi oli kõvasti. Jätsin auto Haukkalamppi parklasse, seal on umbes 30 kohta ja ma sain viimase! Kaks parklat puupüsti autosid täis ja nagu mainitud oli hilisõhtu, ehk enamik neist jäi kuskile ööbima! Samas mingit lärmi ega läbu õnneks kuulda ei olnud.

Hommikul ärkasin enne päikesetõusu ja läksin seenele. Jalutasin matkaraja teistpidi uuesti läbi ja noppisin kõik mis teele jäi ära. Pool ämbrit.

Õhtu

Peaaegu ööbimiskohas

Hommik seenel

Hommik endises ööbimispaigas

Kohati läks rada kenade kaljude vahelt läbi, pimedas oli eriti sünge

Söök!

Rajatähised ja üks eriti viisakas kruusalõik metsas

Info Nuuksio matkaradade kohta leiab aadressilt: http://www.nationalparks.fi/en/nuuksionp/directionsandmaps

Muude matkavõimaluste osas saab lihtsamaid ideid www.outdoorsfinland.com

Kuidas ma Soomaal autot lõhkumas (ja matkamas) käisin

Tulin ükskord nädalavahetuseks Eestisse ja kuna meest ju kodus ei ole, siis otsustasin Soomaale matkama minna - mis seal Tallinnas ikka üksinda passida. Soomaale tundus kõige mõttekam autoga minna, sest seal on palju väikseid matkaraja jupikesi, mida ühendab kruusatee. Hea mugav autoga matkaraja juurde sõita ja paar km jalutada. Selleks, et asja enda jaoks huvitavamaks teha, otsustasin nälgida. :D Jah, mõtlesin et prooviks vähemalt 24h ilma toiduta olla, sest ma ei kannata eriti üldse nälga ja seda on igati kasulik aeg-ajalt harjutada. 24 tunniga ju maha ei sure, koormust pole ka ollagi nende lühikeste radadega. Alustuseks hea lihtne harjutus.

Peale oma enda talvise matka, kus ma pidevalt nälja käes koolesin, sain inspiratsiooni oma endise töökaaslase ja hea sõbra Henek Tomsoni käest, kes matkas 3000km Uus-Meremaal. Muuhulgas oli ta seal mitmeid päevi söömata ületades samal ajal talvistes oludes mägesid! No kui tema suudab, siis pean mina ka hakkama saama eee...nelja... vahelejäetud toidukorraga. :D

Teine eesmärk oli testida uut vihmajopet. Ilm lubas üritust soosida.

Kuna ma tunnen juba alates märtsikuust hirmsat moodi pimedast ajast puudust, kavatsesin öösel ka natukene matkata. Mukri rabas jäi ju rattamatka ajal käimata, sinna oligi plaanis pimedaks kohale jõuda ja ööbima jääda. Loodetavasti siis ikka suure vihmaga!
Etteruttavalt võib öelda et sellist asja ei juhtunud, sest tehnikajumalal olid teised plaanid ja takistusi oli igal sammul.

Kõigepealt tuli Soomest Eestisse saada. Faster jäi tehnilise rikke tõttu 2h hiljaks. Muidu poleks hullu olnud, aga reisisin rottidega ja neid ei oleks tahtnud transpordipuuris hoida kauem kui just hädavajalik...

Kuu aega seisnud Audi käitus viisakalt, vilgutas tervituseks ainult korraks õlituld ja viis mu probleemideta Soomaale. Käisin Meiekose õpperajal (5,8km), Tõramaa puisniidu vaatetornis, Koprarajal (1,8km), Lemmjõe Keelemetsa õpperajal (5,8km) ja Kuuraniidu õpperajal (1km). Kõige ägedam oligi Kuuraniidu rajake, vist sellepärast, et pimedaks hakkas minema ja vanad jämedad puud tundusid salapärasemad. Üldiselt midagi põrutavat ei kohanud, aga see polnudki eesmärk. Eesmärk oli jopet testida. Kahjuks sadas vihma umbes 30 sek, nii et jope testimisest eriti midagi välja ei tulnud. Nälgimine see-eest läks väga edukalt, ainult paar korda tekkis mingi hoog, kus mõtlesin et suva, lähen sõidan sööma. Ei sõitnud, vett jõin.

Veis Lemmjõe ääres

 Õhtul võtsin suuna Mukri raba poole, kuhu oli plaanis ööbima jääda ja siis öösel matkata. Poolel teel sai Audil kõrini, jahutusvedeliku märgutuli hakkas vilkuma. Jäin siis seisma, et uurida milles asi. Ega ma suurem spetsialist ei ole, tuli ikka mehele mere peale helistada, et tuvastada väike leke jahutusvedeliku paagis ja see fakt, et mul ei ole kaasas ei jahutusvedelikku ega vett. Ilmselt võib natuke süüdistada Soomaa fantastilisi aukus kruusateid, mis midagi lahti raputasid. Juhuslikult olin seisma jäänud talu ees, kust parasjagu inimesed välja tulid, et tanklasse suitsu ostma minna. Muidugi sain küüti ja tanklast uue jahutusvedeliku. Tagasi Audini jõudes olin korraks peaaegu nagu naine, lasin kanistri käest krabada ja paagi ära täita ning veel viieliitrise kanistri vett ka kaasa panna. Küll on ikka tore, kui on häid inimesi!

Mukri rabasse ma selle lekkega enam minna ei julgenud, pressisin otse koduni välja. Kogu oodatud vihm sadas muidugi korraga maha just siis kui oli pimedaks läinud ja mina juba parajalt unine ja näljane. Enne koju jõudmist tegin korra peatuse, panin jahutusvedelikku juurde ja uuesti autot käivitades põles seal juba ka aku tuli! Tuli lühimat teed pidi koju sõita ja Audi heaga rahule jätta. Selline matk siis seekord.

Võiks nagu peaaegu mõelda et sõitsin 350 km niisama maha ja lõhkusin lisaks auto ära... Enamus plaanitud radadest sai õnneks siiski ära nähtud, eks sinna Mukri rabasse tuleb siis kolmandal katsel kohale jõuda.

Kuuraniidu õpperada

Kuuraniidu. Huvitav, miks nad niimoodi kokku kasvavad?

Kuuraniidu

Koprarada

Sarapuud on sel aastal lookas!

Veised Soomaa looduskeskuse ees

Kuuraniidu

Tõramaa vaatetorn ja lõkkekoht

Suvalise võõra talumehe põldu tallamas

Minu glamuurne elu - alpinistid ja ebamugavus

Mul on harjumus mõnikord linnas jalutades vaadata mõningaid eriti raskesti ligipääsetavaid aknaid ja mõelda, kui tüütu neid pesta oleks, hea et ma seda tegema ei pea. 90% juhtudest läheb mööda kaks kuud ja sealsamas ma ripungi. Universum töötab imehästi!

***

On esmaspäev ja sa pole veel töönädalasse päriselt sisse elanud. Hommikul selgub ebameeldiva uudisena, et pesta on vaja neid kardetud aknaid, mis tõotavad kümnetunnist rabelemist ebaloomulikes asendites, kuuma päikese käes, julgestusvöö puusi soonimas. Sõidad kohale, püüdes end eeloleva suhtes positiivselt meelestada, hingad sügavalt, kuulad muusikat.

Maja haldur joob kell kaheksa (kokkulepitud kohtumisaeg) alles hommikukohvi ega anna näole enne kui talle on kontorist kaks korda helistatud. Tavapärane "Hommik, sa kõrgust ei karda?" -"Hommik."  Teisele poolele küsimusest ei vaevu enam vastama (seda kuuleb päeva jooksul vähemalt viis korda), vaid viid jutu avamist vajavatele ustele.

Köied üleval, poed läbi 60x60cm luugi nelja klaasseinaga ruumi, mis peaks olema väga ilus ja kaunistama ühe Helsinki panga fuajeed. Loomulikult on tegu lõunapoolse majaküljega ja väljas on üks vähestest kuumadest suvepäevadest. Vähema kui 40 kraadi käes töötamiseks, oleks pidanud vist kell 5 alustama... Huvitav, kas arhitektidel ei ole mingit kohustust projekteerida hooned selliselt, et neid oleks võimalik inimese moodi hooldada, no näiteks et aknaid ka pesta saaks? Paistab et mitte, vaadates kui palju on selliseid aknaid, kus võib omal naba paigast tõmmata juba üksnes akna juurde kohale jõudmisega.

Hakkad siis pesema. 4m teleskoopvarre otsa kõigepealt mopp, sellega küljele küünitades aken märjaks. Samal ajal tasub kerelihased kõvasti selja ümber kokku tõmmata, aga sellegipoolest on tunne nagu selg annaks kohe-kohe prõksuga otsad, kui vett täis pesuri koos varre raskusega küljele kallutad, ise köiel stabiilsemat asendit otsides. Aken märjaks tehtud, asendad mopi kummiliistuga, tõmbad akna kuidagimoodi kuivaks. Liistu puhtalt aknalt ära tõstes tilgutad puhtale aknale korraliku seebivee rea.
...#%¤Q£!!1...
Üritad mitte kuuldavalt ropendada. Võtad uuesti vette kastetud mopi ja küünitad jälle küljele, hammastega selga paigas hoides. Aknad on kõrged, ühte akent tuleb neljas osas pesta. Korrusel on kolm akent, õnneks mitte kõik 4m kaugusel ja õnneks on aknaraam tubli 1,5cm paks ja sellest saab end lähemale tõmmata. Päike kütab auhinnatud arhitektuurisaavutus-klaaskuubikut, õhk sai otsa esimese paari minuti jooksul ja ülejäänud tunnid tuleb hingamise asemel läbi sõõrmete pressida kuuma tihket tolmusegust süsihappegaasi. Aeg-ajalt käib akna taga mõni kontoritöötaja küsimas "ega sa kõrgust ei karda?" Kohalikud ehitajad kommenteerivad, et paistab päris "mugav" töö. Keegi teeb pilti hetkel kui sa pea alaspidi, higimull otsa ees, vastasseina küünitad. Püüad hingata ja mitte närvi minna, võimalikult vähe ebavajalikke liigutusi teha.

Ülemus ütles, et siin firmas ainult sellised aknad ongi. Et alumisi aknaid võib koolitüdrukud pesema võtta odava raha eest.
Mõnikord tahaks me kõik olla koolitüdrukud...

Esimene aken saab pestud. Võtad hetke hingamiseks, sirutad selga, vaatad alla, et kui palju neid korruseid oligi... Kaheksa sellist veel?!

Alla jõudes oled värske õhu eest kogu maailmale tänulik. Iga järgmine kord on tunne, et õhk pole kunagi nii hästi maitsenud. Ometi on see selle töö puhul suhteliselt tavaline päev. Pigem on tingimused väga head, on ju saanud seda tööd tunduvalt kuumemates ja mürgisemates kohtades teha, gaasimask peas ja kaitseülikond seljas, aga siis ei tundunud see kunagi nii ebamugav. Ilmselgelt olid tööülesanded ja seltskond nauditavamad.

Päeva lõpuks aga oled ikkagi õnnelik - vähemalt ei tööta kontoris. Vähemalt oled head vormis. Vähemalt oskad hinnata värsket õhku ja hetki, kus päike lagipähe ei paista...

Minu glamuurne elu - alpinistid ja Põis

Ühel septembripäeval rippusime kolmekesi masti otsas - mina ja kaks u 7a kogemusega level 3-e* ja ajasime helikopterit oodates töö kõrvale lobajuttu. Keegi mainis et tal on pissihäda ja edasi läks jutt sujuvalt ja iseenesestmõistetavalt sellele, kes ja kui palju ennast köiel täis on lasknud.

Mina, vähekogenud väike level 2, kes alati vanematele ja targematele alt üles vaatab, jõllitasin kõrval umbes sellise pilguga.

Et misasja?! Kas level 3 olemine seda tähendabki? Kas enese täislaskmine on miski, mis on nii normaalne, et juhtub varem või hiljem nagunii?
"Teil on offshore´is iga 2h tagant kohustuslikud pausid ja te peate end täis laskma?!" püüdsin ma küsimuse ratsionaalselt sõnastada.
"Noh otseselt ei pea, aga kui oled 1,5h end kuhugi paika roninud, siis lihtsalt ei saa sealt 15 minutiga välja..."

Kas sellepärast, et tegu oli inimestega, keda ma väga austan või on köietööaastad oma mõju avaldanud, aga tundub, et see vestlus muutis mu põies midagi. Ta kuulis pealt ja hakkas oma elu elama. Ta teab nüüd, et ühe täiesti normaalse alpinisti põiele on lubatud kontrollimatu vallandumine ja ta ootab oma aega.. Ja ma kardan iga päevaga rohkem et see aeg tuleb varsti. :D

Nimelt on kõrgtööde julgestusvööga selline lugu, et kui seal rippuda, siis on kõik päris hästi - võid end tundideks tööd tegema unustada ja mingi nii tühine asi nagu pissihäda ei tule meeldegi. Aga kui jalad maha saad, siis kogu üleliigne vedelik korraga ilmub kusagilt ja ta ilmub kiiresti. Väga kiiresti! Enamasti on veel ümber puusade iste, mis köielt maha tulles järsku põiele surub ja igasugu varustust ja karabiine, mida lahti võtta on ka päris aeganõudev. Ja talvel on paksud riided ja kindad. Ja wc on kaugel või seda polegi.... Nii et tegelikult pole midagi imestada.

Kui nüüd Põie juurde tagasi tulla, siis kõigele lisaks tundub mulle isiklikult et asi läheb aastatega hullemaks. Mõnikord on ikka väga kiire pärast laskumist wc leidmisega. No tegelikult on pärast iga laskumist juba väga kiire :S Kui nii edasi läheb, võib minust vabalt varsti ka level 3 vääriline alpinist saada ja ma ei ole kindel, kas see mind rõõmsaks teeb... Üksi ma selle murega ilmselt ei ole, aga kortermaja aknaid pestes võib siiski olla veidi keeruline kliendile olukorda selgitada :D

Unistuste töö, eh?:)

Ka unistuste töö, ainult wc-sse on pikk tee (Pilt siit)

*IRATA-l (International Rope Access Technician Association) on kolm taset Level 1, 2 ja 3

Elu Soomes vol 2

Viimasest halapostitusest on möödas enam kui kuu aega ning kuna elu on sinusoid, siis võiks eeldada, et vahepeal on midagi paremaks läinud. Vale! Kõik on endiselt samamoodi.

Miinus vigastused, tervis on viimasel ajal väga hea olnud (ptuiptuiptui).

Endiselt käib tööl iga päev sama pressimine, ikka tundub, et kohalolutunnet ja head vibe-i pole kusagil ja samas on objektiivselt kõik mis vaja tegelikult olemas ja väga hästi. Oeh! Kohe mõru tunne tekib, kui loen kellegi Instagrami pildi alt kauneid pealkirju nagu "Do what makes your soul happy" jms. Kas ma isegi pole seda sama sõnumit jagada püüdnud ja selle järgi elanud?

Ilmselt parim, mida sellest olukorrast välja pigistada on võtta seda elu vaimse harjutusena ja harjutada kohalolekut. Eesmärk igaks uueks tööpäevaks on tunda ennast suurepäraselt!

Eks ilm on ka muidugi haruldane olnud. Siin on viimastel nädalatel iga päev sadanud. Absoluutselt iga päev. Enam ei ole hommikuti yr.no lehekülge avades küsimust, "kas täna sajab või mitte", vaid "millal siis täna sajab?" Lisaks tekib enne vihma alati väga tugev puhanguline tuul, mis mõne koha peal (teravate servade läheduses) töötades teeb elu üsna pingeliseks.

76m kõrgune Panorama Tower, mille ümber ka 4m/s tuul väga kiirelt tormi mõõtmed võtab

Ja see pilt räägib ka iseenda eest. Neile, kes lightningmaps.org-i igapäevaselt ei kasuta võin öelda, et see ei ole meie laiuskraadil väga tavapärane pilt.

Kõik, mis tööd ei puuduta hakkab mulle siin Helsinkis järjest rohkem meeldima. SUP-i ja kajakilaenutusi on iga veesilma ümber ja vett ikka jagub. Ülilahe minu meelest, et sellised asutused on kohe kesklinnas, SUPregatta ja Hakuna Matata näiteks. Kui keegi tuleb Helsinkisse päevakruiisile ja tahab sportlikult aega veeta, saab mugavalt lahe pealt linna uudistada. Kajakisõit, kui seda rahulikult teha, pole ka nii hull sport, et pärast võhmal oleks. Nüüd ongi mu järgmine plaan Hakuna Matatast kajak võtta ja Korkeasaari poole aerutada. See tõotab lahe tulla, sest tee sinna viib läbi kanalite ja sildade alt põhimõtteliselt kesklinnas.

Punase nööpnõela all asub Hakuna Matata ja sealt saab kajaki

Nädalavahetused ongi mul tavaliselt sellised, et võtan rendiratta ja sõidan sellega kesklinna, enamasti kuhugi vee äärde. Tee peale jääb jõulinnakuid, kus lõuga tõmmata ja human flagi harjutada nii et väike jõutrenn saab ka märkamatult tehtud.

Eraldi trenni olen ma viimasel ajal minimaalselt teinud. Alguses kimbutas mingi kahtlane valu põlve all (alates Rimi juunijooksust asfaldil). Siis läksid objektid nii füüsiliseks, et ma ei näinud mõtet minna kuhugi trenni tegema kui mu päev on sisaldanud 40 000 sammu, sealhulgas 15 korda teisele korrusele trepist ronimist. Loomulikult on kogu päev kaasas veeämber ja karabiine täis julgestusvöö, ehk korralik lisaraskus. Laskumised olid ka sellised, et sain kummalegi poole küünitades isegi kõhulihase valusaks, mis mul muidu trennis mitte kunagi ei õnnestu. Õhtuti on peeglisse vaadates tunne, et koosnen ainult veresoontest ja lihastest. Nii et olen oma lihased ainult kergelt paari km kaupa jooksma viinud ja jõudu teinud ainult sinnamaani, kus see veel lõbus tundub. Human flag areneb isegi ilma spetsiaalselt treenimata - pole ime ka, ma veedan ju suurema osa päevast umbes sellises asendis.

Mees läks merele. Kavatseb seal olla 3,5 kuud, mis saab olema meie senini kõige pikem teineteisest eemalviibitud aeg. Telefonid õnneks vahepeal töötavad nii et olen muuhulgas kuulnud, kuidas sellel laeval on kombeks prügi merre visata!! Tüübid viskavad vanad värvirullid merre! Õõh! Kui madal IQ peab inimesel olema, et midagi sellist teha? Huvitav mida nad ette kujutavad, et see prügi kaob sealt veest kuhugi iseenesest? Ja tegu on seitsmeliikmelise meeskonnaga laevaga, tekitab lihtsalt õõvastust, mis siis suurematel laevadel veel toimub. Niimoodi päevade kaupa, tuhandetel laevadel üle maailma? Sellised lood panevad mu mitte kartma suremist.

Veel mõned pildid:

Tüüpiline tööilm

SUPRegatta kajakiga ringi ulpimas

Laht on nädalavahetustel puupüsti rahvast täis

Tuvivaade Aleksanderinkatule

SUPimatk Pedassaarele

"Kuidas te selle peale tulite?" on alati esimene küsimus. Tegelikult on Sven juba mitu aastat tahtnud minu ja purjelauaga kuhugi saarele surfata. Romantik selline! Juba enne kui ma lauda õieti juhtidagi oskasin rääkis ta seda juttu. Mõned tuuled hiljem, kui ma juba liikusin soovitud suundades, tegime esimese katse Hurghadas ühele saarele jõuda. Tookord pidime 300m kaugusel rannikust ikkagi otsa ümber pöörama, sest saare ümber oli liialt palju korallidega madalikke. Plaan saarele surfata ja ööbima jääda muutus aga järjest kindlamaks, kuni lõpuks jäi silma Kolga lahes asuv Pedassaar. Tallinnale lähedal, rannikust umbes 1km ja mis peamine - leidub liivane kaldariba uimesäästvaks randumiseks.

Jäi üle ainult tuult oodata. Elu läks aga sedapidi, et mina läksin Soome tööle ja Sven sai nädalase etteteatamisega praktikakoha merel. Seega polnud siin enam oodata midagi, sest jäänud oli sellest suvest meil veel ainult üks ühine nädalavahetus, seesama täiesti tuuletu, millest kohe juttu tuleb. Mina olin asja juba unustanud, kui Sven tuli lagedale mõttega rentida sup-lauad ja see matk ikkagi ära teha. Tundus nagu hea plaan!

***

"Me läheme seiklema!" ütlen ma Audile, kui laupäeva hommikul jõusaalist tulles autost möödume. Sven arvab seepeale, et Audi laseb suurest meeleheitest juba kumme tühjaks oodates, millal me ometi seiklema läheme, terve nädal on ju juba möödas. Tõepoolest on Must Nool, ehkki juba auväärses vanuses, meie seikluste lahutamatu kaaslane. Vähemalt korra kuus pakime ta maast laeni täis (matka)varustust või surfikama (ja rahu ja armastust nagu Smilersi laulus) ja sõidame kuskile. Seekord piirdume siiski miinimumvarustusega - toit ja magamiskotid ning suundume Pirita surfiklubi poole, et kaks sup-lauda peale võtta.

Ja ananassi! Wilsoni võtame me ka kaasa, sest mis üksikule saarele sa ikka ilma Wilsonita lähed?!

Teenindajaneiu on parajasti klubi ees päevitamisega ametis ja tundub natuke pahur. Rinnahoidjat kohendades toksib ta tõsise näoga arvutisse meie tellimuse ja kasseerib vajaliku summa. Valime air-supid (täispumbatavad), kuna need on natuke kergemad ja meil võib tekkida vajadus neid käe otsas tassida. Kaasa tuleb üks laiem ja paksem sverdi-ja kardaaniauguga laud ja teine õhem ja kitsam, vist lainetel surfamiseks mõeldud sup. Teenindaja sõnul liiguvad need vee peal võrdselt. Nomaitea...kuidas saab ükskõik mis vee peal liikuv asi mitte sõltuda laiusest ja kujust? Aga me ei hakka norima, sest tegelikult on meil jumala ükskõik, me võiks peaaegu et ujuva vaadiga ka sinna saarele hulpida, peaasi et kohale saaks.
Sõidame Kaberneeme suunas, napilt enne seda keerame Salmistule, seal peatab Sven auto sildi all, millel seisab "Jalakäijate tee randa". Kõlab hästi, kartsime juba pikemat jalgsimatka, aga pole poolt kilomeetritki. Esimesena saab pardale ananass. Kotte kanname seljas, varustus on küll veekindlalt pakitud, aga laua peal saaks see siiski liiga märjaks.

Kohe liikuma hakates saame aru, et air supid on ikka ebastabiilsemad kui tavalised lauad ja vajuvad veidi läbi. Õhema peal seista on alguses ikka tegu, tuleb madalamaks võtta, kui vette ei taha kukkuda. Õnneks harjume kiirelt ja tunni aja pärast on need lauad juba nagu uus kehaosa.

Plaan on sõita alguses saare läänerannikule, kus on liivane rand, seal seljakotid metsa peitu panna ja edasi teha päripäeva ring ümber saare. Õhkama hakkame kohe esimestest meetritest peale. Meri on sile ja metalselt voogav nagu elavhõbe. Sup-iga sõites on eeliseks, et vaatepunkt on kõrgemal ja saab vee peal libisedes merepõhja uudistada. Pisikesed kalad, eri suuruses kivid, vetikad, mis näevad välja nagu Eesti korallid. Vaade on nii imeline, et paneb isegi pea veidi ringi käima, tavaliselt ju ei liugle 3-4m kõrgusel kivide kohal.

Saare loodetipus leidub suuri rändrahne, mida on kõige ägedam just supiga uudistada. Saab igale poole lähedale minna ja kesksuvises vines mere taustal tunduvad need hiiglaslikud valged mürakad täiesti ebamaised. Raske uskuda, et selline koht on siinsamas Eestis, meil on küll tunne, et oleme Pepe ja Lilo Polüneesiast, palmilehed puusade ümber, ja hakkame kohe ahinguga kalu püüdma.

Teeme pilte, või noh, enamasti küll teeb Sven, sest mina ei julge tema telefoniga vee kohal majandada. Rannikul on seltskond süstamatkajaid ja paar supitajat. Saarel on ka väike sadamakoht, kus meie saabudes on kolm suuremat sorti mootorpaati. Tekib lausa väike mure, kas RMK lõkkeplats ikka mahutab kõik need inimesed täna öösel ära. Me tahaks pigem kahekesi olla, mitte mingit õllesegust möla kuulata...

Kulgeme tasakesi mööda rannikut edasi. Ise pidevalt silmadega onni otsides. Saarel on RMK saunaga onn ja selle tahaks ära näha. Alguses oli mõte seda isegi rentida, aga siis jälle ei tundunud suvisel ajal sauna olemasolu nii oluline ja tulime lihtsalt rannas ööbimise plaaniga. Saare loodeküljel hakkab silma mingi kahtlane puu najale toetatud redel, samas kõrval on midagi püstkoja laadset. lähemale jõudes selgub, et ei ole püstkoda, lihtsalt erinevat puitu on puu najale kogutud ja sealsamas kõrval on ajupuidust pinkidega ümbritsetud korralik lõkkease. Mitu kihti suuri kive ja metsast piisavalt kaugel, seal julgeb küll väikse tule teha, eriti kuna tuult ei ole tõesti mitte üldse. Ainuke risk on suure männi oks, mis lõkkeaseme kohale kooldub, aga nagu öeldud, tahamegi ju väikse tule teha. Nii et ööbimiskoht on leitud! Loodetavasti on see ka õhtul veel sama privaatne paik ja kogu seltskond teiselt poolt saart ei tule siia omaetteolemist otsima.

Jätkame ringi ümber saare. Kotid on nagunii vaja teiselt poolt ära tuua, ja me tahame seda ilu siin korralikult ja kiirustamata nautida. On, mida vaadata! Mida madalamale päike vajub, seda rohkem on kõikjale vaadates ahhetamist. Erkrohelised siidjad vetikamütsid veealustel kividel, veepinnal sätendavad päikeselaigud, helesinine taevas, kajakate ja randtiirude kisa ja selle ümber männimetsa, pilliroo ja soolase vee lõhn. Loodus särab kirgastes üleküllastunud värvides, pulbitseb elust, pimestab, imal lausa, kui ilus :D Me õhkame iga paari minuti tagant nagu teismelised plikad oma lemmiklaulja kontserdil.

Peagi paistab ka RMK saunamaja vee peale kenasti kätte. Keegi toimetab hoovis, ligi ei hakka minema. Esmapilgul tundub maja asuvat kõige pimedamas saare nurgas. (Tagantjärele mõeldes, asub ta vist just päikesetõusu poolsel rannikul) Väga ei tunne puudust seal ööbimisest, meil on meie rand ootamas.
Edasi tuleb palju linde, poegadega ja ilma. (Ma ei hakka isegi kirjutama, kui vihaselt sõimab koskel, kelle poegadele me liiga lähedale sõidame). Kaks luike, ehmunud minu laual käpuli kukkumisest, hakkavad tiibadega vett pekstes lendu tõusma. Tiivad vuhisevad vaikuses ehmatavalt valjult. Valged hiigelsuured linnud mööda rohelist helkivat merd lennuks hoogu sisse jooksmas. Nii palju jõudu! Vesi pritsib. Ilus.

Kotid on kenasti sama puu all, kuhu me nad jätsime. Paneme supid nende asemele ja kõnnime jala teise saare otsa tagasi, sinna lõkkeplatsile, mis me ennist leidsime. RMK omale ongi juba suurem seltskond end sisse seadnud. Teed saarel otseselt ei ole, ainult sadamakohast metsaonnini viib kaks rada ja kummastki pole meile kasu. Läheme lihtsalt suunataju ja loomaradu kasutades läbi võsa, väga kaugele pole nagunii minna, saar on umbes pool tundi jalutamist pikk. Arutame, mis loom need rajad võis tekitada. Tee peal võib tuvastada koha, kus püsiasukas on kajakamuna söönud, veidi eemal kuivanud puid närinud, paistab nagu putukate otsimise eesmärgil. Teel on madalaks tambitud lamamisasemeid ja kohati on nii suure hooga maad kraabitud, et samblatutid on puu otsa lennanud. Rebane? Mingi nirgiline? Põnev igatahes.

Navigeerime suhteliselt täpselt ja jõuame vaevalt 100m eksimisega rannikule. Kedagi pole, plats on meie päralt! Meie ja Wilsoni. Nagu tavaliselt saab Sven olla mees ja teha lõket. Mina ei saa olla naine ja tegeleda toidu ja telgiga, sest telki pole ja toitu saab teha alles lõkkel. Ronin siis puude otsa ja teen pilte. Ikka veel on nii ilus! Ma olen päris palju Eestis ringi käinud ja ägedaid mälestusi on nagu kogunenud, aga ma ei mäleta, et kuskil oleks selline idüll olnud.

Et mitte päris kasutuna tunduda, toon metsast lõkkepuid. Saar on üleni krõbekuiv, absoluutselt kõik siin põleks. Valin mahakukkunud männid.

Õhtusöögiks saab tuhas küpsetatud kartuleid. Mõne hea tunni pärast on nad pehmed ja koorealune kuldpruun kiht lõhnab suitsu järele..
Niikaua kui kartulid küpsevad saab ananassi. Vabandust, Wilson!

Toimetame tavapärast laagrielu, mõnus on. Mulle meeldivad need hetked, kus mõlemad toimetavad omi asju, aga teise inimese kohalolu annab olemisele midagi juurde. Ideaalne kohalolu ja harmoonia, üksi ja koosolemise kooslus. Igapäevaelus kipub sinna toimetamise sekka ikka rohkem või vähem kommentaare ja nilbet huumorit sattuma, aga vahepeal on hea ka niimoodi lihtsalt olla.

Magama läheme randa liivale, ilma telgi, mati või sääsetõrjevahendita. Ainult meri kohiseb, ühtegi putukat pole pinisemas, lausa uskumatu, et suveõhtul võib nii normaalne ja sääsevaba olla. Päike eriti ei looju, läheb kohe sama koha pealt uuele ringile.

Kell 2204

Kell 2226

Kell 0252

Kell 0500

Järgmisel hommikul pole pikka uimerdamist, vaid hakkame kohe pärast putru tagasi kõndima. Nii kui supid vette saame, hakkab tavapärane ahhetamine pihta, sest jälle on vee alt mõni kivi näha või midagi muud, mis on NII. ILUS. No tõesti, ma ei tahaks nüüd siin kõva häälega kuulutada, et minge kõik Pedassaarele, sest mis sellest ilust siis lõpuks järele jääks. Aga kõik ei lähe nagunii, nii et neile, kes viitsivad selle kilomeetrikese läbimise ette võtta avaneb võrratu väike maailm!

Meil oli igatahes tagantjärgi täitsa hea meel, et tuult ei olnud ja surfata ei saanud, sest supiga ongi sinna just eriti vahva minna. Purjelauaga ju ei lähe kivide vahele uudistama, kui just oma uime peale päris vihane ei ole...

Salmistu rannas minekuvalmis

Loodetipu rändrahnud

Lõunatipu liivane nina

Teel lõkkekohta

Tuhakartulid

Järgmisel hommikul tagasi Salmistu poole