Kuidas mul maratonitrennidega läheb? Või ei lähe...

Ma pole seda kuigi palju siin kajastanud, aga ma olen alates septembrist üritanud maratoniks treenida. Võistlus toimub 6. juunil siinsamas Longyearbyenis ja minu jaoks oleks see esimene maraton. Kui ma selleks treenima hakkasin, lootsin et eesmärgistatud treening veab mind kergemini läbi talvise pimeduse ja tegevusetuse, aga millele ma eriti ei mõelnud oli siinne kliima. Või veidike ehk mõtlesin, aga pigem pidasin end piisavalt külmataluvaks/kannatajaks/sihikindlaks jooksjaks, et sellistele pisiasjadele nagu külm ja tuul vastu seista. Ennegi ju õues joostud, mõni asi nüüd!

Praeguseks, seitse kuud hiljem, pean ma tunnistama, et sellises kliimas jooksmine ei ole minu jaoks. Et ma sunnin end väevõimuga minema peaaegu igasse trenni ning et õues jooksmises pole mingit rõõmu ja enamasti vihkan ma kogu oma elu siin Svalbardis ikka väga kirglikult keskmiselt 90 min päevas (umbes niikaua teen ma iga päev trenni).

Tegelikult on see aeg päris ruttu läinud ja ei olegi tähele pannud, et juba seitse kuud iga jumala päev tunnen ma seda vastikut surumistunnet, et PEAB jälle külma kätte jooksma minema. Kui veel jõusaalis sai käia oli "külma" asemel "jooksulindile", sest ega see ka mingi hingetoit ei ole. Aga nüüd kui jõusaal kinni, on asi lihtsast "ei viitsi" tundest kraad kangem, sest iga päev on puhas füüsiline kannatamine külma tõttu. Ei möödu ühtegi päeva, kus mul ei oleks käed mingil hetkel otsast ära kukkumas või põsed tuimad, sest nii külm on. Või kurk ja keel ära külmetatud. Silmad jäätuvad väikseimagi tuulega. Kui üritan lõike joosta, hakkab kohe külm ja tuul puhub läbi riiete kui kiirete kilomeetrite vahele mõne aeglasema jooksed. Läbi maski ei saa piisavalt värsket õhku ja ilma maskita on nägu jääs. Ja kõigele lisaks ajavad need samad jooksurajad juba oksele, ma arvan et maksimaalne kilometraaz on ehk 15, mida saab siin teha ilma et mingit lõiku mitu korda jookseks. Ning siis muidugi see tuul. Isegi kui ei ole tuuline ilm, siis on tuul lihtsalt jäine ja lõikav. 

Mul ei ole midagi sellistes tingimustes matkamise või koerakelgutamise vastu, aga jooksmine vajab veel häkkimist. Kuidas? No kuidas?! on siin võimalik joosta midagi muud kui ühtlase tempoga aeroobset trenni?! Ma olen proovinud suusaprillidega joosta - lähevad uduseks, erinevaid maske - üks ebamugavam kui teine. Mul on normaalsed talvised jooksuriided, aga ikka on mul kas lõikavalt külm või olen ma läbimärg ning siis ikkagi külmetan.

Iga päev jooksma minnes läheks nagu ekspeditioonile kui neid kihte ja varustust arvestada, mis selga läheb. Ja ikkagi on iga trenni juures mingi räige ebamugavuselement (maratoniks treenides võiks juba ainult treeningu ebamugavusest piisata). 

Tuleb tunnistada, et igatsen pehmet metsarada jooksmiseks! Tahaks lihtsalt korra proovida, kas reaalsuses on tempod ka paranenud, sest siin praegu tundub et ma liigun aeglasemalt kui septembris trenniga alustades. 

Ega mul muul polnudki täna öelda :D Sain hingelt ära, kui nõrk ma olen. Kui keegi juhuslikult ka stabiilse -20 kraadiga jooksmas käib, võib mulle selgitada, mida selga panna.

Whiteout ja varahommikused kaevetööd

Sirvisin siin oma telefoni galeriid, et meelde tuletada, mis vahepel tehtud on.

Kuu tagasi mõtlesin, et olen abivalmis linnakodanik ja viin Facebookis transporti palunud tudengi lennujaama ära. Ilm oli üleni valge, lisaks oli sadanud värske lumi, mingeid tee kontuure kusagil näha polnud. Muidugi oli ka tee võõras, ma pole seal ühikate vahel kunagi sõitnud. Ja sellistes tingimustes leidsin ma veel, et on hea mõte maja juurest välja tagurdada, ise ei näinud mitte midagi. No ja siis piisaski sellest, kui tundsin, et esiratas vajus paar sentimeetrit nagu pehmema koha peale ja... 

Tudeng pidi igatahes takso võtma. Ma jäin sinna kaevama. Ahjaa, kas ma mainisin ikka et kell oli 6 hommikul ja ma olin kodust välja hüpanud öö-t-särgis, mille peal kampsun, hea veel et crocse jalga ei pannud, õnneks püksid taipasin ikka jalga tõmmata. Auto olin just hiljuti tühjaks teinud, labidat seal seega ei leidunud. Tihenevas lumetormis käisin ümbruskaudsete majade uksetaguseid mööda labidat otsimas. Hämmastavalt vähe labidaid leidub siin, kui neid vaja on... Lõpuks leidsin ühe ja mõtlesin kaevata senikaua kuni kannatab, vahepeal istusin autos soojas, siis kaevasin jälle edasi. Ega see lihtne projekt polnud, sest muidugi vajus auto järjest rohkem kraavi, enam polnud juttugi "paarist sentimeetrist esirattaga pehme koha peal". 

Tunnike kaevatud, otsustasin koju magama ja sööma minna ja hiljem sobivamalt riietununa tagasi tulla. Lumetorm oli selleks ajaks juba selline, et näha eriti midagi polnud, tubli 15m/s tuul. Koduni on  selle ühika juurest vist 4km jalutamist... Mõtlesin takso tellida, aga iPhone oli loomulikult külma kätte ära koolenud. Soojendasin seda seal kasvavas meeleheites auto ventilaatorite vastas. Natuke hakkas kerge mure tekkima, liigne valikute rohkus tekitas ärevust - kas joosta lumetormis ja -20 kraadiga kampsuni väel koju? Koputada kell 7 hommikul lumest tilkuvana kellegi ukse taga? Jääda määramata ajaks autosse? Tänu taevale, viimaks see telefoninärakas siiski käivitus ja ma sain viimase 1% akuga takso tellida.

Mõni tund pärast sooja dušši ja hommikusööki võtsin uuesti takso, paar labidat ja sõitsin tagasi auto juurde. Mainisin taksojuhile ka, mis asju ma sinna ühikate vahele ajama lähen, endal oli muidugi jube piinlik. Nagu üldse ei teaks misasi lumi on! Jõuame siis teeotsa, pakun, et võin siin välja hüpata, taksojuht pakub omakorda, et sõidab ikka auto juurde välja. Ja... vajub elegantselt ja kiirustamata esirattaga kraavi kinni! Ma ei hakka salgama, et korrapealt ei tundnud ma end enam nii ebamugavalt oma "halbade" sõiduoskuste ja kehva silmanägemise pärast... Tegime siis plaani, et kaevame koos kõigepealt takso välja ja siis aitab ta mul minu bussi välja kaevata. Tudengid olid ka ärganud ja korraga oli auto ümber kümmekond labidatega abilist. 

Läks lahti vana hea "kaevame rattad välja", "nüüd on põhja peal kinni", "ah, lükkame lihtsalt kõik koos". Takso vajub samal ajal muidugi kogu kerega järjest rohkem kraavi. Lõpuks sai ta sealt kambaga välja lükatud, ainsaks kaotuseks mingi põhja kaitsev plastikplaat, mis tagurdades minema rullus. 

Ma siis viipasin noortele oma auto poole, et kui tahate jätkata, siis seal on järgmine. Kaevasime minu oma veel ühe tunni vahepeal lükates-tagurdades. Ei midagi. Lumevaene talv küll, aga kus seal kraavis alles oli lund! Lõpuks ei jäänudki muud üle kui helistada sõbrale, kellel on Arctic Truck ja kes tuli ja tõmbas mu kullakese kindla maa peale tagasi. Ta ise olla mingi päev selle masinaga Villmarkssenteri juures teelt välja sõitnud. Ei mingit probleemi - hõõrus rahulolevalt käsi, vajutas silmade vilades kõiki nuppe ning sõitis rahumeeli mööda kraavi edasi kuni leidis laugema koha, kust tee peale tagasi keerata. 

Elame ja õpime eksole... 

Üks teine päev oli hoopis selline ilm:

Ja teinekord hingab meri nii, et ma ei imesta, miks vanasti arvati, et Svalbard kummitab...

Koroonaupdate

Karantiini pikendati kuni munapühade lõpuni. See tähendab, et kool, jõusaal, raamatukogu jm asutused jäävad suletuks. No mõistlik muidugi - mis neid ikka siin nüüd paariks päevaks enne pühi lahti teha. Linnas on muidu kõik tavapärane, poode siin minu teada suletud ei ole (ma pole ka muidugi kaubanduskeskuses hängimas käinud, aga tunduvad lahti olevat). Toidupoe lahtiolekuaegu tõmmati koomale. Üldiselt hakkab suurem esialgne paanika, kui seda siin üldse oli, maha rahunema. Facebooki ei teki enam iga minut uusi koroonapostitusi ja isegi rendihüttidesse on taas võimalik ööbima minna 

Poodi minnes tundub juba tavaline käsi desinfitseerida, kodus pesta ja pesemata asju mitte suhu toppida. Igati normaalne käitumine ju, jumal tänatud, et need kombed lõpuks ometi omandatud saavad, sest senini pole ma just erilise kätepesu ja haigustekitajate vastase hügieeniga hiilanud. Ja puhas õnna ka, et Svalbardis ühtegi juhtumit olnud ei ole, sest ma oleks ilmselt üks esimestest, kes selle viiruse kuskilt üles korjab. Ma nimelt olen see vend, kes ostab poest õuna, paneb selle otse kassalindile, et mitte kilekotti raisata ning lööb kohe poe ukse taga hambad sisse. No enam mitte. Ilmselt mitte kunagi enam mitte.
(Tervis on muidu hea, kui kellelgi küsimus tekkis :D)

Et jah, isiklikust perspektiivist vaadates on siin turvaline ja rahulik ja vägagi enesearengut soodustav periood. Loen, vaatan videoid, võtan online-kursuseid, teen trenni. Akna taga on meri iga päev ise nägu ja linnud hakkavad tagasi tulema ja mul on hea meel, et mul on aega seda märgata! Mu elus ei ole midagi nii väga muutunud, kodus istuks nagunii, karantiin või mitte, mõne inimesega ehk puutuks rohkem kokku, aga see võib minupärast ka paar kuud oodata kui vaja.

Okei matkamas käiks ma tõesti rohkem! Praegu on kõik ambitsioonikad matkad keelatud, et mitte siinseid piiratud pääste-ja haiglaressursse raisata. Keegi siin just kutsus helikopteri järgi, sest jäi saaniga lumme kinni... Ma üritan selliseid juhtumeid vältida ja praeguse laviiniohu juures on igal juhul targem kodus püsida.

Ka linnas on märgata olukorraga kohanemist - raamatukogu alustas tänasest "raamatutakso" teenusega, viies inimestele raamatuid kontaktivabalt ukse taha.
-Suusamägi on jälle avatud, eelregistreerimisega ja 5 in korraga tunnis.
-Toidukuller tegutseb iga päev ja varasemast kauem. Mõtleks vaid, et see teenus tekkis siia alles mõned kuud tagasi! Me tellisime talvel nii tihti koju süüa et enam ei kujutaks elu ettegi ilma selleta.
-Poest saab jälle lahtiseid komme osta. Vahepeal korjati need ära, nüüd pandi jälle tagasi koos kirjaga, et Covid toiduga ei levi, ostke rahulikult kommi edasi.
-Kõik, mis puudutab kaevandust ja söetransporti toimub muidugi normaalselt (kui normaalseks seda muidugi pidada on iseasi).
-Ehitusfirmadel on ees kiire hooaeg, sest eeldatavalt kasutatakse tulevat suve ära uute hoonete ehituseks. See oleks positiivne! Meil on siin hädasti uusi maju vaja nende asemele, mis nüüd mäe alt laviiniohu tõttu maha kisuti.

Samas on osad kelgukoerafirmad valiku ees - lasta kõik koerad maha või müüa nad kuhugi, kui asi suve lõpuni ei peaks paranema. Saanid seisavad lummemattunult laenutuste ees, aga koerad tahavad süüa saada ja liikuda ka ilma turistisõitudeta...

P.S. Foto on näpatud Longyearbyeni Facebooki grupist. Ilmselt on tegu kellegi iroonilise vihjega kahele õnnetule surmale - uusaastaööl mahalastud ja transpordi ajal hukkunud karule.

Rahu ja vaikus

Kindlasti kõiki jubedalt huvitab, kuidas me siin oma aega mööda saadame kiireil koroonapäevil. No minul isiklikult on suurim mure hetkel see külmakahjustus, mis ma eile joostes sain. Keele peale! Mingi tuim koht on seal nüüd, loodetavasti ikka läheb ära. Jõusaalid (ja kõik muud kohad) on alates reedest suletud aga kuna maratonitrenn vajab tegemist, siis olin sunnitud end lõpuks ikka õue intervalle jooksma vedama. Tuult ei olnud, selles osas oli täitsa mõnus. Samas aga oli tajutav temperatuur -34 ja seda õhku sisse ahmides külmetasingi keele natuke ära. No oleks võinud ka hullemini minna eksole.

Linnas on hea rahulik, viimased turistid saadeti pühapäeva õhtul välja ja nüüd on siin ainult kohalikud, kes ka eriti väljas ei käi. Mõnus on ma pean ütlema. Selles mõttes, et ma saan aru, et asi on tõsine ja inimesed surevad, aga ma võin ju oma blogis ainult iseenda kohta kirjutada, et... tead imeline aeg on! Eks see ole vist mingi ärevate inimeste fenomen, et kes tavaolukorras paanitseb iga asja peale, on reaalses situatsioonis rahu ise. Ma võin öö otsa üleval istuda muretsedes, et ahi sai liiga kuumaks köetud ja maja põleb maha, aga kui mu ümber on mingi paanika, no näiteks karjuvad ja kaklevad koerad või kõrgtööde puhul 120m kõrguselt alla kukkuvad kaablid, siis ma naudin hetke ja tunnen end nii lõdvestunult. Mõni psühholoog ilmselt oskaks selle paradoksi ära seletada.

Igas asjas on ikka midagi head ju. Mõtleks, kus sai aastakümneid räägitud, et kliimasoojenemise osas tuleks meetmeid rakendada, transporti tuleks vähendada, vähem tarbetult reisida ja autot kasutada. Just arutasime siin, et me mäletame ju neid bioloogiaõpiku pilte osoonikihi hõrenemisest juba algkoolist. Pea 30 aastat tagasi! Ja nüüd polnudki meetmete kasutuselevõtt nii keeruline - 12. märtsil kell 18:00 kogu riik kinni ja ei mingit küsimust.
Õnneks mu blogil ei ole väga palju lugejaid, muidu peaks nüüd siin tsenseerima ja asja siluma hakkama ja rääkima, kuidas ikka on väga palju negatiivseid pooli selles mis toimub. Aga vahel on hea nagu Roosevelt teha seda mis sa saad, sellega mis sul on, seal kus sa oled.

Kolmepäevamatk (viimane)

Ma jõudsin just tagasi täiesti imeliselt kolmepäevatripilt! Tajutav temperatuur oli mõnedel andmetel -48 kraadi. Väga hull millegipärast ei tundunud, ehkki vahepeal oli ikka jahe küll. Samas mitte selline "olen meeleheitel ja agoonias"-külm, vaid harilik Külm, mille vastu aitab liigutamine ja kapuutsi silmini kinni tõmbamine. Huvitaval kombel oli mul jalas ainult üks paar sokke (ja Baffin Impact saapad) ja varbad ei tulnud isegi meelde. Mu külaline sai ka suurepäraselt hakkama, ehkki ka temale oli selline temperatuur esmakordne.

Seekord ööbisime mõlemad ööd hütis, mitte iglus, kuna maja on ikkagi vaidi soojapidavam ning seal oli ruumi ka mõnele koerale. Kaasas oli kaheksa koera, kolm neist võtsime tuppa sooja, ülejäänud jagasid õues olevaid kolme kuuti ning üks grööni koer magas lumel, sest tal on piisavalt hea karvkate. Joped olid ka muidugi seljas.

Siinsed matkad on mandri omadega võrreldes natuke igavad ja väheambitsioonikad, samas kuna tegu on Svalbardiga, mis meelitab kohale igasugu seikluseotsijaid, kes tegelikult end riidesse panna ei oska, siis on nii nagu me seda praegu teeme tegelikult turvalisem. Esimesel päeval pakime asjad kelgule (kasutame suurt inuiidi kelku, mis siinsetes halbades lumeoludes vähegi vastu peaks), tutvume koertega ja sõidame hütini. Sinna on linnulennult ainult 6,8km, aga me üritame tiirutada ja hästi palju pause teha. Kohale jõudes pargime koerad, tutvume oludega ja hakkame erinevate vahenditega maja soojaks kütma. Seekord oli puudega köetav ahi, gaasipliit, parafiinipliit ja parafiiniahi. Umbes tund pärast saabumist annan koertele 200-300g snäkid. Toidu üritan ma matkal jagada mitmeks toidukorraks, sest mulle ei meeldi mõte, et nad peavad kilo jäätunud liha korraga sisse närima, pealegi enamik neist ei sööks seda sellisel juhul ära. Pealegi hoiavad väiksed sagedased snäkid energiataseme paremini üleval ja kaalu on ka lihtsam säilitada.

Õhtul on tavaliselt palju aega teed juua, lobiseda ja lugeda ning pahatihti kulub see aeg külalistele iga viimse matkadetaili õpetamiseks - alates asjade kuivatamisele tähelepanu juhtimisest kuni selleni, et magamiskott tuleks öösel ikka lõpuni kinni tõmmata. Seekord oli mind õnnistatud suurepärase matkakaaslasega, kellega sai pigem kogemusi jagada, kui lapsehoidjat mängida. Ja muidugi käib kogu see õhtune lämisemine samaaegselt koera sügades! Elu! :)

Järgmisel hommikul stardime päevatripile, kelgus ainult kerge lõuna, termosed, esmaabipakk ja Jervenduk juhuks kui peaks esmaabi andma ja kedagi soojas hoidma. Kuna oli nii külm, siis pöörasin erilist tähelepanu koerte käppadele ja pidin päris palju sokke kasutama. Lisaks võtsin kaasa joped, et neid pikema lõunapausi ajal soojas hoida. Siin firmas pole vist sokke eriti kasutatud, seega oli päris tegu, et leida piisav arv sobivaid suuruseid. Tegime tiiru ümber Janssonhaugeni. Ma polnud seal varem käinudki, alati on huvitav avastada uusi kohti, isegi kui see on siinsamas nurga taga. Leidsime tuulevaikse koha, parkisime koerad, snäkitasime ja sättisime end pikale lõunapausile. Kuna meie koerad tavaliselt nii palju ei jookse, olin ma juba enne matka plaaninud teha nii pika lõuna kui vähegi kannatab, et neil taastuda lasta. 1,5h pidasime siis lõpuks vastu, tundus mõistlik ning koerad olid ka pärast uinakut head värsked.

Sellised olid vaated pärast lõunapausi! Pole paha kontor mul. Tuul hakkas ka parajasti tõusma, mis tegi tajutavaks temperatuuriks julgelt üle -40 (reaalne temperatuur oli -32). Õnneks oli tuul selja tagant. Oleks vastu olnud, siis ma oleks end küll kehvasti tundnud, et soovitasin oma külalisel suusaprillid koju jätta :D Tal niigi külmusid silmad pidevalt ära. Ma üldiselt pole üheski firmas eriti suusaprille kasutanud, kui just ei ole lumetorm, sest minu meelest on see lihtsalt veel üks ebamugav varustuselement, mida endale külge riputada ja mille heaolu pärast muretseda. Lihtsam (ja enamikul juhtudel piisav) on hankida parka, millel on hea kapuuts ning see siis ümber näo kinni tõmmata. Aga siis peab see kapuuts muidugi ka toimima...Kui ma omale talveks parkat ostsin, oli üks olulisemaid valikukriteeriume kapuuts, mis jätab ainult silmad välja.

Koerad olid selle u 40km päeva peale surmväsinud. Pidime neid ikka kõvasti aitama, ma arvan et 30km julgelt lükkasime ja jooksime vaheldumisi kelgu järel. Nende lumeoludega on natuke keeruline tiimi suurust otsustada, sest kohati on nii vähe lund, et isegi väsinud 8 koera tõmbavad kelgu nii minema, et ükski pidur ei hoia. Samas kui on vaja pehmes lumes liikuda, siis nad vaevalt kõnnivad kelgu ees. Kuna aga klientidega on turvalisus ikka esikohal, mitte kiirus, siis ma eelistan väiksemaid tiime ja rohkem kelgulükkamist. Vigastusi ei teki ka nii kergesti, kui tempo on aeglane, lisaks saame meie joostes sooja.

Lakpa (mu matkakaaslane, äkki mäletate), istus viimased 10km kelgus, sest ta väsis jube ära. Keeras end sinna kerra oma jope sees ja nautis vaadet. Vahetult enne hütini jõudmist hakkas natuke nurisema taksosõidu kvaliteedi üle, sest pinnas läks jube konarlikuks. Lasin tal siis viimased 500m joosta, oli jälle värske nagu hommikul. See on ikka hämmastav kui efektiivne on natuke pikem puhkus neile koertele. Koju jõudes lasin tema ja ta õe (nad on pooleteistaastased) kohe sooja tuppa, et kangeks ei jääks ja andsin snäkid hambusse. Õhtu oli üllatavalt lühike, sest see päevamatk oli meil võtnud 8h ja jõudsime koju alles kl 18 ajal.

Järgmisel hommikul äratasid toas magavad koerad meid oma pissihädaga juba enne seitset. Ja kui juba üleval olla, siis hakkasime ahjudega tegelema ning enam magama ei läinudki. Seetõttu startisime ka kodu poole tavalisest veidi varem ja olime hoolimata mu pingutustest ringi tiirutada kodus juba lõunaks. No kus sa siin Adventdalenis ikka lähed, pealegi oli pilvine ja tuuline ilm, millega väga ei pildista. Viimane päev lõpeb alati liiga äkki. Koerad koju, kõik kaovad oma majadesse ja mina pakin ja kuivatan asju kuni külaline linna minekuks valmis saab.

Iga matk ei ole sellise hea meeleoluga. See oli. Rahulik lihtne matkaelu, ei mingeid uudiseid, täiuslik eemalolek.

Istume siis külalisega kohvilaua taga kui tuleb B ja teatab, et USA-Euroopa piir on kinni ja mu külaline ei saa vähemalt järgmised 14 päeva koju sõita! Nii veider, me elasime mingis õnnelikus ignorantsuses nagu muus maailmas kolm päeva ja nüüd tagasi tulles on igal pool karantiin. Ega mu külaline erilist muret ei tundnud, tal arvuti kaasas, eks saab seal Oslos hotellis ka tööd teha. Ongi hea pikem puhkus...

Samal õhtul kell 1800 otsustas Norra, et kogu riigis suletakse kõik avalikud asutused, keelatakse spordiüritused (Finnmarkslöpet katkestati minutipealt ja kõik osalejad võeti rajalt maha), peatatakse matkad. Mõned turistid, kes vahetult enne piirangute jõustumist siia jõudsid, viidi otse hotelli karantiini ja nad ei tohi isegi õue minna. Loomulikult tähendab see, et rohkem ühtegi 3-päevamatka ei tule ja jumal teab, kas need pikadki aprillis-mais toimuvad. Mis tähendab, et minu jaoks oli see loodetavasti viimane matk selles firmas ja ma saan viimaks ometi töölt ära tulla!! Ma ei oska isegi kirjeldada seda hingerahu praegu. Lihtsalt nii hea on olla, kõik on paika loksunud, mis siin juba kolm kuud keenud ja tormanud on. Ma tahtsin juba ammu natuke tagasi tõmmata sellest turistikoerte elu nägemisest (valus on noh) ja praeguses situatsioonis ma lihtsalt olengi sunnitud puhkama. Isegi kui ma tahaksin tööd otsida, ei laseks keegi mind kontori uksest sisse ning pealegi ei leiaks ma uut tööd nagunii, sest kõik turistid saadetakse saarelt minema. (Ma muidugi ei saa aru, mis inimestel ülepea viga on, et nad kuhugi reisivad, kui on teada, kui nakkav see viirus on.) Paremat stsenaariumit ei oleks ma isegi välja mõelda suutnud.

Ja jah, siin ka varutakse millegipärast poodidest toitu. Meil on palju rahvast Taist ja Filipiinidelt ja nad on seal harjunud, et kui mingi tsunami või muu kriis tuleb, siis saab toit otsa. Nii et sellise tausta juures on natuke mõistetav, miks nad seda riisi nii palju varuvad. Reaalselt selleks vajadust ei ole. Svalbardis on ladudes kogu linnarahvale alati minimaalselt kaheks kuuks esmatabekaupu varutud ning kui tõesti peaks kaubalaev tulemata jääma, tuleb lennuk, kui see ei tule, siis visatakse kasvõi Herculese pealt mõned toidukastid ning kui ka see peaks alt vedama, on Kystvakt'i laev, mis hädast välja aitab. Ma tunnen end siin ikka väga turvaliselt, sest isegi, kui kõik muu peaks ebaõnnestuma, on meil laskemoona ja relvi ja põhjapõtru, varsti tulevad linnud tagasi, õues on lund joogiveeks ja rannas on ajupuitu küttepuudeks.

Ja me kolisime! Meil ei ole enam voodi jääs! Noh...veel on ikka, aga me üritame seda kuidagi sulatada ja kuivatada nüüd siin uues soojas kodus :)

Vaatan et viimane postitus jääb kolme nädala taha. Pean teiega aus olema: asjad ei ole eriti hästi ja ma tunneks end erilise teesklejana, kui hakkaks blogisse pelgalt aktiivsuse säilitamiseks mingeid väikseid positiivseid seiku klaviatuurist välja toksima. Negatiivsetest ei sobi aga kirjutada, sest need on seotud töö ja tööandjaga ning seda ma siin ju ometi lahkama ei hakka.

Ma olen mõelnud nii-ja teistpidi, et miks kogu see Svalbardi-kogemus nii hirmus negatiivseks kisub. Kas on asi minus ja minu reageeringutes või tunneks igaüks end nendes tingimustes nii kehvasti kui mina praegu? Mõni muidugi pigistaks eriti oskuslikult sellest olukorrast parima välja - kui toas on hommikul miinuskraadid, siis praktiseeriks Wim Hofi meetodit ja kui lumerookimiseks on meetrise varrega 30 aasta vanune labidas, siis näeks selles fantastilist võimalust uute ergonoomiliste tööasendite avastamiseks. Mul ka nagu üldiselt ikka sita olukorra peal kasvavad uued ideed hästi, aga praegu ei õnnestu enam üldse positiivne olla. Kõik hädad on mingiks puntraks koondunud ja üksteisega läbi põimunud ja ma hakkan kaotama igasugust lootust, et see üldse kunagi parem saaks olla. Vahetaks tööd, aga ei saa ju, sest siis visatakse ilmselt majast välja. Koliks üldse minema, aga kuhu sa ikka keset hooaega lähed. Ma ikka ütlen endale, et asi on elutingimustes ja kui elaks normaalses majas, kus vähemalt nõusid saaks inimese moodi pesta, oleks ehk kõik täiesti hästi... Aga äkki ei oleks? Äkki ma olengi lihtsalt vaimselt nõrk ja vigisen liiga palju? Ma teen teadupoolest kõik maratonitreeningud jooksulindil, sest mulle ei sümpatiseeri siinne jooksuilm. Täna nägin ühte tüdrukut õues jooksmas, õhukeste liibukatega, ilma sallita, väljas oli 16m/s tuul ja ma vihkasin oma elu juba 3km jalutuskäigu peale kodust jõusaali... Ei peaks end muidugi võrdlema nii hirmsasti kellegagi. Võib-olla ta tuli just soojast toast ja jooksis ainult 100m spordihallini...

No ausõna - ma loen neid Svalbardi ülistavaid instagrami-postitusi ja mõtlen, et kuidas inimeste kogemus ühest ja samast paigast küll nii erinev saab olla. Kas nad käivad siin ainult märtsist maini matkal? Ilmselt elavad kuskil soojas hotellis või saavad lume rookimiseks endale normaalseid labidaid lubada. Või on neil tööandjad, kes nende peale ei karju? Ma isegi ei märka enam, et midagi ilusat kuskil oleks. Ikka see üks ja sama org, välja siit ei saa, sest lund pole, kogu aeg on torm või töö või seljavalu.

Aga ilmselt see ongi elu õppetund, mida ma pidin siia otsima tulema. Kui ma kunagi oma kenneli asutan, on mul terve raamatutäis nippe, kuidas see juba eos ehitada ja varustada nii, et ei peaks ebaefektiivset tööd tegema. Samuti on mul kuhjaga suhtlemis-ja stressijuhtimiskogemust oma tulevaste töötajatega suhtlemiseks, natuke headust peab ikka maailmale tagasi andma. Tasakaalustamiseks või nii.

Kakakoti kasutamisest, jääst ja -karudest

Uue aasta võtsime vastu koos koertega iglus ööbides. (Koerad ööbisid muidugi õues.) Ma olen kuulnud et seda, mida teed esimesel jaanuaril, teed terve aasta. Päev algas glamuurselt. Siin miski ei kõdune ega lagune eksole, sitt kaasaarvatud. Seega tuleb kõik kenasti loodusest kaasa korjata ning nii algaski minu uus aasta nii enda kui koerte väljaheidete plastikaatkotti noppimisega. Milline paljutõotav algus uuele kümnendile. Me siin juba mõni kuu tagasi viskasime nalja, et meil on ikka eriti orgaaniline elu ja vahepealse ajaga on see muudkui vinte juurde keeranud. -28 kraadiga, mis siin juba nädalaid valitseb, ei lähe eriti öösel õue pissile...

Aga tead...ma ei hakka vist rohkem detaile jagama. Muidu pärast olen jälle kuskil ajakirjas, seekord kui: "Eesti neiu, kes ei pelga elutoas ämbisse pissida, trotsib Arktikas jääkaruohtu".

Jääkaru pole ma endiselt kordagi näinud, samas ei oska öelda, mitu korda jääkaru mind on näinud. Siin pimedas võib kõike juhtuda. Üleeile oli ühe Green Dogi giid teel koju oma seitsme külalisega, kui karu 200m enne kenneli väravaid pimedusest välja ilmus. Sörkis kergel sammul koerte juurde, jäi giidist 3m kaugusel seisma ja nuusutas juhtkoera. Giid ei jõudnud relva välja võtta, esimesena sattus näppu pidurdusköis, millega ta siis karule äsas. Tüüp keeras ringi ja jalutas ülejäänud grupi poole, olles pidevalt nii lähedal, et kumbki kahest giidist ei julgenud tulistada, sest kliendid ja koerad olid pidevalt nende ja karu vahel, lisaks on praegu maa nii jääs ja lumevaba, et rikošeti oht on päris suur. Tiimid hakkasid lihtsalt edasi liikuma ja sõitsid koju, karu jäi sinna hängima, kuni Sysselmann järjekordselt helikopteri välja saatis.

Siin on elu nagu seiklusfilmis juba. Iga jumala päev aetakse helikopteriga kuskil karusid. Üritad küll kliente rahustada, et: "Oh siin on teadlased ja eks nad teevad teadust", aga no iga loll saab aru, mis asju madalal aeglaselt lendav kopter ajab.

B oli ükskord koertega väljas olnud, kui K helistas:"Kas sa karu näed?" B oli et...: "Mis karu, siin pole ühtegi karu." K: "Ma seisan autoga tee peal 200m sinust ja mina näen küll nii sind kui jääkaru!"

B on muidugi chill. Tema kuskile helistama ei hakka ühe väikse karu pärast... Juhul kui see just otse linna poole ei jaluta.

Igapäevaelust rääkides siis suure kauplemise ja edasi-tagasi asjade arutamisega, sain oma tööülesanded jälle sinnna punkti, milles me septembris kokku leppisime, ehk juhin 3-päevamatku. Vahepeal oli mingi elu õppetund jälle, kuidas muutuvate plaanidega kohaneda ja kuidas mitte ärrituda, kui inimesed meelt muudavad. Eks teatud olukorrad tulevad ikka elus ette selleks, et meile midagi õpetada ja kipuvad tulema senikaua, kuni me neist õpime.

 Praegu olen teinud ühe üleöömatka ja ühe kolmepäevamatka ning kõik on sujunud suurepäraselt. Ööbime plastikiglus, mida saab gaasipliidiga kütta - nende krõbedate ilmadega ikka päris hea variant. Eriti ei igatse telki. Telgi püstitamine muidugi tundub et ei hakkagi see hooaeg juhtuma, sest kogu maa on kõva nagu teras ja lund ei ole pärast viimast tormi enam niipaljukestki kui septembri alguses. Sõita saame ainult saanirajal, kus lumi on kõvasti kinni pakitud ja nii kõva, et lumeankur ei hoia enamikes kohtades. Matkad toimuvad seega suurte inuiidi kelkudega, millel minimaalselt kaks inimest, et oleks võimalik üksteist aidata. Ma ausalt öeldes ei julge selliste oludega isegi üksi välja minna, klietidest rääkimata. Kui peaks kasvõi kiirelt ühe koera liini kohendama, on see kelk ju kohe jooksus, sest mitte miski ei hoia sellel mudal. Oinakka terav ankur võibolla hoiaks, aga meil on need suured tömbid punased Istindi omad. Lisaks kaotame iga sõiduga metallpiduri ogasid, sest kivide ja jäätunud muda otsas murduvad neid hoidvad kruvid ära. Isegi pidusrdusmatti hoidvad ketid lähevad pooleks. Õudne!