Vinter sai abordisüsti. Mul oli lihtsalt nii hea meel selle üle, et mu lemmik koer ei pea kahe kuu pärast kutsikaid leinama hakkama. Tundub et see asi läheb üldises plaanis paremuse poole, abordisüstid paistavad mitmel pool juba kõne alla tulevat. Olgu veel mainitud, et steriliseerimine ja kastreerimine pole norras ilma mõjuva põhjuseta lubatud nii et neid soovimatuid paaritusi ikka vahel juhtub, ole kui hoolikas tahes. Muidugi eks suured kennelid saavad selle kastreerimise ikka vetilt välja lunida, sest on arusaadav, et keegi ei hakkakski oma koerale 3000+ noki kulutama ilma mõjuva põhjuseta. Aga eraisikud niisama lihtsalt seda teha ei saa, mis on minu jaoks täiesti arusaamatu. Mul on ka muidugi üldse see kogemata kutsikate ja inimkutsikate teema üks hell koht ja ma lähen alati liiga keema selliste teemade peale. Ei ole meil siia maailma mingit läbimõtlemata järelkasvu vaja!
Toimus ka Mattilsyneti külastus. See on midagi loomakaitse või vet-ja toiduameti sarnast, teevad regulaarseid kontrolle kõigis kennelites. Üldjoontes peab tunnistama, et nimetet asutusel oleks kelgukoeramaailmas tööpõld lai, aga kui inspektorid on ilmselgelt täielikud loomavõhikud, siis jääbki see pelgalt paberimajanduseks.
No näiteks. Tulevad hoovi peale kaks hiigelsuurt range välimusega tädi. Jalas karvase äärega saapad, millega välimuse põhjal otsustades on juba kusagil käidud. Jim siis uuris, et kas tädid on ka paljusid koeri vaatamas käinud? Jah, olla juba neljas kennel täna. Küsimuse peale, kas saabaste peale mingeid katteid ei võiks panna, et mitte näiteks kennelköha levitada, oldi lausa üllatunud. “Autos on olemas küll, tahate paneme peale?”
...
Nüüd on juba hilja eksole!
Oli veel kummalisi seiku, mida koerainimestega ilmaski ei juhtuks. Sest koerainimene ei lähe oks laiali ja agressiivse kehahoiakuga meie Missy kuudi ette seisma ja pröökama, et koer on halvasti sotsialiseeritud ja arg! Nojah, vaene Missy tegi parasjagu oma kuudis lõunauinakut, nägu päikese poole, kui kaks võõrast naist äkki tema kodu ette pulksirgelt seisma jäid, paberid näpus. Missy vasikasilmad läksid veel suuremaks ja ta tuli ruttu ettevaatlikult kuudist välja ja jäi altkulmu uurima, mis see uus olukord nüüd tähendama peaks. Ja paberile pandi kirja, et koerad on arad ja sotsialiseerimata! Ma ise tundsin end nende hiigelametnike ees sotsialiseerimata ja arana!
Aga üldiselt kontrollivad nad kettide pikkust mõõdulindiga. Peab olema 2m, meil on suht silma järgi, enamikul üle 2m, see juhuslik kett, mida nad mõõtsid oli muidugi 1,85.
Kuutides põhku, et see poleks märg ega jääs.
Kuudid peavad olema jalgadel ja all peab olema isolatsioonimaterjal.
Kaks koera ühes kuudis ei tohi olla, vahet pole kui head sõbrad nad on.
Küsiti söötmise kohta, vaadati toidunõud üle, et need oleksid pestud. Tormati nagu muuseas suvalise magamistoa uksest sisse, et vaadata, kust me vett võtame.
Väga ebameeldiv külaskäik ja ebaprofessionaalne käitumine! Paha tunne on siiamaani.
***
Sven sõitis tagasi Eestisse. Asemele tulid kaheksa kutsikat ja mõned vanurid! Omanik on perega Finnmarksløpetil ja kõik, kes kaasa ei läinud, saadeti siia. Nüüd ma siis olen üksi selle karjaga. Hooaja lõppemist ei paista kuskilt, täna on jälle kolm trippi. Koerad on nagu segased, selg valutab nende ette ladumisest. Kutsikaid tuleb sisse-välja tassida, et nad õues ära ei külmuks. Rääkimata sellest, et 40+ koera söötmine-kasimine võtab omajagu rohkem aega kui 30. Iga kord toiduämbrit ringi tassides tekib selja pärast üha suurem mure. Trenni pole kaks päeva jõudnud, sest lihtsalt kogu aeg on midagi teha. Ühesõnaga ma ootan seda Finnmarksløpeti lõppu juba minuteid lugedes, saaks ometi vähemalt need kutsikad koju tagasi viidud.
Kõigest hoolimata ei kujuta ma ette, et mulle mingi muu elu nii palju meeldida võiks. Hirmuga mõtlen, et kui hooaeg läbi, tuleb vist pikemalt Eestis olla ja seal kuidagi vireleda. Reaalne hirm on iga päev. Hirm selle masendusetunde ja iseenese ära kaotamise ees, mis varem või hiljem Tallinnas elades ees ootab. Samas tahaks ju oma armsa mehega olla ja tema on Eestis.
Vastik täiskasvanuelu oma otsustega!:D Lubatagu mul ometi siia mägedesse eluks ajaks matkama jääda!
Vinter, parim koer
Fido, alati lõbus tegelane
Perepäev
Meie “kohutavalt stressis” koerad ebastandardsetes kuutides.
No comments:
Post a Comment