Kui Karin kunagi ammu talvel esimest korda mainis, et tal oleks vaja kedagi suvel koeri hoidma, siis ma mõtlesin umbes midagi tüüpilisele eestlasele kohast nagu: "Mis koeratreener nüüd mina ka olen" ja "tal on kindlasti jalaga segada sõpru, kes koeri hoiaksid". Vahepeal aga jooksid asjad kuidagi iseenesest niimoodi paika, et Norra minna tahtsin ma mitmel põhjusel nagunii, sest töökohad oli vaja üle vaadata ja tegelikult...ma oleks vist igal juhul läinud ka ilma mingi põhjuseta, sest Karin on nii armas inimene ja pealegi kogu see trip tundus nii vägev ettevõtmine. Talve lõpuks olin ka pikkade autosõitudega harjunud - Põhja-Norra eluga kaasnev paratamatus.
Ühesõnaga juhtus siis nii, et ma veetsin peaaegu kolm nädalat Signaldalenis ja karjatasin Karini kanu ja koeri. Minu meelest läheneb ta koerte treenimisele väga mõistlikult ja metoodiliselt ning see paistab olevat enamike kelgukoerte puhul äärmiselt harv nähtus.
Enamik mushereid laob koerad kelgu ette ja sõidab. Treeningu füsioloogiast, periodiseerimisest, koera lihastiku seisundi hindamisest ei paista olevat õrna aimugi. Varieeritakse võib-olla ainult treeningu pikkust ja suvel ei tee paljud koerad praktiliselt üldse midagi. Ma pole nüüd mingi suur spetsialist muidugi, ühe talve olen koeri näinud. Aga võrreldes hobustega või inimsportlastega, kelle treenimisega ma olen omajagu tegelenud, siis tekitas selline suvaline lähenemine mul juba esimestel päevadel küsimusi. Mitte kriitikat, vaid just huvi, et kas siis koerad tõesti ei vaja mitmekülgset liikumist et oma parim potentsiaal realiseerida? Seda enam olin ma rõõmus kuuldes, kuidas Karin asjale läheneb.
Nimelt on suviseks treeninguks terve rida variante: käru ees jooksmine, kettide vedamine, jalgratta ees jooksmine, lihtsalt lahtiselt jooksmine, seljakotiga matkamine erineval maastikul, ujumine. Loomulikult koerte omavaheline sotsialiseerumine ja müramine mitu korda päevas. Ma ei kujutaks ette, et kuidagi VEEL paremini saaks koerte treeningut planeerida. Aga Karini arvates saab, sest tal on tulevikuks veel suuremad plaanid! Nii tore, et kelgukoeramaailm ei ole päris hukas :D
 |
| Maiken jooksmas, tegin ülepäeviti 8-10km tiiru |
Esimesel nädalal juhtus pidevalt nii palju veidraid asju, et sõitsin käru või rattaga ise samal ajal kõva häälega irvitades:D Nagu... kas te kujutate ette kui veider on ujuvatele koertele dzii ja haw karjuda?! :D
Kogu minu Signaldalenis veedetud aja sadas paduvihma ja oli torm. Üks väike nire, mida me mitu päeva olime ületanud, oli ühel hommikul järsku kümnemeetriseks tiigiks paisunud. Koerad läksid väikse motiveerimise peale sinna sisse, aga vesi osutus nii sügavaks, et nad pidid ujuma hakkama! Mina seda muidugi ei teadnud enne kui kõik seitse koera rakendis ilusasti reas ujusid :D Kaua see vaatepilt ei kestnud, sest Stjerne üritas teisele kaldale jõudmise asemel mööda oja minema ujuda (tüüpiline Stjerne, alati mingi isetegevus!) ja ei reageerinud millegipärast üldse, kui ma lootusrikkalt käru lükates talle "haw!" karjusin... See ajas teistel ka rütmi sassi ning siis oli muidugi kaos ja liinid sassis ja koerad üksteise otsas ja ma tegin kiire hüppe tiiki, et tiim välja õngitseda.
 |
| Siin on siis mu äsja tiigist püütud tiim, Stjernega esiplaanil |
 |
| Kas see on siis noorele sportlasele kohane rüht?:D |
See koer on humorist! Need näoilmed...roosad ilmsüütud silmakesed. Ise selline pätt!
 |
| Vitra sikutab ketti, hea treening koera sirgelt jooksma harjutamiseks |
 |
| Kiruna ketitrennis |
 |
| Veepaus ratta vedamise vahepeal |
 |
| Mõnikord jalutasime lihtsalt rihma otsas ja harjutasime käskluseid |
 |
| Poisid istusid nädal aega igal võimalusel indleva Maikeni puuri ümber |
 |
| Maiken ei hoidnud ka oma võlusid endale... |
 |
| Kanu sai sotsialiseeritud |
 |
| Nad võiksid seal Bergbjorn Fjellservice-is suviseid orienteerujate treeninglaagreid korraldada. Head jahedad trenniilmad nii jooksmiseks kui rattasõiduks ja mõnus mitmekesine maastik. |
Signaldaleni fenomen - mahajäetud bussid.
Ja need hoovivaated...imeline. Üleüldse on nii vahva, kuidas Karin ja Tore on leidnud igas mõttes endale nii perfektse kodu. Universum on seal kõvasti detailide paika klõpsatamise tööd teinud.
Maiken passib aknalt isaseid nagu lasnamäe vanamutt.
Käisin ka mitu korda oma elmise hooaja töökaaslastel külas. Kallis Vinter oli omale sõbra saanud. Kudrutasid Bluesiga nagu vana abielupaar.
Kolm väikest "õnnetust" oli vahepeal sündinud. See hall on päris nunnu.
No comments:
Post a Comment