otsetee blogi: To be a wanderer and to go home*

Nüüdseks on auto kenasti laeva peal ja mina tagasi Svalbardis. Peab ütlema, et oli äärmiselt tore puhkus. Kuidagi hea vibe ja meeleolu kaasnes kõigega, mis tehtud sai, kohtasin nii palju abivalmis ja ülisõbralikke inimesi ning muidugi sain vanade sõpradega kokku, mis oli eriti vahva. Siin Longyearbyenis ma küll suhtlen jube paljude inimestega ja nad on väga toredad jms aga mingeid sügavamaid vestlusi pole ikka hea pool aastat ette tulnud. Ma ei tea miks, aga senini ei ole nagu väga kerge olnud siin sõpru leida. Seda toredam oli neid mandril kohata.

Aga et kõigest järgemööda rääkida, siis kõigepealt lendasin ma Oslosse, et teha kooli sisseastumiseks vajalik TOEFL internetipõhine akadeemilise inglise keele test. Test läks täitsa normaalselt, sain 120-st puntist 101. Arvestades, et keskkooli inglise keele tundidest on möödas peaaegu 15 aastat ja vahepeal ma just akadeemilist inglise keelt eriti pole õppinud, olen väga rahul. Koolides tavaliselt nõutakse vähemalt 90 punkti, nii et selle testi taha vähemalt sisse saamine ei peaks jääma.

Test kestis umbes lõunani, mis jättis mulle kogu pika päeva Oslos ringi uudistamiseks. Seda on raske kirjeldada, kui tore on vahelduseks linnas olla! Kohvikud ja poed, kus saad ISE asju vaadata...Ma olen ju ikkagi linnas üles kasvanud ja hea kohvi ja šopingutuuridega harjunud, aga praegu on mu elus juba poolteist aastat peaaegu ainult internetipoest tellimine eksisteerinud. Päris lõõgastav oli natuke seda melu kogeda. Samas ühest päevast täiesti piisab, nüüd on jälle tükiks ajaks hea olla. Muuhulgas sain kokku ühe finn.no müüjaga, kelle käest skoorisin lainurk objektiivi. Olin juba plaani maha matnud, et sel aastal üldse uut objektiivi hankida õnnestub, sest seda kraami poest uuena osta on ikka päris kallis. Eriti kui töötad Svalbardis ja on madalhooaeg. Aga siis tuli spontaanselt meelde finn.no ja seal juhtumisi oligi just minu kaamerale sobilik objektiiv!

Õhtul käisin veel metsas jooksmas. Metsas, saate aru! :D Milline toit hingele.

Järgmisel päeval lendasin Tromsøsse. Kõik lennud olid ka niii imeilusad. Selge taevas, talvised madala päikese värvid lumistel mägedel kumamas. Kuulasin muusikat (*Mogli-Wanderer), mis tundus seal üleval universumist vastu kõlavat ja nautisin kohalolu.

Tromsøsse jõudsin kell kaks pärastlõunal, aga järgmine lennuk väljus alles järgmisel hommikul kell 6. Plaan oli käia jõusaalis, matkata Fløya tippu ja siis lennujaamas öö veeta. Fløya on see mägi, kuhu viib poolele teele Fjellheiseni kaabelvagun (või kuidas iganes seda kutsutakse). Mul oli see päev maratonikavas vaja pikk jooks teha, seega otsustasin ülesmäge matkata ja alla tulla "rongiga". Kuni kohvikuni läksin mööda Sherpatreppi, see on Nepaalist imporditud sherpade ehitatud, mis muidugi oli paksu lume all. Lund oli tõesti meeletult, õnneks on tegu populaarse matkaga ja tippu oli palju rahvast räätsadega läinud, seega mul oli hea lai rada ette trambitud. Oli täielik tuulevaikus, täiskuu hõbetas lumiseid nõlvu nii eredalt, et isegi pealampi polnud vaja sisse lülitada. Ülesminek võttis umbes 2,5 tundi. Tegin paar pilti, sõin väikse paki krõpsu ja hakkasin alla tagasi minema, sest temperatuur langes kiirelt.

Kohvikus tegin rongini aega parajaks vaarikateega ja salajaste kaasavõetud võileibadega. Mõnus väike matk jälle tehtud. Breivikeidetis elades oli Fløya mul kogu aeg plaanis, aga kuidagi ei jõudnud ära teha. Selle õhtuga võib nüüd küll rahule jääda.

Jõudsin lennujaama enam-vähem viimase bussiga ja magasin laua taga pagasilintide saalis. Väga mugav ei olnud, aga mis teha, kui kõik pikad pingid olid juba võetud. D vanemad olid paanikas kui mu plaanist kuulsid, aga ma keeldusin hotelli minemast nendeks NELJAKS unetunniks. Mingi seikluslikkus võiks ju säilida, ega ma veel päris 70 ei ole.

Hommikune lend Berlevågi oli järjekordselt kõige imelisem üldse. Ma mõtlesin, et neil nii kaugel põhjas on juba polaaröö, aga kogu päev oli suur valge väljas. Sain oma bussi pakkida ja asju otsida ja D vanematega juttu ajada ja ikka veel oli väljas valge. Imelik kohe tundus. Milline luksus nii elada! :D

Mingi maagia on selles polaaröö eelses ajas, kui kogu maailm kumab, eriti kui samal ajal on tuulevaikne. Mulle tundub alati, et ma kuulen maailma olemist, midagi igavikulist on korraga käegakatsutav. Kui muidu peab flow-tunde saavutamiseks vaeva nägema, näiteks tegelema mingi spordiga, mis on mõõdukalt väljakutsuv või mediteerima, siis teatud laiuskraadidest ülalpool viibides ei peagi nagu midagi tegema. Lihtsalt oled. Aga väga intensiivselt Oled.

Oleks hea meelega kauem Berlevågis viibinud, aga buss sai pakitud ja Kirkenesis oli auto identifitseerimiseks aeg kirjas, seega asutasin end järgmisel hommikul minekule. Ma lootsin et ilm on halb ja saan oma esimese kolonnis sõitmise kogemuse, aga sellist õnne kahjuks polnud. D on mulle nii palju kolonnis sõitmisest rääkinud ja see tundub mingi täiesti haigelt ekstreemne katsumus, mida mägede lähedal elavad inimesed peavad vahel igal hommikul ja õhtul töölkäimiseks läbima. Ma esimesel korral kuulasin sama vaimustunult nagu hiinlane, kes näeb esimest korda virmalisi. Minumeelest oleks sellised igapäevaelu kogemused palju ägedam asi, mida "turistina" läbi elada. See on päris elu, mida põhjas inimesed elavad, mitte suu ammuli virmaliste vahtimine. Aga mõni teine kord siis kindlasti satun kolonni ka sõitma...

Jõudsin edukalt Kirkenesse, ilm oli selge, vaikne ja kohutavalt külm. Õhus oli selline niiske külm udu, mingid nõelakujulised jääkristallid hõljusid ringi ja torkisid külma kontideni. Ei julgenud eriti autot seisma jättagi, mine tea, kas käivitub ikka pärast. Kirkenes ise on täpselt nagu Venemaa. Ma pimedas palju ei näinud, aga täpselt selline tunne oli nagu kuskil kauges Ida-Virumaa külas. Juba pimedas ja autost välja tulemata saad aru, et vene vibe on õhus.

Praeguseks on selgunud, et identifitseerimine läks ka edukalt ja mu buss on sobilik saama täieõiguslikuks mustanumbriliseks Svalbardlaseks.

Nüüd ei olnudki muud kui rahulikult Tromsøsse sõita. Olin selleks lausa kolm päeva varunud et saaks teel peatusi ja pilte teha ning nautida täiega meie road-trippi, mis võib olla viimane. Ja õigesti tegin, sest teeolud olid värske lume tõttu aeganõudvad.

Skibotnis mõtlesin alguses, et olen antisotsiaalne ja ei lähe vanu sõpru tervitama, lähen hoopis 20 min eemale teeserva autosse magama. Tüüpiline mina. Õnneks hakkas juhuslikult messengeris Kata rääkima (ta elab Skibotnis) ja asi lõppes sellega, et ma ikkagi sõitsin tagasi ja veetsin öö nende värskes händleritele ostetud mobile house'is, kus oli soe ja hea. Ja muidugi oli nii tore vanu sõpru näha! See on naljakas, kuidas mul oli nii palju õnne sattuda oma esimeseks kelgukoerahooajaks just sinna ning kuidas see osutus nii õigeks kohaks. Praegu olen ma Svalbardis just tänu Tomasele, kes mainis Beritile, et mind kõlbab tööle võtta küll. Milline õnn on tunda nii lahkeid inimesi.

Teel Skibotnisse tegin mitmeid pildistamispause, siin püüdsin 10 sek taimeriajaga autokatusele ronida. Selgus et mul kulubki bussi kautsele ronimiseks täpselt 10 sekundit, aga mitte sajandikkugi vähem, et terav pilt saada.

Hommikul sõitsin Tromsosse, käisin läbi Bringi kontorist (ma ei tea, mis neid töötajaid seal nii õnnelikuks teeb, aga see oli lausa naljakas, kuidas nad säravad seal, ülilahe) ja sõitsin bussi sadamasse. Seal vaadati üle kõik kriipsud-kraapsud kerel (lõpuks vist lihtsalt kirjutati, et neid on palju :D) Kuuti sisse ei vaadatud kordagi. Kohale peaks laev jõudma 26. novembri paiku, aga ma sain isegi tracking numberi nagu väikestel pakkidel, millega oma tibu teekonda jälgida.

Veel üks autojuht parkis samal ajal minu kõrvale ja asus seda vaadet pildistama. Vahetasime mõistvaid naeratusi.

Tromsøs ootas mind tripi väärikaks lõpetuseks veel Scandic Grand hotellis ööbimine. Sain viimaks pesus käia ja jalad seinale visata ning see kõik ei oleks saanud paremal ajal tulla, sest ma olin just parajasti haigeks jäänud. Vedasin end küll poolhaigena linna peale ja ostsin jõuludeks natuke viisakamaid riideid, head kohvi Kaffebønnas ei saanud ka nautimata jätta. Õhtul sain veel paariks tunniks Flo-ga kokku, aga juba see kokkusaamine vajus natuke ära sest palavik hakkas tõusma. Hilisõhtul varusin veel Paraceti ja ninaspreid eesootava lennureisi tarvis ja püüdsin saada nii palju und kui võimalik.

Norwegian viib kõik Tromsøst Longyearbyeni lendavad inimesed kõigepealt Oslosse. Milline mõttetu keskkonnasaastamine, aga pilet on poole odavam, kui SAS-i otselennul, seega andsin minagi oma kaks senti veel soojematesse arktika suvedesse. Magasin mõlemad lennud kuni ärkasin kõrvavalu peale umbes 30 min enne Longyearbyenis maandumist. Kinnise ninaga lendamise rõõmud. Mõtlesin et mu kõrvad plahvatavad, ma olen kuulnud mingeid hirmu-ja õuduslugusid verdjooksvatest kõrvadest. Õnneks nii hullusti ei läinud, sain koju magama ja ärgates kuulsin koerte ulgumist juba jälle sama hästi nagu nädal varem.

Oli ääretult mõnus puhkus, selline hea emotsioon on tagasi mõeldes. Ja kõik mis vaja sai tehtud ka. Ainult et esimesel puhkusejärgsel päeval ei saanud kuni õhtuni voodist üles. Eks ma olin muidugi haige ka, aga aju justkui ei tahtnud uskuda, et kell 11 päeval on põhimõtteliselt pime nagu öö. Just äsja ju oli mandril valge olnud. Longyearbyenis algas 15. novembril päris polaaröö, isegi videvikku pole enam, päike on 6 kraadi allpool horisonti.

***