Kuidas saada rikkaks?

Ootasime tänaõhtuse matka ajaks lumetormi, aga saime hoopis virmalistest rohetava taeva ja erakordselt selgelt säravad tähed. Mõnikord hakkad siin küll mõtlema, kuidas saab üldse keegi kunagi mõelda rahast või lugeda töötunde, kui on võimalus samal ajal sõita koerarakendiga läbi lumise metsa, pea kohal tähistaevas ja virmalised ning ümberringi mäed. Need on hetked, kus ma tunnen ennast maailma rikkaima inimesena. Mitte midagi pole puudu.

Mõni päev on glamuursem kui teine

Mõni päev on aga sõna otseses mõttes sitt. Alates varahommikust, kui eeskotta astudes avastad sitajälgede rea keset põrandat. Kellelgi on vist silmanägemisega probleeme, seda annab ikka mitte märgata, et astud hunniku talla alla ja tatsad mitu tiiru mööda maja ringi.

Paljudel koertel on kõht lahti, nii kulgeb ka ülejäänud päev üsna sitakeskselt. Jumala normaalne on ju oma kallimaga hommikusöögilauas arutada, milline koer kui palju viimati sittunud on. Milline see välja näeb? Kui vedel? Ega verd pole? Kas normaalseid junne on ka?

Romantika!

Ja nii kuni õhtuse matkani, kui koeri valmis pannes katsud kindaga sitast eskimo-hooki ning pühid hetk hilljem sama kindaga nina. Matk tuleb loomulikult kohe peale, pole aega tuppa pesema minna.

Kaks kuud tagasi poleks elusees uskunud, et sellise asjaga on võimalik ära harjuda.

Karmidest koertest

Ma ei tea täpselt, kuidas mujal kennelites koeri kasvatatakse, aga koerad on rääkinud, et mitte just küpsistega. Paar päeva tagasi toodi neli uut koera. Või pigem vana, mõnel juba koonud hallid. Esimene asi, mis silma hakkas oli tuim olek ja ilmselge hirm inimese ees. Tõstad käe, et mütsi kohendada ja koer lömitab maas. Lähened toiduämbriga kulp käes ja koer jookseb kuudi taha peitu.

Kuu aega minu käes olnud koerad on sellega võrreldes nagu otse lasteaia perepäevalt toodud kussutatud-nunnutatud kullakesed. Liputavad sulle laia naeratusega saba ja poevad sülle.

Üks uutest emastest seevastu seisis sõidu algust oodates kogu aja ühes asendis, silmi ka ei julgenud pilgutada.

Kurb, samas tuleb tunnistada, et need lömitajad ja õpitud abitusega tüübid on peaaegu ainsad koerad, keda võib usaldada ilma eesmise ankruta rakendisse seisma. Meie omad lähevad uitama. Tomas ütleb küll, et nad on tugeva iseloomuga ja nendega tuleb väga karm olla, kui nad ees ei seisa, aga ma tunnen, et ma olen väga halb selles “karm” olemises. Kui ma tõmban ta järsult ette tagasi ja annan käskluse, siis see ei ole vist piisavalt karm? Nagu...mida siis tegema peaks? Koera peksma? Ilmselgelt niiviisi paljusid koeri selles maailmas õpetatakse. Kuidas koeri pekstakse? Mismoodi ma löön seda nunnukest, kes tõmbab omal iga päev kolm korda naba paigast, et turiste ringi vedada ja peremehele raha teenida?

Kui ma mõnikord olengi kedagi lahtise käega koonu pihta löönud, nt kui nad kaklevad, siis on vahest nagu piinlik. Õiendad seal selle kaklejaga ära, keerad selja... Kõik teised koerad vaatavad!
Tõsised näod.
Murelikud silmad.
Hukkamõist ja hirm ühes pilgus.

Me oleme siin kõik koos selles samas jamas, rügame lumes, külmetame ja jookseme end võhmale külg külje kõrval. Ja siis ma peaksin nendega karm olema...?


Sellistega saab üldse karm olla?

Eelmisest elust

Selline nägi meie tuba välja täna hommikul, pärast seda kui Dima lumepuhuriga parklast lund koristas. Eestis olles oleks see mind natuke närvi ajanud. Siin võtsin oma villase kampsuni ja läksin koeri valmis panema. Pärast tegeleb.

Olen viimasel ajal hakanud aru saama, kui teistmoodi mõtteid ma siin olles mõtlen. Paljud asjad, mis varem olid olulised ja mille ümber ma oma päevaplaani üles ehitasin, tunduvad siin kõige tühisemad üldse. Eesti elu tundub nagu mingi teine elu, nagu vaataks kõrvalt teist inimest. Näiteks ükspäev poes kassajärjekorras seistes libises pilk ajakirjadele. Eelmise elu mina justkui mäletaks, et vanasti sai ikka vahel mõnda loetud, näiteks mingeid tervisliku toitumise ja trenni omi. Kuidagi motiveeriv oli, isegi kui mingit uut infot ei saanud. Praegu ma ei suuda isegi ette kujutada kui igav mul peaks olema, et ma viitsiks lugeda “10 nippi kaalualanduseks” vms. Samamoodi tunduvad nii paljud muud asjad tühised. Instagrami tibinate jõusaalipildid...food prep...mingi jaur enesearmastuse ümber. Blogipostitused uuel aastal kaalualandamisest... Nii sügavalt tühine tõmblemine tundub.

Ärge saage valesti aru, ma ei arva, et kõik inimesed peaksid kuskil kurguni lumes koeri karjatama. Väärtused ongi erinevad ja kui kedagi teeb mingil eluperioodil õnnelikuks et tal on järgmised 8 toidukorda karpides ootamas, siis nii ongi hea. Ma olin ise alles hiljuti üks selline. Nüüd, pärast kaks kuud koerte ja mägede vahel elamist  ei saa ma aga üldse aru, kuidas ma elasin nii tühja ja mõttetut elu. Sipelda trennis ja mõelda palju see kaloreid kulutas, et seejärel mõelda palju ja mida süüa, et trennist midagi sporditaolist välja pigistada ja vägisi elule mingi siht välja mõelda. Totrus!

Praegu on selles suhtes hea lihtne, et ma tegelen sooja hoidmisega, kui on külm, magamisega kui ma olen väsinud, probleemidega siis, kui neid on ja söömisega selleks, et kõigeks eelnevaks energiat oleks. Reaalsete asjadega. Paljud tegemised sõltuvad ilmast ja see tundub nii normaalne. Mu ümber on loomad ja ilus loodus - päris väärtused. Jäävad asjad. Mitte mingi inimeste loodud illusioon sellest, kuidas “peab” elama.

Võimalik ka muidugi, et on juhtunud selline ime, et ma hakkan suureks kasvama.

Lumi

Eile oli nii vahva päev et ei jõudnudki blogida. Värske lumega on siin alati selline tunne et sipled ühe koha peal ega saa ealeski midagi tehtud, sama hästi võiks maha istuda ja oodata kuni lumi sadamise ära lõpetab. Tegelikult muidugi tasapisi saab tehtud, lihtsalt aega läheb kole kaua. Eile õhtuse tripi ajal langes järjekordselt kokku mitu takistavat faktorit, mille peale õhtune giid lihtsalt grupi ees maha istus ja nutma hakkas.

Tuleb tunnistada, et ma saan temast natuke aru, ehkki viimasel ajal olen ma õppinud asju eriti rahulikult võtma. Mingi suvaline matk ju, mis ikka mu elus muutub kui see p*** läheb. Harilikult ei lähe ka nii hullusti, et keegi väga vihane oleks. Võtsin poole pealt matka juhtimise üle ja saatsime teise giidi koju puhkama. Sain kohe alguses aru, mis inimese nii endast välja ajas. Püha issa ristike, kus olid alles kelgukoerad!:D Mingile pensionärile parajad jalutada, head tuimad tükid, tuiavad maad nuuskides ja teevad peatusi, et kõhuli lumme visata või naabrit kõrvast näksata. Suure motiveerimise ja ergutamisega sain terake tähelepanu endale, et vähemalt teosammul see matk lõpuni teha.

Sven oli sel ajal mootorsaaniga meil juba pool matka kaasa sõitnud, abiks ikka kui on keegi, kes grupi järelt giide ja vigaseid koeri kokku korjab.

Kui koju jõudsin küsis Sven laia irvega: “Noh kuidas läks?”
Vastuseks jõin õueriietes uksel seistes ära liitri vett...

Laatsaret

Meil on siin praegu paras santlaager. Kõigepealt tekkis Tryggil verine kõhulahtisus. Tegelik probleem oli olemas ilmselt algusest peale, sest kui nüüd tagantjärele meenutada, olid need tiimid, kus jooksis Trygg iga päev aeglasemad. Ilmselgelt tegeles ta jooksmise asemel juba kuu aega s******ega ja pidurdas kogu tiimi. Väga hull seisund muidugi olla ei saanud, sest kuudi ümbert leidsime ikka normaalseid junne. Kahtlustame stressi ja manustame probiootikume. Kahjuks on aga sellega üks hea tõmbaja rivist väljas.

Sellega koeraikaldus veel ei lõppenud. Laenasin Stella üheks sõiduks Jim Ovele. Jooksma ta igatahes ei jõudnud, sest juba enne starti hüppasid kõik teised neli koera rakendis talle kallale ja tirisid igaüks ise suunas, nii et vaene Stella karjus veel mitu minutit pärast seda kui ta kätte olin saanud. Tulemuseks korralikud haavad jalal ja purukskistud kõrvake. Muidugi naudib nüüd laatsareti elu ja meil on veel üks koer puudu.

Siis otsustas Luna, et ega tema kehvem pole ja proovib ka naabriga tüli norida. Hetk hiljem oli jalalt 5cm nahka puudu. Seisab.

Samal ajal on meil käsil kõrghooaeg ja mõnikord toimub kolm matka päevas ning kasutuses on kõik koerad. Iga hing on väga väärtuslik, kasvõi selleks, et mõnele väsinumale puhkepäevi anda. Aga pole midagi parata, asju ikka juhtub. Loodetavasti saab see kiire aeg varsti läbi. Äge on see, et kui alguses oli üks jooks päevas koertele silmnähtav koormus, siis nüüd on kaks korda päevas täiesti jõukohane, ootavad silmad säramas. Korralikult lihast on ka peale kasvatatud. Õnneks on meil ilmadega praegu tohutult vedanud. Kui kolm trippi päevas oleks sula ja raske lumega ajale sattunud, oleks pooled koerad vist lihtsalt maha istunud. Praegu on stabiilne -10-20 ja rajad ideaalses korras. Pealegi on koerad külma ilmaga alati paremas töömeeleolus.

Taevast

Tegime vana-aasta õhtul kiire lõkke. Mäed olid täiskuust hõbedased ja taevas selge ja ma mõtlesin et see on ebareaalne kui palju langevaid tähti ma siin näinud olen. Mõni õhtu tekib juba kerge kahtlus, ega kuskil rakette ei lasta või mingi looduskatastroof tulemas pole. Täiesti uskumatu näeb välja kui silm selliste asjadega harjunud pole. Eestis olen vahel harva näinud väikest triipu hetkeks ja mõelnud et äkki oli mingi viirastus. Siin põlevad nad mõnikord reaalselt suure leegiga, täpselt nagu kustuma hakkavad raketid...