Mõni päev on glamuursem kui teine

Mõni päev on aga sõna otseses mõttes sitt. Alates varahommikust, kui eeskotta astudes avastad sitajälgede rea keset põrandat. Kellelgi on vist silmanägemisega probleeme, seda annab ikka mitte märgata, et astud hunniku talla alla ja tatsad mitu tiiru mööda maja ringi.

Paljudel koertel on kõht lahti, nii kulgeb ka ülejäänud päev üsna sitakeskselt. Jumala normaalne on ju oma kallimaga hommikusöögilauas arutada, milline koer kui palju viimati sittunud on. Milline see välja näeb? Kui vedel? Ega verd pole? Kas normaalseid junne on ka?

Romantika!

Ja nii kuni õhtuse matkani, kui koeri valmis pannes katsud kindaga sitast eskimo-hooki ning pühid hetk hilljem sama kindaga nina. Matk tuleb loomulikult kohe peale, pole aega tuppa pesema minna.

Kaks kuud tagasi poleks elusees uskunud, et sellise asjaga on võimalik ära harjuda.