Üks rahulik detsembrilaupäev

Vannitoaselfi Svalbardi moodi. Ma aeg-ajalt satun enne välja minekut vannitoast midagi võtma ja olen iga kord peeglisse vaadates šokeeritud - mis tulnukas see selline on? :D

Laupäeva hommikul käisime kõigepealt koeri sõitmas. Tubli 20km seekord ja tupsukesed kestavad järjest paremini. Eriti ilus ilm oli, kuuvalgus üle mägede, kõik seal kaugemal tundub nii avar ja kutsuv. 

Pildile see muidugi väga jääda ei tahtnud, eriti liikumise pealt.

Pärast koeri käisime tiiru jõululaadal. Ega seal midagi üllatavat ei olnud, ikka samad seebid, puust kuumaalused ja kootud sokid nagu ikka igal laadal igal pool. Svalbardil on need lihtsalt jääkarutemaatikaga.

Õhtul lootsin virmalisi pildistada ja tegin saaniga paarikümne kilomeetrise tiiru. Paraku hakkas hoopis lund sadama ja virmalistest polnud mingit märki. Aga saaniga sõita on niisama ka äge! Selline ülim vabaduse tunne! Ma olen siin viimasel ajal tegelenud päevikupidamisega/journalingiga (https://www.theshimmeringsoul.com/), ning mõtisklenud kirjalikult oma sisemise lapse vajadustest jms. Ja üks päeviku küsimustest oli: "Milliseid neist tegevustest, mida lapsena nautisin, saaksin ma ka praegu teha?" Mootorsaaniga ringi sõitmine on igatahes väga lähedal sellele tundele, mis mul lapsena oli jalgrattaga sõites! Äge, et olen ühe sellise lapseliku rõõmu allika jälle üles leidnud:)

Kuuvalged päevad

 Sel kuul sattus täiskuu aeg selgele perioodile ja see teeb elu kohe palju ilusamaks. Eile, kui satelliidijaamas need pildid tegin ei olnud isegi täiskuu, aga vaadake, kui palju valgust! Isegi teisel pool fjordi on mägesid näha, see on umbes 35km kaugusel.

Vaade lennuväljale, kell on 9:30 hommikul

Ühe satelliidi sees on väike konverentsiruum pinkide ja lavaga.

Kuu ja mäed üle fjordi. Reaalsuses tundub silmale muidugi natuke pimedam, aga ma ei viitsinud fotot töödelda.

Õhtul käisin saaniga väiksel tiirul. Mul ei ole praegu relva, nii et väga kaugele ei julge minna ainult signaalpüstoliga, seega tiirutasin Adventdalenis ja seisma jäin ainult selle pildi tarbeks :D

Iphone 11 halb ööfoto kvaliteet:(  Järgmine kord võtan kaamera välja

Õppesõit lumetormis

 Nagu mainitud käin ma korra päevas 500m kõrgusel satelliidijaamas kolme satelliiti lumest puhastamas. Enamasti läheb sellele tunnike-kaks ja ehkki mul on alati kaasas varuriided, snäkk, labidas ja muud jutud pole neid siiani kordagi vaja läinud. Täna olin kuidagi eriti unine ja ei võtnud oma tavapärast varutusekotti isegi kaasa, vaid mõtlesin vana hea "käin kiirelt ära" mõtte ja istusin autosse. 

Ma peaks olema juba õppinud, et selline mõte ei tõota head ja ükskõik kui lihtsad on ilmaolud all linnas, tasub mägedesse lugupidavalt suhtuda. :D

Tee mäkke pole tegelikult pikk, viis kilomeetrit ehk ainult, aga teatud kõrgusel keerutab tuul tihti lund nii palju kokku, et nähtavus ja sõiduolud muutuvad väga kiirelt VÄGA halvaks. Lülitasin raadio linnas tööle, kogu tee kuni mägitee alguseni kuulsin lakkamatut teadete vahetamist kuidas teeolud on halvad ja tuleb olla väga ettevaatlik. Oli raske uskuda, sest linnas puhus kerge tuul ja ainult natukene sadas lund. Jõuan siis tõkkepuuni, mille taga peab enda teel olekust üleval platool olevale jaamale teada andma. Manitseti mindki ettevaatlikult sõitma ja hoiatati vastutuleva auto eest. Mul oli ikka veel suhtumine, et no kui hull see ikka olla saab, vaikselt sõidan üles. 

Khm!

Tõkkepuu avanes enam-vähem maapealsesse põrgusse :D Ainult et lume ja viiemeetrise nähtavusega. Nägin oma silmaga, et lumesaha tagatuled keerasid just viimasest kurvist üles platoole, seega ta oli 10 min tagasi mu ees tee puhtaks lükanud, aga teeolude järgi küll aru ei saanud, et seal üldse midagi puhastatud oleks, sest juba olid suured lumevallid risti üle tee. Nähtavus võimaldas hädavaevu näha ühte-kahte helkurribaga lumeposti teeservas, teed ennast näha ei olnud, lumi ja tuul peitsid selle kenasti ära. Väga veider on nii sõita, lihtsalt poste usaldades ja samal ajal mingitki kiirust üleval hoides, et mäest ikka üles ka saaks. Ma ju tean, et see tee on piisavalt lai, ma olen ise seal teistest autodest mööda sõitnud, aga ikka tekkis tunne, et olen juba kuskile kraavi vajumas. Mõne aja pärast hakkab aju sellistes oludes streikima ja veenma et ma peaksin sõitma hoopis teisel pool helkurposte. Sest siinpool pole teed! Mine teisele poole! Aga teisel pool on 300m vabalangemist. Täiesti ulme, ma olen kuulnud lugusid, kuidas inimesed ajavad segamini samal pool teed seisvad postid vastaspoole omadega ja arvavad korraga, et peavad postide vahelt sõitma ning muidugi keeravad teelt välja. Kuni tänase päevani ei ole ma neist lugudest eriti aru saanud :D

Sain kuidagimoodi üles, olgu taevas tänatud neliveo eest! Esimese satelliidi juures vaatasin et kojamehed hakkavad vist ära jäätuma, panin külma õhu autos puhuma ja läksin välja et klaas puhtaks kraapida. Ma ei olnud väljas vist 15 sekunditki, kui külmetasin oma vasaku silmamuna nii ära, et pidin autosse tagasi põgenema ja suusaprillid välja otsima. Hea et ma vähemalt need kaasa taipasin võtta. Satelliidid olid õnneks puhtad aga ega sellise ilmaga poleks ka köiega vehkimisest midagi välja tulnud.

Natuke jamasin enne alla minekut veel selle esiklaasiga, sest külm õhk hoidis küll ära klaasi väljastpoolt külmumise, aga seest hakkas uduseks kiskuma. Ei tunne seda autot veel nii hästi ja ei tahaks lõpetada samas olukorras, mis Tromsøs, kui ma veel polnud kuulnud, et jäätuvate kojameeste vastu aitab külm õhk :D (https://otsetee.blogspot.com/2018/03/jaatunud-kojamehed.html)

Alla sain ka ilma teelt välja sõitmata, aga isegi neliveoga vingerdas auto teel kui lumevaaludest üle sõitsin. Reaalselt värisesin seal roolis, endal nina vastu esiklaasi :D Ma saan aru, et seal pole tegelikult midagi väriseda, sest juhul kui ma kuhugi kinni jääks, on mul raadio ja ilmselt ei peaks ma viit minutitki ootama enne kui keegi mu välja tõmbaks, aga adrenaliin oli ikka üleval. Ja ma tean, et teeolud ei saanud olla maailma kõige hullemad, sest mitte iga kord ei saa nad omal käel sinna üles sõidetud, vaid lumesahk sõidab kaks kõrgemat kurvi autodel ees. Nagu mini-kolonn vms. Nii et ilmselt oli see ainult treeningsõit eesootavateks lumetormideks... 

Kolonnis üle mägede sõitmine on asi, mida ma ise siiani teinud ei ole, aga mandril on kohti, kus väga tihti talvisel ajal niimoodi mägiteel sõidetaksegi. Kindlad kellaajad on, millal kõik koos lumesaha järel starditakse. Kui esimest korda sellest kuulsin, ei saanud ma lihtsalt aru, kuidas saab olla nii halb nähtavus?! Seda on võimatu ette kujutada või selgitada, kui hullu segadusse aju satub olukorras, kui kogu vaateväli on lund täis, sa ei näe hetketi mitte midagi ja siis jälle päris vabalt 20m ning ei saa aru, kas liigud alla või üles, kiirusest rääkimata. Kõigele lisaks ei olnud näiteks tänase juhtumi puhul isegi tegu mingi erilise tormiga - tuult oli ilmateate järgi 15m/s. 

Eks ma siis edaspidi võtan seda hoiatusena, kui taban end mõtlemast "käin kiirelt ära"-mõtet... Ilmselt on kuskil halb ilm või midagi.

Riietumisest arktikas

Aitasin paar päeva tagasi ühel töökaaslasel koeri sõita ja et see oli tal selle hooaja esimene kord lumel treenida, siis kurtis ta kuidas siit-sealt külmetab, suusaprillid on puudu, nuga kadunud jms. Et rutiinid pole veel paigas. See "riietumisrutiin" on tegelikult üks üldlevinud harjumus, mis aga turistidele alati veider tundub. Nii et ma mõtlesin et kirjutan sellest natuke.

Nimelt igal üleminekuhooajal kulub paar matka kuni nädal, et leida riided ja varustus, mis on mugav, soe, kerge, ei aja higistama.... etc. Vastavalt sellele, millega parasjagu tegeled. Näiteks jalgsimatkaks liustikukoopasse on mul seljas kaks kihti pikka sooja pesu, kampsun ning koorikjope-ja püksid. Millised soojapesukihid ja kampsun ei ole loomulikult mingi juhuslik asi, vaid hoolikalt testitud ja mitme katse ja eksituse (loe: ligumärjaks higistamise ja külmumise) läbi välja selgitatud. Ning kui see "set" riideid on oma tee minu selle hooaja garderoobi leidnud, ei vaheta ma neid väärtuslikke elemente hooaja jooksul peaaegu kunagi. Pesen muidugi, tõsi küll. 

Sama kehtib ka muu varustuse kohta. Kõik on hoolikalt optimeeritud ja tagab mugava olemise ka kõige hullemates oludes. Näiteks on mu matka-raudvaras neopreenist mask ja väike joogitermos, mis seljakoti rihma küljes ripub. Alati samad aluskihi-kindad. Spetsiaalselt matkamisele pühendatud villased sokid, mida ma muuks trööpamiseks ei kasuta. Alati sama teleskoop-matkakepp. Ning sellist asja naljalt ei juhtu, et ma mõnel suvalisel kolmapäeval äkki jätan termose maha ja võtan veepudeli. Nii tekib kohe risk ebamugavaks matkaks ja võimalus, et tähelepanuressurss kulub janusele olekule või külmetamisele ja väike rutiinne matk liustikukoopasse on päeva lõpuks kümme korda väsitavam ja seda ma ei taha. Rutiinid tagavad mulle mugava matka, ma tean et ei külmeta, asjad funktsioneerivad nagu peab ja toimivad koos. Ja kui te arvate, et mina olen ebaharilik kontrollifriik, siis võin kinnitada, et kõik giidid ja musherid teevad sedasama nagu mingit kirjutamata reeglit järgides. Täiesti tavaline on sügisel kuulda: "Ma pole oma talvisele "set'ile" veel üle läinud." :D 

Kui on soojem, siis mul see rutiin nii kivisse raiutud pole, aga alates mingi... -10 kraadist kindlasti.

Tundub normaalne, aga samas natuke veider ka. Vähemalt turistid on üllatunud sellest kuuldes. Tsivilisatsioonis ju vahetatakse riideid suisa lõbu pärast, mitte funktsioonist lähtuvalt! 

Kuidas trenni tegemise eest palka saada?

Ühel esmaspäeval sain kauaoodatud teate, et tööd ehitusfirmas rohkem pole, aga kui midagi tekib, siis helistatakse. Läksin koju väikse plaaniga nüüd oma polaarööks plaanitud asju tegema hakata ja eriti ei jõudnud veel mõelda, et olengi jälle töötu. Giidifirmasse andsin teada, et olen 100% olemas, aga ega sealgi eriti miskit toimu. Mu esialgne plaan oli lihtsalt teisipäeval poole lõunani magada ja siis vaatama hakata, mis saab või ei saa.

Teisipäeva hommikul kell 8 äratas mind giidifirma manageri telefonikõne. "Poole tunni pärast oleks vaja 7 inimesega jääkoopasse minna, äkki viitsid? Seitsmele kliendile ei tahaks ära öelda." 

Niipalju siis magamisest. Tormasin sinna koopa poole, grupp oli äärmiselt tore ja kõigega rahul. 

Pärastlõunal koju jõudes sain uue telefonikõne. "Satelliidijaamas oleks vaja lund eemaldada, paar tundi päevas, iga päev, võimalik et kuni lumehooaja lõpuni."

!!! Jaa! See lumetöö on ideaalne lihtsalt! Mul ei ole vaja kusagil teatud arv tunde täis tiksuda, vaid ma teen oma vajalikud satelliidid puhtaks ja lähen koju. Samas saan ka matku juhtida ning koos giiditööga annavad need mõned lumetöötunnid päevas ka piisavalt okei sissetuleku et madalhooaeg siin üle elada. Samas on mul rohkem vaba aega, millest ma olen natuke puudust tundnud. Selles suhtes et raha on tore asi küll, aga ma valin igal juhul töö, mis mulle meeldib ja veidi rohkem vaba aega, selle asemel et rabada nagu hull mingi nõmeda asja ja suurema sissetuleku pärast. Muidugi eriti hea on, kui saab kõike - piisavalt suure palganumbri, vaba aja ja meeldiva töö! :D

Niipalju siis töötu olemisest ja polaaröö-asjade tegemisest... 

Milles see lumepuhastus siis seisneb? Siin on suur satelliidijaam, Svalsat, kus on ligi 100 satelliiti. https://en.wikipedia.org/wiki/Svalbard_Satellite_Station

Nende kuplite pealt tuleb kupli keskele kinnitatud köie abil lund eemaldada, sest väidetavalt halvendab lumi signaali. Satelliidid on väga erinevad, mõni on 5m, teine 20m kõrge. Minu ülesandeks ongi seal köiega vibutada ja võimalikult palju lund alla saada. Nagu minilaviinide esile kutsumine, väga lahe ja päris hea trenn. Pulss on ikka kogu päeva üleval nii et hiljem enam trenni pärast pead vaevama ei pea.

Trennidega ongi viimasel ajal selline lugu, et treeningust rohkem energiat kulub mul kogu päev muretsemisele, mis trenni ma täna tegema peaks ja mõtlemisele, kuidas ma ei viitsi seda teha(aga peab ju)(sest mul on mingi vana harjumus mõelda, et muidu ma lähen paksuks). Nii et ma olen väga rahul, kui on rohkem lund ja ma saan täiesti arvestatava füüsilise aktiivsuse töölt kätte. Sama lugu matkadega. Tore ju kui "trenni" tegemise eest palka saab.

Jõusaalis on nii keeruline käia tänapäeval, et see on täiesti ära vajunud. Nad lasevad 12 tk korraga sisse, aga kuna pole mingit broneerimissüsteemi, siis peab elavas järjekorras ootama, kuni keegi jõusaalist välja tuleb. Mis tähendab, et trenni mineku, ootamise ja treenimisega võib kuluda 3 tundi... Pealegi ei ole siin väikelinnas jõusaalis käimine ikka see, mis ta varem Tallinnas oli. Ma ei teadnud aastaid, et ma olen nii väliselt motiveeritud oma trennidega. Endale ikka tundus, et käin trennis, sest mul on kujunenud hea harjumus seda teha ja ma teen seda ainult sisemistel põhjustel ja et mulle meeldib. Sittagi! 

Alles praegu saan aru, et ma olen trennis käinud täiesti jaburatel välistel põhjustel: 

-seltskonna pärast; 

-selleks, et ilusaid trenniriideid kanda ja end peeglist vahtida; 

-et olla heas (visuaalses) vormis mingiks võistluseks või ürituseks; 

-et kaalus alla võtta ja riided seljas normaalsed välja näeksid; 

-et treenida võistluseks; 

-et parandada oma sooritust ja olla kellestki parem/võimekam; 

-et keegi kiidaks mind hea soorituse eest

-Rühmatrennides käisin selleks, et keegi teine veaks mind raskest treeningust läbi neil päevadel kui ma ise ei viitsi. 

Null sisemist põhjust ühesõnaga! Ma ei tee trenni selleks, et ennast hästi tunda, sest ma olen niigi piisavalt aktiivne ja trennist saadav enesetunde muutus on ähmane. Ma ei tee seda selleks et tervem olla või terve püsida. Saan aru küll, et peaks, aga reaalselt ma arvan et selleks peaks surm silme ees olema kui ma ainult tervise nimel trenni teeks. Ja siis ma ka pigem vahetaks tööd või teeks muu elustiilimuutuse. Mu ainus motivatsioonikübe on lootus, et me kolime siit kunagi ära ja ma ei taha olla liiga kole, et mujal elada. 

Svalbardil on kõigil absoluutselt täiesti suva kuidas keegi välja näeb. Kõigi nende riidekihtide alt ei näe keegi iial su kõhulihaseid ega triitsepsit. Tagumik võib tselluliiditada, sest matkapükste all on alati vähemalt üks kiht villapesu. Jõusaal nagu ma mainisin on väike ja igav ning seltskond kellega end võrrelda puudub sest võistlused puuduvad. Ja millegipärast ei pakugi võrdlemine enam üleüldse huvi, kuna ma olen hakanud arvama, et ma olen täiesti normaalne. Ma ei tea miks, aga ma ei näe isegi enam neid motiveerivaid vigu oma keha juures, mis mind varem trenni tegema panid. Kõik on okei. 

Poleks arvanud, et ma jõuan sinna punkti, kus ma olen kõigega rahul ja siiski ei ole sellega rahul. Võimalik, et asi on selles, et ma olen saanud kanda juba viimased 1,5 a AINULT neid riideid, milles ma end mugavalt ja ägedana tunnen. Võimalik, et selles on mingi seos rahulolutundega. Kes oleks osanud arvata eksole... 

Aga samas on kuklas ikka see igapäevane muretsemine, et "peaks" trenni ära tegema. Ma ei tea enam miks peaks, aga no..."peaks"... :D Võimalik, et ma lähen ja teen nüüd ühe trenni allkorrusel.

Liivatormist ja polaaröös mõtlemisest

Vahepeal oli siin jõhker liivatorm, ikka pea kaks nädalat puhus ja keerutas Adventdalenist jõemuda taevasse. Sügiseti on sellised liivatormid siin tavalised asjad, ehkki Norra riigitelevisioon tegi mingi paanikat külvava uudisnupukese, justkui liivatorm nii kaugel põhjas oleks ebaloomulik. Sugugi mitte! Tegelikult on see pea igas turistide infovoldikus kirjas ja midagi imestada ka ju pole, et kõrbes liivatorme esineb.

Mis ei tähenda, et see mingi meeldiv asi oleks... Ma õnneks pidin ainult ühel tormipäeval Adventdalenis tööd tegema - puurisime lumevaiu teeservadesse. See torm on ikka selline, et astud autost pooleks minutiks välja, kapuuts ninani ja buff silmini, aga ikka krigiseb pärast liiv hamba all ja kõik muud pilud ka tolmu täis. Mõni käis lausa tolmumaskiga õues ringi. Ma nii ekstreemseks ei läinud, et maski kannaks, passisin lihtsalt rohkem kodus ja kaks rehvi vedamise trenni, mis oleks pidanud õues olema, asendasin jooksulindil liikumisega.

Mu värskelt pestud auto näeb lihtsalt kohutav välja! Masendav, isegi kui mudas ei sõida, lendab muda tuulega auto külge.

Pidime mõned vaiad ka üles satelliidijaama viima ja seal oli liiva asemel puhas lumetorm. 32m/s aga siiski oluliselt meeldivam töö-ilm.

Tunne on täitsa talvine juba. Karge, pime, kergelt lumekirmene. Just rääksime D-ga, et see on tore, et pimedaks läheb, siis ei pea kogu päeva üles ärkama. Tegelikult muidugi ärkad ja käid tööl jne, aga samas nagu ei ärka ka... Pimedusega on selline turvaline, varjuline, privaatne ja rahulik tunne. Ja kui kuskil on juhtumisi plekk, siis pole sellest hullu. (Okei, Svalbardil pole nagunii hullu, aga pimedas on eriti suva.) Lisaks on mu aju ka vist viimaks ära harjunud, sest eelmisel aastal kujutasin ma automaatselt järgmisele päevale mõeldes ette, et on valge. Nüüd enam ei ole - kui mingit tegevust plaanin, siis mõtete taustal on ikka realistlikult pime. See on hea. Natuke nagu siis kui kõneled igapäevaselt võõrkeeles ja avastad ühel päeval, et ka mõtled selles keeles. Tunduvalt kergem on elada. No vot, ma vist olen hakanud polaaröös mõtlema.

 

Liustikukoopas ja rehvi vedamas

Möödunud pühapäeval loojus siin sel aastal viimast korda päike ja sobivalt oli samal päeval jääkoopa matk, kuhu ma assisteeriva giidina kaasa läksin. Matkasime koos toreda Poola paariga, kes olid küll üliaeglased, aga tundusid liustikul uudistamist sellevõrra rohkem nautivat. Need värvid taevas olid ka muidugi imelised! Endalgi oli tunne, et tahaks iga sekund pilte teha. Suht tegingi, kauaks seda valgust ikka veel on :D

Sel aastal on meie jääkoopahooaeg hiline, sest tavapärane koobas Larsbreenil on kehvasti ligipääsetav ja kohati lausa ikka veel põhjast märg. Seega oleme pidanud midagi muud leiutama ning jalutanud ringi naaberliustiku, Longyearbreeni sulaveekanalites. Need pole küll pealt suletud nagu koobas ega ka mitte 15m sügavad nagu koobas, aga põnevad siiski, eriti inimestele, kes pole kunagi sellisel liustikul käinud. Loodame, et viimaste päevade külmad ilmad on õige koopa siiski kasutuskõlblikuks muutnud ning järgmisel nädalal saame seda kasutada. 

Samas on olnud äge mõningaid täiesti uusi koopaid avastada. Veidi kõrgemal mäenõlval on suviti mõned minikanjonid ja väikesed kosed, mis neid kanjoneid uuristavad ja meie õnneks on need sel aastal imelisteks koobasteks jäätunud. Kui liustikukoopad on nagu sulaveekanalidki tavaliselt triibulise ja suuremas osas läbipaistmatu jääga, siis need jäätunud "ojad" on paljudes kohtades täiesti selged ja läbipaistvad. Vahel on peaaegu meetri sügavusele seina sisse näha. Lisaks igasugu mullid, erinevad kivimid, erinev jää struktuur. Nagu need klaasist puhutud vidinad, mille sees on ilusad mullid või loomad :D No imeline lihtsalt, isegi giididele! 

Päevasel ajal kui valgus läbi paistab, näib jää sinisena

Õhtupoole on head pilti keerulisem saada, kui just kaamerat ja statiivi vedada ei viitsi

Kujutage nüüd seda ette koopa laeaugust paistvate virmalistega!

Nybyen. Siit algab liustikumatk

Esimene tõus võetud liustiku suunas ja vaade linnale

Kuldses kumas on kõrgeim tipp Nordenskioldtoppen. Oi kuidas oleks tahtnud sel hetkel seal tipus olla!

Oli enam-vähem viimane päev, kui lumikate veel puudus ning sai vaadelda päikese toimel tekkinud "sun cups'e" ning seda kuidas need praeguseks liustikult alla puhuva tuule mõjul pikaks merepõhjamustriks on venitatud

Niimoodi võib see mägi veel meeldimagi hakata!

Sulaveekanalis

Järgmine päev pärast tööd juhtisin seda matka üksinda ning leidsime veel ühe uue koopa. Põnev et siin kõik nii palju muutub ja samad rajadki on aasta-aastalt erinevad. Muus osas oli suhteliselt tuim tampimine kuni koopani, sest väljas oli juhtumisi 16m/s tuul, tajutav temperatuur -23 ja pimedas eriti midagi näha polnud kui ainult silme ees ringilendavat tuisku. Koopas oli selles suhtes hea, et ei puhunud. Läbi kerge tuisu nägime ka päris aktiivseid virmalisi otse pea kohal.

Giiditööst vabadel õhtutel olen kergelt madala pulsiga kummi vedanud. Tunnen et madala ühtlase pulsiga tiksumisest on mu südamel puudus ning kuna ma joosta siinseid asfaldiringe ei suuda, aga rehvivedu tundub palju mõtestatum tegevus, siis seda ma ka teen. Mine tea, mis kevad toob, äkki saab kelgu ja suuskadega midagi ette võtta..