10 aastat hiljem

Viimasel ajal olen ma täiskohaga töötu olnud. On olnud huvitav ja rikastav aeg. Rikastav muidugi mentaalselt, aga asi seegi. Tore on vahel teha lihtsaid ja juhuslikke töid, kohtuda inimestega, kellega muidu kokku ei puutuks ja mõelda selle kõige tulemusena teistsuguseid mõtteid. Pealegi vähem raha  - vähem tarbimist - väiksem ökoloogiline jalajälg. Võit igal juhul. Selline see köietöö kord juba on, kõrghooajal annad tehastes igapäevaselt oma tegevusega kaks senti kliimamuutuste toetuseks ja vihmastel päevadel saad meeldiva võimaluse saastamise ja tarbimise osas madalamat profiili hoida.

Rääkides inimestest, siis kohtasin ma ühel päeval kümne aasta tagust iseennast! Nunnu väike tüdruk, õpib geenitehnoloogiat, aga kaalub veterinaariat (ma õppisin veterinaariat, aga kaalusin geenitehnoloogiat). Ei usu, et valitud eriala on õige ega tea üldse, mis on see õige asi, mida eluga teha. Ja uuele erialale õppima minna ei tahaks, sest selle lõpetades on ta 27 ja selleks ajaks peaks juba eluga järjel olema. Järjel?! Mis müütiline seisund see olema peaks? Ütlesin talle, et kõige tähtsam on olla hetkes õnnelik sellega, mida sa parajasti teed, aga ma ei usu, et ta aru sai. Sest elu kord juba elatakse eestpoolt tahapoole aga mõistetakse tagantpoolt ettepoole.

Mina igatahes mõtlesin 20-selt sõna-sõnalt neid samu asju! Mäletan, et unistasime ühe sõbrannaga, kui hea oleks selles "eluraamatus" paar peatükki ette lugeda, et teaks, kuidas oleks õige toimida. Isegi kirja panin, mida tahan 30. eluaastaks saavutada.  Nüüd 10 aastat hiljem lugesin oma märkmed üle. Ja külmajudinad jooksid üle selja, sest kui minuga sellised asjad tõepoolest juhtunud oleks, oleksin ma küll omadega suures jamas!

Ebanormaalne, kuidas inimestel läheb nii hirmus kaua aega, et elama õppida. Et aru saada, kuidas oma mõtteid veidigi kontrollida ja mitte muretseda asjade pärast, mida parasjagu ei ole. Sest kõik õnneks vajalik on tõepoolest kogu aeg olemas. Ma olen tänulik, et mul on olnud piisavalt oidu mitte jahtida kellegi teise unistusi ja asju, mida ühiskond peab normaalseks. Mul pole sellest 10 aastat tagasi koostatud nimekirjast enamikku, aga ma arvan, et just seetõttu olen enda arvates vägagi "järjel". Ja see järg ei ole midagi käega katsutavat, vaid meeleseisund, kindlustunne, et ma saan iseendaga igas olukorras hakkama. Kui ma saaks kümne aasta tagusele iseendale midagi öelda, üllataksin ma teda faktiga, et kõige kummalisemal kombel tunned sa suurimat rõõmu sellest, et sul mõningaid asju ei ole! Näiteks lapsi ja pangalaenu koos kohustusega iga kuu piisavalt raha teenida ja kuskil paikselt elada. See on minu jaoks imeline, kui selliseid asju ei ole!

Ilmselt poleks ma selle arusaamiseni jõudnud kui poleks veetnud 11 kuud ajateenistuses. Tuleb ikka kasuks vahepeal pilt nö "puhtaks lüüa", elada oludes, kus sul ei ole suurt midagi ja kus keskkond ei soodusta mingil viisil õnnelik olemist ja kust ei saa minema jalutada. Sellises situatsioonis õpid kõigest, mis sul on, parimat välja pigistama. Rutiin ja füüsiline koormus on võluväega iseendani jõudmise töövahendid.

Praegu pole minu jaoks ronimise kõrval midagi toredamat tundest, mis valdab teise riiki kolides. Parim vabadusetunne üldse! Tahaks vähemalt kümmekond aastat veeta reisides ja mõne kuu kaupa erinevates riikides elades. Ja sellest kirjutades! Ma arvan, et Fuerteventural koopas elamine ja surfamine oleks selleks sügiseks hea mõte!
Väike baaslaager võiks muidugi ka olla, soovitavalt Norra mägedes. Noh et oleks koht, kus asju hoida ja kuhu tagasi tulla, kui põnevustest ära peaks tüdinema. Sest kõigest võib tüdineda ja see on ka täiesti normaalne.

Kui sa oled juhtumisi 20 ja mõtled ka, et mis on see Õige asi ja muretsed, et peaks juba "järjel" olema, siis jumala eest, lõpeta enda piinamine! Tee lihtsalt kõige toredamaid asju, mida suudad välja mõelda! Iga päev. Isegi juhul, kui sa ei tea kedagi teist, kes tahaks samu asju. Järg ongi siinsamas ja praegu!