Elu Soomes

Nagu mu Instagramist viimasel ajal paistab, elan ma nüüd peamiselt Soomes. Saigi juba peaaegu kaks kuud kodus logeletud, nüüd on tööhooaeg käes ja tuleb asuda uuteks talvisteks seiklusteks puhvrit koguma. Seikluseplaanid on suured ja geograafilise asukoha mõttes kõige ägedamad üldse! Seekord lubas isegi Sven kaasa tulla, nii et ootan kolm nädalat tagasi alanud hooaja lõppu juba huviga.

Ronimisest rääkides, siis olin alguses iga päev püha viha täis! On kortermaja trepikoda. Akende seestpoolt pesemiseks tuleb liikuda mööda seinale paigaldatud ankrupunkte horisontaalselt viis meetrit akendeni. Muidu oleks tore, aga need tõprad on pannud punktid kohati 1,3m vahega! Mina ja mu lühikesed käed peame ühest punktist teise hüppama. Lisaks on kaasas muidugi ämber, mida ei tahaks ümber kallata ja tegevus toimub valgel seinal, mida võiks enam-vähem puhtana säilitada. Loodetavasti venitas 14 sellise trepikoja ronimine mu monkey-indexi vähemalt poole suuremaks.
Nüüdseks on tavalised toredad katused jälle päevakavas ja loodan siiralt, et trepikodasid seest enam ronima ei pea.

Mulle muidu Soome varem üldse ei meeldinud. On kuidagi selline mulje jäänud nagu mingi koht, kus käivad ehitajad tööl, elavad soojakus ja joovad vabal ajal raha maha. Millegipärast tuleb väga stereotüüpne tunne öeldes kellelegi, et lähen Soome tööle :D Noh et nagu emane Kalevipoeg või midagi. Ehkki riigil pole ju viga midagi, lapimaa on vähemalt sama lahe kui põhja Norra, mis sest et Soomes.

Nüüdseks olen kuu aega Helsinkis elanud ja see linn hakkab natukene sümpaatsemaks muutuma.
Parim asi siinse elu juures on Keskuspuisto. Suur mets keset linna ja juhtumisi meie majast otse üle tee! Paremaid trennitingimusi oleks raske tahta - korralik jõulinnak pehme kummikattega, ideaalse pinnasega jooksurajad, lisaks on see mets iseenesest nii mitmekesine - on sood ja kaljusid ja võsa ja ilusat metsa ja hästi palju rästaid ja jäneseid. Minusuguse loodusearmastaja päev on korda läinud juba siis kui näen lindu maast vihmaussi välja sikutamas või hoidku jumal - JÄNEST! See mets täidab praegu loodusevajaduse päris edukalt ja viimasel ajal polegi olnud seda tunnet, et peab tingimata nädalaks telkima minema või muidu linn lämmatab.

 

 

Veel tähelepanekuid:

• Kohv on kõikjal! Soomlased armastavad oma kannukohvi, mis tehakse hommikul valmis ja seisab senikaua kuumal alusel kuni kann on tühjaks joodud. Minu maitsele pole hullemat asja olemas. Nagu must hape, jood tassi ära ja kui liitrit vett pole peale võtta, oled poole tunniga põiepõletiku saanud. On ka normaalset masinakohvi, aga mitte kõikjal ja mitte alati hea. Ükspäev kortermaja aknaid pestes pakkus üks Prantsuse vanadaam läbi akna tassikese espressot. Rõhutades, et see on Itaalia oma, mitte Soome kõnts. Kirusime siis ühiselt Soome kohvi, mina tass näpus köie otsas jalgu kõlgutades ja tema päikese käes aknalauale nõjatudes. Parim kohvielamus siiamaani.

Kaerapiimaga cappuccino Birgita Hernesaari kohvikus. Ei olnud "soome kohv"

• Saunad on igas majas. Kontoris, korterelamus, eramajas nagunii. Väga positiivne kahel põhjusel. Esiteks on meie töökodumajas ka saun ja ma saan iga kord peale trenni sauna minna. Teiseks on saunades wc ja see tähendab, et töö ajal saab normaalselt vett juua ega pea muretsema mitme kilomeetri kaugusel lähim tankla on.

Saun 70m kõrgusel kontorihoone katusel

• Rendijalgrattaid jagub kõigile. Mingi uus äri on kollased Alepa poeketi rattad, mida saab rentida ühiskaardile laetud raha eest põhimõtteliselt niikauaks kui tahad. Peab selle kaardi ruttu ära tegema, siis on lootust lõpuks linnas orienteeruma õppida, sest autoga liigeldes olen ma nagu orienteerumispuudega.
• Soomlased tunduvat väga palju oma nina teiste asjadesse toppivat. Nii positiivses kui negatiives mõttes. Ootasin paarimeest köielt, istusin korraks tänavakivi servale ja lasin käsipõsakil silma looja. No kelle asi see olema peaks?! Aga on, ei läinud kahte minutitki kui üks mees seisma jäi et uurida, kas kõik on korras. Samuti pidi rahvas olema kärme kaebama kui tööd tehakse ilma turvalintide ja koonusteta. Mis on muidugi õige suhtumine! Eestis ei viitsi keegi pilkugi tõsta, lükatakse lapsevanker ka ohutuslindi alt läbi.
• Ma hakkan aru saama kui ogaralt ma siiamaani tööd olen rabanud. Praegu on tempo grammike rahulikum, pause on inimlikult aga töö saab vaat et kiireminigi valmis (ma tean, sest me pesime samu hooneid, mis eelmisel aastal Eesti firma alt). Kõige tipuks olen ma isegi pärast 12h tööpäeva adekvaatne, jaksan trenni minna ja normaalselt süüa teha. Eestis olin ma igal õhtul koomas. Ime siis, et tööisu ära kadus. Hakkasin juba muretsema mis mu köietöökarjäärist niiviisi saab, sest midagi huvitavamat ma ju välja mõelda ei oska, aga nüüd tundub kõik jälle äge :)

Ja ma mõistan tegelikult kõiki neid inimesi, kes Soomes tööl käivad. Pikki tööpäevi on lihtsam teha siin, kus kodus eriti miski ega keegi ei oota, kui Eestis. Kui keset päeva selgub, et tööd on kl 22-ni, siis ei tundu see eriti hull. Kodus võtaks virisema. Noh et mees ja rotid ootavad ja nii. Siin on suva. Pealegi saab ju Eestisse minnes selle võrra efektiivsemalt puhkamisega tegelda. Näiteks on meil plaanis Pedassaarele surfata, rattamatkata ja Saaremaal traditsiooniline suvine surfilaager korraldada. Ja kui need asjad juhtuvad, siis saab neist siit lugeda!

Kirjutamiseni!

Mees viskas tööle ära. Nimelt on ta samal laeval motoristi praktikal