Workout week 22-28.05

Esmaspäev: puhkasin nädalavahetuse kiiremast trennist

Teisipäev: Pikk jooks 8km, 1h, HR 136. Pulss ei taha üldse tõusta. Jookseks hea meelega kiiremini ja natuke kõrgema pulsiga, aga see raibe ei tõuse nii kergelt! Samas raske on ikka, peab kõvasti suruma, enne kui pulss liikuma saab ja siis hakkab juba kergem ka. Ei teagi mida teha, kas laduda põhja joostes ikkagi pikki rahulikke jookse või teha kõrgema pulsiga lõike. Tundub, et kõrgema pulsi trennid mõjuvad vist nagu paremini. Vist...

Issand, milline jooksuvõhik!

Kolmapäev: puhkasin, oli pikk ja väsitav tööpäev

Neljapäev: Lõigud 6x400m, tempoga tiba alla 5`/km (4:45 umbes), lõikude ajal pulss kuni 173. Alla läheb praktiliselt kohe, 30 sek jooksul on jälle 128.
Kokku jooksin selle trenni jooksul 5 km
Pärast jõulinnakus lihastrenn (kükid, lõuatõmbed, hüpped, kõhulihased)

Reede: Kodus 45 min süvalihaseid, peapealseisu jm nalja. Olin isegi üsna hästi taastunud aga mõtlesin et liiga palju ka joosta ei julge ja puhkasin.

Laupäev:  1km soojendust+2km kiiremalt tempoga 5:45'/km+1km rahulik+2km kiirelt+1km lõdvestus. Mõlemal lõigul hr 170, max 180. Väga raske ei olnud. Kas oleks pidanud olema? Võiks kiiremaid lõike teha? Rohkem? Ei? Jah?
Oehh!

Pärast kodus oli küll tunne, et oli vist mingi koormus, nii et vast sai ikka parasjagu liigutatud. No ei julge üle pingutada, palju pole sel aastal jooksnud. Samas enesetunne on praegu nii hea, et muudkui paugutaks.

Pühapäev: Proovisin esimest korda selle kollase rendiratta ära. Linna peal kolamiseks täitsa kabe sõiduriist, parajalt raske ja saab hea hoo sisse. Pidurid seevastu ikka pole ketaspiduri teravusega nagu ma harjunud olen, peab varakult vajutama hakkama.
Sõitsin kokku 45min ja läbisin 7 km. Trenn just ei olnud, aga rattasõiduliigutusi sai ikka teha.
Õhtupoole 1km sörki jõulinnakusse. Seal 45 min HIIT-i, hr 126 (max 151). Tagasi koju 1km sörki.

• 10x kosmonaut+pingile hüpe
• 15x konnahüpped
• 30 sammu mägironijat
• 4 lõuatõmmet
• 10 rippes jalgade tõstet (kõhulihas)
• 8 negatiivset dippi rööbaspuudel
• 12 bulgarian split squat-i
• 60 hüpet jumping jack-i

5 sellist ringi, pause eriti ei teinud

Nädalas kokku: 22km jooksu.

Rendiratas

Tänavakunst silla all

Trennieelne smuuti

Mul on tihti pärast tööpäeva jube väsimus peal ja väga raske end trenni sundida. Mõni muidugi mõtleks, et see töö, mis ma teen ongi juba trenni eest, aga tegelikult ei ole. Suurema osa ajast ma kas istun köiel ja liigutan natukene käsi-jalgu või kõnnin paar minutit raskete asjadega trepist üles. See on lihtsalt ebamugav, aga treenivat efekti ei oma. Samas nõuab ikkagi head füüsilist vormi, et ei oleks veel ebamugavam, nii et trenni tuleb teha. Vähemalt mina pean tegema, muidugi mulle meeldib ka ja ma olen harjunud.

Aga tulles tagasi selle tööpäevajärgse väsimuse juurde, siis varem ma tarbisin kohvi või mingit ergutavat jooki, et end käima saada. Siis sain aru, et energia tuleb ikka söögist (duh). Ja parim trennieelne toit/ergutav jook on see smuuti! Maitseb nagu šokolaadijäätise kokteil, võtab ära igasuguse väsimuse ja seedib kiirelt, et poole tunni pärast saaks juba trenni minna.

Vaja läheb:
1 viilutatud ja külmutatud banaan
30g maapähklivõid
1spl kakaopulbrit
300ml taimset piima
2g guaraanapulbrit (kui on)
pool spl maca jahu (kui on)
10g Purasana banaani-vaniljemaitselist hemp&pea proteiinipulbrit (kui on)

Segan selle saumikseriga jäätisekokteiliks ja naudin. Hiljemalt smuuti lõpuks tuleb trennivibe peale!

Makrod ka, keda huvitab:
500kcal
51g süsivesikuid
23g rasva
27g valku

1. testjooks 3,2km

Seoses suurepäraste treeningvõimalustega Soomes, olen nüüd natuke korralikumalt jooksmas käinud. Mõtlesime Sveniga sel nädalavahetusel väikse testjooksu teha ning hakata seda kordama iga kahe nädala tagant. Nii on näha kuhu vorm liigub, samas on plaanitud 3,2km piisavalt lühike ots, mida peaks jõudma igasuguse ilmaga ja väga tiheda ajagraafikuga ära joosta. Mul oli algselt plaanis 5km aga jumal tänatud, et vähemalt ühel meist mõistus peas on, sest 5km aja peale joostes oleks ma poole maa peal vist otsad andnud. Ikka päris raske oli, just hingamise kohanemisega läks peaaegu 2km hoolimata soojenduseks joostud 3km-st ja jooksuharjutustest. Peab järgmine kord rohkem pulssi tõstma soojenduse ajal.

Taustast veel niipalju, et eelmisel päeval tegin tunnise HIIT-i Järve metsas ja lisaks 2h rattasõidu. Hommikul oli kogu keha raske ja kange, ja meeletu nälg. Sõin hommikusöögiks 1900 kcal ja läksin emaga linna peale ehk kõndisin kuuma ilmaga kogu päeva jalgu pehmeks. Õhtul kui laev Sveni töölt koju lasi, saime Pirita poole teele asuda. Olemine oli väga raske ja lihastoonust polnud ollagi. Õhtusöök loksus ka kõhus. Naljatasime, et järgmine kord tuleb ajaparanduseks lihtsalt wc-s käia :D

Jooksime siis soojenduseks 3,03km, 22:18, 7'20/km, hr 137. Otsa jooksuharjutused ja kolm lühikest lahtijooksu, millega pulss tõusis 154ni

Testjooks: 3,2km
Aeg: 16:47.1
Kiirus: 5'14/km (max 3'49)
Kiireim km 4'50
Pulss: 173 (max 182)
Kaal 69,5kg

Kaitseväes jooksin vist esimene kord sama ajaga, edaspidi läks halvemaks. Aeg pole midagi erilist, aga peab vist siiski rõõmustama, et olen nüüd, kolm aastat hiljem, lõpuks ometi tagasi ajateenistuse  eelses vormis nii kiiruse kui kehakaalu osas! Kahe nädala pärast siis uus katse.

Elu Soomes

Nagu mu Instagramist viimasel ajal paistab, elan ma nüüd peamiselt Soomes. Saigi juba peaaegu kaks kuud kodus logeletud, nüüd on tööhooaeg käes ja tuleb asuda uuteks talvisteks seiklusteks puhvrit koguma. Seikluseplaanid on suured ja geograafilise asukoha mõttes kõige ägedamad üldse! Seekord lubas isegi Sven kaasa tulla, nii et ootan kolm nädalat tagasi alanud hooaja lõppu juba huviga.

Ronimisest rääkides, siis olin alguses iga päev püha viha täis! On kortermaja trepikoda. Akende seestpoolt pesemiseks tuleb liikuda mööda seinale paigaldatud ankrupunkte horisontaalselt viis meetrit akendeni. Muidu oleks tore, aga need tõprad on pannud punktid kohati 1,3m vahega! Mina ja mu lühikesed käed peame ühest punktist teise hüppama. Lisaks on kaasas muidugi ämber, mida ei tahaks ümber kallata ja tegevus toimub valgel seinal, mida võiks enam-vähem puhtana säilitada. Loodetavasti venitas 14 sellise trepikoja ronimine mu monkey-indexi vähemalt poole suuremaks.
Nüüdseks on tavalised toredad katused jälle päevakavas ja loodan siiralt, et trepikodasid seest enam ronima ei pea.

Mulle muidu Soome varem üldse ei meeldinud. On kuidagi selline mulje jäänud nagu mingi koht, kus käivad ehitajad tööl, elavad soojakus ja joovad vabal ajal raha maha. Millegipärast tuleb väga stereotüüpne tunne öeldes kellelegi, et lähen Soome tööle :D Noh et nagu emane Kalevipoeg või midagi. Ehkki riigil pole ju viga midagi, lapimaa on vähemalt sama lahe kui põhja Norra, mis sest et Soomes.

Nüüdseks olen kuu aega Helsinkis elanud ja see linn hakkab natukene sümpaatsemaks muutuma.
Parim asi siinse elu juures on Keskuspuisto. Suur mets keset linna ja juhtumisi meie majast otse üle tee! Paremaid trennitingimusi oleks raske tahta - korralik jõulinnak pehme kummikattega, ideaalse pinnasega jooksurajad, lisaks on see mets iseenesest nii mitmekesine - on sood ja kaljusid ja võsa ja ilusat metsa ja hästi palju rästaid ja jäneseid. Minusuguse loodusearmastaja päev on korda läinud juba siis kui näen lindu maast vihmaussi välja sikutamas või hoidku jumal - JÄNEST! See mets täidab praegu loodusevajaduse päris edukalt ja viimasel ajal polegi olnud seda tunnet, et peab tingimata nädalaks telkima minema või muidu linn lämmatab.

 

 

Veel tähelepanekuid:

• Kohv on kõikjal! Soomlased armastavad oma kannukohvi, mis tehakse hommikul valmis ja seisab senikaua kuumal alusel kuni kann on tühjaks joodud. Minu maitsele pole hullemat asja olemas. Nagu must hape, jood tassi ära ja kui liitrit vett pole peale võtta, oled poole tunniga põiepõletiku saanud. On ka normaalset masinakohvi, aga mitte kõikjal ja mitte alati hea. Ükspäev kortermaja aknaid pestes pakkus üks Prantsuse vanadaam läbi akna tassikese espressot. Rõhutades, et see on Itaalia oma, mitte Soome kõnts. Kirusime siis ühiselt Soome kohvi, mina tass näpus köie otsas jalgu kõlgutades ja tema päikese käes aknalauale nõjatudes. Parim kohvielamus siiamaani.

Kaerapiimaga cappuccino Birgita Hernesaari kohvikus. Ei olnud "soome kohv"

• Saunad on igas majas. Kontoris, korterelamus, eramajas nagunii. Väga positiivne kahel põhjusel. Esiteks on meie töökodumajas ka saun ja ma saan iga kord peale trenni sauna minna. Teiseks on saunades wc ja see tähendab, et töö ajal saab normaalselt vett juua ega pea muretsema mitme kilomeetri kaugusel lähim tankla on.

Saun 70m kõrgusel kontorihoone katusel

• Rendijalgrattaid jagub kõigile. Mingi uus äri on kollased Alepa poeketi rattad, mida saab rentida ühiskaardile laetud raha eest põhimõtteliselt niikauaks kui tahad. Peab selle kaardi ruttu ära tegema, siis on lootust lõpuks linnas orienteeruma õppida, sest autoga liigeldes olen ma nagu orienteerumispuudega.
• Soomlased tunduvat väga palju oma nina teiste asjadesse toppivat. Nii positiivses kui negatiives mõttes. Ootasin paarimeest köielt, istusin korraks tänavakivi servale ja lasin käsipõsakil silma looja. No kelle asi see olema peaks?! Aga on, ei läinud kahte minutitki kui üks mees seisma jäi et uurida, kas kõik on korras. Samuti pidi rahvas olema kärme kaebama kui tööd tehakse ilma turvalintide ja koonusteta. Mis on muidugi õige suhtumine! Eestis ei viitsi keegi pilkugi tõsta, lükatakse lapsevanker ka ohutuslindi alt läbi.
• Ma hakkan aru saama kui ogaralt ma siiamaani tööd olen rabanud. Praegu on tempo grammike rahulikum, pause on inimlikult aga töö saab vaat et kiireminigi valmis (ma tean, sest me pesime samu hooneid, mis eelmisel aastal Eesti firma alt). Kõige tipuks olen ma isegi pärast 12h tööpäeva adekvaatne, jaksan trenni minna ja normaalselt süüa teha. Eestis olin ma igal õhtul koomas. Ime siis, et tööisu ära kadus. Hakkasin juba muretsema mis mu köietöökarjäärist niiviisi saab, sest midagi huvitavamat ma ju välja mõelda ei oska, aga nüüd tundub kõik jälle äge :)

Ja ma mõistan tegelikult kõiki neid inimesi, kes Soomes tööl käivad. Pikki tööpäevi on lihtsam teha siin, kus kodus eriti miski ega keegi ei oota, kui Eestis. Kui keset päeva selgub, et tööd on kl 22-ni, siis ei tundu see eriti hull. Kodus võtaks virisema. Noh et mees ja rotid ootavad ja nii. Siin on suva. Pealegi saab ju Eestisse minnes selle võrra efektiivsemalt puhkamisega tegelda. Näiteks on meil plaanis Pedassaarele surfata, rattamatkata ja Saaremaal traditsiooniline suvine surfilaager korraldada. Ja kui need asjad juhtuvad, siis saab neist siit lugeda!

Kirjutamiseni!

Mees viskas tööle ära. Nimelt on ta samal laeval motoristi praktikal

10 aastat hiljem

Viimasel ajal olen ma täiskohaga töötu olnud. On olnud huvitav ja rikastav aeg. Rikastav muidugi mentaalselt, aga asi seegi. Tore on vahel teha lihtsaid ja juhuslikke töid, kohtuda inimestega, kellega muidu kokku ei puutuks ja mõelda selle kõige tulemusena teistsuguseid mõtteid. Pealegi vähem raha  - vähem tarbimist - väiksem ökoloogiline jalajälg. Võit igal juhul. Selline see köietöö kord juba on, kõrghooajal annad tehastes igapäevaselt oma tegevusega kaks senti kliimamuutuste toetuseks ja vihmastel päevadel saad meeldiva võimaluse saastamise ja tarbimise osas madalamat profiili hoida.

Rääkides inimestest, siis kohtasin ma ühel päeval kümne aasta tagust iseennast! Nunnu väike tüdruk, õpib geenitehnoloogiat, aga kaalub veterinaariat (ma õppisin veterinaariat, aga kaalusin geenitehnoloogiat). Ei usu, et valitud eriala on õige ega tea üldse, mis on see õige asi, mida eluga teha. Ja uuele erialale õppima minna ei tahaks, sest selle lõpetades on ta 27 ja selleks ajaks peaks juba eluga järjel olema. Järjel?! Mis müütiline seisund see olema peaks? Ütlesin talle, et kõige tähtsam on olla hetkes õnnelik sellega, mida sa parajasti teed, aga ma ei usu, et ta aru sai. Sest elu kord juba elatakse eestpoolt tahapoole aga mõistetakse tagantpoolt ettepoole.

Mina igatahes mõtlesin 20-selt sõna-sõnalt neid samu asju! Mäletan, et unistasime ühe sõbrannaga, kui hea oleks selles "eluraamatus" paar peatükki ette lugeda, et teaks, kuidas oleks õige toimida. Isegi kirja panin, mida tahan 30. eluaastaks saavutada.  Nüüd 10 aastat hiljem lugesin oma märkmed üle. Ja külmajudinad jooksid üle selja, sest kui minuga sellised asjad tõepoolest juhtunud oleks, oleksin ma küll omadega suures jamas!

Ebanormaalne, kuidas inimestel läheb nii hirmus kaua aega, et elama õppida. Et aru saada, kuidas oma mõtteid veidigi kontrollida ja mitte muretseda asjade pärast, mida parasjagu ei ole. Sest kõik õnneks vajalik on tõepoolest kogu aeg olemas. Ma olen tänulik, et mul on olnud piisavalt oidu mitte jahtida kellegi teise unistusi ja asju, mida ühiskond peab normaalseks. Mul pole sellest 10 aastat tagasi koostatud nimekirjast enamikku, aga ma arvan, et just seetõttu olen enda arvates vägagi "järjel". Ja see järg ei ole midagi käega katsutavat, vaid meeleseisund, kindlustunne, et ma saan iseendaga igas olukorras hakkama. Kui ma saaks kümne aasta tagusele iseendale midagi öelda, üllataksin ma teda faktiga, et kõige kummalisemal kombel tunned sa suurimat rõõmu sellest, et sul mõningaid asju ei ole! Näiteks lapsi ja pangalaenu koos kohustusega iga kuu piisavalt raha teenida ja kuskil paikselt elada. See on minu jaoks imeline, kui selliseid asju ei ole!

Ilmselt poleks ma selle arusaamiseni jõudnud kui poleks veetnud 11 kuud ajateenistuses. Tuleb ikka kasuks vahepeal pilt nö "puhtaks lüüa", elada oludes, kus sul ei ole suurt midagi ja kus keskkond ei soodusta mingil viisil õnnelik olemist ja kust ei saa minema jalutada. Sellises situatsioonis õpid kõigest, mis sul on, parimat välja pigistama. Rutiin ja füüsiline koormus on võluväega iseendani jõudmise töövahendid.

Praegu pole minu jaoks ronimise kõrval midagi toredamat tundest, mis valdab teise riiki kolides. Parim vabadusetunne üldse! Tahaks vähemalt kümmekond aastat veeta reisides ja mõne kuu kaupa erinevates riikides elades. Ja sellest kirjutades! Ma arvan, et Fuerteventural koopas elamine ja surfamine oleks selleks sügiseks hea mõte!
Väike baaslaager võiks muidugi ka olla, soovitavalt Norra mägedes. Noh et oleks koht, kus asju hoida ja kuhu tagasi tulla, kui põnevustest ära peaks tüdinema. Sest kõigest võib tüdineda ja see on ka täiesti normaalne.

Kui sa oled juhtumisi 20 ja mõtled ka, et mis on see Õige asi ja muretsed, et peaks juba "järjel" olema, siis jumala eest, lõpeta enda piinamine! Tee lihtsalt kõige toredamaid asju, mida suudad välja mõelda! Iga päev. Isegi juhul, kui sa ei tea kedagi teist, kes tahaks samu asju. Järg ongi siinsamas ja praegu!

Röhitsemisluulet vol 1

Järgnev on fiktsioon, loomulikult.

Ära iial saa liiga heaks sõbraks oma kallimaga!

Elasid-olid kord mees ja naine. Oma kolmandaks kooseluaastaks olid nad minetanud kõik viisakuspiirid ega pidanud paljuks suure läheduse märgiks teineteise seltsis röhitseda. Kuid kui oled juba kord harjunud seda kellegi juuresolekul tegema, siis ei tunneta enam suurt erinevust, kas röhitsed mehe, ema või uue tööandja ees. Asi pidi lõppema! Päeval, kui kallis naisuke lasi ämma juuresolekul täiesti muuseas nunnu röhitsuse kuuldavale, otsustas mees juhtimise üle võtta ja kehtestas karmi reegli: Kes edaspidi röhitseb, seda tabagu kahesalmiline luuletus teise antud teemal! Ehk et kui mees röhitseb, kirjutab ta naise teemal kahesalmilise luuletuse ja vastupidi.

Esimesena libastus mees. Tema luuleridadel lasub karm autorikaitse, mistõttu seda siin ei avaldata.

Ei kulunud kaua aega, kui oli naise kord. Äsja metsast tulnuna patustas ta koguni kaks korda järjest teenides välja kolm salmi ja teema „Sebra“.

Pildi autor Hesham Alhumaid

Naine luuletas...

Kord küsisin sebralt

Kas valged su triibud on mustal

Või mustavad kiired on valgel

Ja sebra mul pilkavalt vastas

Et vastus on peeglis mu palgel

Kas oled sa üdini hea

Ja sarved su aupaistet hoiavad

Või kurjus sul säriseb peas

Ja inglitiibasid varjutab?

Kas kurb oled õnnes

Või õnnelik minnes

Kas triibud on lõppeks

Ehk rasside petteks?

Nii vastas see sebra

Ja kadus savanni

Nii kiirelt ta sibas

Et karvades halli!

allikas

 Kui siia veel peaks luuletusi ilmuma, siis teate miks. Kui mitte, siis ehk on naisest inimene saanud.

Külmööbimine - minu 10 nippi talvel õues magamiseks

Ma olen kindel, et peale minu on veel inimesi, kes on väga VÄGA külmakartlikud. Selliseid, kes värisevad juba siis, kui temperatuur langeb alla 0 kraadi, kelle sõrmed ja varbad on tavaliselt lumivalged ja kes peavad alati kandma vähemalt kaks kihti rohkem riideid kui teised. Samas on talv matkamiseks ju ilus aeg, pealegi, mõnikord tuleb õues olla seoses tööga ja veel hullem – alati pole selle käigus võimalust ennast ka liigutada.

Mulle meeldib hakkama saada lihtsate vahendite ja minimaalse varustusega. Isegi kui mul on käepärast väga hea külma ilma varustus, tahan ma osata vähesega hakkama saada, sest see annab kindlustunde ja suuremad tegutsemispiirid nendeks puhkudeks, kui asjad peaks mingil põhjusel alt vedama või olud muutuma. Nagu back-up device, mida enamasti ei kasuta, aga mida on normaalne omada.

Minu meelest on külma talumine puhtalt õpitav oskus, on vaja lihtsalt motivatsiooni ja teadmisi, mida rakendada. Mida aga vaja EI OLE on emotsionaalse hinnangu andmist ja külmale liigse tähelepanu pööramist. On mitmeid külmas ööbimise nippe, mis ei kujuta endast hirmkalli varustuse ostmist, vaid natuke ettevalmistust. Alljärgnevad olen ma enda jaoks välja noppinud ja testinud kümnete sarnaste soovituste hulgast, mida internetis leida.

Tähtsuse järjekorras.

 1. Soojaveepudelid magamiskotis. 

Umbes nagu vanaemad oma kummist pudelitega. Mina teen sedasama! Isegi kodus teki all magades võtan vahel soojaveepudelid kaissu, aga matkal on see mu õhtuse rutiini vältimatu osa. Alguses oli kahtlus, et pudelid jahtuvad kiirelt maha ja siis hakkab temperatuuri kiire langemise tõttu veel külmem. See ei vasta tõele, pudelid püsivad kehatemperatuurist soojemad vähemalt 6-8h ja boonusena on hommikul joogivesi kohe võtta ega pea lume sulatamisele aega kulutama. Tavaliselt on mul probleem külmade varvastega, mõnikord on juhtunud, et magamiskoti alumise osa soojenemiseks kulub 4h. Soojaveepudelid võimaldavad pugeda magamiskotti, otsekohe magama jääda ja hommikul samas asendis väljapuhanuna ärgata. Enamasti võtan kaks liitrist plastpudelit, ühe varvaste juurde, teise kõhu või selja vastu.

Tavalisse pudelisse muidugi päris keeva vett panna ei tasu ning tuleks alati kontrollida, kas kork ikka sai korralikult kinni. Tundub ilmselge, aga ikka on õnnestunud loigus ärgata...

2. Isolatsioon maapinnast ja liikuvast õhust

Metsavööndis matkates on loomingulisi võimalusi jalaga segada. Kui jätta kõrvale õhkmadratsid (mis on väga hea lahendus), saab häid looduslikke magamisasemeid teha näiteks kuuseokstest või muust piirkonnas leiduvast isolatsioonimaterjalist (peened oksad, kuiv hein, pilliroog). Enamasti kasutan kuuseoksi, soovitavalt kuskilt võsa vahelt mitte lõkkeplatsi ainsalt räsitud puult. Neist tuleb külje alla tuua korralik madats ja paigutada see looduslikult varjulisse kohta, näiteks suure kuuse alla. Kuuseokste peale panen tavaliselt lebomati ja vahel, kui kahtlustan et ikka võib külm olla, laotan lebomati peale kosmosekile (ellujäämiskile), et kui vaja, saab öösel ilma silma lahti tegemata ümber tõmmata.

Kui lähen mugavamat teed ja kasutan õhkmadratsit, siis panen kõigepealt kosmosekile maapinnale, sellele lebomatt ja kõige peale õhkmadrats.

Laavude, püstkodade jms pesade variante on netis leida sadu, aga ma ei viitsiks kunagi üheks-kaheks ööks midagi põhjalikku ehitada, nii tähtis see uni nüüd ka ei ole.

Mis minu meelest aga üldse ei tööta, on maapinnast kõrgemal paiknemine nii et sinu ja maapinna vahel toimub õhu liikumine. Mu kõige külmemad ööd on olnud igasugu laudpõrandaga onnides, kus maja all tuul lõõskab. Sellise peale võib tassida misiganes madratsi, ikka on külm

3. Mine magama siis, kui on uni, mitte varem

Ilmselt on see isiklik eelistus, aga magamiskotis tundide kaupa passimine ei ole mul kunagi aidanud kotti üles soojendada, ega ööd meeldivamaks teha. Pigem liigun viimase hetkeni ringi ja püsin soojas, siis keedan oma vee ja jään minuti jooksul magama ega veeda aega arutledes, kui külm parajasti on.

Magamiskott võetakse ümbriskotist välja vahetult enne magama minekut. Kui lasta lahtisel kotil õhu käes seista, on see jäist õhku täis ja tunduvalt ebameeldivam magama minna.

4. Täida magamiskotis olev ruum millegagi, et oleks vähem õhku, mida soojendada

Võta kõik peale sooja pesu seljast ja laota magamiskoti sees enda peale ja alla, näiteks jope ülakeha ümber, fliis õlgade alla jne. Riiete kotti toppimine aitab lisaks neid kuivatada ja hommikul on hea soojad riided selga panna.

Teine võimalus on lisamagamiskott. Minu kogemuse põhjal on teisest magamiskotist oluliselt (vähemalt 5 kraadi) rohkem kasu kui õhukestest lineritest/fliisidest, mida poes müüakse seda isegi juhul kui sisemine magamiskott on kõige odavam saast, mis turul leida. Samas välimine kott võiks ikkagi vähemalt nii hea olla, et kondentsi sees ei hoia.

5. Hangi korralik soe pesu ja villased sokid

Minu jaoks on korralik pesu selline, mis ei ole haisema hakkav sünteetika, mille omadused pesus ei muutu ja mis on ka niiskena soe. Toimivad meriinovillased spordipesud on Björnkläderi pesu soojem variant ja Aklima hotwool. Väga külmade ilmadega kannan magades kahte samasugust paari ülestikku.

Jalga kaks paari villaseid sokke, kindlasti 100% vill. Mu kotis leiduvad alati eraldi puhtad ja kuivad sokid magamiseks. Hiigelsuured villasokid sobivad selleks hästi, sest nendega pole kunagi kiusatust, et nad matkates kasutusse lähevad ja alati on kuivad sokid ööseks võtta.

6. Söö korralik soe õhtusöök

Minu meelest soojendavad süsivesikud kõige paremini, mõni jälle räägib sama rasva kohta. Peamine, et toit oleks soe ja energiarikas, potitäis kartulipüreed töötab näiteks suurepäraselt.

7. Joo piisavalt, aga ära maga täis põiega!

Räägitakse, et kui oled piisavalt joonud, on vereringe parem ja organism suudab paremini normaalset temperatuuri säilitada. Täis põiega hakkab aga külm, sest keha kulutab osa soojust põies oleva vedeliku soojendamiseks, teiseks on suurem oht saada põiepõletik, eriti kui päeva jooksul piisavalt ei joo. Tavaliselt joon ma talvematkal õhtuti suurema koguse sooja vedelikku, sest päeval pole väga palju vett käepärast. Joomise lõpetan umbes kolm tundi enne magamaminekut ja selleks ajaks peaks enam-vähem hommikuni rahus magada saama.

Kui ikkagi on vaja öösel põiel käia, siis ei taha sa mingil juhul magamiskotist välja ronida, kaotada kogu sinna kogunenud soojus, otsida riideid ja saapaid. Ei, asi tuleb magamiskotis ära õiendada. Kui oled juhtumisi naine, siis selleks on tänapäeval mitmeid kaubamärke, mis võimaldavad normaalse inimese moodi pissida. Ilmselt ei saa sellest aru ükski mees ega ka enamik naisi, aga kui kannad suure osa elust ronimisrakmeid, tunkesid, matkad külmas või kannad süstasõidul kuivülikonda, on see asi nagu taeva kingitus. Tuleb tunnistada, et minu elukvaliteet paranes pärast selle vidina soetamist vähemalt 200%, sest juba teadmine, et ei pea veetma pool tundi kuskilt alla ronides ja mitmeid minuteid lahti –kinni riietudes, annab nii palju hingerahu, et enamikel juhtudel polegi vaja seda tegelikult kasutada.

8. Ära pese ennast

Seda oleme küll miljon korda kuulnud, aga pikal matkal on kehale tekkival rasukihil maagiline efekt. Ma ei pea siinkohal silmas niiskete salvrättidega pesemist, strateegilised kohad võib ikka puhtana hoida. Lihtsalt iga päev duši all käies võib -20-s ööbimine tunduvalt ebamugavamaks osutuda.

9. Enne magamiskotti pugemist keha soojaks

Eriti siis kui pole võimalust kuumaveepudeleid kasutada. Kosmonaudid, tähthüpped, kükid ja kõik, mis paneb vere kiiremini ringlema. Siplen tavaliselt kuni peaaegu-higistamispiirini ja poen siis kohe magamiskotti. Kui keha on soe, soojeneb ka magamiskotis olev õhk kiiremini.

10. Jõutreening magamiskotis

Kui kõik eelnev ei andnud tulemust, uni on juba nagunii läinud ja hommikuni tuleb kuidagi aega sisustada, on hea aeg väikeseks trenniks. Plank, istessetõusud, jalatõsted, lihtsalt isomeetriline lihaste pingutamine, kõik liigutused, mida saab teha magamiskotis.