Olen endiselt Svalbardil. Vahepealseks suurimaks muutuseks on ilmselt see, et kui ma enne polnud ikka päris kindel, kas siin elamine on parim ajakasutus, siis nüüd on siin seiklusi igal sammul ja ma olen iga päevaga üha rohkem rahul et just sellele Arktika saarele pidama olen jäänud. Mega palju on juhtunud, kõike kokku võtta oleks võimatu, aga mõned highlightid, mis kohe meenuvad....
Pikad matkad ja laagrid on jälle päevakorras! Kevadel/suvel sai mõnusalt rutiini murda nii lumesaani kui matka-kui kajakilaagritega ja endiselt leian ma, et mida pikemalt väljas olla seda parem. Nii palju mälestusi ja ägedaid hetki koos klientidega, vestlusi, loodusesse imbumist ja igapäevast mängimist.
Esimene tõsisem jääkaruga kohtumine koos grupiga. Mu teine kord signaalpüstolit kasutada, seekord ei lahenenud olukord nii sujuvalt kui aasta tagasi ja karu ei kartnud rakette ning oli päris lähedal - umbes 150m. Alles pärast neljandat lasku otse nina ette hakkas aeglaselt ringi pöörama ja ninaga õhku nuhutades eemalduma. Järgnes paadipäästeoperatsioon ja veel üks öö telklaagris koos selle karuga kusagil maastikul. Hommikul kohtusime põgusalt uuesti, kuid seekord jääkaru meist huvitatud polnud vaid läks laagrist mööda rannikule magama. Kõik hästi, seiklusi ja adrenaliini mitme nädala jagu ning kogu kupatuse tulemusena pean ütlema et see oli mu senise karjääri kõige parem tripp. Super lahe grupp oli ja kõik toimis isegi pingelises olukorras ja nii soe tunne sellele kõigele mõeldes.
Esimene helikopteripäästeaktsioon. Jälle üks asi, mida oled harjutanud ja tead et see varem või hiljem juhtub, aga kuklas on ikka väike kahtlus või ärevus, sest ei tea ju kuidas reaalses situatsioonis asjad lähevad. Ma pean küll üheks oma suurimaks tugevuseks rahulikuks jäämist igas kaoses, aga ikkagi tundus varem helikopteri kutsumise otsuse vastu võtmine kuidagi väga suur samm. Ma ei teagi miks, sest reaalselt oli kõik väga kiire, sujuv ja lihtne. Polnud mingit valikut liigesest väljas õlaga mäe otsast tagasi koju jalutada, seega 112 ja 45 minuti pärast oli kopter kohal. Väga kahju oli kliendist, kes peab nüüd jälle pikalt taastuma ja õlga treenima. Õnnetu kukkumine, mille osas palju teha polnud, aga jälle hea näide suurepärasest grupist ja pingelises olukorras rahulikuks jäämisest.
Koer käitus ka nii karuga kohtudes kui kopteri maandudes imetublilt. Karu poole tegi mõned uudishimulikud sammud ja tuli kutsudes ära ning signaalpüstoli paukude peale jäi meie juurde. Kopteri puhul kissitas ainult rootori poolt üles keerutatud lumepilves silmi ja istus koos meiega ringis, pea maas. Super ekspeditsioonipartner. Täpselt selline koer, keda saab usaldada ja kes saab iseendaga hakkama.
Muidugi on olnud palju kohtumisi ägedate inimestega, nende lugusid, jagatud hetki, mida on võimatu kirjeldada, sest... Svalbardi on lihtsalt vahel võimatu sõnadesse panna. See on ka põhjus, miks ma enam kirjutanud pole. Iga kord kui kirjutan, saab keegi täiesti valesti aru. Aga ma olen mõelnud, et võiks jälle proovida, sest tore ikka kui see blogi mulle endale mälestuseks on. Praegu on küll veider lugeda esimesi Svalbardi postitusi. Nagu teine inimene. Ma mõtlesin sellest paigast ikka väga teisiti kui praegu.
Panen mõned suvalised pildid ka...
 |
| Liustikukoolitusel telkimas. Lihtsalt üks olmevaade |
 |
| Mu lemmikmatkal teisele poole fjordi Hiorthfjelleti otsa |
 |
| Teel alla samast tipust, natuke hilisemal aastaajal |
 |
| Laskumine Moulain'i, liustiku sulaveekanalisse, mis püstloodis alla läheb |
 |
| Mingi unine giid liustikukoolituse puhkehetkel |
 |
| Viimase aja tavapärane vaade augustis. Finwhales. Mega palju on neid viimastel aastatel |
 |
| Adventtoppen |
