Mida Sina igatsed?

Ükspäev arutasime Sveniga, et millest me siin puudust tunneme. (See oli ammu, siis oli meil veel sügav polaaröö.) Sven arvas, et võiks kuskil soojas kohas päikese käes lamada. No mul poleks ka näiteks Hispaanias surfamise vastu absoluutselt mitte midagi, kui see nüüd niimoodi meelde tuletati. Aga kui enda igatsemistest rääkida, siis ainuke asi, millele ma mitu korda mõelnud olen, on Eestis matkamine. Paks mets, vot sellest tunnen ma puudust, mitte need kolmemeetrised kõrred nagu siin mägedes. Ja Eesti piiritu horisondiga rannad. Siin selliseid pole, tavaline on ikka kuskil mõnda mäge näha. Mäed on muidugi imelised! Ma ei tüdine kunagi nende vahtimisest! Aga no kui rääkida, millest ma veel puudust tunnen, eks...

Siin ongi Eesti 100. sünnipäeva puhuks väike pildigalerii 2017. aasta ilusatest Eesti hetkedest:)

Luhasoo rabas 820km matka ajal veebruaris 2017

Õhtu Pedassaarel (SUPimatk juulis)

Pedassaar

Pedassaare

Ikka Pedassaarel

Marimetsa raba

Marimetsa raba

Õmma raba metsaonn

Tüüpilisel Eesti kruusateel (koeraga) 820km matka ajal

Üks õhtu neist järjestikusest 41-st, mille eelmisel aastal niimoodi veetsin. Kirikumäe, Haanja

Varessaare metsaonn 2017 kevadel

Mingi järv Kaberneemes

Seli raba Matsimäe karjääri poolne algus

Hommikusöök sealsamas Matsimäe karjääri lõkkekohas

2017. aasta kõrghetk oli kindlasti 820km jalgsimatk Perakülast Ähijärvele!

Tursamaks ja uus objektiiv

Sven sai uue objektiivi kätte ja käis hommikuse tripi ajal kohe katsetamas. Pole paha ma ütleks. Viimasel ajal on siin ka pidevalt head koerapildistamise ilmad olnud.

Täna oli meil töötajatega väike lõuna. Pakuti turska, mis on Põhja-Norra traditsiooniline talvine toit. Lisaks keedetud tursamarja ja tursamaksa. Kala ja mari olid lihtsalt väga head, aga maks oli kõige erilisem maitseelamus. Hästi rasvane ja väga pehme tekstuuriga, keedetud koos sibulatükkidega. Kui ma oleks kunagi ajusid söönud siis ma ütleks, et meenutas kalamaitselist aju :D Aga väga hea oli, tundus tervislik. Pärast olime kõik nii täispuginud, et pidime jupp aega diivanil lebama enne kui kuhugi minna jaksasime. Reaalselt selline toit mida sööd korra päevas ja ülejäänud aeg pole vaja toidust mõelda.

Vastlad Idamaade moodi

Ma olen siin ikka suure suuga rääkinud, kuidas me pole veel kunagi näinud inimest, kes kahe tunniga koerarakendiga sõitma ei õpiks. Võtan sõnad tagasi! Täna saime kohe terve grupi selliseid.

Üldine tendents on alati selles suunas, et asiaatidel on natukene raskem kelgutamisele pihta saada. Ja kui ma ütlen natukene, siis ma ei mõtle lihtlabast kukkumist ja kelgu kaotamist. Ei, ma mõtlen sedamoodi kelgutamist, et sõidetakse täiega eessõitjale jalgadesse ja murtakse jalaluid ja koerad kaklevad või paarituvad ja kõik liinid on pidevalt sõlmes ja inimesed istuvad õndsa naeratusega selle keskel kelkudel ja teevad selfisid! Tavaliselt õpivad kõik turistid viimaks sõitma, aga täna oli niisugune vahva matk, kus koju tagasi jõudes ka veel üksteisest üle sõideti ja siis rahumeeli kelgult minema jalutati, ilma mingile pidurile mõtlemata.

Muidugi on väga toredaid ja mõistlikke inimesi igast maailma nurgast, aga statistiliselt vaadates, siis asiaadid koerakelgul on umbes sama, mis mina läheks tantsutrenni. No ei ole koordinatsiooni, ürita palju tahad. Raske on mitte närvi minna, kui ühes otsas kaklevad mingid kokku lastud koerad ja teisel pool on turistid, kes teevad omalt poolt kõik, et koerad võimalikult sassi läheksid. Siis ma püüangi mõelda sellele tantsutrenni paralleelile. Kuidas mina tahaks et minuga käitutaks kui ma olen totaalne koba. Rahulikult, eks...

*hingab sügavalt*

Aga no krt... mina ei roni ka tantsima!










Vinter on oma augus ka sellise näoga, et “No kuulge, rahvas, tulge mõistusele!”

Kuidas me Lofotenile surfama läksime

Nädala alguses saime võimaluse teha teoks juba pikka aega plaanis olnud road-trip Lofotenile. Põhieesmärk oli surfama minna, sest Lofoteni surfispotid reklaamivad ennast kui aastaringse hooajaga maailma põhjapoolseimat surfivõimalust.

Unstadisse Lofotenil on meie juurest 7,5h sõitu, hakkasime õhtul sõitma, et tee peal öö veeta ja hommikul normaalsel ajal rannas olla. Kodus oli õhutemperatuur -25, aga nagu ikka, muutub see Breivikeidetist välja sõites iga kilomeetriga ja õhtuks olime jõudnud -5 kraadi kätte suvitama. Ööbimiskoha leidsime veidi teest eemal ühe jõe ääres väikses parklas. Peaks mainima, et sattus lihtsalt suurepärane koht, Norras pole just lihtne kuskilt kiirtee äärest maha sõites leida teed, mis ei viiks kellegi maja juurde või siis võimaldaks segamatult parkida ja lõket teha. Rekkade parklaid tee ääres muidugi on, aga me tahtsime mingit vaiksemat kohta, sest lõke peab ikka olema.

Nii me siis õhtut veetsime. Oli täielik tuulevaikus ja tähistaevas. Magada oli ka hea ja soe, kuigi kui nüüd norida, siis see Peugeot Partner võiks 20cm pikem olla.

                                       

Keskpäevaks Lofotenile jõudes selgus, et tuulevaikusest on küll asi kaugel ja tegemist on pigem täieliku tormiga. Sildadel olevad infotahvlid hoiatasid 24m/s puhuva tuule eest! Rannas avanes selline pilt.

See oli mingi taim, mis nägi välja nagu paar tuhat kaheksajalga oleks oma kombitsad ära kaotanud. Päris rõve.

Ühesõnaga me ei saanud surfata, sest sellise ilmaga ei pidavat seal isegi profid sõitma. Proovisime veel Flakstadis õnne, seal toimetab mitmekordne kite maailmameister Karin Shibewaag, aga sealgi vaatas vastu tühi rand ja mahajäetud merekonteiner.

Mis oli üllatav, sest Flakstadis oli tegelikult ilus laine ja tuult peaaegu üldse mitte. Paistab, et pole neil seal ühti talvist surfihooaega nagu nad suure suuga kuulutavad. Paari isikliku varustusega surfarit nägime küll, aga varustust kuskilt rentida polnud. Ilm oli küll soe ja kutsus vette,+5 kraadi lausa. Meile, kes me olime veetnud nädalaid -25 käes, tundus see nagu soojamaapuhkus.

Kolasime veel natuke ringi, eriti kuhugi minna ei osanud, sest meie plaanid olid ju surfamist hõlmanud. Varuvariant oli ka matkamine, aga tuul oli selleks kaugelt liiga tugev ja nõlvad jääs ja libedad.

Lõpuks parkisime auto ühe matkaraja algusesse ja läksime kell 1800 magama. Ehk on homme parem päev ja saab mäe otsas ära käia.

Ei. Ei olnud parem päev. Ülemisel pildil on see mägi, Skottinden, kuhu otsa ronimine oleks natuke liiga ohtlik olnud. Hommikul rannajärsakust alla pissilegi minna oli ohtlik...

Vähemalt saime mõnusasti välja magada ja täiega lebotada. Autos oli kena hubane pesa ja täiesti vabalt magasime mõlemad õhtul kl 18-st hommikul 8-ni. Nina ka ei pistnud välja. Vahel on sellist puhkust ka vaja. Pealegi kaasneb füüsiliselt vähenõudlike ühistegevustega see meeldiv faktor, et pole pidevat kraaklemist. Lamav mees on ikka õnnelik mees :)

Koju saime sõita valges, mis võimaldas pildistamispause ja ahhetamist iga nurga peal. Me ikka elame ilusas kohas! Mida põhja poole seda ilusam. Lofoten võib oma vihma ja udu vabalt endale hoida, meil on meie mäed ja virmalised!

   

   

 

Koju jõudes läksime veel õue pildistama.

Esimene linnuteehakatis, mis pildile õnnestus saada

Selle viimase pildiga on selline lugu, et ma tahtsin niisugust pilti juba ammu saada. Millegipärast ei suutnud me aga kunagi seda valgusvihku pildile jätta. Too õhtu sattus olema kerge udu, mis tõi ilusti lambi valguse välja. Mõtlesime, et teeme veel enne tuppa minekut viimase katse, käed olid juba ära külmunud. Sven tegi täpselt ühe klõpsu, sellesama, ja see tuli kohe välja! Olemas, panime kaamera ära ja läksime tuppa :D

Külmuvatest koertest ja magamiskoti testimisest

Kraadiklaas paistab olevat -23 peale kinni jäätunud. Lisaks sellele, et köögis on vesi jääs, hakkavad koerad ka vaikselt ära külmuma. Eile pidin ühe ööseks sisse sulama võtma, et hommikul kasutada saaks.





Samas on teised koerad eluga rahul. Fido ootab päris rõõmsa näoga hommikust sõitu.



Siin on minu magamisase. Lund pole ammu peale tulnud nii et see auk on kenasti püsinud juba üle nädala. Olen testinud oma sulemagamiskotti ja ühte basecampist laenatud Helsport Storfjorden xt kahekihilist (sünteetiline täidis väljapool ning sulg sees) kotti. See Storfjorden kannatas kirjade järgi -21, mul oli tol ööl -25 ja ülimõnus oli magada! Mis mulle eriti meeldis oli, et kott oli tugevast materjalist, jalgade osa veekindel, lukul suur aas, mida labakuga kinni saab. Kõik detailid paigas ühesõnaga. Sellist ma tahaksin küll. Kahjuks on Storfjorden vist 2016 a mudel ja kuskil müügil pole. Ilmselt toodab helsport muidugi nüüd teise nime all sama kotti. Kaal polnud ka hull, 2,7kg vist ja 195 pikkusele, mis tähendab et minu oma oleks veel kergem.

Enda Helsport Rago sulekotile ostsin sisse lineri, mis kirjade järgi peaks mugavuspiiri lausa 15 kraadi tõstma. Proovinud veel pole, aga ootan huviga. Tõtt-öelda olen ma siiani selle Rago-ga iga kord nii hirmsasti külmetanud, et juba väike hirm on sellega välja minna, aga anname veel eelviimase võimaluse. Ilmselgelt ei ole see kott lihtsalt mõeldud selleks, milleks mina seda kasutada üritan.

Murtud jalg ja trennichallenge

Mõne päeva eest sai külastatud Tromsø traumapunkti. Ammu oleks võinud minna, juba rohkem kui nädal tagasi lasi üks kelku juhtinud turist sellest lahti ning kelk sõitis täie hooga koos reisijaga mulle jalgadesse. Alguses olin täiesti kindel, et jalaluu on puruks, sest löök oli korralik. Õnneks paistsid kõik liigesed õiges suunas liikuvat nii et jätkasin tööpäeva longates. Kuna aga asi paremaks ei läinud ja nädal hiljem lonkasin ma vaat et hullemini kui esimesel päeval, siis vedasin end ikka traumasse kontrolli. 350nok ja 5h hiljem sain teada, et valu põhjustab lihase kinnituskoha põletik ja luu ise on terve. Diclofenaci nädal aega 50mg, 3x päevas. Tagantjärele mõeldes ei saa ma aru, miks ma ise kohe  põletikuvastast ravi ei alustanud. Varem MMA-ga tegeledes oli see hea sisseharjunud rutiin - kohe kui suurem pauk käis, koormus alla ja põletikuvastane ravi. Siin muidugi koormuse alandamisest palju välja ei tule. Kelgul seistes on pidevalt vibratsioon ja jooksmist tuleb ka alatihti ette.

Kuna nüüd on mu suusatamistel ja mägimatkadel vähemalt nädalaks kriips peal, korvan seda jõutrenniga. Tegime Sveniga seinale trennikalendri ja kirjutame iga päeva peale kes kui palju trenni tegi. See, kes teeb kuus rohkem kordi trenni, on võitja. Päris motiveeriv on praegu, eriti kuna mina juhin! :)