Monday, July 26, 2021

Gandhi treeningutest ja esimese kolme kuu arengust

 Mõtlesin et panen kirja, mis me Gandhiga praegu teeme, et hiljem oleks hea meenutada ja võrrelda. Juttu tuleb pigem füüsilisest treeningust. 


Kes ei tea, siis Gandhi on 8 aastane 26kg alaska husky. Kogu senise elu teenis oma lihasuppi turistide vedamisega ühes Svalbardi kennelis ning nüüd on ta "pensionil". Midagi viga tal ei ole, selles kennelis ollakse lihtsalt normaalsed inimesed ja lastakse koerad pensionile enne, kui nad oma tööd vihkama hakkavad või vigaseks jäävad. Gandhi on praeguseks meiega elanud kolm kuud ja vaikselt hakkab välja kooruma, mis koer ta tegelikult on. Tundub, et see vastab täiesti tõele, et täiskasvanud koera adopteerimisel võib oodata (vähemalt) kolme etappi: 

Kahe nädala pärast on ta harjunud sinu rutiinidega ja kodus enam-vähem teab, mida oodata. 

Kahe kuu pärast teab ta su käsklusi ja kommunikeerub ise ning mõistab sinu kehakeelt. Samas võib veel olla situatsioone, milles ta käitumine veel üsna palju muutub puhtalt kohanemise mõjul. 

Kolmanda etapi lõpuks ehk kuue kuu pärast peaks koer olema päris tema ise, ilmutama kõiki oma normaalseid reaktsioone ja käitumisi eri olukordades.

Eks muidugi ei ole koer mingi robot, et päris niimoodi kuupäevaliselt asjad toimuksid, aga mulle andis sellise vaatepunkti kuulmine rahu, et ta muutub ja see on normaalne, ning tuleb lihtsalt aega anda. Esimestel nädalatel tundus, et see koer vihkab füüsilist aktiivsust. Ainult lamas, samas mitte lõõgastunult, vaid tundus, et päris mugav tal kunagi ei ole. Alguses mõtlesin, et pensionil kelgukoerale peaks kohanemisperioodil pakkuma vedamist kui ainsat asja, milles ta end uues elus võiks enesekindlana tunda, aga ei, ta polnud huvitatud ega saanud üldse aru, mida ma temast tahan. Lähenesin siis metoodiliselt - kaks päeva trenni (pikemad jalutused, suusatamine), kaks päeva puhkust (ainult lühikesed pissijalutused). Niimoodi tekkis tal piisav energiaülejääk, et ta hakkas aru saama, et trenni ja pika jalutuskäigu ajal saab liikuda ja see on lõbus. Tasapisi hakkas ta suusatades mu ees jooksma ning mai lõpuks (kuu aega minu juures elanuna) tegime juba täiesti viisakaid suusatrenne, kus ta kogu aja ilusti ees jooksis ja väikse jõuga tõmbas. 

Sealt edasi on ainult paremaks läinud ning nüüd on temast saanud koer, kes VAJAB iga päev vähemalt ühte jooksutrenni. See võib olla kas jalgratta ees vedamine või minuga koos jooksmine, aga kiirem jooks on hädavajalik. Kui ta mul matkadel kaasas käib, need on enamasti 3-8h ja max 13km jalutamised klientidega mägedes, siis üllatus üllatus - see ei ole 8a koerale piisav! Kodus vaatab mulle ikka sellise näoga otsa nagu :"Noh, kas teeme täna ka midagi?!" Tal reaalselt on vaja ühtlases tempos rakmetes traavimist. See trenn ei pea iga kord pikk olema, ka 20 min piisab, et ta oleks koju jõudes silmnähtavalt rahulolev ja õnnelik. Teen tavaliselt trenni õhtupoolikul ning siis ta on nii asjalik oma toimetustega pärast trenni - lakub käpad üle, närib esialgu natuke konti, siis tahab süüa ja pärast närib veel konti ning keerab end ööunne ära. Iga kord samamoodi. Ta naudib seda rutiini silmnähtavalt.

Ta ei jookse eriti kiiresti ja kuna siin ju pehmet pinnast ei eksisteeri, siis ma ka ei taha, et ta väga galopeeriks kruusal või asfaldil, enamasti hoian teda lõdvestunud traavis max 12km/h. Mis tõmbamist puudutab, siis ta läheb järjest tugevamaks ja tõmbab rõõmuga kogu trenni ja jõud läheb järjest paremaks! Ma poleks seda isegi oodanud, sest paljud on rääkinud, et vanemad kelgukoerad ei taha enam tõmmata, kui nad karjaga koos ei ole. Õnneks Gandhi puhul see kohe üldse ei kehti ja ta käitub tõesti nagu noor tugev täiesti normaalsete veoinstinktidega kegukoer! Praegu oleme ratast vedanud kõige rohkem 20km tiiru paljude pausidega ning selle trenni lõpuks oli ta sama värske kui kodust alustades.  Pikemalt ma suvel teda jooksutada ei kavatse. 

(Igaks juhuks mainin, et suvi Svalbardil tähendab +8-10 kraadi ning vihma siin enamasti ei saja. Vihma ja +10 kraadiga ma teda juba kindlasti veotrennis ei jooksutaks, sest kõge õhuniiskusega on koeral keerulisem end jahutada.)

Enne jooksma minekut mu jalal istumas

Kui ta sellise tempoga Hea Koer olemist jätkab, siis tuleb järgmine talv/kevad küll täiesti imeline! See oli mu väike unistus, et saaks koeraga käia 40-50km suusaringidel, sellised vahemaad annaksid juba reaalse võimaluse avastusretkedeks ümbruskonnas ja normaalsele treenitud kelgukoerale ei peaks inimese suusatamise tempos sellise maa läbimine mingi probleem olema. Nii palju kui mina siiani  õppinud ja näinud olen, jäävad nad vanusega aeglasemaks ja ei tõmba enam nii kõvasti, aga vastupidavus säilib. Ning ma ei ootagi ju temalt et ta mind 50km veaks, vaid pigem et ta rõõmsalt ees sörgiks kuni mina suusatan. Selle põhjal, mis ma praegu näen, on mul küll koeraga ulmeliselt vedanud!

Enne trenni teen alati väikse soojendusjalutuse, umbes 10 minutit. Seda esiteks selleks, et kuna ta nüüd ju tõmbab ikka rõõmuga, siis ma ei taha lasta tal otse koduuksest täie jõuga jooksma hakata. Jalutus loodetavasti valmistab keha veidi ette. Teiseks ei taha ma tekitada mingit õpitud tõmblemist ja elevil olekut enne õue minekut. Meie jalutused mere ääres on alati hästi lõõgastavad, sest seal pole nii tohutult erinevaid lõhnu kui linnas, aga samas on piisavalt nuuskimist, et ta vaimule tööd anda. Selline väike nuuskimistiir enne trenni hoiab ära selle, et ta pöördesse läheks kui veorakmed selga pannakse. Sama pärast veotrenni - alati jalutan, käime jõest läbi kui ta soovib jms.

Juhiistmel on kõige parem istuda

Söömisega on endiselt probleeme, aga palju vähem kui alguses. Varem oli ikka tavaline, et kui Gandhi sõi normaalse portsjoni, siis oli teada, et nüüd on hindul järgmised neli-viis päeva ramadaan. Tasapisi hakkasin leidma asju, mida ta sõi, näiteks alati läheb alla rasvane sealiha. Siinsest Tai poest saab vahel seakõrvu ja südameid, ning mõningaid siseelundeid ka, mida siis olen vähehaaval tutvustanud. Midagi pole parata, kui koer on elu aeg ikka täpselt sama toitu söönud, siis polegi ju mõtet eeldada, et ta kohe rõõmuga uued asjad vastu võtab. Nii palju räägitakse sotsialiseerimisest uute inimeste ja olukordadega, tänapäeval ka erinevate pindade ja helidega, aga Gandhi näitel võiks kelgukoeri sotsialiseerida ka erinevate toitudega. Kui ma vaatan neid väga poppe koerte toortoidu Instagrami kontosid, siis...Gandhi nokiks heal juhul paljast hakkliha nende kausitäite silmade, vutimunade ja udarate vahelt. Kahjuks ta hakklihast ja sealihakuubikutest just väga palju vajalikke aineid ei saa, seega ma olen järjekindlalt talle ikka erinevaid loomade tükke pakkunud. Väääga vaikselt läheb paremaks. Praegu saab vähemalt öelda, et ta sööb stabiilselt iga päev midagigi. Kennelist hoiatati, et selle perekonna koerte puhul ongi normaalne, et nad söövad korra nädalas, ema tal on 16a (18kg) ja sööb 200ml krõbinaid iga viie päeva tagant.

Mänguasjadest olen püüdnud teda huvituma saada pea igapäevaselt. Olen klikkeriga õpetanud asjade üles korjamist ja kiitnud erksa ja elevil oleku eest mänguasja juures jms. Hiljuti tellisin Kong Scrunchi rebase, mille vastu tal oli kohe alguses natukene rohkem huvi kui kõigi muude pallide ja kummijunnide puhul. Ei saaks veel öelda, et ta oskab mängida, aga ma näen sealgi suurt arengut. Võtan selle rebase välja ainult siis, kui ta juba eelnevalt on heas tujus ja ergas ning tahab midagi teha ning siis on ta nõus mõned korrad sealihakuubikute eest seda hambusse võtma ja ringi loopima. Kaks korda on poolkogemata sellele isegi järgi jooksnud ja mulle tagasi toonud! Samuti tüüpiline kelgukoerte värk - pole eluski ühtegi mänguasja olnud peale põhjapõdrasarve, muidugi ei tea siis, mida mingi palliga tegema peaks.

Miks ma üldse teda mängima õpetan? Eelkõige sellepärast, et see annaks juurde ühe lõbusa asja, millega ta toas olles tegeleda saaks. Praegu ta kas a) magab, b)ma sügan teda, c)närib konti. Ta ei ole toiduga motiveeritav ja närimismänguasjade seest maiuste noppimine ei huvita teda absoluutselt. Vahel olen teda natuke vähem toitnud ning osa toitu õõnsa kondi või kuivatatud hingetoru sisse külmutanud. Sedagi süüakse väga pika hambaga. Ühesõnaga ma näen vahest, et tal on kodus natuke igav, aga ta ei oska just eriti paljusid asju ega ole väga huvitatud enda aju stimuleerimisest. Ta tahaks kogu aeg jalutada ja õues nuuskida, aga mu jalgadel on ikkagi mingi piir, kui kaua nad mind ringi vedada suudavad :D Seega tahakski leida rohkem asju, mida kodus koeraga teha, (mis ei nõua tema eelnevalt näljutamist, et ta toidumotiveeritud oleks) ning mänguasjaga mängimine võiks olla üks võimalik ajaviide. 

Ma olen järjest rohkem rahul, et just Gandhi meie juurde sattus. Ta oleks nagu alati siin elanud ja nii oma koer. Tohutult hea omadus ta juures on loomupärane kontakti otsimine inimesega. Tõelise töökoerana tahab ta alati inimesele meele järgi olla ja püüab ise aru saada, mida ma tahan ning siis seda teha, sest talle meeldib mulle meeldida. Ma olen hästi konstantne ja samas range oma käsklustega ning osad asjad, näiteks "oota" said talle selgeks täiesti möödaminnes, mulle endale tundus, et ma lihtsalt rääkisin koeraga ja tema juba õppis midagi ära :D Nii muidugi ongi kõige parem asju õpetada, aga see läks ikkagi väga ootamatult kergelt. Näiteks ütlesin ma talle "oota" iga kord, kui ta oli õues ja ma korraks ukse avasin ja toast rihma vms võtsin. Ehk siis kasutasin käsklust olukordades, kus ta nagunii seda lihtsasti ise täidaks. Praegu on "oota" meil üks vajalikumaid käsklusi, mida võib usaldada olukordades, mis reaalselt ohtlikud võivad olla. Näiteks täna pidin korraks keevitushallist läbi minema ja et vältida koera tormamist juhtmete ja metallipuru vahele, tarvitses vaid öelda "oota" ning tüüp istus maha kuni ma oma toimetustega valmis olin.

Ootan põnevusega kuue kuu möödumist, kindlasti on ta selleks ajaks veel muutunud, ehk isegi mõned natuke probleemsed käitumisjooned välja koorunud, millega tegeleda saab. Kõik on nii põnev koeraga! Isegi probleemidele mõtlemine on elevusttekitav :D Ja eriti hea on see, et kogu Svalbardil elamise kogemus on hoopis parem ja mõtestatud koos koeraga. Siin on ikka päris hea koht koerale, meeldivalt jahe, vaikne ja palju vaba ruumi...

Lamab mu fossiilide peal liustikumatka lõpus



Tööl. Gandhi sai head rahulikud ja lühikesed treeningsõidud saaniga. Ma tegelikult ei ole sajakilone, lihtsalt kihte oli palju seljas.

Jääkaruvalves, mõlemad kesköiselt unised. Kell oli mingi 2:00 vist

Telgis soojas


Svalbardil on kaks aastaaega - saanihooaeg ja paadihooaeg, seega... harjutame

Üks populaarsemaid matku - Sarkofageni tipus lõunapausil

Endaleni lilleväljadel. Ainus koht, kus julgen ta lahti lasta, sest seal pole enamasti ühtegi looma ega lindu


Tuesday, July 20, 2021

Matkatoidust Svalbardi ühepäevastel matkadel

Keegi kunagi küsis siin blogis, et mida me oma matkadel sööme. See peaks nüüd küll hea lühike postitus tulema... :D

Minu tööpäevad näevad enamasti välja sellised:

Hommikusöök kodus - tavaliselt 2 banaani ja munavalgeomlett juustuga pluss mingi salat

Matkal, ka kõige lühemal, on alati mingi paus sooja joogi ja mingi snäkiga. Kui matk on kuni 5h, on snäkiks küpsised, lisaks saab juurde kas kohvi või mustsõstrasiirupist valmistatud sooja mahla. Kuna ma ise olin pärast neid küpsiselõunaid matka lõpuks täiesti ebanormaalselt nõrk ja näljane, siis asendasin ma küpsised omatehtud datlipallikestega. Nendega pole lugu kui külmuvad ja naturaalsed suhkrud ja rasvad pähklitest hoiavad energiataseme mõnusalt stabiilsena. Õnneks pole probleemi olnud kui ma vaikselt oma datlipallikesi söön kuni kliendid küpsistega maiustavad. Ma alguses veits põdesin seda oma toidu söömist, aga õnneks pole keegi sellele viltu vaadanud. Eks vist inimesed saavad aru, et giidid ei jaksa iga päev aastaid samu küpsiseid süüa, hakkab tervisele.

Kui matk kestab üle 5 tunni, on meil lõunapaus sooja toiduga, milleks on alati Real Turmat. Ma armastan seda toitu ja peaaegu aasta läbi 3-4 korda nädalas seda süüa pole ära tüüdanud. Kogu mu matkamenüü baseerub erinevatel Real Turmatidel. Kui ise matkama lähen võtan ka alati mõne paki kaasa, hädaabiks on mootorsaani sadulakotis alati 4pk et vajadusel 24h üle elada, vahel kui ma eriti laisk olen, söön seda isegi kodus. Maitseid on nii palju erinevaid, et kui ringi peale teed, siis oled juba esimese toidu ära unustanud. Ainuke miinus on hind ja pakendiprügi. Giidina töötades ma endale ise süüa ostma ei pea, aga oma matkadele muidugi tuleb need omast taskust kinni maksta. Kahjuks ei tee Real turmat mitte kunagi soodustusi, isegi suured firmad kes ostavad aluste kaupa ei saa mingit märkimisväärset allahindlust. Me ostame tavaliselt koju suurema koguse korraga, mitte sellepärast, et see odavam oleks, vaid siis maksad korraga ära ja ei ole valus vaadata seda hinda iga kord kui jälle ühe paki kaupa poest tooma lähed... 

Ma saan aru, et võib-olla Eestis matkates või üldse hobimatkajale see kuivtoit väga midagi juurde ei anna peale augu rahakotis, aga minu jaoks on see küll asendamatu. Tegemist on ikkagi normaalse sooja toiduga ning giidina külmas kliimas töötades ma hindan seda kõrgelt et ei pea nt külmunud võileiba närima. Rootsis kelgukoeramatkadel olid lõunaks võileivad, mida me püüdsime põues hoides külmumisest säästa. Ma mäletan sellest hooajast ainult seda, kuidas ma pidevalt näljane olin ja hooaja lõpuks mitu kilo kaalus juurde võtsin.

Nii et päevastele matkadele pakimegi me kaasa termosed kuuma veega, küpsised ja Real Turmati (ja ma võtan oma datlipallid). 

Üksi pikemalt matkates olen üldiselt seda meelt, et lõunaks söön käigu pealt igasugu kergesti haaratavaid energiarikkaid asju - kummikomme, krõpse, šokolaadi, kuivatatud puuvilju ja pähkleid. Kui termosega kuuma vee vedamine on otstarbekas siis teen sooja lõuna, aga priimusel vett keetma ma lõuna ajal ei hakkaks. See tundub liiga ajakulukas ja üldse tülikas protseduur siin enamasti külmas ja tuulises Svalbardi kliimas. Õhtul aega sossutada küll.

Mitmepäevastes telklaagrites tehakse toorainetest pliidil süüa, aga sinna minnakse paadiga ja püsitakse baaslaagris kohapeal nii et vabalt võib kastidega juurvilju ja liha võtta. Õues on ju nagunii paras külmkapitemperatuur.

Teine asi oleks ilmselt siis, kui läheks jälle mõnele väga pikale matkale. Mul puudub väga pika ja külma matka kogemus, kus kogu toitu peaks kaasas kandma, see 900km, mis ma Eestis kõndisin möödus vähemalt kolme päeva tagant poodidest. Teoorias olen ma aga tugev :D Mulle meeldib lugeda igasugu ekspeditsioonide käsiraamatuid ja põhjapooluse matkade päevikuid jms kirjandust, mida norra keeles õnneks ohtralt jagub. Ning need menüüd seal on enamasti kõik suhteliselt sarnased. Panen siia foto ühest 4000 kcal menüüst, loodetavasti on toiduainete nimed arusaadavad. Kogenumad talimatkajad saavad siis nõustuda või vastu vaielda, kas ka eestlased pikal matkal sama söövad.

Pilt raamatust "Ekspedisjonshåndboka" Børge Ousland



Sunday, July 18, 2021

Vihmased päevad ja katkestatud kajakimatk

Käesolevat suve võib iseloomustada ühe sõnaga - pilv. Pidevalt on mingi madal ühtlane hall pilv umbes 100m kõrgusel. Mõnikord läheb õhtuks veidi selgemaks. Ilmateade muidugi näitab samal ajal selget taevast ja päikest. Põhjus miks siinne ilmateade eriti põhjalikult ja peaaegu pidevalt puusse paneb on see, et ilma muudavad väiksemal tasandil igasugu kõrgusvahed, veekogude ja liustike olemasolu ning siin on 2,5km peale (mis pidavat olema ilmaennustuse väiksem maa-ala vms), neid tegureid väga palju. Seda, kuidas mäed tuule suunda ja tugevust muudavad, on juba vähese kogemusega võimalik ise ette ennustada, aga neid madalaid pilvi ei näi miski kontrollivat. Ning ka tuule osas on vahel ikka täielikke ootamatusi.

Eile käisin hommikul matkal, ilm oli selge ja täiesti tuulevaikne. Fjord sillerdas päikeses ja oli peegelsile. Ilmateade lubas õhtuks ning järgmiseks päevaks 1m/s tuult nii Adventfjordenis kui kõikjal ümbruskonnas. Mõtlesime siis L-ga et käiks kiirelt Coles Bay's ära kajakkidega. Sinna on 18km üks ots, plaanisime mahajäetud majas ööbida ja järgmine päev tagasi sõita ning rannikul veidi ringi uudistada. 

Pakkisime kiirelt asjad, kajakid auto katusele ja D viskas meid Björndalenisse ära. Kuidagi kahtlaselt tuuline tundus. Kindlasti mitte 1m/s, pigem sinna 8-9 kanti ja täiesti vastupidisest suunast ennustatule (vastutuul). Ning kuna tuul puhus otse üle fjordi siis kaasnesid sellega ka Svalbardi suurimale fjordile kohaselt viisakad lained. Kuna aga ilmateade lubas olude paranemist, siis mõtlesime ikka proovida, tagasi jõuab ju alati tulla. Ega ei paistnud küll kuskilt seda ilma paranemist, aga ma ei tahtnud olla ka see esimene nõrk, kes ütleb, et "kle see vist ei ole väga hea mõte." L tundus muretu, ta vist on rohkem merel ja lainetega aerutanud ka.

Pakkisime rannal kajakid puupüsti täis ja tegelesime mõnda aega esimese väljakutsega - kuidas merele saada, sest rannas olid natuke suuremad lained kui mugavam oleks. Edasi läks tegelikult isegi üllatavalt kenasti, sest olgugi, et lained olid kohati sellised, et üksteist ei näinud, siis paat oli stabiilne ja tundus turvaline ning lisaks paistis, et Fuglefjella nurga taga läheb paremaks. 

Lainetus läks tõepoolest paremaks, oli selline stabiilne kolm suurt lainet ja siis üsna sile meri ning siis jälle need kolm lainet. Aga see tuul! Pärast poolt tundi kangutamist vaatasin selja taha ja tundus et me oleme ikka täpselt samas kohas kust alustasime :D L samal ajal aerutas lõbusalt ega tundunud ikka veel mitte natukestki kahtlevat, et me oleme võimelised 18km vastutuult sõitma. Aa kas ma mainisin, et startisime kell 21:30 õhtul...? Pimedaks muidugi ei lähe nii et selles osas oli muretu.

Mul hakkas küll järjest rohkem kahtlusi tekkima, eriti kuna mu paat oli kas tunduvalt aeglasem või ongi L täiesti haigelt kiire ja tugev. Igatahes ta libises mul 10 sekundiga eest ära ja ükskõik mida ma tegin, ei olnud ma võimeline sammu pidama. Mitte just motiveeriv olukord :D Otsustasin, et kui kaks kilomeetrit tehtud, siis vaatan kella ja arvestame, kas ja mis ajaga on realistlik kohale jõuda. Kui aeg-ajalt kiirust piilusin oli see 25min/km kanti... Kahe kilomeetri ja tunni aja pärast oli L ikka sama rõõmus ja optimistlik, ma üritasin järjest rohkem vestlust suunata faktile, et meil ootab ees üheksa tundi vastutuult aerutamist ilma võimaluseta kaldale minna (seal on järsk kalju peaaegu kogu tee, ainus variant oleks süst nööriga sappa võtta ja ujuda). Vaated olid muidu ilusad - teisel pool fjordi olid liustikud kullast ja kiirgasid tumeda tormise mere taustal peaaegu hüpnotiseerivalt - muudkui vahiks ja aerutaks.... Vasakut kätt jääb see mainitud kalju- Linnumägi, mille 400m püstloodis sein on täis pesitsevaid ja käratsevaid linde, kellest aeg-ajalt mõni meid uudistama lendas. Väikealgid, lunnid, krüüslid, fulmarid saatsid meid pidevalt nii õhus kui vees. Fulmarid on sellise sügava silmavaatega, lendavad sulle otsa vaadates peaaegu näkku ja viimastel meetritel muudavad graatsiliselt suunda sellise ilmega, nagu me oleks kogemata nende trajektoorile jäänud. 

Sõitsime 5 km ära. Möödunud oli kaks ja pool tundi ja ma ei tundnud enam grammigi et ma seda üritust naudiksin, eriti eesootava piinarikka pingutuse valguses. Neelasin oma uhkuse alla ja pidin olema see pehmis, kes ütleb, et lähme koju ära. L muidugi on normaalne inimene ja puikles ainult natuke vastu üritades mind mingi järgmise kivini jne meelitada. Temale tundus see tõesti täiesti lebo ots olevat. Kohe kui ümber keerasime oli aerutamine järsku megalahe! Tuul kenasti selja tagant ja kiirus 25min/km asemel 8min/km! Alguspunkti tagasi saime siis vähem kui tunniga. D õnneks viitsis meile järele sõita ja kella 2 paiku saime koju. Ma pole tükk aega olnud nii õnnelik autot nähes ja oma voodis magades.

Järgmine päev kinnitas, et otsus oli olnud õige, sest kogu päeva sadas vihma, temperatuur 3 kraadi, nähtavus halb ja meri tuuline. Erakordselt ebameeldiv ilm. Ei taha mõeldagi, et oleksime selle päeva pidanud merel veetma. 

Samas paneb ikka mõtlema, et peaks rohkem jõusaalis käima ja ülakeha treenima :D Kogu keha tegelikult. Püüan siin küll kodus midagi toimetada, aga tunda on, et vigastused kipuvad ligi hiilima ja nagu näha siis väga tugev tunne ka just ei ole. Igasuvine teema - tööga olen piisavalt aktiivne, et tunduks nagu sellest piisab, aga samas sihipärasest raskuste tõstmisest ja vigastusi ennetavast jõutreeningust on mu matkamine, aerutamine ja koeraga jooksmine ikka väga kaugel. Peab proovima end näiteks kolm korda nädalas jõuksi suruda, isegi kui tundub et olen väsinud.

Friday, July 16, 2021

Suvised matkad - aerutamine ja mäed

Väga aerutamisrohke suvi on olnud siiani. Paraku on ka kogu aeg tuuline, mis tähendab, et enamasti tuleb standardmarsruuti muuta ja midagi turvalisemat ette võtta. Meil on 4h kajakimatk, 7h matk lõkke ääres istumisega ja 11h kajaki+jalgsimatk. Nelja tunniga väga kaugele ei jõua, enamasti hulbime siinsamas maja ees ja sadamas ringi või parimal juhul sõidame kuni kämpinguni ja tagasi (7km?). Kui on päris algajad siis olen treileriga sadamasse sõitnud, seal saab siledal laineteta veel alustada ja natuke asjaga harjuda enne kui lainete ja tuule kätte läheme. Mul on olnud õnne ja siiani on peaaegu kõigil klientidel varasem aerutamiskogemus olnud ning neil, kes esimest korda süsta istuvad, on olnud õnne olla kaheses grupis ja siis oleme saanud eriti rahulikult võtta.

11h matk kujutab endast üle fjordi aerutamist (4km) ning vastaskaldal oleva mäe otsa (926m) matkamist. See on meie kõige väljakutsuvam ja raskem matk ning muidugi nõuab üle fjordi aerutamine sobivat tuult, tagasiteel tugev vastutuul meile ei sobi. Kuna aga tuul on tihti piki fjordi/orgu ning mägede ümber keerab natuke, siis on ta ka tihti ühes suunas vastu. Üle 6m/s tuule korral tulebki seda matka väga tihti kuhugi mujale ümber tõsta, enamasti sõidame siis natuke kajakkidega ja hiljem läheme kuhugi kergemini ligipääsetava mäe otsa matkama. 



Üks õhtu leidsime L-ga aega et omapead sõitma minna. Tegelikult oli plaanis lausa kolm-neli päeva ära olla ja Isfjord Radiosse sõita ning seal kajakid paadiga tagasi sõidutada. Kahjuks aga ilm nii ambitsioonikat plaani ei toetanud ja tegime väikse 20km tiiru kodu lähedal Carolinedalenisse ja tagasi.
Mingil imekombel seekord tuult ei olnudki

Toimub vana hea vintpüssi kinnitamine kajakile. Signaalpüstol on teisel paadil et raskust veidi jaotada.

Tundub et pikemate matkadega kujuneb probleemiks, kuhu kogu see varustus ja relvad mahutada. Peabki vist klubist valima mingi hiigelsuure süsta mitte mugavuse järgi, vaid puhtalt selle pärast et asjad ära mahuksid. Teine mure on muidugi kus ööbida. Coles Bay mahajäetud majad oleks alati variant, aga sealt edasi läheb kahtlaseks. Ilusa ilmaga muidugi sõidaks kenasti Barentsburgi välja, aga sel juhul pole mingit varuvarianti ega plaan "B"-d ootamatuste puhuks, vaid BB-i peab ka tõesti päris kindlasti jõudma. Ega vist muud lahendust polegi kui loota heale ilmale ja lihtsalt proovida. Muidu võtab see planeerimine viimasegi matkaisu ära, niigi hakkab teine kahanema, sest kõik pikemad ja ägedamad retked on lihtsalt nii kohutavalt tüütult keerulised siin jääkaruohu tõttu :S Enamasti ma olen harjunud ega vingu enam, aga vahest tuleb ikka meelde kui vahva oleks spontaanselt telk kaasa pakkida ja lihtsalt üksinda kuhugi minna...

Jalgsimatku on ka nüüd peaaegu igapäevaselt (või noh, päevadel kui kajakimatku pole). Nendega on hea see, et Gandhi saab kaasa tulla. Ta on oma uue ameti hästi selgeks saanud ja ei tüüta enam külalisi paide nurumisega, samas kui sügatakse siis naudib :) Täpselt selline tore matkakaaslane nagu ma lootsin et temast tuleb. Kui on aeg magada siis magab, kui vaja tõmmata siis tõmbab, kui mäest alla lähme siis kõnnib selja taga ja ei murra mu kaela. Igati super! Lahti saab teda ka lasta vaiksemas kohas, sest kutsudes tuleb ta kenasti kohe tagasi. Täna tegi esimest korda päriselt kasulikku tööd ka ja tõmbas mu väsinud turisti peaaegu terve tee mäe tippu!

Lõunapausil