Petlikust turvatundest

 Kui ma Svalbardi kolisin, siis esimesel suvel olin karude osas ikka päris üliettevaatlik. No ikka väga tihti vaatasin ringi ja selja taha isegi kui oli tegu piirkonnaga, kus ei ole suur tõenäosus karudega kohtumiseks. Veits kõhe oli. Siis tuli polaaröö, loomulik et siis on enamik inimesi veel ettevaatlikumad, ma ka muidugi. Ühtegi turisti ei lasknud kuhugi künka taha üksinda pissile ilma, et oleks enne üle kontrollinud. 

Aga nüüd kui järgmine suvi kätte jõudis tuleb tunnistada, et ma mingil ajal nagu ei uskunudki enam et meil siin karusid ka elab. Polnud ju pikalt ühtegi karu kuulda ega näha, lisaks kolisime linna ja tekkis selline mugav võltsturvalisuse tunne. Linnast väljas käisin ikka muidugi mõlema relvaga ja kõik turvarutiinid olid paigas. Mõtlesin läbi, kus pool relv on ja kus varumoon ja visualiseerisin mitu korda matka jooksul relva haaramist ning ei lasknud turiste kontrollimata kohtadesse enne mind, aga lihtsalt mentaalselt oli palju lõdvestunum ja enesekindlam suhtumine. Ja muidugi ka see fakt, et alguses me elasime Adventdalenis, 1,5km kaugusel linnast, kus me loomulikult mõtlesime iga kord üle õue WC-sse minnes või linna kõndides karumõtteid.

Aga nüüd me elame linnas. Seoses sellega et Job siin surma sai, oleme mõtlema hakanud kui petlik see "linna"turvalisus on. Kui ma läheks matkama, siis ei paneks ma ju telki otse rannikule. Ma ei teeks oma magamiskohas süüa. Ma vaataks ringi kui kuskile minek on. Praegu elame me otse rannikul, 15m ookeanist, hoiame toitu rõdul, magame tihti uks ristseliti lahti ja vähemalt mina pole välja minnes küll mitte kordagi isegi poole ajurakuga mõelnud, et vaataks ka mis nurga taga toimub. Sest me elame linnas ju! Kujutame ette, et asustuses ja teiste inimeste juures on turvaline, aga tegelikult kulub jääkarul üle fjordi ujumiseks 30 min ja teisel pool fjordi on igal suvel mõni karu, viimaste päevade põhjal saaks öelda, et lausa igapäevaselt. Lisaks on koroona tõttu pikalt nii vaikne olnud.

Selle kämpingu osas, kus õnnetus juhtus olen ma ka üks neist inimestest, kes peab nüüd vajalikuks tagantjärgi tänitada, et "ma olen alati mõelnud, kuidas see lubatud on". Nagu see midagi aitaks... Ilmselt oleksin ise seal samamoodi telgis maganud, sest kui kõik teised seda teevad, ju siis on piisavalt turvaline. Kui ka tekib kahtlus, leidub alati keegi, kes on 30 aastat Svalbardis elanud ja rahustab su maha vana hea "seal pole kunagi karusid olnud" või "jääkarud nii ei käitu"-argumendiga. Aga ma olen ikkagi mõelnud, et see on natuke veider niimoodi lagedal väljal rannas telkida, koerad teisel pool maja. Samas, mida mina ka tean, no tõesti, mul pole muud kogemust ega infot, kui jääkaru ohtutuskoolitus ja seal öeldi, et "Mitte iial ei maga sa otse rannas ilma füüsiliselt üleval passiva karuvahita!!!"

Turvalisuse argument, et karusid seal kämpingus kunagi olnud ei ole, meenutab 2015 talve, kui kaks inimest keset linna laviinis surma sai. Lugesin kellegi blogist, kuidas ka mõeldi tagantjärgi, et eluilmaski ei läheks matkama sellise lumega nõlva alla! Aga majas elada selle nõlva all? Täiesti normaalne, sest "kunagi pole siin ju laviini olnud!"

See ei ole nüüd üldse seotud selle surmajuhtumiga, aga mulle tundub vahel, et mõned inimesed, kes on siin kaua elanud, on kohati natuke liiga ükskõiksed ja käituvad nagu nad oleks õppinud karulausujad. (Ma rõhutan: mõned, mitte kõik.) Nii mõnigi kord tundub neid lugusid kuulates, et tegu on kas Dunning-Krugeri efektiga või on jumal lihtsalt õnne jagamisega helde olnud, sest mõned situatsioonid on küll lausa kõrvakriipivad kuulata. No näiteks: Magati telgis ilma karuvahita, koertest kaugel eemal ja siis öösel ärkas loo jutustaja selle peale et "oli halb sisetunne" ja oh üllatust, tige karu jooksis täisgalopis telgi poole ning ainult potikaante kokkutagumine päästis ülejäänud telgis magajad...

Khm...!

Ma ei taha väita et nüüd KÕIK vanad Svalbardihundid on sellise suhtumisega, lihtsalt ma olen võib-olla huvitavate inimesega kokku puutunud :D Aga paratamatult on värskelt siia kolinud inimese jaoks segadust tekitav, kui koolitusel ja kirjanduses räägitakse ühte juttu, ning karukogemusega kohalikud väidavad hoopis midagi muud (no näiteks et suurema kaika pea kohal kandmisest piisab karutõrjeks).

See eelnev lõik ei olnud muidugi üldse seotud sellega et Job surma sai. Ma ei arva, et keegi otseselt selles süüdi on. Pigem pani juhtum mõtlema, et olukorda tuleb pidevalt ümber hinnata, sest karude käitumine võib muutunud kliima ja vähese toidu tõttu olla etteaimatamatu. 

https://svalbardposten.no/magasin/folk/de-overlevende-etter-isbjornangrepet-takker-for-all-hjelp/19.12892

Siit saab surmaga lõppenud juhtumi kohta rohkem lugeda:

http://icepeople.net/2020/08/28/polar-bear-victim-identified-johan-jacobus-kootte-38-of-the-netherlands-was-laying-in-his-tent-when-the-fatal-attacked-occurred/

https://svalbardposten.no/nyheter/jobbet-pa-campingen/19.12889

Kajaki tehnikakoolitus ja merematka ideed

Veetsin kolm õhtut kajaki tehnikakoolitusel. Eelkõige on seda vaja, et töötada assisteeriva giidina. Selleks et ise matku juhtida pean läbima Activity leader'i taseme, aga see juhtub järgmisel aastal, sest praegu pole enam koolitusi plaanis.

Tehnika koolitus vastab Eestis kasutatava süsteemi järgi kolme tärni tasemele. Ma pole Eestis ühelgi koolitusel käinud nii et ma ei tea, mis nad seal õpivad, aga eks vist umbes samu asju siis.

Väga hea koolitus oli! Esiteks oli hea juba see, et tegime seda kolmel õhtul kolm-neli tundi, mitte kahel pikal päeval. Palju efektiivsem ja niimoodi ei pea ka mitu korda päevas kuivakat selga ja maha ajama. Panen siia enda jaoks kirja, mis me tegime, et ära ei unustaks.

***

Eesmine tüür aeruga.

Tagumine tüür aeruga.

Edging - hoia püsivalt serval kui on vaja külgtuules liikuda ja paat kisub vastutuult.

Järsk pööre tagant ette mõlatõmbega.

Natuke proovisime ka eskimopöörde algeid. Pigem küll lihtsalt külili keerata ja end samalt poolt üles tagasi ajada. No ütleme nii et sai ikka mitu korda tagasi kajakki ronitud :D

Towing/nööriga pukseerimine - Proovisime kahte inimest korraga pukseerida. Variant on keerata üks paat selg ees sõidusuunda. Merehaige või muidu kannatanu saab siis nõjatuda teisele kajakile.

Buddy rescue, kus abistaja võtab kaaslase paadi esiotsaga enda oma peale(sülle) ning vettekukkunu saab "ülesmäge" kokpitti tagasi ronida. Väga stabiilne oli see, samas turistile ilmselt keeruline selgitada.

Teadvusetu kannatanu kajakki tagasi upitamine. Tegime kahte moodi - paat õiget pidi ja veest tühi ning lihtsalt tõstsime kolme inimesega ta tagasi. Teine lihtsam variant oli kajakk külili keerata ja vett sisse lasta ning siis kannatanu vees sisse libistada ning koos kajakiga püsti keerata. Palju lihtsam, aga siiski nõuab kindlasti vähemalt kahte inimest.

Self rescue kasutades kaaslase paadi esiosale ronimist.

Tavaline self rescue muutus eriti sujuvaks ja kiireks viimaseks päevaks, kuna muude harjutuste käigus tuli ette vette sulpsamist :D Tunnen ennast ikka väga palju kindlamalt kui enne seda koolitust.

Matka planeerimine, tuulekoridorid, keset fjordi suuremad lained, järsud kaljud rannas, mis võtavad ära randumisvõimaluse. Riskianalüüs. Ohufaktoritele värvi andmine (roheline-ohutu, punane - ohtlik, ei lähe välja). Kui on kaks kollast tuleks juba väga tõsiselt kaaluda, kas ja kuhu minna.

VHF raadiod.

Koolituse käigus tekkisid ka mõned matkaideed ja peab tunnistama, et palju tugevam tunne on nüüd neid plaane teha. Ma ju tahan ikka üksi minna ja siis ma tahan endas 100% kindel olla ja teada, kus on ohukohad rannikul jms. 

Mõned ideed, mis tunduvad põnevad:

Püramidenisse laevaga ning sealt liustike juures tripp. Kõige ambitsioonikam alljärgnevaist. Ilmselt juhtub järgmisel aastal.

Vindodden. Umbes 40 km aerutamist. Olen suvel ühe tüdruku koerte eest hoolitsenud ja ta lubas mul tasuks oma hütti kasutada! Hütis ööbimine on Svalbardis võrdväärse tähtsusega jõulude või mõne muu püha ja pidupäevaga nii et loomulikult olen ma väga elevil, et sinna kas aerutada või matkata.

Barentsburg. Kahe päevane matk, ööbiksin Coles bays.

Coles bay. Umbes 30 km. Kui pole aega Barentsburgi minna, siis läheks poolele teele lihtsalt ööbima ja tuleks järgmine päev tagasi. 

Grumant. Tehtav ühe päevaga. Ilmselt juhtub see matk ühena esimestest.

Vindoddeni jalgsimatk. 6-8h. Pidavat olema parem kui maa on jäätunud, ehk septembris-oktoobris.

Barentsburgi jalgsimatk! !!!! Kas see saab ükskord tehtud ka? :D Sellega on pidevalt mingid takistused olnud juba viimased 7954 korda kui ma olen üritanud.

Revneseti tipp. Siinsamas nurga taga, aknast on näha. Pidid mingid lained ja kivid olema, seega ma tahaks ilusa ilmaga vaatama minna, millest halva ilmaga eemale hoida ja kuidas see koht välja näeb. 

Matkagiidi tööst ja kolimisest

 

Olen siin viimasel ajal mägimatku juhtima hakanud. Eriti chill töö on! Nagu polekski töö. Eks kaasa aitab hea ilm ja see, et praegu on suuremas osas Norra turistid ja nemad ju mägedega harjunud ning giidile väga lihtsad matkakaaslased. Kõik vähesed välismaalased, kes siiani on matkale sattunud on kohe tunduvalt hädisemad. Eks ole näha, kuidas sellega läheb, praegu tunnen veel küll neid algaja giidi teemasid, ehk et ei tule selle peale, et mingit (minule) imelihtsat asja selgitada või kolme meetrisest jäälaigust üles minekuks astmeid teha, aga eks ma iga korraga õpin. Koertega oli ju sama alguses. Tundubki, et suur ja oluline osa giiditööst on arendada piisavalt hea intuitsioon, et tabada ära klientide võimekus ning siis anda vastavaid instruktsioone ENNE kui neil probleemid tekivad. Näiteks seletada juba all auto juures ära, et meil tuleb nüüd järsk nõlv lahtiste kividega või jõeületus, kus põlvini märjaks saate. 

Aga jah, nagu mainitud, siis ilm on ikka väga palju mu uuel tööl alustamisele kaasa aidanud, sest kõik inimesed on matkaga rahul, kui üleval on sellised vaated:
Tegelikult tuli see jalgsimatkade juhtimine väga ootamatult ja iseenesest. Ma ei ole kunagi plaaninud ega arvanud, et minust matkagiid saab, ma pean silmas siis ilma koerteta. Aga kui kutsuti ja universum nii tahtis, siis tuleb vastu võtta ja peab tunnistama, et see töö tundub palju stressivabam ja paremini tasustatud ning mis peamine - füüsiliselt mõnusalt aktiivne. Seda ma ikka täiega naudin praegu, et töö reaalselt on mu füüsist parandanud. Koertega oli ikka see häda, et iga hooaja lõpus olin ma vormist väljas, sest töötunde oli nii palju et trenni eriti ei jõudnud, aga samas olid need tunnid täidetud seismise või aeglaselt ringitolgendamisega, mis lihtsalt väsitab hullupööra, aga ei treeni suurt midagi. Kui just kaklevaid koeri ei lahuta või lahtipääsenud kelgu järel ei jookse, siis miski muu ju väga pulssi ei tõsta. Ja selliseid ajaviiteid ei tule õnneks nii tihti ette et sellest vormi paranemist võiks loota, küll aga oli igal talvel vaja koos klientidega ohtralt küpsiseid ja grillvorste süüa igal jumala matkal! See oli natuke häiriv faktor minu jaoks ja asi, millele ma pidevalt mõtlesin ja pidin mingeid skeeme leidma, et trenni teha.

Aga regulaarne mägede otsa ronimine on mu kardiovaskulaarsele võimekusele lihtsalt imet teinud! Võib-olla on asi ka neis vitamiinides, mida ma nüüd võtma olen hakanud, aga enesetunne on võrreldes kevadega ikka kirjeldamatult palju parem. 

***

Teemavahetus.

(Sest kui ma siia korra kuus kirjutama tulen, siis tuleb juhust kasutada ja kõik uudised kirja panna...)

Kolisime kümneks päevaks hotelli, sest majaomanik tuli Svalbardi suvepuhkusele ning elab praegu meie majakeses. Selline veider leping ongi, jah. Eriti ei kurda, sest esiteks ma ju armastan kolimist, asjade pakkimist, organiseerimist ja maja viimse nurgani puhtaks pesemist. Nüüd sai see kõik tehtud ja boonusena ei pea me isegi päriselt välja kolima, vaid saame oma puhtasse ja paremini organiseeritud majja varsti tagasi minna. Ja väike elumuutus on alati tore. 

Ma olen lõpuks rahu teinud selle faktiga, et ma siin Svalbardis nüüd määramata ajaks elan ja ei otsi enam paaniliselt tööd igal pool mandril. Mis seal ikka, võtan päeva korraga ja vaatan kuhu elu viib. Mul vist tekitas kõige suurema vangistatuse tunde see mõte, et äkki me ei leia enam kunagi kusagil mujal tööd või ei sobitu enam normaalsesse ühiskonda ja kolimine läheb järjest raskemaks vms pseudoprobleemid ja siis ma ärkasingi igal hommikul mõttega kui väga ma seda elu siin vihkan. Aga enamik inimesi ei jää siia nagunii kauemaks kui viieks aastaks, sest selle aja peale kas leidub mandril mõni töö-või elukoht või juhtub midagi, mis sunnib ära kolima. Ma arvan, et ega me ka siia igaveseks ei jää ja varem või hiljem tuleb see kolimine ilmselt kuidagi orgaaniliselt ja omal õigel ajal. Ja suure tõenäosusega on mul siis juba isegi kahju ära minna. Nii et ma lihtsalt ei mõtle enam kõigele miljonile toredale asjale, mida ma saaks samal ajal kusagil mujal teha ja püüan keskenduda neile kolmele-neljale asjale, mis ma siin saan teha :D Võtame seda elu õppetunnina, eks!

Siin hostelis, kus me elame, on igas WC-s erinev koomiks! Nii põnev, mul on missioon nüüd need kõik üles leida!
Vaade köögiaknast

Mu töökaaslane läks juuli lõpus puhkusele ja sellest ajast peale olen tema üheksat koera kantseldanud. 

Texas

Bjørndalen oli veel eelmisel nädalal niiiii roheline! Korjasin isegi purgitäie seeni ja panin marinaadi.