Minu glamuurne elu - alpinistid ja Põis

Ühel septembripäeval rippusime kolmekesi masti otsas - mina ja kaks u 7a kogemusega level 3-e* ja ajasime helikopterit oodates töö kõrvale lobajuttu. Keegi mainis et tal on pissihäda ja edasi läks jutt sujuvalt ja iseenesestmõistetavalt sellele, kes ja kui palju ennast köiel täis on lasknud.

Mina, vähekogenud väike level 2, kes alati vanematele ja targematele alt üles vaatab, jõllitasin kõrval umbes sellise pilguga.

Et misasja?! Kas level 3 olemine seda tähendabki? Kas enese täislaskmine on miski, mis on nii normaalne, et juhtub varem või hiljem nagunii?
"Teil on offshore´is iga 2h tagant kohustuslikud pausid ja te peate end täis laskma?!" püüdsin ma küsimuse ratsionaalselt sõnastada.
"Noh otseselt ei pea, aga kui oled 1,5h end kuhugi paika roninud, siis lihtsalt ei saa sealt 15 minutiga välja..."

Kas sellepärast, et tegu oli inimestega, keda ma väga austan või on köietööaastad oma mõju avaldanud, aga tundub, et see vestlus muutis mu põies midagi. Ta kuulis pealt ja hakkas oma elu elama. Ta teab nüüd, et ühe täiesti normaalse alpinisti põiele on lubatud kontrollimatu vallandumine ja ta ootab oma aega.. Ja ma kardan iga päevaga rohkem et see aeg tuleb varsti. :D

Nimelt on kõrgtööde julgestusvööga selline lugu, et kui seal rippuda, siis on kõik päris hästi - võid end tundideks tööd tegema unustada ja mingi nii tühine asi nagu pissihäda ei tule meeldegi. Aga kui jalad maha saad, siis kogu üleliigne vedelik korraga ilmub kusagilt ja ta ilmub kiiresti. Väga kiiresti! Enamasti on veel ümber puusade iste, mis köielt maha tulles järsku põiele surub ja igasugu varustust ja karabiine, mida lahti võtta on ka päris aeganõudev. Ja talvel on paksud riided ja kindad. Ja wc on kaugel või seda polegi.... Nii et tegelikult pole midagi imestada.

Kui nüüd Põie juurde tagasi tulla, siis kõigele lisaks tundub mulle isiklikult et asi läheb aastatega hullemaks. Mõnikord on ikka väga kiire pärast laskumist wc leidmisega. No tegelikult on pärast iga laskumist juba väga kiire :S Kui nii edasi läheb, võib minust vabalt varsti ka level 3 vääriline alpinist saada ja ma ei ole kindel, kas see mind rõõmsaks teeb... Üksi ma selle murega ilmselt ei ole, aga kortermaja aknaid pestes võib siiski olla veidi keeruline kliendile olukorda selgitada :D

Unistuste töö, eh?:)

Ka unistuste töö, ainult wc-sse on pikk tee (Pilt siit)

*IRATA-l (International Rope Access Technician Association) on kolm taset Level 1, 2 ja 3

Elu Soomes vol 2

Viimasest halapostitusest on möödas enam kui kuu aega ning kuna elu on sinusoid, siis võiks eeldada, et vahepeal on midagi paremaks läinud. Vale! Kõik on endiselt samamoodi.

Miinus vigastused, tervis on viimasel ajal väga hea olnud (ptuiptuiptui).

Endiselt käib tööl iga päev sama pressimine, ikka tundub, et kohalolutunnet ja head vibe-i pole kusagil ja samas on objektiivselt kõik mis vaja tegelikult olemas ja väga hästi. Oeh! Kohe mõru tunne tekib, kui loen kellegi Instagrami pildi alt kauneid pealkirju nagu "Do what makes your soul happy" jms. Kas ma isegi pole seda sama sõnumit jagada püüdnud ja selle järgi elanud?

Ilmselt parim, mida sellest olukorrast välja pigistada on võtta seda elu vaimse harjutusena ja harjutada kohalolekut. Eesmärk igaks uueks tööpäevaks on tunda ennast suurepäraselt!

Eks ilm on ka muidugi haruldane olnud. Siin on viimastel nädalatel iga päev sadanud. Absoluutselt iga päev. Enam ei ole hommikuti yr.no lehekülge avades küsimust, "kas täna sajab või mitte", vaid "millal siis täna sajab?" Lisaks tekib enne vihma alati väga tugev puhanguline tuul, mis mõne koha peal (teravate servade läheduses) töötades teeb elu üsna pingeliseks.

76m kõrgune Panorama Tower, mille ümber ka 4m/s tuul väga kiirelt tormi mõõtmed võtab

Ja see pilt räägib ka iseenda eest. Neile, kes lightningmaps.org-i igapäevaselt ei kasuta võin öelda, et see ei ole meie laiuskraadil väga tavapärane pilt.

Kõik, mis tööd ei puuduta hakkab mulle siin Helsinkis järjest rohkem meeldima. SUP-i ja kajakilaenutusi on iga veesilma ümber ja vett ikka jagub. Ülilahe minu meelest, et sellised asutused on kohe kesklinnas, SUPregatta ja Hakuna Matata näiteks. Kui keegi tuleb Helsinkisse päevakruiisile ja tahab sportlikult aega veeta, saab mugavalt lahe pealt linna uudistada. Kajakisõit, kui seda rahulikult teha, pole ka nii hull sport, et pärast võhmal oleks. Nüüd ongi mu järgmine plaan Hakuna Matatast kajak võtta ja Korkeasaari poole aerutada. See tõotab lahe tulla, sest tee sinna viib läbi kanalite ja sildade alt põhimõtteliselt kesklinnas.

Punase nööpnõela all asub Hakuna Matata ja sealt saab kajaki

Nädalavahetused ongi mul tavaliselt sellised, et võtan rendiratta ja sõidan sellega kesklinna, enamasti kuhugi vee äärde. Tee peale jääb jõulinnakuid, kus lõuga tõmmata ja human flagi harjutada nii et väike jõutrenn saab ka märkamatult tehtud.

Eraldi trenni olen ma viimasel ajal minimaalselt teinud. Alguses kimbutas mingi kahtlane valu põlve all (alates Rimi juunijooksust asfaldil). Siis läksid objektid nii füüsiliseks, et ma ei näinud mõtet minna kuhugi trenni tegema kui mu päev on sisaldanud 40 000 sammu, sealhulgas 15 korda teisele korrusele trepist ronimist. Loomulikult on kogu päev kaasas veeämber ja karabiine täis julgestusvöö, ehk korralik lisaraskus. Laskumised olid ka sellised, et sain kummalegi poole küünitades isegi kõhulihase valusaks, mis mul muidu trennis mitte kunagi ei õnnestu. Õhtuti on peeglisse vaadates tunne, et koosnen ainult veresoontest ja lihastest. Nii et olen oma lihased ainult kergelt paari km kaupa jooksma viinud ja jõudu teinud ainult sinnamaani, kus see veel lõbus tundub. Human flag areneb isegi ilma spetsiaalselt treenimata - pole ime ka, ma veedan ju suurema osa päevast umbes sellises asendis.

Mees läks merele. Kavatseb seal olla 3,5 kuud, mis saab olema meie senini kõige pikem teineteisest eemalviibitud aeg. Telefonid õnneks vahepeal töötavad nii et olen muuhulgas kuulnud, kuidas sellel laeval on kombeks prügi merre visata!! Tüübid viskavad vanad värvirullid merre! Õõh! Kui madal IQ peab inimesel olema, et midagi sellist teha? Huvitav mida nad ette kujutavad, et see prügi kaob sealt veest kuhugi iseenesest? Ja tegu on seitsmeliikmelise meeskonnaga laevaga, tekitab lihtsalt õõvastust, mis siis suurematel laevadel veel toimub. Niimoodi päevade kaupa, tuhandetel laevadel üle maailma? Sellised lood panevad mu mitte kartma suremist.

Veel mõned pildid:

Tüüpiline tööilm

SUPRegatta kajakiga ringi ulpimas

Laht on nädalavahetustel puupüsti rahvast täis

Tuvivaade Aleksanderinkatule

SUPimatk Pedassaarele

"Kuidas te selle peale tulite?" on alati esimene küsimus. Tegelikult on Sven juba mitu aastat tahtnud minu ja purjelauaga kuhugi saarele surfata. Romantik selline! Juba enne kui ma lauda õieti juhtidagi oskasin rääkis ta seda juttu. Mõned tuuled hiljem, kui ma juba liikusin soovitud suundades, tegime esimese katse Hurghadas ühele saarele jõuda. Tookord pidime 300m kaugusel rannikust ikkagi otsa ümber pöörama, sest saare ümber oli liialt palju korallidega madalikke. Plaan saarele surfata ja ööbima jääda muutus aga järjest kindlamaks, kuni lõpuks jäi silma Kolga lahes asuv Pedassaar. Tallinnale lähedal, rannikust umbes 1km ja mis peamine - leidub liivane kaldariba uimesäästvaks randumiseks.

Jäi üle ainult tuult oodata. Elu läks aga sedapidi, et mina läksin Soome tööle ja Sven sai nädalase etteteatamisega praktikakoha merel. Seega polnud siin enam oodata midagi, sest jäänud oli sellest suvest meil veel ainult üks ühine nädalavahetus, seesama täiesti tuuletu, millest kohe juttu tuleb. Mina olin asja juba unustanud, kui Sven tuli lagedale mõttega rentida sup-lauad ja see matk ikkagi ära teha. Tundus nagu hea plaan!

***

"Me läheme seiklema!" ütlen ma Audile, kui laupäeva hommikul jõusaalist tulles autost möödume. Sven arvab seepeale, et Audi laseb suurest meeleheitest juba kumme tühjaks oodates, millal me ometi seiklema läheme, terve nädal on ju juba möödas. Tõepoolest on Must Nool, ehkki juba auväärses vanuses, meie seikluste lahutamatu kaaslane. Vähemalt korra kuus pakime ta maast laeni täis (matka)varustust või surfikama (ja rahu ja armastust nagu Smilersi laulus) ja sõidame kuskile. Seekord piirdume siiski miinimumvarustusega - toit ja magamiskotid ning suundume Pirita surfiklubi poole, et kaks sup-lauda peale võtta.

Ja ananassi! Wilsoni võtame me ka kaasa, sest mis üksikule saarele sa ikka ilma Wilsonita lähed?!

Teenindajaneiu on parajasti klubi ees päevitamisega ametis ja tundub natuke pahur. Rinnahoidjat kohendades toksib ta tõsise näoga arvutisse meie tellimuse ja kasseerib vajaliku summa. Valime air-supid (täispumbatavad), kuna need on natuke kergemad ja meil võib tekkida vajadus neid käe otsas tassida. Kaasa tuleb üks laiem ja paksem sverdi-ja kardaaniauguga laud ja teine õhem ja kitsam, vist lainetel surfamiseks mõeldud sup. Teenindaja sõnul liiguvad need vee peal võrdselt. Nomaitea...kuidas saab ükskõik mis vee peal liikuv asi mitte sõltuda laiusest ja kujust? Aga me ei hakka norima, sest tegelikult on meil jumala ükskõik, me võiks peaaegu et ujuva vaadiga ka sinna saarele hulpida, peaasi et kohale saaks.
Sõidame Kaberneeme suunas, napilt enne seda keerame Salmistule, seal peatab Sven auto sildi all, millel seisab "Jalakäijate tee randa". Kõlab hästi, kartsime juba pikemat jalgsimatka, aga pole poolt kilomeetritki. Esimesena saab pardale ananass. Kotte kanname seljas, varustus on küll veekindlalt pakitud, aga laua peal saaks see siiski liiga märjaks.

Kohe liikuma hakates saame aru, et air supid on ikka ebastabiilsemad kui tavalised lauad ja vajuvad veidi läbi. Õhema peal seista on alguses ikka tegu, tuleb madalamaks võtta, kui vette ei taha kukkuda. Õnneks harjume kiirelt ja tunni aja pärast on need lauad juba nagu uus kehaosa.

Plaan on sõita alguses saare läänerannikule, kus on liivane rand, seal seljakotid metsa peitu panna ja edasi teha päripäeva ring ümber saare. Õhkama hakkame kohe esimestest meetritest peale. Meri on sile ja metalselt voogav nagu elavhõbe. Sup-iga sõites on eeliseks, et vaatepunkt on kõrgemal ja saab vee peal libisedes merepõhja uudistada. Pisikesed kalad, eri suuruses kivid, vetikad, mis näevad välja nagu Eesti korallid. Vaade on nii imeline, et paneb isegi pea veidi ringi käima, tavaliselt ju ei liugle 3-4m kõrgusel kivide kohal.

Saare loodetipus leidub suuri rändrahne, mida on kõige ägedam just supiga uudistada. Saab igale poole lähedale minna ja kesksuvises vines mere taustal tunduvad need hiiglaslikud valged mürakad täiesti ebamaised. Raske uskuda, et selline koht on siinsamas Eestis, meil on küll tunne, et oleme Pepe ja Lilo Polüneesiast, palmilehed puusade ümber, ja hakkame kohe ahinguga kalu püüdma.

Teeme pilte, või noh, enamasti küll teeb Sven, sest mina ei julge tema telefoniga vee kohal majandada. Rannikul on seltskond süstamatkajaid ja paar supitajat. Saarel on ka väike sadamakoht, kus meie saabudes on kolm suuremat sorti mootorpaati. Tekib lausa väike mure, kas RMK lõkkeplats ikka mahutab kõik need inimesed täna öösel ära. Me tahaks pigem kahekesi olla, mitte mingit õllesegust möla kuulata...

Kulgeme tasakesi mööda rannikut edasi. Ise pidevalt silmadega onni otsides. Saarel on RMK saunaga onn ja selle tahaks ära näha. Alguses oli mõte seda isegi rentida, aga siis jälle ei tundunud suvisel ajal sauna olemasolu nii oluline ja tulime lihtsalt rannas ööbimise plaaniga. Saare loodeküljel hakkab silma mingi kahtlane puu najale toetatud redel, samas kõrval on midagi püstkoja laadset. lähemale jõudes selgub, et ei ole püstkoda, lihtsalt erinevat puitu on puu najale kogutud ja sealsamas kõrval on ajupuidust pinkidega ümbritsetud korralik lõkkease. Mitu kihti suuri kive ja metsast piisavalt kaugel, seal julgeb küll väikse tule teha, eriti kuna tuult ei ole tõesti mitte üldse. Ainuke risk on suure männi oks, mis lõkkeaseme kohale kooldub, aga nagu öeldud, tahamegi ju väikse tule teha. Nii et ööbimiskoht on leitud! Loodetavasti on see ka õhtul veel sama privaatne paik ja kogu seltskond teiselt poolt saart ei tule siia omaetteolemist otsima.

Jätkame ringi ümber saare. Kotid on nagunii vaja teiselt poolt ära tuua, ja me tahame seda ilu siin korralikult ja kiirustamata nautida. On, mida vaadata! Mida madalamale päike vajub, seda rohkem on kõikjale vaadates ahhetamist. Erkrohelised siidjad vetikamütsid veealustel kividel, veepinnal sätendavad päikeselaigud, helesinine taevas, kajakate ja randtiirude kisa ja selle ümber männimetsa, pilliroo ja soolase vee lõhn. Loodus särab kirgastes üleküllastunud värvides, pulbitseb elust, pimestab, imal lausa, kui ilus :D Me õhkame iga paari minuti tagant nagu teismelised plikad oma lemmiklaulja kontserdil.

Peagi paistab ka RMK saunamaja vee peale kenasti kätte. Keegi toimetab hoovis, ligi ei hakka minema. Esmapilgul tundub maja asuvat kõige pimedamas saare nurgas. (Tagantjärele mõeldes, asub ta vist just päikesetõusu poolsel rannikul) Väga ei tunne puudust seal ööbimisest, meil on meie rand ootamas.
Edasi tuleb palju linde, poegadega ja ilma. (Ma ei hakka isegi kirjutama, kui vihaselt sõimab koskel, kelle poegadele me liiga lähedale sõidame). Kaks luike, ehmunud minu laual käpuli kukkumisest, hakkavad tiibadega vett pekstes lendu tõusma. Tiivad vuhisevad vaikuses ehmatavalt valjult. Valged hiigelsuured linnud mööda rohelist helkivat merd lennuks hoogu sisse jooksmas. Nii palju jõudu! Vesi pritsib. Ilus.

Kotid on kenasti sama puu all, kuhu me nad jätsime. Paneme supid nende asemele ja kõnnime jala teise saare otsa tagasi, sinna lõkkeplatsile, mis me ennist leidsime. RMK omale ongi juba suurem seltskond end sisse seadnud. Teed saarel otseselt ei ole, ainult sadamakohast metsaonnini viib kaks rada ja kummastki pole meile kasu. Läheme lihtsalt suunataju ja loomaradu kasutades läbi võsa, väga kaugele pole nagunii minna, saar on umbes pool tundi jalutamist pikk. Arutame, mis loom need rajad võis tekitada. Tee peal võib tuvastada koha, kus püsiasukas on kajakamuna söönud, veidi eemal kuivanud puid närinud, paistab nagu putukate otsimise eesmärgil. Teel on madalaks tambitud lamamisasemeid ja kohati on nii suure hooga maad kraabitud, et samblatutid on puu otsa lennanud. Rebane? Mingi nirgiline? Põnev igatahes.

Navigeerime suhteliselt täpselt ja jõuame vaevalt 100m eksimisega rannikule. Kedagi pole, plats on meie päralt! Meie ja Wilsoni. Nagu tavaliselt saab Sven olla mees ja teha lõket. Mina ei saa olla naine ja tegeleda toidu ja telgiga, sest telki pole ja toitu saab teha alles lõkkel. Ronin siis puude otsa ja teen pilte. Ikka veel on nii ilus! Ma olen päris palju Eestis ringi käinud ja ägedaid mälestusi on nagu kogunenud, aga ma ei mäleta, et kuskil oleks selline idüll olnud.

Et mitte päris kasutuna tunduda, toon metsast lõkkepuid. Saar on üleni krõbekuiv, absoluutselt kõik siin põleks. Valin mahakukkunud männid.

Õhtusöögiks saab tuhas küpsetatud kartuleid. Mõne hea tunni pärast on nad pehmed ja koorealune kuldpruun kiht lõhnab suitsu järele..
Niikaua kui kartulid küpsevad saab ananassi. Vabandust, Wilson!

Toimetame tavapärast laagrielu, mõnus on. Mulle meeldivad need hetked, kus mõlemad toimetavad omi asju, aga teise inimese kohalolu annab olemisele midagi juurde. Ideaalne kohalolu ja harmoonia, üksi ja koosolemise kooslus. Igapäevaelus kipub sinna toimetamise sekka ikka rohkem või vähem kommentaare ja nilbet huumorit sattuma, aga vahepeal on hea ka niimoodi lihtsalt olla.

Magama läheme randa liivale, ilma telgi, mati või sääsetõrjevahendita. Ainult meri kohiseb, ühtegi putukat pole pinisemas, lausa uskumatu, et suveõhtul võib nii normaalne ja sääsevaba olla. Päike eriti ei looju, läheb kohe sama koha pealt uuele ringile.

Kell 2204

Kell 2226

Kell 0252

Kell 0500

Järgmisel hommikul pole pikka uimerdamist, vaid hakkame kohe pärast putru tagasi kõndima. Nii kui supid vette saame, hakkab tavapärane ahhetamine pihta, sest jälle on vee alt mõni kivi näha või midagi muud, mis on NII. ILUS. No tõesti, ma ei tahaks nüüd siin kõva häälega kuulutada, et minge kõik Pedassaarele, sest mis sellest ilust siis lõpuks järele jääks. Aga kõik ei lähe nagunii, nii et neile, kes viitsivad selle kilomeetrikese läbimise ette võtta avaneb võrratu väike maailm!

Meil oli igatahes tagantjärgi täitsa hea meel, et tuult ei olnud ja surfata ei saanud, sest supiga ongi sinna just eriti vahva minna. Purjelauaga ju ei lähe kivide vahele uudistama, kui just oma uime peale päris vihane ei ole...

Salmistu rannas minekuvalmis

Loodetipu rändrahnud

Lõunatipu liivane nina

Teel lõkkekohta

Tuhakartulid

Järgmisel hommikul tagasi Salmistu poole

Rattamatka 4.päev Oksa küün-Pärnu 60km (kokku läbitud 240km)

Andsin hiljuti Eesti Naisele intervjuu artikli tarvis, mis räägib naistest, kes ei karda üksi rännata. Teate mis? Üksinda rändamine on tühiasi, aga proovi sa mehega matkata! Pärast tänast päeva sooviksin ma üle kõige lugeda artiklit naistest, kes suudavad oma mehega matkata hulluks minemata.

Nagu öeldud, läksime siis küüni heintesse magama. Heintes magamine kõlab romantilisemalt kui see tegelikult on. Reaalsus saabub hommikul kell 4 sääse-ja kihulaserünnakuga. Järgmiseks lööb Svenil välja äge heinaallergia. Keedan putru, aga hommikusöök jääb napiks, sest kihulasi on nii metsikult palju, et söögiisu läheb ära. Lõpuks põgenemegi lõkkeplatsilt kell 5 hommikul Pärnu suunas mööda lõputult sirget treppis kruusateed, söömata ja unistena, kihulaseparv pea kohal. Ja et kõik oleks täiuslik, muutub tuul veel tugevamaks ja puhub alati vastu, ükskõik kuhu tee ei keeraks.

Oleks ma üksi, paneks sellises olukorras autopiloodi peale ja kangutaks vaikides. Varem või hiljem jõuaks ikka kohale. Aga kullakallis mees ei kanguta vaikides! Ei, tema halba tuju ja ebamugavust jagub kõikjale. Arvestades asjaolude kokkulangemist pole muidugi ime, et tuju võib ära minna. No on jah tuuline ja tõesti kisub vihmale ja tagumik on ka valus ja kõht tühi. Aga inimesed käivad ka Everestil ja surevad seal külma kätte ja ei piina sellegipoolest oma kaaslasi pideva vingumisega. Lõpuks tunnen juba, et nutt on kurgus tulutult erinevate lahenduste pakkumisest, miski ei aita torisemist paremaks teha ja igasugune isu kaob ära kunagi veel kellegagi koos matkama minna. Või äkki olen mina hoopis see kurja juur, kes inimestel matkatuju ära ajab?

Oleme maanteel ja Sindi tanklani, kus plaanime peatuse teha, jääb veel 7km. On tõusnud tõeline torm - tuul 13m/s ja puhangud painutavad suuri puid vastu maad. Oleme tüdinud ja väsinud ja tanklasse jõudmine paistab vastu seda tuult pressides võimatu. Istume põõsa varju põllule, Sven laseb silma looja ja mina panen priimuse tööle. Söömine on keeruline, sest tuul viib pidevalt lusika tühjaks, aga midagi siiski kõhtu jõuab. Magus puder ja kohv annavad kohe tohutu energialaksu. Lausa lendame Sindi tanklasse! Vaevalt saame katuse alla, kui hakkab oavarre-vihma kallama. Mis hea ajastus! See vist ongi minu lemmikkoht sellest matkast - hea on tunda, et suutsid end ja kaaslast motivatsiooniaugust välja tõmmata. Emotsioonidel saab 180 kraadi suunda muuta imeväikeste käepäraste vahenditega! Mõnus kontrollitunne - me saime hakkama, ehkki 5min enne söömist kaalusime põllule telgi püstitamist ja tormivarju jäämist.

Pärnust sõidame bussiga Tallinna ja otsustame üksmeelselt et see nüüd küll suurem asi matk ei olnud. Ei teagi, kas asi oli tõepoolest igavas maastikus või olime me veel oma töömullis, mis ei lasknud lõpuni kulgemisse laskuda. Igatahes puhkus jätkus surfilaagriga Saaremaal, kuhu Sven allergiarohud kaasa võttis ja see oli juba hoopis mõnusam! :)

Tuul lusikat tühjaks puhumas

Rattamatka 3.päev Lelle-Oksa küün 80,8km (kokku läbitud 180,5km)

Hommik on hiline, pood avatakse alles kell 10. Ootame kohalike külameeste ja -kassidega poe ees ning veidi hiljem tarbime sealsamas äsjasoetatud produkte. Kes õlut, kes jäätist. Räsitud olemisega kõhn kass saab külameestelt sardelli ja traavib, saak hambus ja nisad kahte lehte laperdamas pesa poole (ilmselgelt).

Tuleb minema hakata, ega see Pärnu ise meie juurde ei tule. Igavad kruusateed jätkuvad. Järjekordselt mõtlen, et mul ei jätkuks ealeski kannatust neid radu jalgsi läbida. Ainus koht, kus oleks vist midagi vaadata olnud oli Mukri raba ja sellest me kihutasime tähistuse puudumise tõttu mööda. Kohati on muidugi ka jupikesi tüüpilisest Eesti suvisest heinamaast, mis särab oma liigirikkuses sinise taeva taustal. Kaunis ja magusa lõhnaga! Sven hakkab aevastama - heinapalavik.

Üks hea lõik tegelikult on! Kurgja ümbruses läheb matkatee korraks imetoredaks! Saab metsa vahel sõita, lausa jalgrada ja juurikaid mööda ukerdada! Oleme vaimustuses. Ühel metsasihil näen karu! Päris kindel ei saa olla, sest nagu nende metsloomadega ikka, on nad juba peaaegu üle tee kõndinud kui pilgu tõstad, aga liikumine ja suurus viitas rahulikult tatsavale karule. Meist polnud tal igatahes õrna aimugi ja kui sinna kohta jõudsime, oli ta ammu kadunud.

Tuul tõuseb. Kurgja muuseumis teeme kohvipausi ja selleks ajaks on tuul nii tugev, et viib või kohvi tassist minema.
Saeveski metsaonnis keedame lõunaks läätsi ja tatart- samas kõrval on joodav jõgi. Mingi matkarada on ka, mida võiks ju läbi jalutada, aga rattapüksid on niigi siili tekitanud, pikalt kõndida ei ole kuigi meeldiv. Tuunime Sveni ratta sportsadulale matkamatist pehmenduse ja vahetame rattad ära. Väga mõnus, et meil on kaks nii erinevat ratast, mida omavahel vahetada, nii hoiab päris hästi tempot üleval, sest kumbki ei väsi ühest asendist ära. Otsustame Oksa küünini sõita. Üldiselt pole mingit väsimust ollagi ja kui tagumik kangeks ei jääks, võiks veel pikemaid päevi teha.

Saeveski metsaonn

Tüüpiline matkatoit - läätsed, tatar, vegan või ja sool. Ülihea ja toitev!

Oksa küün asub keset imeilusat puisniitu. Lõkkeplats on kenasti korras ja niidetud, meie üllatuseks leidub isegi puid, ehkki jaanipäevaga oleks need vabalt võinud ära kuluda. Küpsetame bataati, Sven kokkab imehea kartulipudru küüslauguleivakuubikutega. Kihulasi ja sääski on paljuvõitu - mageveekogu ääres ööbimise rõõmud. Ei saa salata, et ma igatsen lund! Lõpuks poeme kihulaste eest küüni heinte sisse magama.

Valmib kartulipuder krõbedate küüslauguleivakuubikutega

Vahepeal oli lausa nii toredat rada (u 1km)

Joodav jõgi Saeveski metsaonni kõrval

Sportsadula tuuning koduste vahenditega

Mart Saare loomingumail

Õhtueine valmib Oksal