Mis kuradi kohas ma elan?*

 Ma olen aru saanud, et Eestis on vist normaalne elu taastunud. Svalbardis oleme sellest endiselt kaugel. Esimesed Norra turistid saavad saarele 1. juunist, mis on muidugi väga tervitatav, aga ei tähenda kohe, et kõik 500 inimest, kes siin töötuna istuvad midagi teha saavad. Ilmselt ei ole neid turiste ka väga palju. Tööd leida on kka lootusetu.

Paar päeva tagasi tuldi aga lagedale eriliselt helge vaimuvälgatusega poliitikute poolt. Nimelt on Svalbardil elavatel norrakatel võimalik nüüdsest mandrile sõita, aga samas Svalbardil elavatel välismaalastel (kellel pole norra passi) see võimalik ei ole, vaid nad saadetakse kohe lennujaama saabudes oma päritoluriiki tagasi! Nagu mingid riigireeturid või mõrtsukad. Suva, et me kõik siin samadel alustel töötanud oleme ja makse maksame. Väga huvitav küll, kas välismaalased nakatavad kedagi rohkem kui norrakad? Kõik oleme ju siin saarel isolatsioonis istunud ja kogu aja jooksul ei ole siin ainsatki koroonaviiruse juhtumit esinenud. Seega on nakatamisvõimalused mõistagi nullilähedased ja tegu on järjekordse Svalbardi "ära unustamisega" või oma enda seaduste mitte tundmisega. Pika riigi mured vist, keegi ei tea, mis äärealadel toimub ja alatihti on mingi hämming, et kuidas selle Svalbardiga toimima peaks ja kuhu ta ikka kuulub...

Nagu ikka, siis mind isiklikult see liikumispiirang hetkel nii valusalt ei puuduta. Muidugi hea, et ei läinud õnge nagu paljud teised, kes puhkusele sõitsid ja lennujaamas avastasid, et määramata ajaks enam koju tagasi tulla ei saa. Mul nagunii polnud praegu plaanis kuhugi minna.

Teistel nii hästi ei pruugi minna, linnas elab näiteks üks mees Iraanist, juba 13 aastat on Svalbardil töötanud. 10 aastat pole ta saanud suvepuhkusele minna oma mandril elavat ema külastama, sest pass oli aegunud ja polnud viisat Norra reisimiseks. Nüüd sai ta viimaks asjad korda, ostis piletid ja plaanis kuuajast puhkust Oslo lähistel. Igaks juhuks helistas veel enne lennu väljumist Sysselmannile, et uurida muutunud turvanõuete kohta ja sai juhuslikult teada, et ehk polegi hea mõte reisida, sest Oslost saadetakse ta esimese lennuga Iraani tagasi! Mees oli aga Iraanis töötanud mingi põrandaaluse poliitilise organisatsiooni heaks võideldes võrdsete õiguste eest ning tagasi minnes pandaks ta jalamaid vangi! Päris hea et Sysselmannile helistas, eksole. Vedas veits.

Kohalik ajaleht on täis artikleid inimestelt, kes on mandrile reisimise järel ootamatult oma peredest lahutatud, ei saa tööle minna või arstiabi. Jabur olukord. Asja teeb eriti ebaõiglaseks fakt, et keegi ei teadnud seda enne kui lennujaamas politsei vastas oli. Ainus info, mis meil levitati ütles, et norra mandri ja saare vahel toimib nüüd lennuliiklus ja saare vahet liikujad karantiinis istuma ei pea. Loogiline, et siis peaks see kõigile kehtima.

Veidi kummaline ainult, miks Sysselmann sellest ei teavitanud. Linnavalitsusel peaks ju ometi selline info olema ja arvestades et 2300 elanikust 900 on välismaalased, siis puudutab see olulist osa elanikkonnast.

Aga noh, nagu öeldud, ma vaatan seda jaburust kõrvalt ja olen tänulik asjade eest, mis mul hästi on.
Seda lugu olen küll viimasel ajal kuulanud veidi rohkem kui vaja oleks :D

*https://www.youtube.com/watch?v=S808-JT8w5Q

Märja kaardi koolitus

Nädalavahetusel sain kajakikoolituse tehtud. Norras ei laenutata varustust niisama vaid sul peab olema veeohutuse kaart - Våttkort (Märg Kaart). Kui seda pole, saad ainult koos giidiga vee peale. Kirjutasin juba eelmise aasta juunis kohalikku klubisse, aga keegi ei vastanud. Nüüd kui veel otse mere äärde praktiliselt purjeklubi kõrvale kolisime, tekkis eriti pakiline vajadus selle kaardi ning varustuse laenutamisvõimaluse järele. Siin maja taga on selline ideaalne üsna madala laine ja paraja suurusega lahesopp, no pisar tuli lausa mereigatusest silma kui laht viimaks jäävaba oli. Läks veel mõned kuud ja lõpuks ometi kuulutati välja see kauaigatsetud kursus. Kursus ise oli küll kajakkimise kohta, aga kaart, mille sain kehtib kõige kasutamiseks, millega merel ulpida kannatab. Klubis on mingit purjelauavarustust ka, mis on mu esmane huvi. Peab minema neid laost kokku korjama, sest paistab et linnas pole ammu elanud kedagi purjetamishuvilist ja kogu kama on kuskile kuurinurka ära tõstetud. Vanasti olevat klubi olnud pigem purjetamissuunaline, nüüd on enamik liimeid kajakisõitjad. Eks see siin väikses linnas sõltub paljuski sellest, kes parajasti linnas elavad, sest nagu teada siis vahetub siin rahvas kiirelt.

Koolitusel võeti muidu läbi kõik elementaarsed juhtimisvõtted ja pöörati palju tähelepanu päästmisele, nii iseenda kui paarilise. Pääste oligi suurem erinevus, võrreldes sellega, mis ma Eestis teinud olen. Olen kolm korda Võhandu maratoni sõitnud, paar koolitust võtnud ja ise kajakke rentinud aga keegi pole kunagi päästmisest sõnagi rääkinud, samuti mitte kuivülikondadele eriti tähelepanu pööranud. Sama on ka mandril Norras, aga koolitaja sõnul pööratakse Svalbardil päästele tähelepanu just seetõttu et siin on nii külm vesi, et inimesed peavad omal jõul kajakki tagasi saama, pole aega pool tundi päästet oodata rääkimata kaldale ujumisest. Kuivülikondade kohta räägiti ka kasulikku, siinsete veetemperatuuridega pole muidugi üldse mõeldav, et keegi ilma kuivakata merele läheks. Räägiti ka, et viimasel ajal on probleem mandrilt pärit norrakatega, kellel on kaart olemas ja seega saavad nad asju laenutada, aga päästest ega turvavarustusest pole neil aimugi ning neid tuleb seetõttu tihti merelt ära tuua.

Et ühesõnaga mulle kulus see koolitus ära küll, tunnen end nüüd palju kindlamalt siin merele minnes. Ja mis peamine - see kaart on lõpuks olemas ja ma saan iga kell klubisse jalutada ja tasuta laenutada ükskõik mida! :)

Sarkofagen ja Trollsteinen 5/17

10km

4h

-5 (Tundus palju külmem! Või siis oligi üleval palju külmem...)

Parkisin auto Nybyenisse, liikusin esmalt Sarkofagenile, siis Trollsteinenile.

Sarkofagen(513m) on üks populaarsemaid linnalähedasi matku, kuhu ma polnud millegipärast kunagi sattunud. Väga mõnus ja lihtne minek, Larsbreeni liustik on mu lemmikkoht jalutamiseks, sest ta pole nii järsk kui kõik muud kohad siin linna ümbruses. Täpselt selline paras tõus, mida kannatab pidevalt  kõndides läbida, mitte ei pea vahepeal hinge vaakudes seisma jääma.

Vaated Sarkofagenil:

 Vaade Sarkofagenilt Trollsteineni ja Lars Hiertafjelleti poole.

 Nüüd oli kaks varianti, kas minna LarsHiertafjelletile ja liikuda mööda mäeharja Trollsteinenile või teha ring teistpidi. Kolmas variant oli valida üks neist ja pärast kodu poole minna. Kuna oli oodatust palju külmem ja aeg ka hiline, otsustasin juba käidud Trollsteineni kasuks. Millegipärast lähen ma isegi minimaalse riietusega viimasel ajal jube higiseks ja pärast külmetan. Talvel seda muret huvitaval kombel polnud. Ei oska nagu üldse enam riidesse panna, sest isegi üks kiht sooja pesu pealiskihi all ajab higiseks ja nii kui pool minutit seisan, hakkab külm. Peab vist veeel aeglasemalt kõndima.

 Tuulepealsel mäenõlval on tuul lume jälgede ümbert minema puhunud. Keegi on koeraga siin jalutanud.

 Poolel teel Trollsteinenile

 Trollsteinen(849m) on siiani mu lemmiktipp oma hiiglaslike kiviplokkidega, mis alati tuulevarju pakuvad. Lausa soe tundub seal tipus. Jõin tassi kohvi ja leidsin selle juurde taskust koeramatkade-aegse müslibatooni. Spotify pleilistist tuli parasti hea lugu ja ilm oli imeline! Mida veel tahta! Nii tore tipp oli, et unustasin pilte teha. Hea meelega oleks mööda harja Lars Hiertafjelleti suunas jätkanud, aga kell oli juba üheksa läbi ja allaminek võtab ka oma aja... Mõni teine kord

Tipu kiviplokid, mille vahel peidab end postkast.

Sukkertoppen 373m 3/17

2h

5km

6m/s tuul, -8

360 kraadi vaade tipust. Tähistasin hommikukohviga, kuna oli veel üsna varajane aeg.

Järjekordne Suhkrumäe vallutus. Selles tipus olen ka korduvalt käinud ja jälle sai kinnitust fakt, et nõlv läheb ainult järsemaks ja minek aeglasemaks. Jõhkeeer! Tegelikult on enamus mägesid ronides siin linna lähedal konstantne deja-vu tunne, vähemalt ronimise ajal nina maas nõlva kallet ja pinnast vaadates. Sama järsk, samad lahtised kivid, sama lõputu tõus ja kõrge pulss. Ümberringi on muidugi vaated erinevad, mis on hea. Mäletan, et kui siia kolisin siis üks esimesi asju, mis ma ühelt kohalikult kuulsin oli et siin linnas võib hulluks minna kui orust välja ei saa. Ma ei saanud tookord aru, kuidas saab nii imelisest kohast ja sellistest vaadetest ära tüdineda. No nüüd, aasta hiljem, igatahes saan! :D Nii hea on vahelduseks kasvõi mõned meetrid kõrgemale ronida ja nautida kuidas vaatenurk märgatavalt muutub. Ehkki tegelikult vaatad ikka neid samu mägesid, aga kõrgemalt on kuidagi hoopis värskendavam.

Postkast ja mina

Kui nüüd natuke arvutada, siis pole selles midagi imestada, et Longyearbyeni orust ära tüdineb. Kui paljud inimesed maailmas üldse on proovinud elada nii, et KOGU su elu (tööl-ja poeskäik, trenn ja sõprade külastamine) mahub umbes 2,5 ruutkilomeetri sisse!! Tahad väga erilist päeva ja püüad road-trippida, siis on variant sõita tee lõppu, mingi....20km äkki.

Blomsterdalshøgda 327m 2/17

3h
9km
tuuline, u -8 kraadi

Lähenesin tipule ebatraditsioonilsest suunast, mis oli järsem ja lahtiste kividega, lisaks tahtis tuul mind nõlvalt pidevalt minema puhuda. Tipus aga oli ilus ja kohati lausa tuulevaikne, sest platoo jäi tuulevarjuks. Alla õigest kohast mööda lauget nõlva. Tagasiteel sai mööda teed vastutuules pressitud vist umbes sama aeglaselt, kui ma tippu ronisin.

Hea õhtune jalutuskäik, paljud käivad seda teed mööda koeri jalutamas, kohtasin vist viite koera. Koera nägemine on viimasel ajal ikka päeva kõrghetk, seda liiga tihti ei juhtu. Ilm oli ilus, päike, meri, õhtune idüll. Mingil hetkel kihutasid galopis mööda teed mäest alla kaks paksukest põtra, paanika pärani silmades. See oli korraks natuke veider, aga samas - tavaline Longyearbyen eksole.

Platåberget 326m, 1/17

11,7km

4h 30min

-4 C, udu, hiljem päike

Linnalähedane matk, mis osutus siiski päris seikluslikuks ja kohati küllaltki ekstreemseks.

Esimese tipu oma 17-tipu väljakutsest tegin kohe 1. mail. Ilm oli tujukas, kogu hommiku olid mäetipud paksus udus ning mida õhtupoole, seda rohkem hakkasid pilved kihistuma, madalate pilvekihtide vahelt paistis päike ja ma lootsin et äkki veab ja jõuan platoole just selleks ajaks, kui linn on veel õrnalt pilvedes ning ülalpool paistab päike. Selleks oleks muidugi pidanud totralt õnne olema või siis oleks ma pidanud tippu jooksma kohe, kui sellist imelist vaadet aknast nägin. Tegelikult valitsesid sellised ilusad olud ikka paar-kolm tundi, aga selleks ajaks kui ma võtsin vastu otsuse ronima hakata, oli vaade tipus selline:

Tegemist siis vaatega alla linnale :D Panen võrdluseks pildi paari nädala tagusest ajast:

Ja juulikuus:

Jah, nagu näha ei ole see esimene kord Platåfjelletit ronida, tõtt-öelda on see vist üldse kõige populaarsem tipp siin linna ümbruses. Ma olen vist kuus-seitse korda käinud ja iga kord on ikka sama rõvedalt raske. Ma ei tea, kuidas need vaesed turistid seda püstloodis nõlva mööda üles saadakse, aga turiste käis seal vana maailmakorra ajal pidevalt.

Postkast, kuhu nime kirja saab panna, ei ole tegelikult päris kõige kõrgema koha peal vaid kõigest 326m kõrgusel. Platoo ise on veel umbes 100m kõrgemal.

Selline vaade avanes postkastile platoolt

Ilm oli jätkuvalt udune, aga üsna tuulevaikne ja enam-vähem soe, seega otsustasin jätkata kellegi jälgedes mööda platood ning tulla teiselt poolt mäge orgu mööda alla. Tõotas 4-5 tunnist jalutuskäiku ning ilmateate järgi pidanuks ka mingi hetk selgeks minema.

Järgnen jälgedele

Alguses tundus tõesti et läheb selgeks, isegi sinist taevast paistis udu seest ja kogu platoo näis lihtsalt taevalik! Värske puuderlumi ja soe päike! Imeline! Oleks pidanud suusad kaasa võtma, aga ei võinud ju teada kui palju või vähe platool lund on. Svalbardis võib lumikate paari päevaga muutuda ja pärast tugevat tormi võib seesama platoo keset talve vabalt must maa olla.

Jõudsin peaaegu Ninavardenini (see on mäelstusmärk tüdrukule, kes siin jääkaru roaks langes), kui udu järsku tihenema hakkas ja enam mitte midagi näha polnud.

Ainult mõned üksikud kivid kinnitasid, et kõnnin veel kindlal maal, mitte järsakust alla

Kui nüüd neid jälgi poleks olnud, oleks küll natuke muretsema hakanud. Selline udu tekitab nagu mingi silmamoonduse, ei saa aru, kas kõnnid mäest üles või alla, kas hoiad keha sirgelt või koperdad küürakil nina vastu lund, või kas sul on üldse midagi jalge all... Nii veider, et vestibulaarsüsteem satub segadusse ja kergelt ajab iiveldama. Aga samas andis turvatunnet fakt, et ma olin ju nii linna lähedal ja oma jälgi õnneks nägin hästi, seega tagasi oleks iga kell saanud pöörata (ehkki see oleks juba väga pikka teekonda tähendanud ja ei tundunud ahvatlev). Nii et otsustasin liikuda järsaku poole ja otsida üles ka kaardil märgitud postkasti number 3 - Sverdruphamaren. 

Paraku ma seda üles ei leidnud, ilmselt oleksin pidanud natuke järsakust alla liikuma, aga kuna nähtavus oli nullilähedane, siis ei tahtnud riskida. Peab teine kord tagasi tulema.

Jalutasin vanu jälgi pidi edasi, pöidlad pihus, et nüüd mõni karu siia koperdama ei tuleks, sest sellises udus ei saaks arugi kui oled juba ära söödud. Päris irooniline oleks, kui keegi peaks peaaegu et Ninavardeni kõrvale uue mälestusmärgi püstitama. Platoo hakkas aga läbi saama ja tasaspisi paranes ka nähtavus.

Juba päris hea!

Tverdalen

Tuleb tunnistada, et oli kergendus Tverdaleni orgu jõuda, sealt edasi pole enam kuhugi eksida, puhas allamäge kiirtee koduni.

Need põdrad võtsid tempot natuke maha, istusin umbes pool tundi nendega ja jõin kohvi. Välimuse järgi oli tegu kahe vanema ja ühe noore põdraga ja see noor oli äärmiselt huvitatud tutvust sobitama. Tuli ise sik-sakitades nagu muuseas lähemale ja jäi u. 5m kaugusele silmad pärani minu suunas õhku nuuskima. Veidi hiljem peeti maha väike puselemine ja sarvemaadlus. Svalbardi põhjapõdrad teevad seda aegluubis, täiesti emotsioonitult. Nad on üldse väga rahulikud ja ükskõiksed ning reageerivad igasugusele ärritajale alles viimasel minutil ning siis ka liigutatakse end minimaalselt. Arusaadav, ega kaloreid pole sellises kliimas raisata.

Loomulikult hakkas selginema kohe kui ma alla jõudsin.

Longyearbyeni liustiku alguses olev moreen on lähim koht kivististe leidmiseks. Tavaliselt on kivistis peidus tumedates kihilise välimusega kivides. Kivi tuleb kihtideks lüüa ja vaadata, mis sees peidus:

Sellised suured puulehed on kõige tavalisemad

Vaated ümbritsevatele mägedele:

Mingi püssiga tegelane:

Nagu näha, võib Svalbardis ilm muutuda äärmiselt kiiresti. Alla linna jõudes olid vaated sellised. Tuulevaikne, soe, umbes -4 kraadi. Mis viga nii matkata.

Vaade linnale Sverdupbyenist

Päikesekell. Töötab ülitäpselt! Kell oli 21:10

Vaade Platåfjelletile, seda nõlva mööda jalutasin üles

Koju jõudsin päikesepaistes ja selja taha vaadates oli mäetippudel jälle seesama kihiline pilvisus, mida ma sinna fotokaga jahtima läksin. Et siis praktiliselt kogu päeva, välja arvatud see 3h, mis mina platool jalutasin, olid need fantastilised kihilised pilved linna kohal! Ei saanud seekord pealpool pilvi olla, aga tore matk oli sellegipoolest.