Saturday, October 28, 2017

Eesti põhikaardid 1:20 000!


Lõpp gloobusega matkamisele! Kui keegi on veel minu moodi kivi all elanud ega teadnud, kust saada normaalseid kaarte, siis teadku, et neid müüakse Maa-ameti kontoris, Mustamäe tee 51. Tuleb minna peauksest sisse ja esimesel korrusel turvamehele öelda, et tahad kaarte osta ning ta suunab edasi ühte imelisse tuppa, kus on hunnikutes igasuguseid kaarte! Läksin sinna lootuses hankida neid 1:50 000 omi, mida mõni aeg tagasi veel raamatupoodidest saada oli, aga leidsin hoopis uuema trüki 1:20 000. Sellist õnne poleks isegi oodata osanud, antud mõõtkava ja kvaliteetne trükk võimaldab ikka juba mööda maastikku liikuda. Siiani olen üritanud orienteerumiskaarte kasutada, aga need hõlmavad muidugi matkamise mõttes väga väikest ala nii et olin seal kontoris oma leiust lausa vaimustuses. Mitmeks päevaks lugemist!

Päris kogu Eesti neil veel kaardistatud ei ole, näiteks Iisakust lääne poole jäävad Varessaare, Tudu jm huvitavad kohad minu meelest selle uue kaardiga kaetud ei olnud. Samas on seal saada ka vanemaid ja väga vanu kaarte suuremas mõõtkavas, nt Varessaarele pakuti minna 1997 aasta omaga. Ajaks asja ära seegi, vähemalt kõrgusjooned olid peal.

Ühe kaardi hind on sõltuvalt tüübist u 8 euri.

Kas keegi tahaks teha mulle varase jõulukingituse ja varustada mind terve Eesti kaartidega? :D

Sunday, October 22, 2017

Kuidas me ei käinud Puhatu rabas

Iga kord kui ma satun matka planeerides teiste blogidesse, tundub nagu kõik elaksid mingis ideaalsete suhete ja õnnestunud ettevõtmiste maailmas. Seltskond parimaid sõpru, täiuslik teineteisemõistmine, plaanipäraselt kulgenud marsruudid, lõpuks on kõik rahul ja lähevad naeratus näol laiali, et hakata samal õhtul õhinaga järgmisi matku planeerima...

Päriselt?! Keegi käib tõesti kogu aeg niimoodi matkamas? Ja veel oma elukaaslasega??!
Keegi ei unusta kunagi asju maha? Keegi ei mõtle vastastikku tigedaid mõtteid stiilis:"Kuidas ma üldse sellise otsa sattusin?" Keegi ei pea oma plaane muutma ja tagasi pöörama?

Teate, ma tõesti ei usu. Ma tahaks loota, et enamus matku jäetakse enda teada ja unustatakse ja need vähesed kirkamad hetked satuvad Internetti normaalsetele inimestele illusioone tekitama. Okei, võib-olla inspireerima ka. Aga tasakaalu säilitamiseks panen ma kirja ühe tüüpilise matkakirjelduse neist kordadest kui meie otsustame elukaaslasega veidi kvaliteetaega veeta...

**** 

Ida-Virumaa kant oli meil juba väga kaua plaanis, peamiselt tundis selle vastu suurt huvi härra Mees isiklikult. Ammu olime tahtnud proovida ka ise räätsasid meisterdada ja nendega rabas liikuda. Mõeldud. Ida-Võlumaal ju suuri rabasid jagub, võtsime plaani Puhatu. Ei midagi ülemäära ambitsioonikat, kerge kolmepäevane jalutuskäik, kuhugi ei pidanud ilmtingimata jõudma ja varuplaane päevade lühendamiseks oli piisavalt.


Reaalsus:
Jõuame esimesele laagriplatsile. Süüa tegema hakates avastan, et keegi on kenasti kotti pakkinud poti, priimuse ja tulemasina, aga sealtsamast riiulilt jätnud võtmata gaasipurgi. Eks ma olen ise süüdi, et varustusekontrolli ei teinud. Hingan, veenan ennast, et tegu on vahva väljakutsega olla järgnevad kaks päeva põhimõtteliselt söömata. Õhtusöögiks närin mõned pihlakad otse puu otsast.

Hommikul vaatan ilmateadet, mis lubab kena poolpilvist kuiva ilma 5 soojakraadiga. Poole tunni pärast hakkab laia lund sadama ja sajab kogu päeva kuni selle hetkeni kui me tagasi bussi peale jõuame. Loomulikult ei ole me kumbki sellega riietusevalikul arvestanud.

Esimese lombi juures avastab mees, et sügisene rabamatk võib tähendada, et jalad saavad märjaks ning et kaitseväe saapad ei pruugi olla sama vettpidavad kui kummikud.


Esimese mudase võsa ääres laseb härra kuuldavale rea mehiseid möirgeid ja teeb teatavaks, et märgade jalgadega küll mingit matkamist toimuda ei saa ja tuleb tagasi minna. Enda kaitseks võin öelda, et vaest meest ei veetud vägisi sellisesse ikaldusse, vaid juba kodus sai ausalt ära räägitud, et see ongi selline mets, kuhu karu ka ainult sitale käib. Siis sobis.


Otsustame mõlema närve säästa ja rahulikult koju tagasi minna, muidu saab mõni veel metsatrauma ega julgegi enam õue jalga tõsta. Jalutamine iseenesest on mõnus, eriti kuna nüüd saab seda reipas tempos mööda teid teha. Vaene mees niiviisi muidugi ei arva ja näeb välja nagu ta oleks mingitel segastel asjaoludel koletu eksituse tõttu metsa sattunud. Kolm kilomeetrit bussipeatusesse oleks äärepealt saatuslikuks saanud, napilt vedas välja.

Mõni matk on kohe selline, et kirkaim hetk on tagasiteel bussi istumine. Mees on kenasti omas elemendis. Istub soojas. Mul ka muidugi süda rahul, et nüüd inimesel ometi hea olla on.

Mõtleme, et peaks Islandile sõitma, seal on geisrid, mees saaks rahulikult soojas vees lamada. Mina saaks ümber geisri matkata. Mingi ühistegevus ikkagi.


Nagu pärast iga sellist "vahvat seiklust", annan endale pühalikke lubadusi elupäevade lõpuni üksi matkata. Meenuvad need fantoompaarid, keda aeg-ajalt mägedes kohanud olen, mõned 70-aastased vitaalsed pensionärid käsikäes tipu poole rühkimas... Võimatu. Selliseid imeinimesi ei ole olemas, küllap nägin väsimusest viirastusi. Ja hallutsinatsioonide nägemisest ei peaks endale ebarealistlikke ootusi tekitama, eks.

****
Selline matk siis seekord. Või noh...taaskord. Tavaline värk.
Palju õnne kõigile, kes arvavad, et nad hakkavad oma elukaaslastega romantiliselt looduses aega veetma!


Monday, October 2, 2017

Ootamatult edukas comeback ehk Suunto Games Valgehobusemäel


Mõni ehk teab, et kunagi olin ma orienteeruja. Ikka päris südamega võtsin seda asja ja pea igal nädalavahetusel olin võistlustel väljas. See jääb siis kuskile vanusesse 14-19. Pooleli jätsin sellepärast, et oli vaja ratsutada ja MMA-d teha ja niisama muid trenne proovida. Orienteerumisjooks on tore ala, kuna laias laastus võib öelda, et töö mida sa sinna sisse paned, saad ka tulemuse näol tagasi. Näiteks MMA-s see kindlasti nii ei ole - teed mitu aastat trenni ja oled iseenda parim versioon, aga vastase käitumist pole iialgi võimalik ennustada. Orienteerumises vastab üldiselt tulemus üsna hästi tehtud tööle, vähemalt minu puhul on see nii olnud. Ja tore on ju näha, kuidas miski harjutades paremaks läheb. Kuna sportlikud eesmärgid on minu jaoks väga olulised ja nende ümber tavatsen ma ka oma muu elu üles ehitada, siis oli mul juba kaks suve plaanis uuesti orienteeruma hakata. Erinevate takistuste (töö) tõttu aga päevakutest kaugemale ei jõudnud, sedagi ainult kevadel ja sügisel, suvel olin ju pikad päevad tööl.

Nüüd, olles juba poolest septembrist vaba inimene ja elades peaaegu et profisportlase elu (loe: tööl eriti ei käi ja tegelen trenni ja taastumisega), kasutasin kohe juhust ja regasin end kahepäevasele Suunto Gamesile ära. Natuke kõhklusi ikka oli, et äkki olen viimase aja päevakute edust ära tõusnud. Päris mets on ikka hoopis teine teema kui linnaorienteerumine ja parkmetsad, kus kõik punktikohad ammu peas. Viimase registreerimispäeva õhtul sai siiski end värisevate kätega kirja pandud. Võistlus toimus Valgehobusemäel, Kõrvemaa lõunaosas. Kuna see on nii mugavalt Aegviidu lähedal, siis otsustasin rongi+rattaga kohale sõita ja ööbida telgis Mägede lõkkekohas.

1. päev 6,1km, aeg 01:20.24
Hommikul hakkas kohe kerge ärevus üles kruvima. Nii palju aega on viimasest võistlusest möödas, üle 10 aasta! Minu orienteerumisvõistluste kirkaimad hetked jäävad ajastusse, kus meile tuntud plastkempsusid polnud veel leiutatud. Selle asemel kaevasid korraldajad  maasse kaks pikka renni, üks meestele, teine naistele ja ümbritsesid need prügikottidest seintega. Kummalgi pool mahtus siis lahedalt neli-viis inimest üksteise kõrval kükitama. Mõni aasta hiljem tekkis uuendatud versioon - rennidele asetati puidust kastid prill-laudadega, ikka neli viis tükki kõrvuti, et oleks võimalus kempsus istudes oma konkurendiga raja detaile arutada. Tänapäeval kõlab täiesti mõeldamatult, siis aga oli tegu täitsa tavalise iga-nädalavahetuse-asjaga.

Jõudsin kohale mõni tund enne ametlikku võistluskeskuse avamist. Kõik nägi üsna tuttav välja, võistluskeskus nagu muiste. Istusin kohvikusse raamatut lugema. Tunnike enne starti vahetasin riided, käisin vetsus ja hakkasin stardi poole sörkima. Start oli esimesel päeval lausa 2km võistluskeskusest eemal, paras maa et rahus sooja teha.
Kui vanasti olid kõik konkurendid tuttavad, siis praegu ei tea ma ju kedagi ja selle võrra oli stardis ka rahulikum. Starti lasti esimesel päeval 3min vahedega. Muidu ikka vaatad, kes su ees või taga on, et metsas kohtudes teaks, kas jõudsid järele või saadi sind kätte ja minu puhul toimis see vanasti sooritust halvendavalt. Nüüd olin ainult mina ise - see tunne tuleks meelde jätta ja seda hoida!

Stardist sain ilusti minema, kaardiga harjumise probleeme polnud, kõik oli kohe mugav ja selge, kuigi viimasel ajal pole 1:10 000 mõõtkavaga jooksnud. Detailselt etappe kirjeldama ei hakka, aga üldjoontes võib öelda et mida edasi, seda rohkem olin ma enda peale pahane, sest vigu ikka lipsas sisse, mõned lausa lollimad kui teised. Kusagil eelviimases punktis mõtlesin küll, et metsa ronimine oli juba iseenesest suur viga, sest ma ilmselgelt ei ole suurte võistluste jaoks valmis. Ühtlasi hakkas selleks ajaks ka jaks otsa saama, sest olin 6km rajal juba üle tunni metsas olnud ja sellist asja päevakutel ikka naljalt ei juhtu.

Finišisse jõudes nägin, et kaartide kott on tühi ja tulemusi ka pole. "Nojah, eks nad ole juba ära korjatud, ilmselt on teised juba ammu koju läinud", mõtlesin nukralt. Läksin pesema, tuiasin ringi, lõpuks julgesin telefonist online-tulemusi vaadata, noh et kui palju ma siis viimasele alla jäin.... Olin esikohal!!! :D Tulemuste lehte polnud veel välja pandud. Kaartide kott oli tühi, sest keegi polnud enne mind finišeerunud! Kuidas see võimalik on?! Nii õnnelik olin korraga :D Samas ikka parajalt uskumatu lugu, misasja need teised seal siis ometi tegid, kui minul jäi aega suure ringiga mööda valesid teid punktidesse joosta? Kokkuvõttes olin siis päeva lõpuks 6min teisest kohast ees.

Telk järve äärde püsti, tatrapuder ja tuttu ära.


2. päev 5,4km, aeg: 01:07.17
Hakkas juba vana hea ärev võistluse tunne tulema. Tõrjusin neid mõtteid ja mälestusi, suuremat edu ju need mulle N16 klassis ei toonud...
Esimene päev oli välja toonud mõned tüüpvead. Näiteks suunaetapid on nõrk külg. Aega läheb suuna peale panekuks ja liikumisel kaldun ära, lastes end mõjutada pinnavormidest või kergemini joostavast taimestikust. Selle teadmisega püüan suunaetappidel rahulikum olla ja pigem lähtuda reljeefist või muudest orientiiridest, sest ega ma ju ööga pole seda asja iseenesest selgeks harjutanud.

Rada tundub kuidagi tiba raskem, joonorientiire on punktide läheduses vähem kui esimesel päeval. Teen 6min viga tihnikus asuva soo leidmisega teiste soode vahel. Jälle seesama suunaetapp, kus oleks tulnud väga rahulikult võtta! Tuleb tunnistada, et soov esikohta kaitsta pani vist ikka pinge peale, sest rumalaid vigu oli teisigi. Kui ma viimasel ajal päevakutel olen jube rahul selle kindlusega, mis ma olen saavutanud (lihtsalt teen oma jooksu sõltumata ümbritsevast), siis siinkohal ma jooksin rohkem endast väljas kui oma peas ja kaardil. Õnneks suutsin seda mõned punktid enne finišit teadvustada ja silmaklapid pähe tõmmata ning hakata kaotatut hambad ristis tagasi jooksma. Lõpu ma tõesti pressisin nii kiiresti kui suutsin kõigist tõusudest otse üle. Finišikoridoris polnud midagi juurde panna, pilt eest udune ja külmavärinad. Kaardikotis oli üks kaart - enesetunne läks veel halvemaks. Tulemusi jälle polnud nii et ma ei saanud teada, kui palju ma talle kaotasin. Täiesti emotsioonitult ja üliväsinult üritasin end puupüsti täis duširuumis veidi kasida. Keegi kirus seal parajasti kuidas tal halvasti läks: "No see on see, kui pole KOLM NÄDALAT võistelnud!" Mul läks tuju natuke paremaks, äkki ma polegi nii mõttetu orienteeruja. Piilusin ettevaatlikult online-tulemusi. Teine tulemus, viis minutit kaotust. Samas 6min võitu esimesel päeval ehk päästab, kui nüüd keegi teine ei üllata?

Mõni tund pingelist ootamist ametlike tulemusteni ja saingi lausa kaks korda poodiumile! Esimese päeva võitja! Ja Suunto Games 2017 N21B klassi võitja! Juhei! Nii tore :) Ma ei mäleta, et ma üldse mitte kunagi oleks saanud esimese koha. Alati olin teine. Ja nüüd pärast 10aastast pausi kohe esimene! Sellist comeback´i poleks uneski oodanud. Peab rahul olema ja jätkama!

Auhinnad olid ka head - Suunto müts/sall, 20 euri matkaraha ja sokid. Ei mingit mõttetut nänni ja metallikola kapi peale tolmama. Matkaraha läheb nüüd kohe kasutusse uute jooksujalanõude soetamisel, profisportlase elu noh, kui tööd pole, tuleb üritada auhindadega varustuse vajadused ära katta :D

Aitäh Suunto ja Joka klubi selle toreda võistluse eest!