Lihavõtted Mohnbuktal?!

 Sain hommikul ühe nii põneva sõnumi, et kohe pidin siia hõiskama tulema! 

Mäletate, et sain selle Worsleyhamna hüti lihavõteteks. Tegemist on peaaegu et kõige põhjapoolsema paigaga ja et jääolud on sel aastal äärmiselt nirud, siis on sinna saamine kahtlane. Leidsin küll inimese, kes peaks minema naaberhütti, ainult 25km lõuna pool minu omast ning soodsate ilma ja jääolude korral oleks olnud võimalik need ligi 300km koos kompetentsema isikuga läbida... Aga siiski on võibolla tegu natuke liiga suure piiride nihutamisega minu jaoks. Mul tõesti ei ole kuigi palju teadmisi Svalbardi merejääl liikumisest ning neile lõhesid täis liustikele, mis sealkandis on, ma kohe kindlasti saaniga kakerdama ei tiku. Lisaks see Yamaha Nytro pole päris ideaalne loom raske kelgu vedamiseks ilma radadeta maastikul, eriti veel umbes sama pikal distantsil kui Tallinnast Tartusse...

Igaks juhuks saatsin avalduse ka jahiklubi hüttidele ja sain kasutada ühe idaranniku nunnu majakese- Mohnbukta! Ma ausalt tunnen end maailma õnnelikuma inimesena praegu! :D Ma ei tea, kui paljud neile hüttidele kandideerivad, aga olen kuulnud et isegi tavalisel nädalavahetusel on neid pea võimatu saada. Ja mina sain lihavõteteks kaks tükki!? Worsleyhamna annan nüüd muidugi ära, loodetavasti mõnel järgmisel korral või aastal õnnestub selline seiklus ette võtta, aga praegu kogun pigem kogemusi natuke lähemal, aga mitte vähem ägedamal idarannikul.

Pilt on pärit siit

Ma olen hetkel nii elevil et ei tea, mille tegemisest alustadagi. Alustuseks maksin 500 noki renti ära. Nüüd tuleb kusagilt laenata kelk ja mõned kütusekanistrid ning loodetavasti teine saan ka, et D tulla saaks. Idarannikuga on see hea, et sinna otseselt ei PEA kahekesi minema. Üksi jääks ka ellu. Selle Worsleyhamna osas ma pole nii kindel. Kellelegi mainida küll ei julgeks kui ma tuleks ideele sinna põhja üksi minema hakata, sest see oleks sama, mis kohe end siin maja taga ära uputada.

Mohnbukta asub Longyearbyenist umbes 90 km kaugusel ning on väga populaarne koht kuhu turiste tuuakse. Eriti lihavõtete ajal võib eeldada, et seal hütis hakkab külalisi käima. Samas on ka tegu piirkonnaga, kus elab palju jääkarusid ja kus paar nädalat tagasi merejää paksust mõõtnud turismifirma töötajatele karu kallale tuli. Rünnatu pääses vigastustega, karu lasi paarimees maha. Nii et võib eeldada, et ka karu võib külla tulla.

Karudest rääkides... 

Selline suur isane jalutas Tempelfjordenis möödunud nädalavahetusel.

D oli seal sõpradega saaniga sõitmas ja nad istusid parajasti seljaga mere poole ja jõid kohvi kui märkasid, et veidi eemal seisev turismigrupp hakkas suure elevusega binoklitega merejääd uurima. Muidu poleks nad vist märganudki ja hullemal juhul oma kohvipausile seltsilise saanud :D 

Pärast oli see karu neil veel kuskil saani rajal ees olnud, umbes 300m kaugusel, ja nad pidid ümber pöörama ning teist teed pidi koju sõitma. Karud nimelt on väga sihikindlad, kui nad mööda rannikut toitu otsides liikuda tahavad. On olnud juhtumeid, kus karu on püütud eemale peletada ja ta otsustas vette minna ja suure ringiga inimestest mööda ujuda, et ikkagi oma teed mööda ookeani äärt jätkata. Targem on loom rahule jätta ja võimalusel teine tee valida või minna kõrgemale ja oodata kuni ta möödub.

Veel üks pilt jahiklubi kodulehelt. Tegu on 1928. aastal ehitatud hütiga. Sisse mahub üks narivoodi, laud ja ahi. Muud suurt mitte, aga ongi hea, et ruum on väike, sest loomulikult ei ole see majake tänapäevaste standardite järgi soojustatud ja ilmselt tuleb seal pidevalt ahi huugamas hoida, et soe oleks. 

Appi kui lahe ikka! Loodetavasti on ilm vähemalt sinna mineku ja tuleku päeval enam-vähem sõidetav. Vahepeal võib minu poolest torm olla, mul on peamiselt plaanis kududa ja raamatut lugeda ja pildistada. Kui ilm lubab, siis mõni suusatripp lähiümbrust avastama ja jalgu sirutama oleks boonuseks. Idarannikul on ju need ilusad merre langeva frondiga liustikud...

Svalbard! Ma olen nii tänulik, et Sa lubad mul viimaks ometi midagi ägedat teha! :) Muidugi jõuab nädalaga veel igasugu takistusi juhtuda, aga vähemalt potentsiaali on rohkem kui kunagi varem, eksole.

Päikseline talv ehk kuidas meil järsku elu käima läheb

Enne kui asun lubatud toitumise ja külma talumise postituste juurde väike ülevaade, mis vahepeal toimunud on.

Nagu ikka kevade tulekuga (või õigemini päikselise talve algusega) on korraga kõike toimumas ja järsku on kuidagi väga palju teha. Esiteks on valgust rohkem, mis meelitab pikematele retkedele. Isegi kui neid retki kohe teha ei õnnestu, siis on märgata tunduvalt suuremat mõtlemise hõivatust mis on seotud matkade planeerimisega ja toposvalbard lehel tundide viisi kaardi uurimisega. 

Saaniga on saanud ringi uudistada, pildistada, laviinikoolituda ja isegi mõne matka juhtida. Ehitusfirmas on natuke rohkem tööd ja satelliidijaamas on ka meeldivalt lumine (loe: pikemad tööpäevad). Lisaks on meil ees ootamas üks suur ja väga oodatud elumuutus (ei saa last, aga saame ilmselt perelisa), mis ka omajagu energiat on nõudnud. Mul on nii-nii hea tunne selle osas! :)

Veel üks asi, mis on mu blogipostituste tempo maha võtnud on tihe kirjatöö nii ajakirjadele kui giidifirmas uusi matku planeerides. Kuidagi tundub, et jube palju olen viimastel nädalatel oma mõtteid kirjalikult formuleerinud. Peab tunnistama, et see meeldib mulle väga, aga mis blogimist puudutab, siis tundub nagu oleks juba niigi piisavalt kirjutatud ja siia tulemine ei tundu enam hädavajalik. Aga keda kirjatöö tulemus huvitab, siis seda Anne ja Stiili veebruarinumbrit te juba nägite eksole... Järgmisena ilmub ajakirjas Kalale! üks täitsa tore informatiivne artikkel Svalbardil matkamisest ja sellest, kuidas mina selleni jõudsin.

Jah, kirjutamine on tõesti tore! Hea meelega kirjutaks midagi kuhugi regulaarselt, mille eest ka veits makstakse. 

Üks elevusttekitav teema lihavõtete ümber on loosihütid. Sysselmanni lehel on võimalik esitada avaldus mõne hüti rentimiseks ja mingil imelisel kombel sain ma reservkoha Worsleyhamna hütti! Reserv tähendab seda, et kui see päris "võitja" ei saa minna või loobub, siis antakse võtmed mulle. Tegu on muidugi kõige põhjapoolsema ja raskemini ligipääsetava hütiga neist kõigist, nii et mulle oleks sinna kohale saamine paras ekspeditsioon ja nõuaks väga korralikku eeltööd. Aga ikkagi oleks ulme lahe! Polegi ju veel Svalbardil üheski "päris" hütis käinud (minu meelest need fancyd Vindoddeni hütid ei loe, see on nagu Longyearbyeni eeslinn juba). Nii et hoiame pöidlaid, et see teine tüüp ei saa minna. Või kutsub mu kaasa! :D

Giidifirmas arendame välja uusi matku, mis sobiksid paremini muutunud klientuurile. Seoses reisipiirangutega on meil ainult Norra (või Norras elavad) kliendid ja nende soovid ja võimekus erinevad tunduvalt näiteks hiinlaste või sakslaste omadest. Tehti mingisugune turu-uuring, mille käigus selgus muuhulgas, et norrakatele on oluline hea toiduelamus. Eelistusena väikesed grupid, suurem valikuvabadus ja rändamine väljaspool sissekäidud turistiradu ei olnud nii suur üllatus. Lisaks jagati kliendid selle uuringu põhjal gruppidesse nagu "loodusearmastaja", "ekstremist" ja "sõprade grupp" ning nüüd saame me mõelda, millised uued matkatooted neile gruppidele kõige paremini sobivad. 

Hästi põnev minu meelest. Muidugi me teame ja märkame giidina töötades neid erinevaid inimtüüpe ja gruppe nagunii ka ise, aga on hea näha, et meie kogemuslik nägemus ühtib mingi suurema uuringu tulemustega. Ning üldiselt ma arvan et kõigile giididele meeldib väga, et lähiajal on oodata Skandinaavia rahvast, sest elu on matkakultuuris üles kasvanud inimestega ikka palju lihtsam ja lõbusam. Oskavad end soojalt  riidesse panna ja õigeid küsimusi küsida ja puha...

Postituse pildid pärinevad saanisõidult Fjordnibba'le. Sain lausa seltsilise kampa ja veel eestlase, seda ei juhtu iga päev! :D
 

Nüüd võib tunduda et kogu aeg ongi päike väljas ja ilm ilus. Asi on rohkem selles, et kui on whiteout (enamus päevi tegelikult), siis kas ei lähe kuhugi pildistama, või keskendud sõitmisele ja ei ole mahti seda valget udu pildistada. Siis jääbki mulje, et Svalbard on mingi päikseline imedemaa. Eile ma näiteks tulin Barentsburgist poest sellise whiteoutiga, et pidin kogu tee 40-ga sõitma ja siis ka ei jõudnud kõigile aukudele ja kühmudele regeerida. Kusjuures olin just GoPro aku ära laadinud ja valmis pannud ja plaanisin väikse video teha... Ma ei tea, kuidas inimesed suudavad neid videoid filmida ja samal ajal elu elada. Võib-olla ma peaks rohkem harjutama.