Koroonaupdate

Karantiini pikendati kuni munapühade lõpuni. See tähendab, et kool, jõusaal, raamatukogu jm asutused jäävad suletuks. No mõistlik muidugi - mis neid ikka siin nüüd paariks päevaks enne pühi lahti teha. Linnas on muidu kõik tavapärane, poode siin minu teada suletud ei ole (ma pole ka muidugi kaubanduskeskuses hängimas käinud, aga tunduvad lahti olevat). Toidupoe lahtiolekuaegu tõmmati koomale. Üldiselt hakkab suurem esialgne paanika, kui seda siin üldse oli, maha rahunema. Facebooki ei teki enam iga minut uusi koroonapostitusi ja isegi rendihüttidesse on taas võimalik ööbima minna 

Poodi minnes tundub juba tavaline käsi desinfitseerida, kodus pesta ja pesemata asju mitte suhu toppida. Igati normaalne käitumine ju, jumal tänatud, et need kombed lõpuks ometi omandatud saavad, sest senini pole ma just erilise kätepesu ja haigustekitajate vastase hügieeniga hiilanud. Ja puhas õnna ka, et Svalbardis ühtegi juhtumit olnud ei ole, sest ma oleks ilmselt üks esimestest, kes selle viiruse kuskilt üles korjab. Ma nimelt olen see vend, kes ostab poest õuna, paneb selle otse kassalindile, et mitte kilekotti raisata ning lööb kohe poe ukse taga hambad sisse. No enam mitte. Ilmselt mitte kunagi enam mitte.
(Tervis on muidu hea, kui kellelgi küsimus tekkis :D)

Et jah, isiklikust perspektiivist vaadates on siin turvaline ja rahulik ja vägagi enesearengut soodustav periood. Loen, vaatan videoid, võtan online-kursuseid, teen trenni. Akna taga on meri iga päev ise nägu ja linnud hakkavad tagasi tulema ja mul on hea meel, et mul on aega seda märgata! Mu elus ei ole midagi nii väga muutunud, kodus istuks nagunii, karantiin või mitte, mõne inimesega ehk puutuks rohkem kokku, aga see võib minupärast ka paar kuud oodata kui vaja.

Okei matkamas käiks ma tõesti rohkem! Praegu on kõik ambitsioonikad matkad keelatud, et mitte siinseid piiratud pääste-ja haiglaressursse raisata. Keegi siin just kutsus helikopteri järgi, sest jäi saaniga lumme kinni... Ma üritan selliseid juhtumeid vältida ja praeguse laviiniohu juures on igal juhul targem kodus püsida.

Ka linnas on märgata olukorraga kohanemist - raamatukogu alustas tänasest "raamatutakso" teenusega, viies inimestele raamatuid kontaktivabalt ukse taha.
-Suusamägi on jälle avatud, eelregistreerimisega ja 5 in korraga tunnis.
-Toidukuller tegutseb iga päev ja varasemast kauem. Mõtleks vaid, et see teenus tekkis siia alles mõned kuud tagasi! Me tellisime talvel nii tihti koju süüa et enam ei kujutaks elu ettegi ilma selleta.
-Poest saab jälle lahtiseid komme osta. Vahepeal korjati need ära, nüüd pandi jälle tagasi koos kirjaga, et Covid toiduga ei levi, ostke rahulikult kommi edasi.
-Kõik, mis puudutab kaevandust ja söetransporti toimub muidugi normaalselt (kui normaalseks seda muidugi pidada on iseasi).
-Ehitusfirmadel on ees kiire hooaeg, sest eeldatavalt kasutatakse tulevat suve ära uute hoonete ehituseks. See oleks positiivne! Meil on siin hädasti uusi maju vaja nende asemele, mis nüüd mäe alt laviiniohu tõttu maha kisuti.

Samas on osad kelgukoerafirmad valiku ees - lasta kõik koerad maha või müüa nad kuhugi, kui asi suve lõpuni ei peaks paranema. Saanid seisavad lummemattunult laenutuste ees, aga koerad tahavad süüa saada ja liikuda ka ilma turistisõitudeta...

P.S. Foto on näpatud Longyearbyeni Facebooki grupist. Ilmselt on tegu kellegi iroonilise vihjega kahele õnnetule surmale - uusaastaööl mahalastud ja transpordi ajal hukkunud karule.

Rahu ja vaikus

Kindlasti kõiki jubedalt huvitab, kuidas me siin oma aega mööda saadame kiireil koroonapäevil. No minul isiklikult on suurim mure hetkel see külmakahjustus, mis ma eile joostes sain. Keele peale! Mingi tuim koht on seal nüüd, loodetavasti ikka läheb ära. Jõusaalid (ja kõik muud kohad) on alates reedest suletud aga kuna maratonitrenn vajab tegemist, siis olin sunnitud end lõpuks ikka õue intervalle jooksma vedama. Tuult ei olnud, selles osas oli täitsa mõnus. Samas aga oli tajutav temperatuur -34 ja seda õhku sisse ahmides külmetasingi keele natuke ära. No oleks võinud ka hullemini minna eksole.

Linnas on hea rahulik, viimased turistid saadeti pühapäeva õhtul välja ja nüüd on siin ainult kohalikud, kes ka eriti väljas ei käi. Mõnus on ma pean ütlema. Selles mõttes, et ma saan aru, et asi on tõsine ja inimesed surevad, aga ma võin ju oma blogis ainult iseenda kohta kirjutada, et... tead imeline aeg on! Eks see ole vist mingi ärevate inimeste fenomen, et kes tavaolukorras paanitseb iga asja peale, on reaalses situatsioonis rahu ise. Ma võin öö otsa üleval istuda muretsedes, et ahi sai liiga kuumaks köetud ja maja põleb maha, aga kui mu ümber on mingi paanika, no näiteks karjuvad ja kaklevad koerad või kõrgtööde puhul 120m kõrguselt alla kukkuvad kaablid, siis ma naudin hetke ja tunnen end nii lõdvestunult. Mõni psühholoog ilmselt oskaks selle paradoksi ära seletada.

Igas asjas on ikka midagi head ju. Mõtleks, kus sai aastakümneid räägitud, et kliimasoojenemise osas tuleks meetmeid rakendada, transporti tuleks vähendada, vähem tarbetult reisida ja autot kasutada. Just arutasime siin, et me mäletame ju neid bioloogiaõpiku pilte osoonikihi hõrenemisest juba algkoolist. Pea 30 aastat tagasi! Ja nüüd polnudki meetmete kasutuselevõtt nii keeruline - 12. märtsil kell 18:00 kogu riik kinni ja ei mingit küsimust.
Õnneks mu blogil ei ole väga palju lugejaid, muidu peaks nüüd siin tsenseerima ja asja siluma hakkama ja rääkima, kuidas ikka on väga palju negatiivseid pooli selles mis toimub. Aga vahel on hea nagu Roosevelt teha seda mis sa saad, sellega mis sul on, seal kus sa oled.

Kolmepäevamatk (viimane)

Ma jõudsin just tagasi täiesti imeliselt kolmepäevatripilt! Tajutav temperatuur oli mõnedel andmetel -48 kraadi. Väga hull millegipärast ei tundunud, ehkki vahepeal oli ikka jahe küll. Samas mitte selline "olen meeleheitel ja agoonias"-külm, vaid harilik Külm, mille vastu aitab liigutamine ja kapuutsi silmini kinni tõmbamine. Huvitaval kombel oli mul jalas ainult üks paar sokke (ja Baffin Impact saapad) ja varbad ei tulnud isegi meelde. Mu külaline sai ka suurepäraselt hakkama, ehkki ka temale oli selline temperatuur esmakordne.

Seekord ööbisime mõlemad ööd hütis, mitte iglus, kuna maja on ikkagi vaidi soojapidavam ning seal oli ruumi ka mõnele koerale. Kaasas oli kaheksa koera, kolm neist võtsime tuppa sooja, ülejäänud jagasid õues olevaid kolme kuuti ning üks grööni koer magas lumel, sest tal on piisavalt hea karvkate. Joped olid ka muidugi seljas.

Siinsed matkad on mandri omadega võrreldes natuke igavad ja väheambitsioonikad, samas kuna tegu on Svalbardiga, mis meelitab kohale igasugu seikluseotsijaid, kes tegelikult end riidesse panna ei oska, siis on nii nagu me seda praegu teeme tegelikult turvalisem. Esimesel päeval pakime asjad kelgule (kasutame suurt inuiidi kelku, mis siinsetes halbades lumeoludes vähegi vastu peaks), tutvume koertega ja sõidame hütini. Sinna on linnulennult ainult 6,8km, aga me üritame tiirutada ja hästi palju pause teha. Kohale jõudes pargime koerad, tutvume oludega ja hakkame erinevate vahenditega maja soojaks kütma. Seekord oli puudega köetav ahi, gaasipliit, parafiinipliit ja parafiiniahi. Umbes tund pärast saabumist annan koertele 200-300g snäkid. Toidu üritan ma matkal jagada mitmeks toidukorraks, sest mulle ei meeldi mõte, et nad peavad kilo jäätunud liha korraga sisse närima, pealegi enamik neist ei sööks seda sellisel juhul ära. Pealegi hoiavad väiksed sagedased snäkid energiataseme paremini üleval ja kaalu on ka lihtsam säilitada.

Õhtul on tavaliselt palju aega teed juua, lobiseda ja lugeda ning pahatihti kulub see aeg külalistele iga viimse matkadetaili õpetamiseks - alates asjade kuivatamisele tähelepanu juhtimisest kuni selleni, et magamiskott tuleks öösel ikka lõpuni kinni tõmmata. Seekord oli mind õnnistatud suurepärase matkakaaslasega, kellega sai pigem kogemusi jagada, kui lapsehoidjat mängida. Ja muidugi käib kogu see õhtune lämisemine samaaegselt koera sügades! Elu! :)

Järgmisel hommikul stardime päevatripile, kelgus ainult kerge lõuna, termosed, esmaabipakk ja Jervenduk juhuks kui peaks esmaabi andma ja kedagi soojas hoidma. Kuna oli nii külm, siis pöörasin erilist tähelepanu koerte käppadele ja pidin päris palju sokke kasutama. Lisaks võtsin kaasa joped, et neid pikema lõunapausi ajal soojas hoida. Siin firmas pole vist sokke eriti kasutatud, seega oli päris tegu, et leida piisav arv sobivaid suuruseid. Tegime tiiru ümber Janssonhaugeni. Ma polnud seal varem käinudki, alati on huvitav avastada uusi kohti, isegi kui see on siinsamas nurga taga. Leidsime tuulevaikse koha, parkisime koerad, snäkitasime ja sättisime end pikale lõunapausile. Kuna meie koerad tavaliselt nii palju ei jookse, olin ma juba enne matka plaaninud teha nii pika lõuna kui vähegi kannatab, et neil taastuda lasta. 1,5h pidasime siis lõpuks vastu, tundus mõistlik ning koerad olid ka pärast uinakut head värsked.

Sellised olid vaated pärast lõunapausi! Pole paha kontor mul. Tuul hakkas ka parajasti tõusma, mis tegi tajutavaks temperatuuriks julgelt üle -40 (reaalne temperatuur oli -32). Õnneks oli tuul selja tagant. Oleks vastu olnud, siis ma oleks end küll kehvasti tundnud, et soovitasin oma külalisel suusaprillid koju jätta :D Tal niigi külmusid silmad pidevalt ära. Ma üldiselt pole üheski firmas eriti suusaprille kasutanud, kui just ei ole lumetorm, sest minu meelest on see lihtsalt veel üks ebamugav varustuselement, mida endale külge riputada ja mille heaolu pärast muretseda. Lihtsam (ja enamikul juhtudel piisav) on hankida parka, millel on hea kapuuts ning see siis ümber näo kinni tõmmata. Aga siis peab see kapuuts muidugi ka toimima...Kui ma omale talveks parkat ostsin, oli üks olulisemaid valikukriteeriume kapuuts, mis jätab ainult silmad välja.

Koerad olid selle u 40km päeva peale surmväsinud. Pidime neid ikka kõvasti aitama, ma arvan et 30km julgelt lükkasime ja jooksime vaheldumisi kelgu järel. Nende lumeoludega on natuke keeruline tiimi suurust otsustada, sest kohati on nii vähe lund, et isegi väsinud 8 koera tõmbavad kelgu nii minema, et ükski pidur ei hoia. Samas kui on vaja pehmes lumes liikuda, siis nad vaevalt kõnnivad kelgu ees. Kuna aga klientidega on turvalisus ikka esikohal, mitte kiirus, siis ma eelistan väiksemaid tiime ja rohkem kelgulükkamist. Vigastusi ei teki ka nii kergesti, kui tempo on aeglane, lisaks saame meie joostes sooja.

Lakpa (mu matkakaaslane, äkki mäletate), istus viimased 10km kelgus, sest ta väsis jube ära. Keeras end sinna kerra oma jope sees ja nautis vaadet. Vahetult enne hütini jõudmist hakkas natuke nurisema taksosõidu kvaliteedi üle, sest pinnas läks jube konarlikuks. Lasin tal siis viimased 500m joosta, oli jälle värske nagu hommikul. See on ikka hämmastav kui efektiivne on natuke pikem puhkus neile koertele. Koju jõudes lasin tema ja ta õe (nad on pooleteistaastased) kohe sooja tuppa, et kangeks ei jääks ja andsin snäkid hambusse. Õhtu oli üllatavalt lühike, sest see päevamatk oli meil võtnud 8h ja jõudsime koju alles kl 18 ajal.

Järgmisel hommikul äratasid toas magavad koerad meid oma pissihädaga juba enne seitset. Ja kui juba üleval olla, siis hakkasime ahjudega tegelema ning enam magama ei läinudki. Seetõttu startisime ka kodu poole tavalisest veidi varem ja olime hoolimata mu pingutustest ringi tiirutada kodus juba lõunaks. No kus sa siin Adventdalenis ikka lähed, pealegi oli pilvine ja tuuline ilm, millega väga ei pildista. Viimane päev lõpeb alati liiga äkki. Koerad koju, kõik kaovad oma majadesse ja mina pakin ja kuivatan asju kuni külaline linna minekuks valmis saab.

Iga matk ei ole sellise hea meeleoluga. See oli. Rahulik lihtne matkaelu, ei mingeid uudiseid, täiuslik eemalolek.

Istume siis külalisega kohvilaua taga kui tuleb B ja teatab, et USA-Euroopa piir on kinni ja mu külaline ei saa vähemalt järgmised 14 päeva koju sõita! Nii veider, me elasime mingis õnnelikus ignorantsuses nagu muus maailmas kolm päeva ja nüüd tagasi tulles on igal pool karantiin. Ega mu külaline erilist muret ei tundnud, tal arvuti kaasas, eks saab seal Oslos hotellis ka tööd teha. Ongi hea pikem puhkus...

Samal õhtul kell 1800 otsustas Norra, et kogu riigis suletakse kõik avalikud asutused, keelatakse spordiüritused (Finnmarkslöpet katkestati minutipealt ja kõik osalejad võeti rajalt maha), peatatakse matkad. Mõned turistid, kes vahetult enne piirangute jõustumist siia jõudsid, viidi otse hotelli karantiini ja nad ei tohi isegi õue minna. Loomulikult tähendab see, et rohkem ühtegi 3-päevamatka ei tule ja jumal teab, kas need pikadki aprillis-mais toimuvad. Mis tähendab, et minu jaoks oli see loodetavasti viimane matk selles firmas ja ma saan viimaks ometi töölt ära tulla!! Ma ei oska isegi kirjeldada seda hingerahu praegu. Lihtsalt nii hea on olla, kõik on paika loksunud, mis siin juba kolm kuud keenud ja tormanud on. Ma tahtsin juba ammu natuke tagasi tõmmata sellest turistikoerte elu nägemisest (valus on noh) ja praeguses situatsioonis ma lihtsalt olengi sunnitud puhkama. Isegi kui ma tahaksin tööd otsida, ei laseks keegi mind kontori uksest sisse ning pealegi ei leiaks ma uut tööd nagunii, sest kõik turistid saadetakse saarelt minema. (Ma muidugi ei saa aru, mis inimestel ülepea viga on, et nad kuhugi reisivad, kui on teada, kui nakkav see viirus on.) Paremat stsenaariumit ei oleks ma isegi välja mõelda suutnud.

Ja jah, siin ka varutakse millegipärast poodidest toitu. Meil on palju rahvast Taist ja Filipiinidelt ja nad on seal harjunud, et kui mingi tsunami või muu kriis tuleb, siis saab toit otsa. Nii et sellise tausta juures on natuke mõistetav, miks nad seda riisi nii palju varuvad. Reaalselt selleks vajadust ei ole. Svalbardis on ladudes kogu linnarahvale alati minimaalselt kaheks kuuks esmatabekaupu varutud ning kui tõesti peaks kaubalaev tulemata jääma, tuleb lennuk, kui see ei tule, siis visatakse kasvõi Herculese pealt mõned toidukastid ning kui ka see peaks alt vedama, on Kystvakt'i laev, mis hädast välja aitab. Ma tunnen end siin ikka väga turvaliselt, sest isegi, kui kõik muu peaks ebaõnnestuma, on meil laskemoona ja relvi ja põhjapõtru, varsti tulevad linnud tagasi, õues on lund joogiveeks ja rannas on ajupuitu küttepuudeks.

Ja me kolisime! Meil ei ole enam voodi jääs! Noh...veel on ikka, aga me üritame seda kuidagi sulatada ja kuivatada nüüd siin uues soojas kodus :)