Kolimine ja viimane päike

Tublid juhtkoerad ootavad rahulikult

Esimene hommik Breivikeidetis

Vaade elutoa aknast

Mäed maja ümber

Virmalised on siin igal pilvitul ööl näha

Eile kolisime koertega Breivikeidet’isse. Tee peal nägime korraks tahavaatepeeglist päikest! Viimast sel aastal. Isegi raadios öeldi, et oli viimane päev, kui Tromsø kandis päikest näha sai, polaaröö algab küll alles 27.novembril, aga kogu ülejäänud nädala lubab pilves ilma.

Toimetamist on olnud lausa terve tööpäeva jagu. Sättisime koerte kette paika, kruvisime kuutidele ukseraamid, et poleks nii lihtne ukseavast närima hakata ning panime värske põhu kuutidesse. Oi kuidas kutsukesed mõnulesid, mõni ei tulnud söögiajakski välja. Õhtul jõudis Sven ka kohale, pärast katsumusterohket reisimist ja lennukist maha jäämist. Jube tore ikka, et ta praegu siin on, muidu ma oleksin siin esimestel päevadel täiesti üksi. Või noh... kolmekümneneljakesi kui koeri ka lugeda...

Hommikul oli ajalooline hetk - esimene kord kellegagi vestelda ainult norra keeles. Minu õnneks sattus see põhjapõdrakasvataja olema selge hääldusega ja küsis enamuses jah/ei küsimusi :D Aga asi edeneb, aru saan palju rohkem kui alguses. Põhja-norra hääldus on ikka veidi teine mis lõunas.

Ja veel olen ma avastanud, et ma olengi oma eluga praegu päriselt rahul! Isegi Instagrami pilte vaadates ei tule seda mõtet, et kõik teised teevad mingeid ägedaid asju ja mina raiskan kuskil oma elu. Jumala suva on, mis mujal toimub, mul on siin ja praegu piisavalt huvitav. Eks näis kui kauaks muidugi :D

Lumesaanist, kolimisest ja toidust

Paari päeva eest käisime Breivikeidetis lumeolusid kontrollimas. Breivikeidet on see koht, kuhu kolitakse koerad turismihooajaks. Suvel on seal maailma põhjapoolseim 18-auguga golfiväljak, talvel põhjapõdrad, suusalaenutus, väike restoran ja meie. Koht ise on veel üksildasem paik kui Skibotn, seal ei ole tõesti mitte midagi peale mõne talu ja ilusa looduse. Selline ilus suur org mägede vahel, orupõhjas jõgi ja veidi eemal lahesopp. Päikest ei paista sinnagi, pidi umbes 4. Veebruari paiku tulema.

Oleme Helenega iga päev sinna viidavaid kuute värvinud ja kelke parandanud. Too päev saigi esimene ports kuute kohale veetud. Lisaks tuleb ehitada väike soojustatav söödaruum, kuutidele jalad alla panna, ketiliinid paika sättida. Tööd on omajagu, ei kujutagi hästi ette kuidas kõik tehtud saab, eriti arvestades, mis tempoga siin senimaani on asju tehtud. Varsti peaks Sven ka kohale jõudma, eks me lükkame siis Ida-Euroopa tempo peale.

Nagu öeldud, meie peamine Breivikeidetis käimise eesmärk oli lumeolusid kontrollida. Skibotnis ju praktiliselt ei saja lund. Nüüd lõpuks on mingi hädine kiht maas, aga igatahes ei saa selle järgi otsustada, kas turistihooaega saab alustada või mitte. Võtsime lumesaani - kõik garaaziuksed olid mõistagi lukustamata - ja kimasime pealtnäha suvalisest kohast läbi võsa. Minu jaoks oli see esimene kord saaniga sõita, Tomas ütles lihtsalt, et ma jälgiks tema keharaskuse muutusi ja seda kuhu ta vaatab. Ega ma ausalt öeldes mingit rada küll niiviisi ära ei õppinud, pigem keskendusin küüntega kinni hoidmisele, sest kui inimene on kogu elu nende saanide ja tsiklite jms sõitnud, siis ta väga tagasi ei hoia. Ja Tomas on. Tal on teine firma ka, mis tegeleb kõiksugu tehnika ja masinate rentimisega, ta on töötanud rekkajuhina ja kalamehena, ühesõnaga kogu aeg mingite mootorite jõul liikunud. «Peaks olema piisavalt usaldusväärne», üritan ma endale korrutada, kui järgmisest kahemeetrisest kraavist hooga üle lendame.

Lund oli igatahes mõnusalt. Tubli 30cm kõikjal. Vabalt võiks kohe kelgutama hakata. Ainuke asi, mida ma natuke kardan on seitsme rakendi korraga valmis panemine. Siiani on meil Helenega kahekesigi trennis käies veidi segadust olnud. Koertel on ju ikka vaja minna naaberrakendile tere ütlema ja siis on kohe liinid sassis ja läheb hulk aega koerapuntra harutamisele. Õnneks lubas Tomas meile esimestel kordadel ikka mingisuguse koolituse teha teemadel, mida turistidele rääkida ja kuidas lahtipääsenud rakendit kinni püüda.

Käisime veel Tromsøs poodides, skoorisin sealt omale ühed mõnusad suured Soreli polaarsaapad. Seni olen käinud tavaliste nahast matkasaabastega ja trenni minnes overbootsid peale pannud, aga veidi on ikka külm. Arvestades, et ees ootab -30 ja praeguse -7-ga on varvastel juba jahe, siis tasub saabastesse investeerida. Kõige hullem on matkasaabaste+overbootside juures see, et neis on alati mingi niiskus. Kõigepealt koguvad need kergelt jalgadest auruvat niiskust, kui jõest läbi jooksed imbub midagi läbi ning mõni isane märgistab hullunult kõike, kaasaarvatud händleri jalgu... Sorelid on alt kummiosaga, kõrged ja veekindlad.

Pärast 4h linnas olime Tomasega mõlemad suhteliselt tüdinud. Kauem küll seal aega veeta ei tahaks. Naudin ikka täiega oma rahulikku maaelu. Pole sellist mõtet veel tulnud, et tahaks kuskile suurde poodi või kohvikusse vms kohta, mis Tallinnas on normaalse elu osa. Käin siin poes nii harva kui võimalik ja ostan enamasti kuivaineid ja rosinaid. Kui ma muidu olen üsna obsessiivne oma toitumisega, noh et ikka peab olema piisavalt erinevaid juurvilju ja seemneid jms veganile vajalikku, siis siin ma pole veel kordagi toidust mõelda jõudnud. Võib-olla peaks. Nädalas ainult 400g pakk külmutatud juurvilju süüa pole ikka päris jätkusuutlik... Eks näis kuidas Breivikeidetis elukorraldus olema hakkab, sest seal pole üldse mingeid poode.

Koertest

Kuna olen nüüd juba natuke koeri ja nende igapäevaelu tundma õppinud, panen mõne asja kirja nii nagu need mulle pärast esimest 1,5nädalat tunduvad. Ma olen selles maailmas veel nii vähe aega veetnud ja mul puudub võrdlusmoment teiste kennelitega, seega suhtun asjadesse avatud meelega ja püüan õppida nii palju kui võimalik ilma hinnangute ja eelarvamusteta. Selge on see, et kodukoertega pole mõtet kelgukoerte kennelit ega kasvatusmeetodeid võrrelda - see siin on natuke teine maailm. Ning teema inimkonnast ja tema kombest kogu maailma ja elusolendeid enda kasuks pöörata, on ka üks teine teema, millesse ma siinkohal ei lasku.

Koerteaedik on umbes 100x50m ala metsa all, kohe elumaja kõrval. Aedikul on küll tehniliselt aed ümber, aga kuna seal on nii palju auke ja lahtisi väravaid, siis tuleb kõik lahtipääsenud koerad kiirelt kinni püüda. Praegu elab siin umbes 58 koera, neist 5 kutsikat, kes on eraldi väiksemas aedikus ja keda veel kelgu ette ei panda. Aedikusse on puude vahele tõmmatud kettidest liinid ja igale liinile omakorda ketiga kinnitatud umbes 8 koera. Igaühel on oma kuut. Nii et liikuda saavad nad oma u 2-3m keti ulatuses pluss see maa, mis liin liikuda võimaldab. Koerad puutuvad enamasti ketis olles parasjagu kokku, et veidi suhelda või mängida või... noh.. kahjuks ka kutsikaid teha. Liikuda saavad nad ainult kelgu või käru ees. Niipalju kui mulle räägitud on, siis nt suvel kuumaga või talvel jääga neid üldse ei treenita ega jalutata. Praegu oleme käinud trenni tegemas max 8 koeraga iga päev nii et läheb tükk aega kuni ring täis saab. Ülejäänud seisavad ja sisustavad oma aega kuudi ümber aukude kraapimisega.

Kelgukoerte toitmise kohta on igaühel oma arvamus, ma pole veel kahte sarnast kohanud ning olen neist nõuannetest oma keskmise tuletanud. Süüa saavad nad kaks korda päevas. Turismihooajal mõnikord kolm korda ja suvel enamasti üks kord ja ainult krõbinaid. Mina olen tavaliselt andnud hommikuks vedelama supi hakkliha ja mingi sümboolse koguse krõbinatega. Seda selleks, et nad rohkem juua saaks, ning et mitte anda suurt kogust krõbinaid enne trenni, sest need pidavat olema natuke raskemini seeditavad.
Õhtul teen paksema toidu leotatud krõbinatest ja hakklihast. Eraldi vett ei anta, lund ja jääd on piisavalt. Ma ei tea kas suvel joodetakse, ilmselt ikka.

Mis puudutab soovimatuid kutsikaid, siis selle vältimiseks tõstetakse indlev emane kuskile aediku serva, isastest kaugemale. Kelgu ette püütakse mitte panna sel ajal. Sellel meetodil on paar puudust. Nimelt saavad koerad aeg-ajalt ketist lahti - mõni karabiin või keti lüli annab järele. Iga päev on keegi lahti, mõnikord mitu koera. Kaugele nad ei lähe ja häälte järgi on kohe kuulda kui aedikus liiga lõbusaks kisub ning siis tuleb lihtsalt kiirelt kohale joosta ja põgenik kinni püüda. Mõnikord aga ei pruugi keegi innaaega õigel ajal tuvastada või saavad koerad ikkagi kuidagi kokku ja siis lastakse  emasel poegida ja võetakse 24h möödudes kutsikad ära. Praegu on meil üks selline emane ja ta on päris nukker... Aborte ei tehta, sest see pidi koerad peast lolliks ajama ja lõppkokkuvõttes veel hullem olema. Muid medikamentoosseid tiinestumise vältimise vahendeid ei kasutata põhjusel, et see on lihtsalt liiga kallis. Võistlustiimi isastele on kaalutud keemilist kastreerimist, aga sellega kaasneb risk, et koer ja tema veoomadused muutuvad  seeläbi liiga palju. Uurisin ka teiste kennelite kohta ja nii toimitakse põhimõtteliselt kõikjal. Kastreeritud või steriliseeritud koera hind on madalam, kui peaks tahtma mõnda sellist müüa. Osta ka keegi ei taha. Pealegi võivad head töökoera omadused selguda alles nelja aasta pärast ja siis tahaks võibolla paaritada. Niisiis tuleb meil silmad ja kõrvad lahti hoida ja mitte lasta kellelgi omavoliliselt romantikat teha, sest mina seda stressis emast väga hea meelega oma hinge peale ei tahaks.

Treeningust. Minu eelarvamus poolmetsikutest ja lakkamatult haukuvatest koertest ei osutunud absoluutselt tõeks. Koerad kuulavad väga hästi ja viivitamatult sõna. Tomas ütleb, et nendega tuleb olla karm, aga õiglane. Koerad teavad, et kui käsklus antakse juba teist korda, siis kolmandale korrale järgneb midagi halba ja nad ei hakka seda ootama, vaid teevad mis vaja. See midagi halba on konkreetne ja kiire positiivne karistus, nt kausiga kuudi pihta löömine (vali hääl), moka surumine hammaste vahele, kiire vops kulbiga pehme koha pihta vms. Oluline on, et karistus lõpeks kohe kui koer teeb mis vaja ning ei oleks mingit emotsionaalset närveldamist või pikemat näägutamist. No seda ei-ei-ei-tohi-kutsukene! Kodukoerte kasvatamisega võrreles võib tunduda harjumatu, aga arvestades, et need koerad on väga tugeva iseloomuga, füüsiliselt suured ja jõulised ning et neid peab 14 kaupa kelgu ees ka suuremas adrenaliinipuhangus kontrollida saama, siis on need kasvatusmeetodid omal kohal. Enamasti muidugi koertele käsipidi kallale ei minda, sest nad kuulavad kurja häält suurepäraselt.

Iseloomult on kõik inimesega ülevoolavalt sõbralikud ja energilised. Nad austavad inimese isiklikku ruumi ja lõpetavad paide nurumise kohe, kui neile mõista antakse, et nüüd aitab. Enamus koeri roniks hea meelega sülle või tuleks tuppa magama. Teen tihti pärast õhtust söötmist pikema sügamisringi ja kahju on kohe neid üksi jätta kui pealambi valgel kümned rohekalt helkivad silmapaarid igatsevalt vastu vaatavad. Kahjuks ei jõua kõiki lõputult sügada.

Mulle jõudis just kohale, et see päike, mida ma lennukiaknast siia sõites nägin, oligi ilmselt mu viimane otsene päikesevalgus enne järgmise aasta jaanuari lõppu. Sest siin, Skibotnis, asume me nii mägede vahel, et juba praegu ei tõuse päike nähtavale. Ja kui koertega Tromsøsse kolime, on juba polaaröö peal ja päike ei tõuse nagunii üle horisondi. Natuke imelik mõelda. Valgust praegu veel muidugi on, aga päevad lähevad suure hüppega pimedamaks. Kui Eestis lüheneb päev mõne minuti võrra, siis siin oli eile päeva pikkus 4:42, homme 4:20. See on päris märgatav erinevus. Võrdluseks: Tallinnas on täna päeva pikkus 7:48.

Ega see pimedus midagi tegemast muidugi ei sega. Looduses töötades on minu meelest alati suva kui valge või pime parajasti on, see sesoonne depressioon, millest kõik ajakirjad sügisel rääkima hakkavad, see tekib rohkem linnakeskkonnas.

Ma loodan.

Rakenditrenn

Täna oli mu esimene kord rakendit juhtida! Päris äge on. Korralik tasakaalu-ja koordinatsiooniharjutus, eriti kuna siin on nii järske langusi kui kive ja jõeületusi. Kelku kummuli ei keeranud, aga palju puudu ka polnud. Samas ega see kummuli keeramine pole mingi hull asi, tõstad käigu pealt püsti tagasi ja jätkad. Rakendit jooksu ei tohi ainult lasta, seda kuulsin ma oma 20 korda. Et lahti lasta EI TOHI! Küsisin, mis siis ikkagi saab, kui ma lasen. «Sa EI lase lahti!» oli vastus :D

Õnneks oli mul ainult neli koera nii et neid oleks jõudnud hädapärast ka puhtalt käte jõuga tagasi hoida. Kelgul on muidu mitu pidurit- kõigepealt kummimatt, mida peaaegu kogu aeg ühe jalaga all hoitakse, siis metallpidur kelgu taga, millega saab rakendi päris seisma pidurdada ning viimaks on veel ankur, mille saab lumme panna selleks puhuks kui kelgult maha pead astuma. Lisaks saab koerad puude olemasolul puu külge siduda, mis on kõige kindlam variant.

Rada kulgeb nii, et umbes pool tundi sõitsine mäkke, siis keerasime ringi ja tulime alguspunkti tagasi. Mäkke sõites olid mu vaesed neli emast koera lõpuks ikka päris läbi. Tomas küll keelas neid aidata, aga sel juhul nad oleks vedamisest vist üldse loobunud. Ega seal sambla peal kerge pole vedada, tüübid on pealegi tükk aega ilma trennita seisnud ja ilmselt mitte tippvormis. Jooksin kõik suuremad tõusud kelgu kõrval, vahelduseks hea liigutada.

Alla tulles seevastu olin kogu aeg poole keharaskusega mati peal ja ikka oli tegu et rajal püsida. Paar korda kui mõnda põõsast riivasin vaatasid koerad üle õla küll sellise näoga, et mis võhik see nüüd siia sattus:D Kokkuvõttes polnud vist hullu, Ishvald ütles et «You did VERY well, especially with these conditions» Endale tundus, et ainuke mure oli keharaskusega juhtimine, kuidagi uimaselt reageeris kelk. Selle peale arvati, et pean kurvis rohkem pidurdama.

Võtsime Frida salongi, et ta puurinaaber talle kallale ei saaks minna

Igatahes on see kelgutamine huvitavam kui ma arvasin, eriti sellistel keerulistel radadel ja libedaga. Peab ikka täie tähelepanuga asja juures olema ja mina igatahes olin varbaotsteni higine suurest töötegemisest :P

Esimene kelgusõit

Sain ka lõpuks selle kelgutamise ära proovida. Esimese korra puhul istusin kelgul ja Tomas juhtis taga ning seletas mida ta teeb ja mis käsklused koertel on. Siin kasutatakse tavapärast «dzii» ja «haa», mitte hoyre/venstre, seda põhjusel et kui nt Kanadast koera ostad, siis tal pole vaja ümber õppida. Käsklusi on veel palju: hunder klar! Jobba opp! Rett fram! Rolig! Jms. Ma ei hakka siin rohkem valesti kirjutama :D

Võtsime seitse koera. Lund oli kohati 20cm, kohati mitte üldse, nii et koerad vedasid kelku mööda sammalt ja liiva. Tõusu peal vaatas mõni küll üle õla sellise näoga, et need inimesed on ikka täitsa lolliks läinud. Väga kiiresti just ei liikunud ja seisma jäädes on mõnel õhema karvaga tegelasel ikka silmnähtavalt külm. Et siis ei ole see kelgutamine iga kord mööda paksu lund tuiskamine, see rada asus näiteks metsas ja kohati lagedatel mägedel, ületas viiel korral jõge ja mõnes kohas pidi vaatama, et järsakuservale liiga lähedale ei satu.

Ega ma väga palju muidugi ei tea, mis seal ümber veel oli, sest me hakkasime alles kl 21 paiku liikuma ja väljas oli kottpime. Virmalised olid see õhtu päris korralikud, terve taevas oli rohelise-lillatriibuline. See kant siin Troms’i maakonnas ongi virmaliste tõttu turistimagnet. Koerte ja vaalade pärast ka, aga virmalisi näeb ikka väga tihti.

Mul oli tegu, et kelgus mitte magama jääda. Olen siin hea rütmi sisse harjutanud, et iga õhtu vähemalt kl 22 magama saada ja see aeg jõudis just parasjagu kelgus istudes kätte. Koerad lõõtsutavad, kelk sahiseb uinutavalt... Väga lihtne on sinna külma kätte magama jääda. Hästi see lõppeda ei pruugi, sest isegi -2 kraadiga, mis tol ööl oli, hakkab pääris külm, kui tuule käes liikumatult istud.

Täna loodetavasti saame uuesti minna ja siis saan ehk oma rakendit juhtida! Põnev!

Ma tean, et piltidega postitust oleks huvitavam lugeda, aga telefoniga on neid jube tüütu lisada. Panen pildid tagantjärgi, kui Sven mulle detsembris arvuti toob.

Rahulikud ajad

Märkamatult on esimene nädal läbi saanud. Kui nüüd aus olla, siis pole mul veel kunagi olnud tööd, kus nii vähe tegutsema peab. Hommikul söötmine ja junnide korjamine on ainsad kindlad asjad, edasi  kulgeb päev täiesti organiseerimatult, kord kuute värvides, siis teisi parandades, vahepeal lahti saanud koeri püüdes. Suur osa päevast pole midagi teha, otsime Helenega (norra tüdruk kes siin võistluskoeri treenima hakkab) mööda hoovi tegevust. Imelik nagu lihtsalt toas teed ka juua, kui juba tööle oled tulnud. Ehkki Tomasel oleks vist sellest ükskõik.

Molutamise põhjus on halb ilm. Kõik teed on juba pikemat aega jääs, ei saa sõita ei ratastega käru ega kelguga. Tomas olevat kuskil mägedes 30cm lumega raja leidnud, aga kuna ta on kontoritööga liiga hõivatud, siis ei saa ta meid sinna viia. Mind paneb see olukord natukene muretsema, sest turistide sõidutamine jõuab järjest lähemale, aga mina ei tunne veel koeri ega tea kelgutamisest midagi. Siinsed ungarlastest musherid küll korrutavad, et see on jube lihtne. Samas see mees on ka 13 aastat ööbimisega kelgukoeramatkasid juhtinud...

Turismihooajaks kolitakse suurem osa koeri Tromso lähedale Breivikeideti. Loodetavasti saab asi olema paremini organiseeritud kui siin kodus. Või vähemalt saan ma ise seda organiseerida, sest seal hakkabki see kari põhimõtteliselt minu hoole all olema. Praegu on küll äärmiselt tüütu näiteks see, et ketid ja rihmad on nii vanad, et iga päev pääseb mõni koer lahti ja tuuseldab mööda aedikut ringi. Ja noh üleüldse on siin üks paras korralagedus. Samas Breivikeidet pidi algajale olema super koht õppimiseks nii et mul on mida oodata, Ilmselt on Ishvaldil õigus, et praegu tasub nautida vaba aega, sest detsembrist enam sellist lõbu ei ole.

Esimene tööpäev kelgukoertega

Kui C ütles, et ma ei saa esimestel päevadel magada, siis oli tal õigus. Minu majake on otse 58-pealise koerakarja kõrval, lähim kuut asub umbes kolme meetri kaugusel ja öösel hakkab iga paari tunni tagant mitmehäälne huskylaul pihta. Nagu helilaine, üks koer alustab ulgumist ja paari sekundiga nakkab see kõigile. No kes suudaks vastu panna kiusatusele keset ööd veidi ulguda?

Hommik algab söötmisega. Kelgukoerad söövad hakkliha ja spetsiaalseid kelgukoerakrõbinaid tilga õliga. Hakkliha tuleb 20-kilostes jäätunud kottides, see pannakse suurtesse vannidesse kuuma vette koos krõbinatega ja segatakse elektritrelli abil värvisegamis vispliga ühtlaseks auravaks lögaks. Siis võetakse paras ports väiksemasse ämbrisse ja käiakse mööda koeraaedikut meetrise kulbiga «suppi» jagamas.
Minu esimene (ja viimane) kultuuri$okk saabub kohe kui söödaruumi uks lahti tehakse. Mul on niigi natuke liiga hea haistmismeel ja ma ei ole arvestanud sellega, millised aroomid söötmisega kaasnevad. Kujutage ette rasvase hakkliha lõhna, kui see kuude viisi natukesehaaval riietele ja söödaruumi seintele roiskuma jääb. Asju muidugi pestakse, aga kogu toore liha ja ligunenud koerakrõbinate  massi paratamatult maha ei pese... See oli vist see üks ja ainus kord, kus ma püüdsin tulutult välja mõelda, mis pagana põhjustel ma siia ometi tulin :D Jälle tuleb tõdeda, et tegutsemine aitab, asjade üle mõtlemine aga üldse mitte, sest söötmise lõpuks sain juba selle haisuga iivelduseta hakkama. Õhtuse söötmise ajal peaaegu ei tundnudki midagi.

Koerad on siin üllatavalt hästi kasvatatud! Söötmise ajal pole mingit kausi juures lõhverdamist ega peale hüppamist, oodatakse viisakalt, pilk kulbil. Küsisin kasvatusmeetodite kohta ka, noh et ei tea miks need koerad seda kulpi nii vahivad. Öeldi et nendega tuleb konkreetne olla. Kui keegi käituda ei oska, tuleb ta kiirelt ja suurema draamata käituma panna. Kulp võib sealjuures abiks olla.

Siinsed koerad kuulavad ülihästi kui neil haukuda keelatakse. Aias on 58 koera ja kogu see kari suudab päris suurt lärmi teha, arvasin, et sellist asja polegi võimalik kuidagi ohjata. Seda üllatavam oli kui T. pea uksest välja pistis, vilistas ja röögatas, kari jäi vait nagu üks mees ja T. pistis pea tuppa tagasi. Hämmastav. Enamus inimesi ei suuda oma ühte toakoera ka haukumast takistada...

Hommikul tuleb veel junne korjata. Ei midagi kontimurdvat, väike reha ja labidas nagu hobustelgi. Enne siia tulekut mõtlesin, et huvitav mida nad koerajunnidega teevad, noh et kas on nagu tallides viiemeetrine s...hunnik maja taga? Tundus hirmus. Hobusesõnnik on hobuseinimestele normaalne asi, ei haise ega midagi, aga nii koerainimene ma veel pole et koerasitast samamoodi mõelda. Reaalsus on see, et junnid käivad lihtsalt ühe koera kuudi taha, kus on maapinnas sügavam auk. Ja seda hunnikut pole peaaegu nähagi, enne kui peaaegu sisse astud.

Enamus päeva värvisime tutikaid kuute, mis ehitati Tromso laagri jaoks, kuhu varsti kolitakse nende koertega, kes hakkavad turiste sõidutama. Kuudid said muidugi punaseks, Norras on hoonete värvidega hea lihtne: punane, valge, hall või kollane. 

Õhtul jalutasin läbi metsa toidupoodi. Siin külas ongi ainult üks toidupood ja üks külapood, kus müüakse absoluutselt kõike. Ujula ja ronimissein on ka. Inimesed millegipärast ohkavad, et siin ei ole midagi teha, mulle praegu täitsa sobib, peaasi, et mägesid ja metsa on kõikjal, kuhu silm ulatub.

Tööotsimisest...ja leidmisest!

Nagu teada, on köietöö kõrghooaeg suvel ning talviti tavatsen ma muud huvitavat teha. Sel talvel tahtsime Sveniga Svalbardi (Teravmäed) tööle minna. Minu huvi oli kelgukoertega töötada ja norra keelt õppida, Sven püüdis saada mehaanikaalast tööd sadamasse või lumesaanigiidina. Saatsime kõikvõimalikesse firmadesse cv-sid alates augusti lõpust. Kahjuks ilma mingi tulemuseta. Olime muidugi kursis, et sinna ongi raske tööd leida, aga et see kolme kuu jooksul ei õnnestugi, ma ei arvanud. Eks me olime muidugi valivad ka, lausa ettekandjaks minna ei tahtnud, sellisel juhul võiks vähemalt minul küll polaaröös masendus peale tulla.

Kuna keegi meist huvitatud ei olnud, andsime pärast neljandat ringi samadesse firmadesse kirjutamist  alla ja hakkasime oma cv-sid saatma ka mujale kui Svalbardi. Tingimuseks oli, et töö peab võimaldama õues olla, olema huvitav ja ebamugav, boonusena võiks ka Eesti püsikulud ja reisiraha tasa teenida. Häda korral viimase valikuna oleks võinud ka Eestisse jääda ning lihtsalt leida töökoht, mille kõrvalt saaks normaalselt trenni teha.

Alguses ei tahtnud mõte ûldse jooksma hakata ja tundus, et ükski töökoht ei sobi - kõikjal paistis olevat mingi takistus. Lõpuks hakkasin juba igasugust lootust kaotama, et üldse see talv reisida ja midagi huvitavat teha saab. Meeleheites läksid käiku kõige utoopilisemad ideed surfitreenerist kanaaridel, pologroomi ja köietööni uus-Meremaal ning tallitööst vangivalvuri ametini Eestis.

Tegelikult oli selline ebaedu minu jaoks väga üllatav ja ebaharilik. Olen elu jooksul nii palju erinevaid asju teinud ja nii kogenud motivatsioonikirjade kirjutamises, et saan tavaliselt alati kohe sinna tööle kuhu ma tahan. Ega ma neisse kohtadesse kuhu ma väga-väga ei taha ju ei hakkagi kirjutama, nii et motivatsioonikirjades olen ma päriselt ka motiveeritud. Millegipärast oli seekord vist mingi erakordselt halb laine tööalaselt.

Pikapeale hakkasin siiski vastuseid saama. Alguses negatiivseid, siis positiivseid. Muuhulgas suhtlesin pikemalt ühe kelgukoerafirmaga Islandilt, mis oli ilmselgelt kokku puutunud seikluseotsijatega ja üritas nüüd kõigest hingest kirja teel ideaalse töötaja leida. Kõik ülejäänud püüti sõna otseses mõttes minema hirmutada:
-tööpäevad kestavad 10+ tundi ja 6 päeva nädalas
-lõuna jaoks pole aega, sest tööd on nii palju
-elatakse kõik koos sõjaväeautodes või konteineris, privaatsus puudub
-pidevalt sajab - vajalik hankida ekstra tugev kalameheülikond
-pesta ei saa pikki perioode, pesumasinat kohtab harva
-turiste teenindades peab olema puhas ja korralik
-on pidevalt pime, tuuline, vihmane, halb olla
-koerad on poolmetsikud gröönimaa kelgukoerad, kes kaklevad kogu aeg
-sõpru ja külalisi territooriumile ei lubata
-paare koos tööle ei võeta
-hästi saavad hakkama inimesed, keda motiveerib negatiivne tagasiside
-osta tuleb vähemalt 1000euro väärtuses varustust (vihmariided, saapad, pealamp jms)
-üheotsa lennupilet kompenseeritakse pärast kolme kuud tööd, tagasisõidu saad poole aasta pärast

Kas ma mainisin, et tegu oli vabatahtliku tööga, mille tasuks on ainult toit(mida pole aega süüa) ja elamine(army truck)?!

Khm...!

Ma oleks sinna juba peaaegu läinud, tundus tore koht. Peamine takistus oli see, et mulle päris peale maksta ei meeldi oma töö eest.  Siis võiks juba uuesti talveks matkama minna, sest mida muud see tööpakkumine oli, kui ühe täiesti normaalse õues elamise kirjeldus.

Viimasel hetkel enne Islandi lennupiletite ostmist, kirjutas mulle vabatahtlikeportaali kaudu Põhja-Norra kelgukoerafima. Helistasin kohe, tundus esimesest hetkest tore koht. Isegi palka lubati maksta. Paari tunni pärast olid piletid hoopis Norra. Siin ma nüüd olengi, kelgukoeri kantseldamas, just täpselt nii nagu plaanitud:)