Kolmandaks - siin läheb nüüd suurte hüpetega valgemaks. Eks ole näha, mida see endaga kaasa toob. Kui mitte muud, siis koerapilte kindlasti.
Kirjutamiseni!
Saturday, December 30, 2017
Blogimisväljakutse iseendale
Lihtsalt hirmus, kuidas ei saa enam kirjutamissoone peale. Ometi toimub siin iga päev midagi, mida ei tahaks lihtsalt ära unustada. Korra kahe nädala tagant blogisse sattudes on aga need emotsioonid nii maha käinud, et kirjutada pole enam huvitav. Sellega seoses esitan endale väikse väljakutse - järgneva kuu jooksul iga päev üks postitus! Peaks põnev periood tulema, esiteks oleme jõudnud turistide mõttes kõrghooaega, iga päev on kaks matka, mõnikord lausa kolm. Teiseks on tulemas üks väga lahe üritus ühe väga põneva projekti raames. Ma olen tõesti äärmiselt elevil selles osas, natuke isegi uskumatu, kuidas ma sel aastal olen omale reaalselt unistuste elu kokku mõelda suutnud ja peaaegu kõik aasta alguses kirja pandud kõige utoopilisemadki unistused saavutanud! Jääme jaanuari teise poole ootele.
Kolmandaks - siin läheb nüüd suurte hüpetega valgemaks. Eks ole näha, mida see endaga kaasa toob. Kui mitte muud, siis koerapilte kindlasti.
Kirjutamiseni!
Kolmandaks - siin läheb nüüd suurte hüpetega valgemaks. Eks ole näha, mida see endaga kaasa toob. Kui mitte muud, siis koerapilte kindlasti.
Kirjutamiseni!
Friday, December 29, 2017
Breivikeidetis on talv kätte jõudnud. Viimane nädal aega pole kraadiklaas ülespoole -10 kraadi tõusnud, enamasti jääb -15 - -23 kraadi vahele. Oleks Eestis selline külm, siis võtaks nina peast, siin tundub jumala normaalne. No -20-ga peab ikka aeg-ajalt maski näo ette tõmbama, aga -15 tundub lausa soe. Toimetad rõõmuga õues, hea kerge on hingata. Ilmad on ka superilusad olnud. Nüüd on pikalt olnud selliseid matku, kus vahid lihtsalt neid mägesid, jälgid kuidas kuu mööda mäetippe edasi ronib ja ei saa kunagi küllalt. Ka koerad töötavad külmade ilmadega kordades paremini, eks neilgi on vaja end jooksmisega soojendada. Kelk libiseb paremini, rada on hea ja kiire. I-m-e-l-i-n-e! Ma ei taha isegi mõelda, et peaksin praegu kusagil mujal elama, eriti linnas. Õudne! Paha tunne tuleb, kui mõtlen et mingi hetk saab see hooaeg siin läbi.
Aga aeg tiksub. Talvine pööripäev jõudis kätte just siis kui olin ühe päeva jõudnud mõelda, et natuke tüütult pime on hommikul 10 minutit. Järgmine päev oligi pööripäev ja siis oli juba kahju mõelda, et nüüd hakkabki valgemaks kiskuma. Tegelikult jääb aasta pimedaim aeg ikkagi jõulude ja uusaasta vahele, aga õhus on juba mingi teine tunne. Eilsed kaks tundi päevavalgust olid eredamad kui me kaua aega näinud oleme. Mulle see pime aeg meeldib, eriti kui on selge ja külm ilm. Vihma ja lörtsitormiga on muidugi tüütu, samas on lumetorm nii või naa tööd raskendav faktor, olgu pime või mitte. Aga polaaröö iseenesest on olnud veel kordades parem kui ma ootasin ja mu ootused olid kõrged! Pimedus on hubane ja turvaline aeg. Vähemalt siin, kus pole jääkarusid jms...
Valgust ootan ma peamiselt selleks et saaks koeri pildistada. No ja matkamas on ka toredam käia, kui midagi näha on. Lofootidele lähme me kindlalt kevadel!
Kui veel külmast rääkida, siis millegipärast ringleb mingi müüt, et need meie koerad siin ei tunnegi peaaegu et üldse külma. Külmetavad ja kuidas veel! Täna hommikul söötma minnes ei pistnud mõni peadki kuudist välja, magasid keras, selg ukse poole. Ja oh seda rõõmu kui värske põhuga tulen! Püüan nüüd hoolikamalt jälgida et neil ikka kuiv kiht põhku kogu aeg kuudis oleks ja panen sinna aeg-ajalt juurde ja nad on iga kord nii rõõmsad ja asuvad kohe oma pesakest mugavaks sättima. Ilmselgelt elaks vähemalt pooled emastest hea meelega kuskil toas padja peal. Rakendis oodates istuvad osad koerad tagajalgadel ja tõstavad esikäpad kõhu alla sooja. Nii et jah, alaska huskyd on küll kiired ja vastupidavad ja armastavad joosta, aga nende karv pole kindlasti nii paks, et näiteks lumehunnikus elada. Ära vast nii kiiresti ei sureks kui mõni teine tõug, aga külm on neil ikka.
Tahtsin veel meie imelistest jõuludest mägedes kirjutada, aga pean nüüd koeri valmis panema minema. Järgmine kord.
Aga aeg tiksub. Talvine pööripäev jõudis kätte just siis kui olin ühe päeva jõudnud mõelda, et natuke tüütult pime on hommikul 10 minutit. Järgmine päev oligi pööripäev ja siis oli juba kahju mõelda, et nüüd hakkabki valgemaks kiskuma. Tegelikult jääb aasta pimedaim aeg ikkagi jõulude ja uusaasta vahele, aga õhus on juba mingi teine tunne. Eilsed kaks tundi päevavalgust olid eredamad kui me kaua aega näinud oleme. Mulle see pime aeg meeldib, eriti kui on selge ja külm ilm. Vihma ja lörtsitormiga on muidugi tüütu, samas on lumetorm nii või naa tööd raskendav faktor, olgu pime või mitte. Aga polaaröö iseenesest on olnud veel kordades parem kui ma ootasin ja mu ootused olid kõrged! Pimedus on hubane ja turvaline aeg. Vähemalt siin, kus pole jääkarusid jms...
Valgust ootan ma peamiselt selleks et saaks koeri pildistada. No ja matkamas on ka toredam käia, kui midagi näha on. Lofootidele lähme me kindlalt kevadel!
Kui veel külmast rääkida, siis millegipärast ringleb mingi müüt, et need meie koerad siin ei tunnegi peaaegu et üldse külma. Külmetavad ja kuidas veel! Täna hommikul söötma minnes ei pistnud mõni peadki kuudist välja, magasid keras, selg ukse poole. Ja oh seda rõõmu kui värske põhuga tulen! Püüan nüüd hoolikamalt jälgida et neil ikka kuiv kiht põhku kogu aeg kuudis oleks ja panen sinna aeg-ajalt juurde ja nad on iga kord nii rõõmsad ja asuvad kohe oma pesakest mugavaks sättima. Ilmselgelt elaks vähemalt pooled emastest hea meelega kuskil toas padja peal. Rakendis oodates istuvad osad koerad tagajalgadel ja tõstavad esikäpad kõhu alla sooja. Nii et jah, alaska huskyd on küll kiired ja vastupidavad ja armastavad joosta, aga nende karv pole kindlasti nii paks, et näiteks lumehunnikus elada. Ära vast nii kiiresti ei sureks kui mõni teine tõug, aga külm on neil ikka.
Tahtsin veel meie imelistest jõuludest mägedes kirjutada, aga pean nüüd koeri valmis panema minema. Järgmine kord.
Monday, December 18, 2017
Kui asjad ei lähe plaanipäraselt...
Kui vahel tundub juba, et elu kisub üksluiseks, siis tuleb kohe mõni selline päev, kus mõtled, et tegelikult pole rutiinil kohe kindlasti mitte midagi viga.
Nagu näiteks eile. Millegipärast oli juba hommikul kuidagi hajevil olemine, turistidele instruktaazi tehes ei sujunud jutt nii nagu tavaliselt ja pidin kogu aeg meenutama, millest ma juba rääkinud olin. Kui inimesed said kelkudele paigutatud ja veel korra rõhutatud, mida piduritega teha, selgus, et nad ei taha üldse kelkudel püsida vaid lähevad ette tiimide juurde ja on rohkem huvitatud koerte pildistamisest. Selleks on meil aga oma aeg, poolel teel tehakse alati paus, kus rahvas saab pilte teha ja kelgujuhti vahetada. Saime siis kuidagimoodi sõbralikult suunates inimesed kelkudele tagasi. Väga ebatavaline, sellist asja pole kunagi juhtunud, et külaliste pärast liikuma ei saa, tavaliselt ikka koerad jauravad stardis.
Saime lõpuks liikuma ning juba 50m pärast sõitsid kaks kelku rajalt välja ja lasid koerad jooksu. No pole sellestki hullu, ikka juhtub, püüdsime kinni ja jätkasime. 100m edasi hakkasid ühes tiimis isased eriti vihaselt kaklema. Ma ise olin selleks ajaks juba ette ära sõitnud ja tagumine giid läks neid lahutama ja liine korda tegema ning pärast väikest viivitust saime jätkata. Muidugi ei läinud seegi sujuvalt, sest nagu ikka ei suuda esmakordselt kelku juhtivad inimesed kohe pidurdada kui vaja ja sõidavad teineteisele selga. See on täiesti normaalne, lihtsalt lisas tollesse kaunisse päeva veelgi liinide korrastamise rõõmu.
Olin enda kelgu juhtkoerteks valinud Winteri, väikse emase, kes on alati kindla peale minek ja temaga hästi sobiva isase, kes pole varem ees jooksnud, aga on tavaliselt nii tubli, et otsutasin teda proovida. Viga! Isane keeras pidevalt ringi, et tagumiste koertega õiendada. Tuli veel korra seisma jääda ja koerad tiimis ümber paigutada. Nüüd oli võimalik vähemalt edasi liikuda, ehkki isane vahtis pidevalt selja taha.
Vaevalt 20 min sõidetud, kui märkasin selja taha vaadates, et üks koer lonkab! Kohe päris kõvasti lonkab.
Jäime seisma, läksin koera juurde asja kontrollima ja avastasin hiiglasuure paistetuse õla kohal. Mingit haava ei paistnud, lihtsalt tohutult paistes ja väga valus. Ilmselgelt selle alguses toimunud kakluse tagajärjed. Ma olin korraks juba täiesti kindel, et seal on vähemalt õlavarreluu murd ja helistasin kohe Svenile, et ta saaniga uue koera tooks. Sest isegi kui ei ole midagi hullu on koeral ju ilmselgelt valus, pealegi inimesed hakkavad arvama, et me piiname siin koeri.
Koer vahetatud, paus tehtud, liikusime ringiga kodu poole tagasi. Mingi hetk jäi minu järel liikuv teise giidiga grupp natuke maha, aga sellest pole tavaliselt midagi, sest kõik teavad rada ja kunagi pole probleemi olnud sellega et gruppide vahele paarsada meetrit jääb. Tõtt-öelda läks mul juba päris meelest, et kuskil mingi teine grupp liigub, kell oli peaaegu 13 ja me kiirustasime kodu poole. Järsku nägin kitsal metsateel teist gruppi vastu tulemas! Oo õudust, see on alati mu suurim hirm, et nii juhtub, sest sikuta nüüd 20 koera ümber pöörata ja üksteisest mööda. Segadust oli omajagu ja vahepeal olid liinid nii sassis, et tundus täiesti võimatu mõni koer veel ilma noa abita kätte saada. Õnneks olid inimesed jube toredad ja aitasid jõudumööda ning ei teinud sellest järjekordsest viivitusest üldse mingit numbrit.
Viimase 10 min jooksul koduni ei juhtunud midagi! Win!
Muidugi oli koju jäänud giididel seal aega meist ja meie kahtlastest otsustest igasugu teooriaid leiutada ja pulssi tõsta süüdlase otsimise ja kirumisega, aga needki asjad saime õhtuks lahendatud. Pealegi lõppes kõik ju hästi, ainult üks koer sai viga (kerge lihasevenitus) ja me kõik saime õppetunni võrra rikkamaks. Mina ootan edaspidi teise grupi järgi, ükskõik kui kaua see aega ei võtaks ning teine giid püüab raja selgeks õppida ja ajaliselt liikumistega arvestada.
Tundub, et ka selles ametis kipub olema nii, et kui asjad juba hakkavad viltu vedama, siis ikka korralikult. Aga see on hea, saab ühe päevaga kõik jamad kaelast ära.
Nagu näiteks eile. Millegipärast oli juba hommikul kuidagi hajevil olemine, turistidele instruktaazi tehes ei sujunud jutt nii nagu tavaliselt ja pidin kogu aeg meenutama, millest ma juba rääkinud olin. Kui inimesed said kelkudele paigutatud ja veel korra rõhutatud, mida piduritega teha, selgus, et nad ei taha üldse kelkudel püsida vaid lähevad ette tiimide juurde ja on rohkem huvitatud koerte pildistamisest. Selleks on meil aga oma aeg, poolel teel tehakse alati paus, kus rahvas saab pilte teha ja kelgujuhti vahetada. Saime siis kuidagimoodi sõbralikult suunates inimesed kelkudele tagasi. Väga ebatavaline, sellist asja pole kunagi juhtunud, et külaliste pärast liikuma ei saa, tavaliselt ikka koerad jauravad stardis.
Saime lõpuks liikuma ning juba 50m pärast sõitsid kaks kelku rajalt välja ja lasid koerad jooksu. No pole sellestki hullu, ikka juhtub, püüdsime kinni ja jätkasime. 100m edasi hakkasid ühes tiimis isased eriti vihaselt kaklema. Ma ise olin selleks ajaks juba ette ära sõitnud ja tagumine giid läks neid lahutama ja liine korda tegema ning pärast väikest viivitust saime jätkata. Muidugi ei läinud seegi sujuvalt, sest nagu ikka ei suuda esmakordselt kelku juhtivad inimesed kohe pidurdada kui vaja ja sõidavad teineteisele selga. See on täiesti normaalne, lihtsalt lisas tollesse kaunisse päeva veelgi liinide korrastamise rõõmu.
Olin enda kelgu juhtkoerteks valinud Winteri, väikse emase, kes on alati kindla peale minek ja temaga hästi sobiva isase, kes pole varem ees jooksnud, aga on tavaliselt nii tubli, et otsutasin teda proovida. Viga! Isane keeras pidevalt ringi, et tagumiste koertega õiendada. Tuli veel korra seisma jääda ja koerad tiimis ümber paigutada. Nüüd oli võimalik vähemalt edasi liikuda, ehkki isane vahtis pidevalt selja taha.
Vaevalt 20 min sõidetud, kui märkasin selja taha vaadates, et üks koer lonkab! Kohe päris kõvasti lonkab.
Jäime seisma, läksin koera juurde asja kontrollima ja avastasin hiiglasuure paistetuse õla kohal. Mingit haava ei paistnud, lihtsalt tohutult paistes ja väga valus. Ilmselgelt selle alguses toimunud kakluse tagajärjed. Ma olin korraks juba täiesti kindel, et seal on vähemalt õlavarreluu murd ja helistasin kohe Svenile, et ta saaniga uue koera tooks. Sest isegi kui ei ole midagi hullu on koeral ju ilmselgelt valus, pealegi inimesed hakkavad arvama, et me piiname siin koeri.
Koer vahetatud, paus tehtud, liikusime ringiga kodu poole tagasi. Mingi hetk jäi minu järel liikuv teise giidiga grupp natuke maha, aga sellest pole tavaliselt midagi, sest kõik teavad rada ja kunagi pole probleemi olnud sellega et gruppide vahele paarsada meetrit jääb. Tõtt-öelda läks mul juba päris meelest, et kuskil mingi teine grupp liigub, kell oli peaaegu 13 ja me kiirustasime kodu poole. Järsku nägin kitsal metsateel teist gruppi vastu tulemas! Oo õudust, see on alati mu suurim hirm, et nii juhtub, sest sikuta nüüd 20 koera ümber pöörata ja üksteisest mööda. Segadust oli omajagu ja vahepeal olid liinid nii sassis, et tundus täiesti võimatu mõni koer veel ilma noa abita kätte saada. Õnneks olid inimesed jube toredad ja aitasid jõudumööda ning ei teinud sellest järjekordsest viivitusest üldse mingit numbrit.
Viimase 10 min jooksul koduni ei juhtunud midagi! Win!
Muidugi oli koju jäänud giididel seal aega meist ja meie kahtlastest otsustest igasugu teooriaid leiutada ja pulssi tõsta süüdlase otsimise ja kirumisega, aga needki asjad saime õhtuks lahendatud. Pealegi lõppes kõik ju hästi, ainult üks koer sai viga (kerge lihasevenitus) ja me kõik saime õppetunni võrra rikkamaks. Mina ootan edaspidi teise grupi järgi, ükskõik kui kaua see aega ei võtaks ning teine giid püüab raja selgeks õppida ja ajaliselt liikumistega arvestada.
Tundub, et ka selles ametis kipub olema nii, et kui asjad juba hakkavad viltu vedama, siis ikka korralikult. Aga see on hea, saab ühe päevaga kõik jamad kaelast ära.
Wednesday, December 13, 2017
«Te lõhnate nagu te töötaksite Breivikeidetis»
Käisime Sveniga poes. Selline väike külapood, riiulite vahele mahub üks inimene korraga ja poe ühte otsa on pigistatud apteek ja postkontor. Kuna me poodi väga tihti ei satu, siis varume korraga suure hunniku toitu ja sellega läheb omajagu aega. Nii ka too päev, otsisime poole tunniga oma kraami kokku ja läksime kassasse. Müüja vaatab meid naeratades, ise asju kassalindilt läbi lastes.. Lõpuks küsib, kas me töötame Breivikeidetis koertega. Me vahetame Sveniga hämmeldunud pilgu ja vastame jaatavalt. «Aga kuidas te teate?» küsib Sven vastu. «Ma tunnen koeralõhna», vastab müüja, jälle naeratades. «Eelmisel aastal töötas seal ka üks paar kuskilt teisest riigist.»
Ilmselt on nüüd kaks varianti: too naine on lihtsalt selline inimene, kes ei hoia asju enda teada ja tavatsebki inimestele öelda kui nad haisevad. Või teine variant - ta on tegelikult väga vaoshoitud ja häbelik, aga me haisesime lihtsalt NII kohutavalt, et ta pidi midagi ütlema. Niigi kannatas vaeseke terve aja, mis me poes ringi käisime. Mõlemad variandid tunduvad natuke naljakad, eriti kuna vähemalt mina olin just pesust tulnud ja pannud selga riided, millega ma mitte kunagi ühegi koera lähedal pole käinud.
Lõhnadega muidugi harjub liigagi ruttu. Ma mäletan küll, kuidas ma esimestel päevadel peaaegu et öökisin söödaruumis ja pesin iga päev kõiki riideid, sest mulle tundus, nagu haiseks mu soe pesu ka roiskunud liha järele... Enam nagu ei haise, aga eks -15 kraadiga asjad ei roisku ka nii kiiresti. Enam ei tundu endale ka väga hull oma kallite kutsukeste järele lõhnata. Vähemalt nii ma arvasin. Paistab et mul on traditsiooniks saamas igal talvel kellegi nina all haiseda...
Ilmselt on nüüd kaks varianti: too naine on lihtsalt selline inimene, kes ei hoia asju enda teada ja tavatsebki inimestele öelda kui nad haisevad. Või teine variant - ta on tegelikult väga vaoshoitud ja häbelik, aga me haisesime lihtsalt NII kohutavalt, et ta pidi midagi ütlema. Niigi kannatas vaeseke terve aja, mis me poes ringi käisime. Mõlemad variandid tunduvad natuke naljakad, eriti kuna vähemalt mina olin just pesust tulnud ja pannud selga riided, millega ma mitte kunagi ühegi koera lähedal pole käinud.
Lõhnadega muidugi harjub liigagi ruttu. Ma mäletan küll, kuidas ma esimestel päevadel peaaegu et öökisin söödaruumis ja pesin iga päev kõiki riideid, sest mulle tundus, nagu haiseks mu soe pesu ka roiskunud liha järele... Enam nagu ei haise, aga eks -15 kraadiga asjad ei roisku ka nii kiiresti. Enam ei tundu endale ka väga hull oma kallite kutsukeste järele lõhnata. Vähemalt nii ma arvasin. Paistab et mul on traditsiooniks saamas igal talvel kellegi nina all haiseda...
Saturday, December 9, 2017
Lumetorm ja külmunud varbad
Igal hommikul ajab mind miski asi jube närvi ja mõtlen, et peab pärast paar sõna kirja panema. Igaks õhtuks on aga see asi ära ununenud. Täna ma ilmselt tahtsin ilmast kirjutada. Nagu ma juba mainisin, on meil siin meetrijagu lund maha sadanud ja iga päev tuleb midagi juurde. Nagu sellest veel vähe oleks lisandus täna tugev tuul ja puhus absoluutselt kõik rajad paksu lahtist lund täis. Kohad kus Sven käis 20 min varem lumesaaniga radu tegemas, olid meie kohale jõudes vaevumärgatavad. Panin küll kelkude ette tugevamad tiimid kui tavaliselt, aga sellise jamaga olid nad ikka kõvasti hädas. Arutasime Jim Ovega, kes ees läheb ja kuna ma panin ju tugevad tiimid, siis läksin hea meelega ees. Kohe rajale saades sain ebameeldiva üllatuse nähes, et rada põhimõtteliselt ei ole. Jooksin ja lükkasin kelgu järel terve esimese tunni, endal muidugi just täna kelgul üks turist lisaraskuseks. Üle põlve paks ja raske lumi... Reaalselt oli juba selline tunne, et me ei saagi seda matka tehtud, sest koerad ujusid lumes, jalad ei puutunud vist maadki. Kohati oli tuul nii tugev et puhus koerad rajalt kõrvale hange. Vahepeal tuli küll tunne, et tahaks maha istuda ja nutma hakata, aga see oleks vist imelik olnud, kui giid korraga kelgust lahti laseb ja lumehange maha istub. Pidi ikka trenni tegema.
Mul oli kelgul austraallane, kes oli esimest korda lumega õues! Mitte kunagi polnud lund näinud! Vaeseke pidi küll päris ära ehmatama, sest need olud siin on praegu kohalike jaoks ka natuke ekstreemsed. Eelmine aasta näiteks sadas siin talv otsa vihma ja keskmiselt oli 10 cm lund maas. Kui tund aega oli sõidetud kurtis austraallane, et tal varbad külmetavad. Ma heietasin midagi stiilis "küll nad ära harjuvad ja varsti saad kelgu järel joosta jne..." No ju vahel ikka jalad külmetavad, mida sa sellise jutu peale ütled eksole. Tüüp ikka ei jätnud järele "Kas see on normaalne, et varbad külmetavad? Ega ma külmakahjustust ei saa?"
Lõpuks mul jõudis kohale! Inimesel pole mitte kunagi varbad külmetanud ja ta ei teagi, mis tunne see on! Loogiline, Austraalias vist pole kunagi nii külm, et varbad külmetaksid. Meil muidugi on natuke imelik mõelda, kuidas on võimalik mitte teada seda igapäevast tunnet, et kuskilt on külm. Külmad kohad on mu lemmikkohad maailmas ja samas on siin maailmas ju nii palju inimesi, kes ei tea mida miinuskraadid tähendavadki. Endalgi natuke piinlik, et ma sain just 31 aastat vanaks ja pole sellisele asjale kunagi varem mõelnud.
Siin tegelikult on soe, umbes -5 kraadi. Koerad igatahes lõõtsutavad juba enne jooksmist ja magavad kõhuli lumel jalad laiali, et veidigi end jahutada.
 |
| Siis kui naabrimees sul kulmu rulli hammustab |
 |
| Lumetormis rühkimas |
 |
| Tavapärane kontorivaade |
Tuesday, December 5, 2017
Kui siin lund sajab, siis korralikult!
Siin sadas ühe päevaga pool meetrit lund maha. Koerad, vaesekesed, peavad kõvasti tööd vihtuma, et sellest supist läbi sumada. Teeme muidugi mootorsaaniga radu ette, aga ega see saan mingit kõva pinda ei tekita, ikka parasjagu lahtist lund jätab rajale, et koguneb korralik hunnik piduri alla. Õnneks on viimastel päevadel normaalsed inimesed olnud, kes viitsivad mõelda ja tegeleda sellega, et käigu pealt pidurit üles tõsta ja lund eemaldada. Mitte kõik inimesed ei ole sellised...
Seoses selle lumega on kõik tegemised väga aeglased ja rasked. Kuutide vahelt koera kelgu ette saamine võtab vähemalt kolm korda kauem aega. Lisaks olen ma praegu üksi oma 35 koeraga, teine töötaja läks puhkusele ja Sven ehitab Skibotnis söödaruumi. Parem oleks, et see lumi varsti sadamise ära lõpetab, muidu läheb küll veidi tüütuks.
Eile näiteks oli päris pikk ja väsitav päev. Kõigepealt sadas see hunnik lund maha. Okei, tegime saaniga rajad sisse, panime tavapärased 5 koera ette. Kelgud liikusid nagu härja ila. Hea kui üldse kohalt minema saime. Eriti nõme on veel see, kui su juhtkoerad otsustavad, et täna pole tööpäev ja keksivad saba püsti iga oksa nuuskides mööda rada, endal veoliin lõdvalt järel lohisemas.
Mul oli parajasti kelgul sakslane, kes tundis muret, kas siin üksildane elada pole, eriti kui midagi juhtuma peaks. Ma muidugi olin maru enesekindel, et siin on jube vahva ja me saame kenasti hakkama ja mul on ju koerad ja midagi ei juhtu... Ilmselgelt jumal naeris, kui ma seda rääkisin. 10min pärast koju jõudes oli kogu külal elekter ära läinud. Veetsin meeleoluka tunni põlvini lumes koeri lahti rakendades, roomasin seejärel näljasena majja süüa tegema ja avastasin, et vesi tuleb meil ka elektripumba abil majja. Elektripliiti loomulikult kasutada ei saanud. Süüa midagi polnud, mis soojendamist ei vajaks. Sain kraanist viimased 0,5l vett ja kallasin selle murelikult oma toorestele kaerahelvestele ja rosinatele. Mis siis kui elekter ei tule õhtuks tagasi? Mida ma söön? Sulatan küünlal lund järgmisele kaerahelbeportsule? Kuidas ma koeri toidan? Kuidas ma pealampe laen? Kui kiiresti maja maha jahtub? Jim Ove oli ära läinud koeratoitu tooma, kedagi kuskil polnud. Naabreid siin põhimõtteliselt pole. Päris üksildane oli olla. Lund muudkui kallas juurde. Mõtlesin külmi kaerahelbeid mäludes meie vestlusele sakslasega. Tjah...võib-olla peaks vähemalt mõned konservid ja veepudelid voodi alla panema...
Õnneks tuli elekter paari tunni pärast tagasi. Õhtuse matka pidin kuidagimoodi üksi tegema, sest nagu öeldud, Jim Ove oli koeratoitu toomas. Üksinda matka läbi viimisel on ainuke häda selles, et platsilt liikuma saada on äärmiselt keeruline. Meil pole siin võimalik alustada üksteise järelt kolonnis. Meil on plats, mille servas on puud, ning me stardime kõik üksteise kõrvalt. Selline korraldus aga eeldab, et on olemas inimene, kes võtab eesmised ankrud ära, seob kelgud puu küljest lahti ja saadab koerad välja. Kui giid teeks kõik ankrud ja köied kohe lahti, siis on kindel, et koerad lähevad üksteisele tere ütlema, kutsikaid tegema või jalutavad kuuti tagasi. Või tormavad hoopis rajale ja turistid ei suuda õigel ajal pidurit üles leida. Variant muidugi on, et ma sõidan alguses üksi välja, pean oma kelgu kinni, jooksen 100m põlvini lumes tagasi järgmist kelku lahti tegema jne... Ei tahaks edasi mõeldagi... Mingi ime läbi jõudis JimOve viimasel hetkel ikka tagasi ja saatis koerad välja. Ma pole veel kunagi teda nähes nii rõõmus olnud :D
Matk ise läks kenasti, eurooplastest kliendid on ikka lausa puhkus. Mida idapoolsema rahvaga on tegu, seda rohkem tuleb tööd teha, et kõik turistid matka lõpuni kelkudel püsiksid.
Tagasi tulles jälle tavapärane lumes (nüüd juba puusani) sumpamine, koerte lahti rakendamine, söötmine. Tuppa sain kell 23.30 ja siis tuli veel pessu minna ja ise natuke süüa. Ei ole väga normaalne üksi tööl olla. Aga eks ma kasvatan oma taffnessi siin :D Kõikide tulevaste talvematkade hüvanguks!
Seoses selle lumega on kõik tegemised väga aeglased ja rasked. Kuutide vahelt koera kelgu ette saamine võtab vähemalt kolm korda kauem aega. Lisaks olen ma praegu üksi oma 35 koeraga, teine töötaja läks puhkusele ja Sven ehitab Skibotnis söödaruumi. Parem oleks, et see lumi varsti sadamise ära lõpetab, muidu läheb küll veidi tüütuks.
Eile näiteks oli päris pikk ja väsitav päev. Kõigepealt sadas see hunnik lund maha. Okei, tegime saaniga rajad sisse, panime tavapärased 5 koera ette. Kelgud liikusid nagu härja ila. Hea kui üldse kohalt minema saime. Eriti nõme on veel see, kui su juhtkoerad otsustavad, et täna pole tööpäev ja keksivad saba püsti iga oksa nuuskides mööda rada, endal veoliin lõdvalt järel lohisemas.
Mul oli parajasti kelgul sakslane, kes tundis muret, kas siin üksildane elada pole, eriti kui midagi juhtuma peaks. Ma muidugi olin maru enesekindel, et siin on jube vahva ja me saame kenasti hakkama ja mul on ju koerad ja midagi ei juhtu... Ilmselgelt jumal naeris, kui ma seda rääkisin. 10min pärast koju jõudes oli kogu külal elekter ära läinud. Veetsin meeleoluka tunni põlvini lumes koeri lahti rakendades, roomasin seejärel näljasena majja süüa tegema ja avastasin, et vesi tuleb meil ka elektripumba abil majja. Elektripliiti loomulikult kasutada ei saanud. Süüa midagi polnud, mis soojendamist ei vajaks. Sain kraanist viimased 0,5l vett ja kallasin selle murelikult oma toorestele kaerahelvestele ja rosinatele. Mis siis kui elekter ei tule õhtuks tagasi? Mida ma söön? Sulatan küünlal lund järgmisele kaerahelbeportsule? Kuidas ma koeri toidan? Kuidas ma pealampe laen? Kui kiiresti maja maha jahtub? Jim Ove oli ära läinud koeratoitu tooma, kedagi kuskil polnud. Naabreid siin põhimõtteliselt pole. Päris üksildane oli olla. Lund muudkui kallas juurde. Mõtlesin külmi kaerahelbeid mäludes meie vestlusele sakslasega. Tjah...võib-olla peaks vähemalt mõned konservid ja veepudelid voodi alla panema...
Õnneks tuli elekter paari tunni pärast tagasi. Õhtuse matka pidin kuidagimoodi üksi tegema, sest nagu öeldud, Jim Ove oli koeratoitu toomas. Üksinda matka läbi viimisel on ainuke häda selles, et platsilt liikuma saada on äärmiselt keeruline. Meil pole siin võimalik alustada üksteise järelt kolonnis. Meil on plats, mille servas on puud, ning me stardime kõik üksteise kõrvalt. Selline korraldus aga eeldab, et on olemas inimene, kes võtab eesmised ankrud ära, seob kelgud puu küljest lahti ja saadab koerad välja. Kui giid teeks kõik ankrud ja köied kohe lahti, siis on kindel, et koerad lähevad üksteisele tere ütlema, kutsikaid tegema või jalutavad kuuti tagasi. Või tormavad hoopis rajale ja turistid ei suuda õigel ajal pidurit üles leida. Variant muidugi on, et ma sõidan alguses üksi välja, pean oma kelgu kinni, jooksen 100m põlvini lumes tagasi järgmist kelku lahti tegema jne... Ei tahaks edasi mõeldagi... Mingi ime läbi jõudis JimOve viimasel hetkel ikka tagasi ja saatis koerad välja. Ma pole veel kunagi teda nähes nii rõõmus olnud :D
Matk ise läks kenasti, eurooplastest kliendid on ikka lausa puhkus. Mida idapoolsema rahvaga on tegu, seda rohkem tuleb tööd teha, et kõik turistid matka lõpuni kelkudel püsiksid.
Tagasi tulles jälle tavapärane lumes (nüüd juba puusani) sumpamine, koerte lahti rakendamine, söötmine. Tuppa sain kell 23.30 ja siis tuli veel pessu minna ja ise natuke süüa. Ei ole väga normaalne üksi tööl olla. Aga eks ma kasvatan oma taffnessi siin :D Kõikide tulevaste talvematkade hüvanguks!
Saturday, December 2, 2017
Giiditööst ja koerte treenimisest
Pole siia nii ammu kirjutama jõudnud, et olen vahepeal giidiks saanud. Esimesed korrad oli küll ikka tõeline kaos. Kuna ma ei tundnud koeri ja teadsin ainult mõnda üksikut juhtkoera, siis oli tiimide kokkupanek esimestel päevadel puhas loterii. Oluline on leida iga rakendi juhtkoerteks mingid normaalsed rahulikud tegelased, kes seisavad paigal ja hoiavad liinid sirgu senikaua kui teistega toimetatakse. Noh...mina ei teadnud neid rahulikke tegelasi :D 25-30 koera korraga valmis panek lõppes sellega, et kuskil olid mingid liinid pidevalt sassis. Harutasin ühe rakendi lahti ja liikumisvõimeliseks, oli juba järgmises seitse tiiru nööri ümber koerte. Osad üritasid seal puntras kakelda, mõni lihtsalt keerutas ja nuuskis, kolmas jalutas rakmed seljas ja liin küljes tagasi kuutide vahele. Õudne! Iga kord mõtlesin, et krt, see töö küll mulle ei ole. Mulle meeldib kui asjad on perfektselt korras, kui mu loomad käituvad täpselt nagu ma ütlen, kui kõik on organiseeritud.
Umbes kolmandal päeval hakkasin asja rahulikumalt võtma - loomad ju - ja rõõmustama, kui mul üldse mõni koer rakendis alles oli. Jim Ovel näiteks närisid kaks tükki end lahti ja panid täie kimaga mööda rada ajama, ise veel kaelaliini pidi koos...
Neljandal päeval tuli Isvan matka läbi viima, sest ootamatult broneeriti 20 inimesega matk ja meil polnud isegi nii palju kelke, kogemustest rääkimata. Isvan on nende koertega varem töötanud ja ma sain kohe juhust kasutada ja toimivatest rakenditest pilte teha, et saada mingeidki ideid juhtkoerte osas.
Edaspidi paningi koeri valmis telefonist pilte vaadates ja samu juhtkoeri otsides. Segadust oli ikka veel omajagu ja täiesti tavaline oli kui veetsime kuutide juurest minema saamiseks 20 min. Tüübid lihtsalt ajasid pidevalt liinid sassi või närisid midagi või röökisid täiest kõrist. Kõige hullem oli see päev, kui ühel emasel algas jooksuaeg ja ta oli juhtumisi rakendis koos kõige pöörasema isasega. Tol päeval me vist tõesti peatusime ka rajal iga paari km tagant, et liine korda sättida.
Ja siis hakkas asi kuidagi edenema. Iga korraga leidsin rohkem mõistlikke koeri, keda ette panna. Nüüd olen ma siin toimetanud natuke üle nädala ja kelke valmis pannes on platsil enamati rahu ja vaikus. Koerad lamavad kelgu ees reas, kui keegi liigutab, tarvitseb ainult köhatada. Eilse päeva tipphetk oli see, kui nägin u 50m kauguselt majast välja astudes, et juhtkoerad on ümber pööranud ja tagumistega jutustama läinud. Käratasin ukse pealt "STO FRAM!" ("seisa ees") ja mõlemad pöörasid ringi ja läksid istusid oma kohale tagasi! Uskumatu! Parimad kutsukesed! :D
Emastega sujub mul natukene paremini, enamik kuulab sõna, oma võimekuse ja motivatsiooni piires muidugi. Isastega veel nii kergelt ei lähe, need on sellised tugevad tegelased, kes peavad teadma, et kui NEI-le ei reageeri, siis järgneb midagi kurjemat. Vot nendes kurjemates asjades ma pole väga tugev, ei taha ju väga kolkida looma, samas kui 50kg tüübid ikka "NEI!" peale teist nägugi ei tee ja mööda platsi ringi tuiskavad, ülejäänud neli koera liinide otsas järel, siis ikka peab selle kiirelt kontrolli alla saama. Aga asi edeneb iga päevaga.
Mitte et nüüd üldse segadust poleks, see ilmselt jääbki nii, et platsilt välja saamine on kõige raskem osa ja et mõni päev on kõikvõimalikud nöörid sassis, aga vähemalt koerad reaalselt täidavad käsklusi ja saavad aru, mida neist tahetakse ja treeningus toimuva progressi nägemine meeldib mulle selle töö juures kohe väga.
Praegu teeb mu elu "huvitavamaks" emaste jooksuaeg. Seitse emast kindlalt indlevad, pluss mõned sellised kahtlased, kellel peab iga hommik saba alla vaatama. Olenevalt jooksuaja staadiumist olen neid oma tiimis kasutanud, aga kuhugi kaugele selja taha ei julge neid jätta. Esimest korda rakendit juhtivad inimesed ei hiilga just iga kord rakendi juhtimisega ja ma ei taha riskida sellega, et keegi soovimatud kutsikad saaks. Kuna aga liigutama neid ju siiski peab, oleme õhtuti ise sõitmas käinud, käsklusi harjutanud ja huvitavamaid radu otsinud. Mõnus igaõhtune lõõgastus, ühte-kahte rakendit trenniks valmis panna on puhas lust ja rõõm. Liikuda saab ka umbes kolm korda kiiremini ja koertel on huvitavam uusi radu mööda joosta.
Täna laenasin Jim Ovelt võistluskelku, see on kergem, alumiiniumist ja mitte nii jäik kui turistikad. Kuue emasega ja libedal rajal sai ikka korraliku hoo sisse. Peaaegu, et nagu midagi trennilaadset, äge!
Päris trennist rääkides, siis on siin klassikasuuskade laenutus, kust ma võin ükskõik mis suuski vabalt võtta ja ma muidugi olen seda vähemalt ülepäeviti kasutanud. Nii et on lootust normaalselt suusatama õppida.
Umbes kolmandal päeval hakkasin asja rahulikumalt võtma - loomad ju - ja rõõmustama, kui mul üldse mõni koer rakendis alles oli. Jim Ovel näiteks närisid kaks tükki end lahti ja panid täie kimaga mööda rada ajama, ise veel kaelaliini pidi koos...
Neljandal päeval tuli Isvan matka läbi viima, sest ootamatult broneeriti 20 inimesega matk ja meil polnud isegi nii palju kelke, kogemustest rääkimata. Isvan on nende koertega varem töötanud ja ma sain kohe juhust kasutada ja toimivatest rakenditest pilte teha, et saada mingeidki ideid juhtkoerte osas.
Edaspidi paningi koeri valmis telefonist pilte vaadates ja samu juhtkoeri otsides. Segadust oli ikka veel omajagu ja täiesti tavaline oli kui veetsime kuutide juurest minema saamiseks 20 min. Tüübid lihtsalt ajasid pidevalt liinid sassi või närisid midagi või röökisid täiest kõrist. Kõige hullem oli see päev, kui ühel emasel algas jooksuaeg ja ta oli juhtumisi rakendis koos kõige pöörasema isasega. Tol päeval me vist tõesti peatusime ka rajal iga paari km tagant, et liine korda sättida.
Ja siis hakkas asi kuidagi edenema. Iga korraga leidsin rohkem mõistlikke koeri, keda ette panna. Nüüd olen ma siin toimetanud natuke üle nädala ja kelke valmis pannes on platsil enamati rahu ja vaikus. Koerad lamavad kelgu ees reas, kui keegi liigutab, tarvitseb ainult köhatada. Eilse päeva tipphetk oli see, kui nägin u 50m kauguselt majast välja astudes, et juhtkoerad on ümber pööranud ja tagumistega jutustama läinud. Käratasin ukse pealt "STO FRAM!" ("seisa ees") ja mõlemad pöörasid ringi ja läksid istusid oma kohale tagasi! Uskumatu! Parimad kutsukesed! :D
Emastega sujub mul natukene paremini, enamik kuulab sõna, oma võimekuse ja motivatsiooni piires muidugi. Isastega veel nii kergelt ei lähe, need on sellised tugevad tegelased, kes peavad teadma, et kui NEI-le ei reageeri, siis järgneb midagi kurjemat. Vot nendes kurjemates asjades ma pole väga tugev, ei taha ju väga kolkida looma, samas kui 50kg tüübid ikka "NEI!" peale teist nägugi ei tee ja mööda platsi ringi tuiskavad, ülejäänud neli koera liinide otsas järel, siis ikka peab selle kiirelt kontrolli alla saama. Aga asi edeneb iga päevaga.
Mitte et nüüd üldse segadust poleks, see ilmselt jääbki nii, et platsilt välja saamine on kõige raskem osa ja et mõni päev on kõikvõimalikud nöörid sassis, aga vähemalt koerad reaalselt täidavad käsklusi ja saavad aru, mida neist tahetakse ja treeningus toimuva progressi nägemine meeldib mulle selle töö juures kohe väga.
Praegu teeb mu elu "huvitavamaks" emaste jooksuaeg. Seitse emast kindlalt indlevad, pluss mõned sellised kahtlased, kellel peab iga hommik saba alla vaatama. Olenevalt jooksuaja staadiumist olen neid oma tiimis kasutanud, aga kuhugi kaugele selja taha ei julge neid jätta. Esimest korda rakendit juhtivad inimesed ei hiilga just iga kord rakendi juhtimisega ja ma ei taha riskida sellega, et keegi soovimatud kutsikad saaks. Kuna aga liigutama neid ju siiski peab, oleme õhtuti ise sõitmas käinud, käsklusi harjutanud ja huvitavamaid radu otsinud. Mõnus igaõhtune lõõgastus, ühte-kahte rakendit trenniks valmis panna on puhas lust ja rõõm. Liikuda saab ka umbes kolm korda kiiremini ja koertel on huvitavam uusi radu mööda joosta.
Täna laenasin Jim Ovelt võistluskelku, see on kergem, alumiiniumist ja mitte nii jäik kui turistikad. Kuue emasega ja libedal rajal sai ikka korraliku hoo sisse. Peaaegu, et nagu midagi trennilaadset, äge!
Päris trennist rääkides, siis on siin klassikasuuskade laenutus, kust ma võin ükskõik mis suuski vabalt võtta ja ma muidugi olen seda vähemalt ülepäeviti kasutanud. Nii et on lootust normaalselt suusatama õppida.
 |
| kuuvalgus mägede kohal |
 |
| Milleks kuuti kulutada, kui saab augus magada |
 |
| Õhtune indlevate emaste jooksutamine |
 |
 |
Wednesday, November 22, 2017
Kolimine ja viimane päike
 |
| Tublid juhtkoerad ootavad rahulikult |
 |
| Esimene hommik Breivikeidetis |
 |
| Vaade elutoa aknast |
 |
| Mäed maja ümber |
 |
| Virmalised on siin igal pilvitul ööl näha |
Eile kolisime koertega Breivikeidet’isse. Tee peal nägime korraks tahavaatepeeglist päikest! Viimast sel aastal. Isegi raadios öeldi, et oli viimane päev, kui Tromsø kandis päikest näha sai, polaaröö algab küll alles 27.novembril, aga kogu ülejäänud nädala lubab pilves ilma.
Toimetamist on olnud lausa terve tööpäeva jagu. Sättisime koerte kette paika, kruvisime kuutidele ukseraamid, et poleks nii lihtne ukseavast närima hakata ning panime värske põhu kuutidesse. Oi kuidas kutsukesed mõnulesid, mõni ei tulnud söögiajakski välja. Õhtul jõudis Sven ka kohale, pärast katsumusterohket reisimist ja lennukist maha jäämist. Jube tore ikka, et ta praegu siin on, muidu ma oleksin siin esimestel päevadel täiesti üksi. Või noh... kolmekümneneljakesi kui koeri ka lugeda...
Hommikul oli ajalooline hetk - esimene kord kellegagi vestelda ainult norra keeles. Minu õnneks sattus see põhjapõdrakasvataja olema selge hääldusega ja küsis enamuses jah/ei küsimusi :D Aga asi edeneb, aru saan palju rohkem kui alguses. Põhja-norra hääldus on ikka veidi teine mis lõunas.
Ja veel olen ma avastanud, et ma olengi oma eluga praegu päriselt rahul! Isegi Instagrami pilte vaadates ei tule seda mõtet, et kõik teised teevad mingeid ägedaid asju ja mina raiskan kuskil oma elu. Jumala suva on, mis mujal toimub, mul on siin ja praegu piisavalt huvitav. Eks näis kui kauaks muidugi :D
Saturday, November 18, 2017
Lumesaanist, kolimisest ja toidust
Paari päeva eest käisime Breivikeidetis lumeolusid kontrollimas. Breivikeidet on see koht, kuhu kolitakse koerad turismihooajaks. Suvel on seal maailma põhjapoolseim 18-auguga golfiväljak, talvel põhjapõdrad, suusalaenutus, väike restoran ja meie. Koht ise on veel üksildasem paik kui Skibotn, seal ei ole tõesti mitte midagi peale mõne talu ja ilusa looduse. Selline ilus suur org mägede vahel, orupõhjas jõgi ja veidi eemal lahesopp. Päikest ei paista sinnagi, pidi umbes 4. Veebruari paiku tulema.
Oleme Helenega iga päev sinna viidavaid kuute värvinud ja kelke parandanud. Too päev saigi esimene ports kuute kohale veetud. Lisaks tuleb ehitada väike soojustatav söödaruum, kuutidele jalad alla panna, ketiliinid paika sättida. Tööd on omajagu, ei kujutagi hästi ette kuidas kõik tehtud saab, eriti arvestades, mis tempoga siin senimaani on asju tehtud. Varsti peaks Sven ka kohale jõudma, eks me lükkame siis Ida-Euroopa tempo peale.
Nagu öeldud, meie peamine Breivikeidetis käimise eesmärk oli lumeolusid kontrollida. Skibotnis ju praktiliselt ei saja lund. Nüüd lõpuks on mingi hädine kiht maas, aga igatahes ei saa selle järgi otsustada, kas turistihooaega saab alustada või mitte. Võtsime lumesaani - kõik garaaziuksed olid mõistagi lukustamata - ja kimasime pealtnäha suvalisest kohast läbi võsa. Minu jaoks oli see esimene kord saaniga sõita, Tomas ütles lihtsalt, et ma jälgiks tema keharaskuse muutusi ja seda kuhu ta vaatab. Ega ma ausalt öeldes mingit rada küll niiviisi ära ei õppinud, pigem keskendusin küüntega kinni hoidmisele, sest kui inimene on kogu elu nende saanide ja tsiklite jms sõitnud, siis ta väga tagasi ei hoia. Ja Tomas on. Tal on teine firma ka, mis tegeleb kõiksugu tehnika ja masinate rentimisega, ta on töötanud rekkajuhina ja kalamehena, ühesõnaga kogu aeg mingite mootorite jõul liikunud. «Peaks olema piisavalt usaldusväärne», üritan ma endale korrutada, kui järgmisest kahemeetrisest kraavist hooga üle lendame.
Lund oli igatahes mõnusalt. Tubli 30cm kõikjal. Vabalt võiks kohe kelgutama hakata. Ainuke asi, mida ma natuke kardan on seitsme rakendi korraga valmis panemine. Siiani on meil Helenega kahekesigi trennis käies veidi segadust olnud. Koertel on ju ikka vaja minna naaberrakendile tere ütlema ja siis on kohe liinid sassis ja läheb hulk aega koerapuntra harutamisele. Õnneks lubas Tomas meile esimestel kordadel ikka mingisuguse koolituse teha teemadel, mida turistidele rääkida ja kuidas lahtipääsenud rakendit kinni püüda.
Käisime veel Tromsøs poodides, skoorisin sealt omale ühed mõnusad suured Soreli polaarsaapad. Seni olen käinud tavaliste nahast matkasaabastega ja trenni minnes overbootsid peale pannud, aga veidi on ikka külm. Arvestades, et ees ootab -30 ja praeguse -7-ga on varvastel juba jahe, siis tasub saabastesse investeerida. Kõige hullem on matkasaabaste+overbootside juures see, et neis on alati mingi niiskus. Kõigepealt koguvad need kergelt jalgadest auruvat niiskust, kui jõest läbi jooksed imbub midagi läbi ning mõni isane märgistab hullunult kõike, kaasaarvatud händleri jalgu... Sorelid on alt kummiosaga, kõrged ja veekindlad.
Pärast 4h linnas olime Tomasega mõlemad suhteliselt tüdinud. Kauem küll seal aega veeta ei tahaks. Naudin ikka täiega oma rahulikku maaelu. Pole sellist mõtet veel tulnud, et tahaks kuskile suurde poodi või kohvikusse vms kohta, mis Tallinnas on normaalse elu osa. Käin siin poes nii harva kui võimalik ja ostan enamasti kuivaineid ja rosinaid. Kui ma muidu olen üsna obsessiivne oma toitumisega, noh et ikka peab olema piisavalt erinevaid juurvilju ja seemneid jms veganile vajalikku, siis siin ma pole veel kordagi toidust mõelda jõudnud. Võib-olla peaks. Nädalas ainult 400g pakk külmutatud juurvilju süüa pole ikka päris jätkusuutlik... Eks näis kuidas Breivikeidetis elukorraldus olema hakkab, sest seal pole üldse mingeid poode.
Oleme Helenega iga päev sinna viidavaid kuute värvinud ja kelke parandanud. Too päev saigi esimene ports kuute kohale veetud. Lisaks tuleb ehitada väike soojustatav söödaruum, kuutidele jalad alla panna, ketiliinid paika sättida. Tööd on omajagu, ei kujutagi hästi ette kuidas kõik tehtud saab, eriti arvestades, mis tempoga siin senimaani on asju tehtud. Varsti peaks Sven ka kohale jõudma, eks me lükkame siis Ida-Euroopa tempo peale.
Nagu öeldud, meie peamine Breivikeidetis käimise eesmärk oli lumeolusid kontrollida. Skibotnis ju praktiliselt ei saja lund. Nüüd lõpuks on mingi hädine kiht maas, aga igatahes ei saa selle järgi otsustada, kas turistihooaega saab alustada või mitte. Võtsime lumesaani - kõik garaaziuksed olid mõistagi lukustamata - ja kimasime pealtnäha suvalisest kohast läbi võsa. Minu jaoks oli see esimene kord saaniga sõita, Tomas ütles lihtsalt, et ma jälgiks tema keharaskuse muutusi ja seda kuhu ta vaatab. Ega ma ausalt öeldes mingit rada küll niiviisi ära ei õppinud, pigem keskendusin küüntega kinni hoidmisele, sest kui inimene on kogu elu nende saanide ja tsiklite jms sõitnud, siis ta väga tagasi ei hoia. Ja Tomas on. Tal on teine firma ka, mis tegeleb kõiksugu tehnika ja masinate rentimisega, ta on töötanud rekkajuhina ja kalamehena, ühesõnaga kogu aeg mingite mootorite jõul liikunud. «Peaks olema piisavalt usaldusväärne», üritan ma endale korrutada, kui järgmisest kahemeetrisest kraavist hooga üle lendame.
Lund oli igatahes mõnusalt. Tubli 30cm kõikjal. Vabalt võiks kohe kelgutama hakata. Ainuke asi, mida ma natuke kardan on seitsme rakendi korraga valmis panemine. Siiani on meil Helenega kahekesigi trennis käies veidi segadust olnud. Koertel on ju ikka vaja minna naaberrakendile tere ütlema ja siis on kohe liinid sassis ja läheb hulk aega koerapuntra harutamisele. Õnneks lubas Tomas meile esimestel kordadel ikka mingisuguse koolituse teha teemadel, mida turistidele rääkida ja kuidas lahtipääsenud rakendit kinni püüda.
Käisime veel Tromsøs poodides, skoorisin sealt omale ühed mõnusad suured Soreli polaarsaapad. Seni olen käinud tavaliste nahast matkasaabastega ja trenni minnes overbootsid peale pannud, aga veidi on ikka külm. Arvestades, et ees ootab -30 ja praeguse -7-ga on varvastel juba jahe, siis tasub saabastesse investeerida. Kõige hullem on matkasaabaste+overbootside juures see, et neis on alati mingi niiskus. Kõigepealt koguvad need kergelt jalgadest auruvat niiskust, kui jõest läbi jooksed imbub midagi läbi ning mõni isane märgistab hullunult kõike, kaasaarvatud händleri jalgu... Sorelid on alt kummiosaga, kõrged ja veekindlad.
Pärast 4h linnas olime Tomasega mõlemad suhteliselt tüdinud. Kauem küll seal aega veeta ei tahaks. Naudin ikka täiega oma rahulikku maaelu. Pole sellist mõtet veel tulnud, et tahaks kuskile suurde poodi või kohvikusse vms kohta, mis Tallinnas on normaalse elu osa. Käin siin poes nii harva kui võimalik ja ostan enamasti kuivaineid ja rosinaid. Kui ma muidu olen üsna obsessiivne oma toitumisega, noh et ikka peab olema piisavalt erinevaid juurvilju ja seemneid jms veganile vajalikku, siis siin ma pole veel kordagi toidust mõelda jõudnud. Võib-olla peaks. Nädalas ainult 400g pakk külmutatud juurvilju süüa pole ikka päris jätkusuutlik... Eks näis kuidas Breivikeidetis elukorraldus olema hakkab, sest seal pole üldse mingeid poode.
Thursday, November 16, 2017
Koertest
Kuna olen nüüd juba natuke koeri ja nende igapäevaelu tundma õppinud, panen mõne asja kirja nii nagu need mulle pärast esimest 1,5nädalat tunduvad. Ma olen selles maailmas veel nii vähe aega veetnud ja mul puudub võrdlusmoment teiste kennelitega, seega suhtun asjadesse avatud meelega ja püüan õppida nii palju kui võimalik ilma hinnangute ja eelarvamusteta. Selge on see, et kodukoertega pole mõtet kelgukoerte kennelit ega kasvatusmeetodeid võrrelda - see siin on natuke teine maailm. Ning teema inimkonnast ja tema kombest kogu maailma ja elusolendeid enda kasuks pöörata, on ka üks teine teema, millesse ma siinkohal ei lasku.
Koerteaedik on umbes 100x50m ala metsa all, kohe elumaja kõrval. Aedikul on küll tehniliselt aed ümber, aga kuna seal on nii palju auke ja lahtisi väravaid, siis tuleb kõik lahtipääsenud koerad kiirelt kinni püüda. Praegu elab siin umbes 58 koera, neist 5 kutsikat, kes on eraldi väiksemas aedikus ja keda veel kelgu ette ei panda. Aedikusse on puude vahele tõmmatud kettidest liinid ja igale liinile omakorda ketiga kinnitatud umbes 8 koera. Igaühel on oma kuut. Nii et liikuda saavad nad oma u 2-3m keti ulatuses pluss see maa, mis liin liikuda võimaldab. Koerad puutuvad enamasti ketis olles parasjagu kokku, et veidi suhelda või mängida või... noh.. kahjuks ka kutsikaid teha. Liikuda saavad nad ainult kelgu või käru ees. Niipalju kui mulle räägitud on, siis nt suvel kuumaga või talvel jääga neid üldse ei treenita ega jalutata. Praegu oleme käinud trenni tegemas max 8 koeraga iga päev nii et läheb tükk aega kuni ring täis saab. Ülejäänud seisavad ja sisustavad oma aega kuudi ümber aukude kraapimisega.
Kelgukoerte toitmise kohta on igaühel oma arvamus, ma pole veel kahte sarnast kohanud ning olen neist nõuannetest oma keskmise tuletanud. Süüa saavad nad kaks korda päevas. Turismihooajal mõnikord kolm korda ja suvel enamasti üks kord ja ainult krõbinaid. Mina olen tavaliselt andnud hommikuks vedelama supi hakkliha ja mingi sümboolse koguse krõbinatega. Seda selleks, et nad rohkem juua saaks, ning et mitte anda suurt kogust krõbinaid enne trenni, sest need pidavat olema natuke raskemini seeditavad.
Õhtul teen paksema toidu leotatud krõbinatest ja hakklihast. Eraldi vett ei anta, lund ja jääd on piisavalt. Ma ei tea kas suvel joodetakse, ilmselt ikka.
Mis puudutab soovimatuid kutsikaid, siis selle vältimiseks tõstetakse indlev emane kuskile aediku serva, isastest kaugemale. Kelgu ette püütakse mitte panna sel ajal. Sellel meetodil on paar puudust. Nimelt saavad koerad aeg-ajalt ketist lahti - mõni karabiin või keti lüli annab järele. Iga päev on keegi lahti, mõnikord mitu koera. Kaugele nad ei lähe ja häälte järgi on kohe kuulda kui aedikus liiga lõbusaks kisub ning siis tuleb lihtsalt kiirelt kohale joosta ja põgenik kinni püüda. Mõnikord aga ei pruugi keegi innaaega õigel ajal tuvastada või saavad koerad ikkagi kuidagi kokku ja siis lastakse emasel poegida ja võetakse 24h möödudes kutsikad ära. Praegu on meil üks selline emane ja ta on päris nukker... Aborte ei tehta, sest see pidi koerad peast lolliks ajama ja lõppkokkuvõttes veel hullem olema. Muid medikamentoosseid tiinestumise vältimise vahendeid ei kasutata põhjusel, et see on lihtsalt liiga kallis. Võistlustiimi isastele on kaalutud keemilist kastreerimist, aga sellega kaasneb risk, et koer ja tema veoomadused muutuvad seeläbi liiga palju. Uurisin ka teiste kennelite kohta ja nii toimitakse põhimõtteliselt kõikjal. Kastreeritud või steriliseeritud koera hind on madalam, kui peaks tahtma mõnda sellist müüa. Osta ka keegi ei taha. Pealegi võivad head töökoera omadused selguda alles nelja aasta pärast ja siis tahaks võibolla paaritada. Niisiis tuleb meil silmad ja kõrvad lahti hoida ja mitte lasta kellelgi omavoliliselt romantikat teha, sest mina seda stressis emast väga hea meelega oma hinge peale ei tahaks.
Treeningust. Minu eelarvamus poolmetsikutest ja lakkamatult haukuvatest koertest ei osutunud absoluutselt tõeks. Koerad kuulavad väga hästi ja viivitamatult sõna. Tomas ütleb, et nendega tuleb olla karm, aga õiglane. Koerad teavad, et kui käsklus antakse juba teist korda, siis kolmandale korrale järgneb midagi halba ja nad ei hakka seda ootama, vaid teevad mis vaja. See midagi halba on konkreetne ja kiire positiivne karistus, nt kausiga kuudi pihta löömine (vali hääl), moka surumine hammaste vahele, kiire vops kulbiga pehme koha pihta vms. Oluline on, et karistus lõpeks kohe kui koer teeb mis vaja ning ei oleks mingit emotsionaalset närveldamist või pikemat näägutamist. No seda ei-ei-ei-tohi-kutsukene! Kodukoerte kasvatamisega võrreles võib tunduda harjumatu, aga arvestades, et need koerad on väga tugeva iseloomuga, füüsiliselt suured ja jõulised ning et neid peab 14 kaupa kelgu ees ka suuremas adrenaliinipuhangus kontrollida saama, siis on need kasvatusmeetodid omal kohal. Enamasti muidugi koertele käsipidi kallale ei minda, sest nad kuulavad kurja häält suurepäraselt.
Iseloomult on kõik inimesega ülevoolavalt sõbralikud ja energilised. Nad austavad inimese isiklikku ruumi ja lõpetavad paide nurumise kohe, kui neile mõista antakse, et nüüd aitab. Enamus koeri roniks hea meelega sülle või tuleks tuppa magama. Teen tihti pärast õhtust söötmist pikema sügamisringi ja kahju on kohe neid üksi jätta kui pealambi valgel kümned rohekalt helkivad silmapaarid igatsevalt vastu vaatavad. Kahjuks ei jõua kõiki lõputult sügada.
Koerteaedik on umbes 100x50m ala metsa all, kohe elumaja kõrval. Aedikul on küll tehniliselt aed ümber, aga kuna seal on nii palju auke ja lahtisi väravaid, siis tuleb kõik lahtipääsenud koerad kiirelt kinni püüda. Praegu elab siin umbes 58 koera, neist 5 kutsikat, kes on eraldi väiksemas aedikus ja keda veel kelgu ette ei panda. Aedikusse on puude vahele tõmmatud kettidest liinid ja igale liinile omakorda ketiga kinnitatud umbes 8 koera. Igaühel on oma kuut. Nii et liikuda saavad nad oma u 2-3m keti ulatuses pluss see maa, mis liin liikuda võimaldab. Koerad puutuvad enamasti ketis olles parasjagu kokku, et veidi suhelda või mängida või... noh.. kahjuks ka kutsikaid teha. Liikuda saavad nad ainult kelgu või käru ees. Niipalju kui mulle räägitud on, siis nt suvel kuumaga või talvel jääga neid üldse ei treenita ega jalutata. Praegu oleme käinud trenni tegemas max 8 koeraga iga päev nii et läheb tükk aega kuni ring täis saab. Ülejäänud seisavad ja sisustavad oma aega kuudi ümber aukude kraapimisega.
Õhtul teen paksema toidu leotatud krõbinatest ja hakklihast. Eraldi vett ei anta, lund ja jääd on piisavalt. Ma ei tea kas suvel joodetakse, ilmselt ikka.
Mis puudutab soovimatuid kutsikaid, siis selle vältimiseks tõstetakse indlev emane kuskile aediku serva, isastest kaugemale. Kelgu ette püütakse mitte panna sel ajal. Sellel meetodil on paar puudust. Nimelt saavad koerad aeg-ajalt ketist lahti - mõni karabiin või keti lüli annab järele. Iga päev on keegi lahti, mõnikord mitu koera. Kaugele nad ei lähe ja häälte järgi on kohe kuulda kui aedikus liiga lõbusaks kisub ning siis tuleb lihtsalt kiirelt kohale joosta ja põgenik kinni püüda. Mõnikord aga ei pruugi keegi innaaega õigel ajal tuvastada või saavad koerad ikkagi kuidagi kokku ja siis lastakse emasel poegida ja võetakse 24h möödudes kutsikad ära. Praegu on meil üks selline emane ja ta on päris nukker... Aborte ei tehta, sest see pidi koerad peast lolliks ajama ja lõppkokkuvõttes veel hullem olema. Muid medikamentoosseid tiinestumise vältimise vahendeid ei kasutata põhjusel, et see on lihtsalt liiga kallis. Võistlustiimi isastele on kaalutud keemilist kastreerimist, aga sellega kaasneb risk, et koer ja tema veoomadused muutuvad seeläbi liiga palju. Uurisin ka teiste kennelite kohta ja nii toimitakse põhimõtteliselt kõikjal. Kastreeritud või steriliseeritud koera hind on madalam, kui peaks tahtma mõnda sellist müüa. Osta ka keegi ei taha. Pealegi võivad head töökoera omadused selguda alles nelja aasta pärast ja siis tahaks võibolla paaritada. Niisiis tuleb meil silmad ja kõrvad lahti hoida ja mitte lasta kellelgi omavoliliselt romantikat teha, sest mina seda stressis emast väga hea meelega oma hinge peale ei tahaks.
Treeningust. Minu eelarvamus poolmetsikutest ja lakkamatult haukuvatest koertest ei osutunud absoluutselt tõeks. Koerad kuulavad väga hästi ja viivitamatult sõna. Tomas ütleb, et nendega tuleb olla karm, aga õiglane. Koerad teavad, et kui käsklus antakse juba teist korda, siis kolmandale korrale järgneb midagi halba ja nad ei hakka seda ootama, vaid teevad mis vaja. See midagi halba on konkreetne ja kiire positiivne karistus, nt kausiga kuudi pihta löömine (vali hääl), moka surumine hammaste vahele, kiire vops kulbiga pehme koha pihta vms. Oluline on, et karistus lõpeks kohe kui koer teeb mis vaja ning ei oleks mingit emotsionaalset närveldamist või pikemat näägutamist. No seda ei-ei-ei-tohi-kutsukene! Kodukoerte kasvatamisega võrreles võib tunduda harjumatu, aga arvestades, et need koerad on väga tugeva iseloomuga, füüsiliselt suured ja jõulised ning et neid peab 14 kaupa kelgu ees ka suuremas adrenaliinipuhangus kontrollida saama, siis on need kasvatusmeetodid omal kohal. Enamasti muidugi koertele käsipidi kallale ei minda, sest nad kuulavad kurja häält suurepäraselt.
Iseloomult on kõik inimesega ülevoolavalt sõbralikud ja energilised. Nad austavad inimese isiklikku ruumi ja lõpetavad paide nurumise kohe, kui neile mõista antakse, et nüüd aitab. Enamus koeri roniks hea meelega sülle või tuleks tuppa magama. Teen tihti pärast õhtust söötmist pikema sügamisringi ja kahju on kohe neid üksi jätta kui pealambi valgel kümned rohekalt helkivad silmapaarid igatsevalt vastu vaatavad. Kahjuks ei jõua kõiki lõputult sügada.
Monday, November 13, 2017
Mulle jõudis just kohale, et see päike, mida ma lennukiaknast siia sõites nägin, oligi ilmselt mu viimane otsene päikesevalgus enne järgmise aasta jaanuari lõppu. Sest siin, Skibotnis, asume me nii mägede vahel, et juba praegu ei tõuse päike nähtavale. Ja kui koertega Tromsøsse kolime, on juba polaaröö peal ja päike ei tõuse nagunii üle horisondi. Natuke imelik mõelda. Valgust praegu veel muidugi on, aga päevad lähevad suure hüppega pimedamaks. Kui Eestis lüheneb päev mõne minuti võrra, siis siin oli eile päeva pikkus 4:42, homme 4:20. See on päris märgatav erinevus. Võrdluseks: Tallinnas on täna päeva pikkus 7:48.
Ega see pimedus midagi tegemast muidugi ei sega. Looduses töötades on minu meelest alati suva kui valge või pime parajasti on, see sesoonne depressioon, millest kõik ajakirjad sügisel rääkima hakkavad, see tekib rohkem linnakeskkonnas.
Ma loodan.
Ega see pimedus midagi tegemast muidugi ei sega. Looduses töötades on minu meelest alati suva kui valge või pime parajasti on, see sesoonne depressioon, millest kõik ajakirjad sügisel rääkima hakkavad, see tekib rohkem linnakeskkonnas.
Ma loodan.
Sunday, November 12, 2017
Rakenditrenn
Täna oli mu esimene kord rakendit juhtida! Päris äge on. Korralik tasakaalu-ja koordinatsiooniharjutus, eriti kuna siin on nii järske langusi kui kive ja jõeületusi. Kelku kummuli ei keeranud, aga palju puudu ka polnud. Samas ega see kummuli keeramine pole mingi hull asi, tõstad käigu pealt püsti tagasi ja jätkad. Rakendit jooksu ei tohi ainult lasta, seda kuulsin ma oma 20 korda. Et lahti lasta EI TOHI! Küsisin, mis siis ikkagi saab, kui ma lasen. «Sa EI lase lahti!» oli vastus :D
Õnneks oli mul ainult neli koera nii et neid oleks jõudnud hädapärast ka puhtalt käte jõuga tagasi hoida. Kelgul on muidu mitu pidurit- kõigepealt kummimatt, mida peaaegu kogu aeg ühe jalaga all hoitakse, siis metallpidur kelgu taga, millega saab rakendi päris seisma pidurdada ning viimaks on veel ankur, mille saab lumme panna selleks puhuks kui kelgult maha pead astuma. Lisaks saab koerad puude olemasolul puu külge siduda, mis on kõige kindlam variant.
Rada kulgeb nii, et umbes pool tundi sõitsine mäkke, siis keerasime ringi ja tulime alguspunkti tagasi. Mäkke sõites olid mu vaesed neli emast koera lõpuks ikka päris läbi. Tomas küll keelas neid aidata, aga sel juhul nad oleks vedamisest vist üldse loobunud. Ega seal sambla peal kerge pole vedada, tüübid on pealegi tükk aega ilma trennita seisnud ja ilmselt mitte tippvormis. Jooksin kõik suuremad tõusud kelgu kõrval, vahelduseks hea liigutada.
Alla tulles seevastu olin kogu aeg poole keharaskusega mati peal ja ikka oli tegu et rajal püsida. Paar korda kui mõnda põõsast riivasin vaatasid koerad üle õla küll sellise näoga, et mis võhik see nüüd siia sattus:D Kokkuvõttes polnud vist hullu, Ishvald ütles et «You did VERY well, especially with these conditions» Endale tundus, et ainuke mure oli keharaskusega juhtimine, kuidagi uimaselt reageeris kelk. Selle peale arvati, et pean kurvis rohkem pidurdama.
 |
| Võtsime Frida salongi, et ta puurinaaber talle kallale ei saaks minna |
Esimene kelgusõit
Sain ka lõpuks selle kelgutamise ära proovida. Esimese korra puhul istusin kelgul ja Tomas juhtis taga ning seletas mida ta teeb ja mis käsklused koertel on. Siin kasutatakse tavapärast «dzii» ja «haa», mitte hoyre/venstre, seda põhjusel et kui nt Kanadast koera ostad, siis tal pole vaja ümber õppida. Käsklusi on veel palju: hunder klar! Jobba opp! Rett fram! Rolig! Jms. Ma ei hakka siin rohkem valesti kirjutama :D
Võtsime seitse koera. Lund oli kohati 20cm, kohati mitte üldse, nii et koerad vedasid kelku mööda sammalt ja liiva. Tõusu peal vaatas mõni küll üle õla sellise näoga, et need inimesed on ikka täitsa lolliks läinud. Väga kiiresti just ei liikunud ja seisma jäädes on mõnel õhema karvaga tegelasel ikka silmnähtavalt külm. Et siis ei ole see kelgutamine iga kord mööda paksu lund tuiskamine, see rada asus näiteks metsas ja kohati lagedatel mägedel, ületas viiel korral jõge ja mõnes kohas pidi vaatama, et järsakuservale liiga lähedale ei satu.
Ega ma väga palju muidugi ei tea, mis seal ümber veel oli, sest me hakkasime alles kl 21 paiku liikuma ja väljas oli kottpime. Virmalised olid see õhtu päris korralikud, terve taevas oli rohelise-lillatriibuline. See kant siin Troms’i maakonnas ongi virmaliste tõttu turistimagnet. Koerte ja vaalade pärast ka, aga virmalisi näeb ikka väga tihti.
Mul oli tegu, et kelgus mitte magama jääda. Olen siin hea rütmi sisse harjutanud, et iga õhtu vähemalt kl 22 magama saada ja see aeg jõudis just parasjagu kelgus istudes kätte. Koerad lõõtsutavad, kelk sahiseb uinutavalt... Väga lihtne on sinna külma kätte magama jääda. Hästi see lõppeda ei pruugi, sest isegi -2 kraadiga, mis tol ööl oli, hakkab pääris külm, kui tuule käes liikumatult istud.
Täna loodetavasti saame uuesti minna ja siis saan ehk oma rakendit juhtida! Põnev!
Ma tean, et piltidega postitust oleks huvitavam lugeda, aga telefoniga on neid jube tüütu lisada. Panen pildid tagantjärgi, kui Sven mulle detsembris arvuti toob.
Võtsime seitse koera. Lund oli kohati 20cm, kohati mitte üldse, nii et koerad vedasid kelku mööda sammalt ja liiva. Tõusu peal vaatas mõni küll üle õla sellise näoga, et need inimesed on ikka täitsa lolliks läinud. Väga kiiresti just ei liikunud ja seisma jäädes on mõnel õhema karvaga tegelasel ikka silmnähtavalt külm. Et siis ei ole see kelgutamine iga kord mööda paksu lund tuiskamine, see rada asus näiteks metsas ja kohati lagedatel mägedel, ületas viiel korral jõge ja mõnes kohas pidi vaatama, et järsakuservale liiga lähedale ei satu.
Ega ma väga palju muidugi ei tea, mis seal ümber veel oli, sest me hakkasime alles kl 21 paiku liikuma ja väljas oli kottpime. Virmalised olid see õhtu päris korralikud, terve taevas oli rohelise-lillatriibuline. See kant siin Troms’i maakonnas ongi virmaliste tõttu turistimagnet. Koerte ja vaalade pärast ka, aga virmalisi näeb ikka väga tihti.
Mul oli tegu, et kelgus mitte magama jääda. Olen siin hea rütmi sisse harjutanud, et iga õhtu vähemalt kl 22 magama saada ja see aeg jõudis just parasjagu kelgus istudes kätte. Koerad lõõtsutavad, kelk sahiseb uinutavalt... Väga lihtne on sinna külma kätte magama jääda. Hästi see lõppeda ei pruugi, sest isegi -2 kraadiga, mis tol ööl oli, hakkab pääris külm, kui tuule käes liikumatult istud.
Täna loodetavasti saame uuesti minna ja siis saan ehk oma rakendit juhtida! Põnev!
Ma tean, et piltidega postitust oleks huvitavam lugeda, aga telefoniga on neid jube tüütu lisada. Panen pildid tagantjärgi, kui Sven mulle detsembris arvuti toob.
Friday, November 10, 2017
Rahulikud ajad
Märkamatult on esimene nädal läbi saanud. Kui nüüd aus olla, siis pole mul veel kunagi olnud tööd, kus nii vähe tegutsema peab. Hommikul söötmine ja junnide korjamine on ainsad kindlad asjad, edasi kulgeb päev täiesti organiseerimatult, kord kuute värvides, siis teisi parandades, vahepeal lahti saanud koeri püüdes. Suur osa päevast pole midagi teha, otsime Helenega (norra tüdruk kes siin võistluskoeri treenima hakkab) mööda hoovi tegevust. Imelik nagu lihtsalt toas teed ka juua, kui juba tööle oled tulnud. Ehkki Tomasel oleks vist sellest ükskõik.
Molutamise põhjus on halb ilm. Kõik teed on juba pikemat aega jääs, ei saa sõita ei ratastega käru ega kelguga. Tomas olevat kuskil mägedes 30cm lumega raja leidnud, aga kuna ta on kontoritööga liiga hõivatud, siis ei saa ta meid sinna viia. Mind paneb see olukord natukene muretsema, sest turistide sõidutamine jõuab järjest lähemale, aga mina ei tunne veel koeri ega tea kelgutamisest midagi. Siinsed ungarlastest musherid küll korrutavad, et see on jube lihtne. Samas see mees on ka 13 aastat ööbimisega kelgukoeramatkasid juhtinud...
Turismihooajaks kolitakse suurem osa koeri Tromso lähedale Breivikeideti. Loodetavasti saab asi olema paremini organiseeritud kui siin kodus. Või vähemalt saan ma ise seda organiseerida, sest seal hakkabki see kari põhimõtteliselt minu hoole all olema. Praegu on küll äärmiselt tüütu näiteks see, et ketid ja rihmad on nii vanad, et iga päev pääseb mõni koer lahti ja tuuseldab mööda aedikut ringi. Ja noh üleüldse on siin üks paras korralagedus. Samas Breivikeidet pidi algajale olema super koht õppimiseks nii et mul on mida oodata, Ilmselt on Ishvaldil õigus, et praegu tasub nautida vaba aega, sest detsembrist enam sellist lõbu ei ole.
Molutamise põhjus on halb ilm. Kõik teed on juba pikemat aega jääs, ei saa sõita ei ratastega käru ega kelguga. Tomas olevat kuskil mägedes 30cm lumega raja leidnud, aga kuna ta on kontoritööga liiga hõivatud, siis ei saa ta meid sinna viia. Mind paneb see olukord natukene muretsema, sest turistide sõidutamine jõuab järjest lähemale, aga mina ei tunne veel koeri ega tea kelgutamisest midagi. Siinsed ungarlastest musherid küll korrutavad, et see on jube lihtne. Samas see mees on ka 13 aastat ööbimisega kelgukoeramatkasid juhtinud...
Turismihooajaks kolitakse suurem osa koeri Tromso lähedale Breivikeideti. Loodetavasti saab asi olema paremini organiseeritud kui siin kodus. Või vähemalt saan ma ise seda organiseerida, sest seal hakkabki see kari põhimõtteliselt minu hoole all olema. Praegu on küll äärmiselt tüütu näiteks see, et ketid ja rihmad on nii vanad, et iga päev pääseb mõni koer lahti ja tuuseldab mööda aedikut ringi. Ja noh üleüldse on siin üks paras korralagedus. Samas Breivikeidet pidi algajale olema super koht õppimiseks nii et mul on mida oodata, Ilmselt on Ishvaldil õigus, et praegu tasub nautida vaba aega, sest detsembrist enam sellist lõbu ei ole.
Wednesday, November 8, 2017
Esimene tööpäev kelgukoertega
Kui C ütles, et ma ei saa esimestel päevadel magada, siis oli tal õigus. Minu majake on otse 58-pealise koerakarja kõrval, lähim kuut asub umbes kolme meetri kaugusel ja öösel hakkab iga paari tunni tagant mitmehäälne huskylaul pihta. Nagu helilaine, üks koer alustab ulgumist ja paari sekundiga nakkab see kõigile. No kes suudaks vastu panna kiusatusele keset ööd veidi ulguda?
Hommik algab söötmisega. Kelgukoerad söövad hakkliha ja spetsiaalseid kelgukoerakrõbinaid tilga õliga. Hakkliha tuleb 20-kilostes jäätunud kottides, see pannakse suurtesse vannidesse kuuma vette koos krõbinatega ja segatakse elektritrelli abil värvisegamis vispliga ühtlaseks auravaks lögaks. Siis võetakse paras ports väiksemasse ämbrisse ja käiakse mööda koeraaedikut meetrise kulbiga «suppi» jagamas.
Minu esimene (ja viimane) kultuuri$okk saabub kohe kui söödaruumi uks lahti tehakse. Mul on niigi natuke liiga hea haistmismeel ja ma ei ole arvestanud sellega, millised aroomid söötmisega kaasnevad. Kujutage ette rasvase hakkliha lõhna, kui see kuude viisi natukesehaaval riietele ja söödaruumi seintele roiskuma jääb. Asju muidugi pestakse, aga kogu toore liha ja ligunenud koerakrõbinate massi paratamatult maha ei pese... See oli vist see üks ja ainus kord, kus ma püüdsin tulutult välja mõelda, mis pagana põhjustel ma siia ometi tulin :D Jälle tuleb tõdeda, et tegutsemine aitab, asjade üle mõtlemine aga üldse mitte, sest söötmise lõpuks sain juba selle haisuga iivelduseta hakkama. Õhtuse söötmise ajal peaaegu ei tundnudki midagi.
Minu esimene (ja viimane) kultuuri$okk saabub kohe kui söödaruumi uks lahti tehakse. Mul on niigi natuke liiga hea haistmismeel ja ma ei ole arvestanud sellega, millised aroomid söötmisega kaasnevad. Kujutage ette rasvase hakkliha lõhna, kui see kuude viisi natukesehaaval riietele ja söödaruumi seintele roiskuma jääb. Asju muidugi pestakse, aga kogu toore liha ja ligunenud koerakrõbinate massi paratamatult maha ei pese... See oli vist see üks ja ainus kord, kus ma püüdsin tulutult välja mõelda, mis pagana põhjustel ma siia ometi tulin :D Jälle tuleb tõdeda, et tegutsemine aitab, asjade üle mõtlemine aga üldse mitte, sest söötmise lõpuks sain juba selle haisuga iivelduseta hakkama. Õhtuse söötmise ajal peaaegu ei tundnudki midagi.
Koerad on siin üllatavalt hästi kasvatatud! Söötmise ajal pole mingit kausi juures lõhverdamist ega peale hüppamist, oodatakse viisakalt, pilk kulbil. Küsisin kasvatusmeetodite kohta ka, noh et ei tea miks need koerad seda kulpi nii vahivad. Öeldi et nendega tuleb konkreetne olla. Kui keegi käituda ei oska, tuleb ta kiirelt ja suurema draamata käituma panna. Kulp võib sealjuures abiks olla.
Siinsed koerad kuulavad ülihästi kui neil haukuda keelatakse. Aias on 58 koera ja kogu see kari suudab päris suurt lärmi teha, arvasin, et sellist asja polegi võimalik kuidagi ohjata. Seda üllatavam oli kui T. pea uksest välja pistis, vilistas ja röögatas, kari jäi vait nagu üks mees ja T. pistis pea tuppa tagasi. Hämmastav. Enamus inimesi ei suuda oma ühte toakoera ka haukumast takistada...
Siinsed koerad kuulavad ülihästi kui neil haukuda keelatakse. Aias on 58 koera ja kogu see kari suudab päris suurt lärmi teha, arvasin, et sellist asja polegi võimalik kuidagi ohjata. Seda üllatavam oli kui T. pea uksest välja pistis, vilistas ja röögatas, kari jäi vait nagu üks mees ja T. pistis pea tuppa tagasi. Hämmastav. Enamus inimesi ei suuda oma ühte toakoera ka haukumast takistada...
Hommikul tuleb veel junne korjata. Ei midagi kontimurdvat, väike reha ja labidas nagu hobustelgi. Enne siia tulekut mõtlesin, et huvitav mida nad koerajunnidega teevad, noh et kas on nagu tallides viiemeetrine s...hunnik maja taga? Tundus hirmus. Hobusesõnnik on hobuseinimestele normaalne asi, ei haise ega midagi, aga nii koerainimene ma veel pole et koerasitast samamoodi mõelda. Reaalsus on see, et junnid käivad lihtsalt ühe koera kuudi taha, kus on maapinnas sügavam auk. Ja seda hunnikut pole peaaegu nähagi, enne kui peaaegu sisse astud.
Enamus päeva värvisime tutikaid kuute, mis ehitati Tromso laagri jaoks, kuhu varsti kolitakse nende koertega, kes hakkavad turiste sõidutama. Kuudid said muidugi punaseks, Norras on hoonete värvidega hea lihtne: punane, valge, hall või kollane.
Õhtul jalutasin läbi metsa toidupoodi. Siin külas ongi ainult üks toidupood ja üks külapood, kus müüakse absoluutselt kõike. Ujula ja ronimissein on ka. Inimesed millegipärast ohkavad, et siin ei ole midagi teha, mulle praegu täitsa sobib, peaasi, et mägesid ja metsa on kõikjal, kuhu silm ulatub.
Tuesday, November 7, 2017
Tööotsimisest...ja leidmisest!
Nagu teada, on köietöö kõrghooaeg suvel ning talviti tavatsen ma muud huvitavat teha. Sel talvel tahtsime Sveniga Svalbardi (Teravmäed) tööle minna. Minu huvi oli kelgukoertega töötada ja norra keelt õppida, Sven püüdis saada mehaanikaalast tööd sadamasse või lumesaanigiidina. Saatsime kõikvõimalikesse firmadesse cv-sid alates augusti lõpust. Kahjuks ilma mingi tulemuseta. Olime muidugi kursis, et sinna ongi raske tööd leida, aga et see kolme kuu jooksul ei õnnestugi, ma ei arvanud. Eks me olime muidugi valivad ka, lausa ettekandjaks minna ei tahtnud, sellisel juhul võiks vähemalt minul küll polaaröös masendus peale tulla.
Kuna keegi meist huvitatud ei olnud, andsime pärast neljandat ringi samadesse firmadesse kirjutamist alla ja hakkasime oma cv-sid saatma ka mujale kui Svalbardi. Tingimuseks oli, et töö peab võimaldama õues olla, olema huvitav ja ebamugav, boonusena võiks ka Eesti püsikulud ja reisiraha tasa teenida. Häda korral viimase valikuna oleks võinud ka Eestisse jääda ning lihtsalt leida töökoht, mille kõrvalt saaks normaalselt trenni teha.
Alguses ei tahtnud mõte ûldse jooksma hakata ja tundus, et ükski töökoht ei sobi - kõikjal paistis olevat mingi takistus. Lõpuks hakkasin juba igasugust lootust kaotama, et üldse see talv reisida ja midagi huvitavat teha saab. Meeleheites läksid käiku kõige utoopilisemad ideed surfitreenerist kanaaridel, pologroomi ja köietööni uus-Meremaal ning tallitööst vangivalvuri ametini Eestis.
Tegelikult oli selline ebaedu minu jaoks väga üllatav ja ebaharilik. Olen elu jooksul nii palju erinevaid asju teinud ja nii kogenud motivatsioonikirjade kirjutamises, et saan tavaliselt alati kohe sinna tööle kuhu ma tahan. Ega ma neisse kohtadesse kuhu ma väga-väga ei taha ju ei hakkagi kirjutama, nii et motivatsioonikirjades olen ma päriselt ka motiveeritud. Millegipärast oli seekord vist mingi erakordselt halb laine tööalaselt.
Pikapeale hakkasin siiski vastuseid saama. Alguses negatiivseid, siis positiivseid. Muuhulgas suhtlesin pikemalt ühe kelgukoerafirmaga Islandilt, mis oli ilmselgelt kokku puutunud seikluseotsijatega ja üritas nüüd kõigest hingest kirja teel ideaalse töötaja leida. Kõik ülejäänud püüti sõna otseses mõttes minema hirmutada:
-tööpäevad kestavad 10+ tundi ja 6 päeva nädalas
-lõuna jaoks pole aega, sest tööd on nii palju
-elatakse kõik koos sõjaväeautodes või konteineris, privaatsus puudub
-pidevalt sajab - vajalik hankida ekstra tugev kalameheülikond
-pesta ei saa pikki perioode, pesumasinat kohtab harva
-turiste teenindades peab olema puhas ja korralik
-on pidevalt pime, tuuline, vihmane, halb olla
-koerad on poolmetsikud gröönimaa kelgukoerad, kes kaklevad kogu aeg
-sõpru ja külalisi territooriumile ei lubata
-paare koos tööle ei võeta
-hästi saavad hakkama inimesed, keda motiveerib negatiivne tagasiside
-osta tuleb vähemalt 1000euro väärtuses varustust (vihmariided, saapad, pealamp jms)
-üheotsa lennupilet kompenseeritakse pärast kolme kuud tööd, tagasisõidu saad poole aasta pärast
Kas ma mainisin, et tegu oli vabatahtliku tööga, mille tasuks on ainult toit(mida pole aega süüa) ja elamine(army truck)?!
Khm...!
Ma oleks sinna juba peaaegu läinud, tundus tore koht. Peamine takistus oli see, et mulle päris peale maksta ei meeldi oma töö eest. Siis võiks juba uuesti talveks matkama minna, sest mida muud see tööpakkumine oli, kui ühe täiesti normaalse õues elamise kirjeldus.
Viimasel hetkel enne Islandi lennupiletite ostmist, kirjutas mulle vabatahtlikeportaali kaudu Põhja-Norra kelgukoerafima. Helistasin kohe, tundus esimesest hetkest tore koht. Isegi palka lubati maksta. Paari tunni pärast olid piletid hoopis Norra. Siin ma nüüd olengi, kelgukoeri kantseldamas, just täpselt nii nagu plaanitud:)
Kuna keegi meist huvitatud ei olnud, andsime pärast neljandat ringi samadesse firmadesse kirjutamist alla ja hakkasime oma cv-sid saatma ka mujale kui Svalbardi. Tingimuseks oli, et töö peab võimaldama õues olla, olema huvitav ja ebamugav, boonusena võiks ka Eesti püsikulud ja reisiraha tasa teenida. Häda korral viimase valikuna oleks võinud ka Eestisse jääda ning lihtsalt leida töökoht, mille kõrvalt saaks normaalselt trenni teha.
Alguses ei tahtnud mõte ûldse jooksma hakata ja tundus, et ükski töökoht ei sobi - kõikjal paistis olevat mingi takistus. Lõpuks hakkasin juba igasugust lootust kaotama, et üldse see talv reisida ja midagi huvitavat teha saab. Meeleheites läksid käiku kõige utoopilisemad ideed surfitreenerist kanaaridel, pologroomi ja köietööni uus-Meremaal ning tallitööst vangivalvuri ametini Eestis.
Tegelikult oli selline ebaedu minu jaoks väga üllatav ja ebaharilik. Olen elu jooksul nii palju erinevaid asju teinud ja nii kogenud motivatsioonikirjade kirjutamises, et saan tavaliselt alati kohe sinna tööle kuhu ma tahan. Ega ma neisse kohtadesse kuhu ma väga-väga ei taha ju ei hakkagi kirjutama, nii et motivatsioonikirjades olen ma päriselt ka motiveeritud. Millegipärast oli seekord vist mingi erakordselt halb laine tööalaselt.
Pikapeale hakkasin siiski vastuseid saama. Alguses negatiivseid, siis positiivseid. Muuhulgas suhtlesin pikemalt ühe kelgukoerafirmaga Islandilt, mis oli ilmselgelt kokku puutunud seikluseotsijatega ja üritas nüüd kõigest hingest kirja teel ideaalse töötaja leida. Kõik ülejäänud püüti sõna otseses mõttes minema hirmutada:
-tööpäevad kestavad 10+ tundi ja 6 päeva nädalas
-lõuna jaoks pole aega, sest tööd on nii palju
-elatakse kõik koos sõjaväeautodes või konteineris, privaatsus puudub
-pidevalt sajab - vajalik hankida ekstra tugev kalameheülikond
-pesta ei saa pikki perioode, pesumasinat kohtab harva
-turiste teenindades peab olema puhas ja korralik
-on pidevalt pime, tuuline, vihmane, halb olla
-koerad on poolmetsikud gröönimaa kelgukoerad, kes kaklevad kogu aeg
-sõpru ja külalisi territooriumile ei lubata
-paare koos tööle ei võeta
-hästi saavad hakkama inimesed, keda motiveerib negatiivne tagasiside
-osta tuleb vähemalt 1000euro väärtuses varustust (vihmariided, saapad, pealamp jms)
-üheotsa lennupilet kompenseeritakse pärast kolme kuud tööd, tagasisõidu saad poole aasta pärast
Kas ma mainisin, et tegu oli vabatahtliku tööga, mille tasuks on ainult toit(mida pole aega süüa) ja elamine(army truck)?!
Khm...!
Ma oleks sinna juba peaaegu läinud, tundus tore koht. Peamine takistus oli see, et mulle päris peale maksta ei meeldi oma töö eest. Siis võiks juba uuesti talveks matkama minna, sest mida muud see tööpakkumine oli, kui ühe täiesti normaalse õues elamise kirjeldus.
Viimasel hetkel enne Islandi lennupiletite ostmist, kirjutas mulle vabatahtlikeportaali kaudu Põhja-Norra kelgukoerafima. Helistasin kohe, tundus esimesest hetkest tore koht. Isegi palka lubati maksta. Paari tunni pärast olid piletid hoopis Norra. Siin ma nüüd olengi, kelgukoeri kantseldamas, just täpselt nii nagu plaanitud:)
Saturday, October 28, 2017
Eesti põhikaardid 1:20 000!
Lõpp gloobusega matkamisele! Kui keegi on veel minu moodi kivi all elanud ega teadnud, kust saada normaalseid kaarte, siis teadku, et neid müüakse Maa-ameti kontoris, Mustamäe tee 51. Tuleb minna peauksest sisse ja esimesel korrusel turvamehele öelda, et tahad kaarte osta ning ta suunab edasi ühte imelisse tuppa, kus on hunnikutes igasuguseid kaarte! Läksin sinna lootuses hankida neid 1:50 000 omi, mida mõni aeg tagasi veel raamatupoodidest saada oli, aga leidsin hoopis uuema trüki 1:20 000. Sellist õnne poleks isegi oodata osanud, antud mõõtkava ja kvaliteetne trükk võimaldab ikka juba mööda maastikku liikuda. Siiani olen üritanud orienteerumiskaarte kasutada, aga need hõlmavad muidugi matkamise mõttes väga väikest ala nii et olin seal kontoris oma leiust lausa vaimustuses. Mitmeks päevaks lugemist!
Päris kogu Eesti neil veel kaardistatud ei ole, näiteks Iisakust lääne poole jäävad Varessaare, Tudu jm huvitavad kohad minu meelest selle uue kaardiga kaetud ei olnud. Samas on seal saada ka vanemaid ja väga vanu kaarte suuremas mõõtkavas, nt Varessaarele pakuti minna 1997 aasta omaga. Ajaks asja ära seegi, vähemalt kõrgusjooned olid peal.
Ühe kaardi hind on sõltuvalt tüübist u 8 euri.
Kas keegi tahaks teha mulle varase jõulukingituse ja varustada mind terve Eesti kaartidega? :D
Sunday, October 22, 2017
Kuidas me ei käinud Puhatu rabas
Iga kord kui ma satun matka planeerides teiste blogidesse, tundub nagu kõik elaksid mingis ideaalsete suhete ja õnnestunud ettevõtmiste maailmas. Seltskond parimaid sõpru, täiuslik teineteisemõistmine, plaanipäraselt kulgenud marsruudid, lõpuks on kõik rahul ja lähevad naeratus näol laiali, et hakata samal õhtul õhinaga järgmisi matku planeerima...
Päriselt?! Keegi käib tõesti kogu aeg niimoodi matkamas? Ja veel oma elukaaslasega??!
Keegi ei unusta kunagi asju maha? Keegi ei mõtle vastastikku tigedaid mõtteid stiilis:"Kuidas ma üldse sellise otsa sattusin?" Keegi ei pea oma plaane muutma ja tagasi pöörama?
Teate, ma tõesti ei usu. Ma tahaks loota, et enamus matku jäetakse enda teada ja unustatakse ja need vähesed kirkamad hetked satuvad Internetti normaalsetele inimestele illusioone tekitama. Okei, võib-olla inspireerima ka. Aga tasakaalu säilitamiseks panen ma kirja ühe tüüpilise matkakirjelduse neist kordadest kui meie otsustame elukaaslasega veidi kvaliteetaega veeta...
Reaalsus:
Jõuame esimesele laagriplatsile. Süüa tegema hakates avastan, et keegi on kenasti kotti pakkinud poti, priimuse ja tulemasina, aga sealtsamast riiulilt jätnud võtmata gaasipurgi. Eks ma olen ise süüdi, et varustusekontrolli ei teinud. Hingan, veenan ennast, et tegu on vahva väljakutsega olla järgnevad kaks päeva põhimõtteliselt söömata. Õhtusöögiks närin mõned pihlakad otse puu otsast.
Hommikul vaatan ilmateadet, mis lubab kena poolpilvist kuiva ilma 5 soojakraadiga. Poole tunni pärast hakkab laia lund sadama ja sajab kogu päeva kuni selle hetkeni kui me tagasi bussi peale jõuame. Loomulikult ei ole me kumbki sellega riietusevalikul arvestanud.
Esimese lombi juures avastab mees, et sügisene rabamatk võib tähendada, et jalad saavad märjaks ning et kaitseväe saapad ei pruugi olla sama vettpidavad kui kummikud.
Esimese mudase võsa ääres laseb härra kuuldavale rea mehiseid möirgeid ja teeb teatavaks, et märgade jalgadega küll mingit matkamist toimuda ei saa ja tuleb tagasi minna. Enda kaitseks võin öelda, et vaest meest ei veetud vägisi sellisesse ikaldusse, vaid juba kodus sai ausalt ära räägitud, et see ongi selline mets, kuhu karu ka ainult sitale käib. Siis sobis.
Otsustame mõlema närve säästa ja rahulikult koju tagasi minna, muidu saab mõni veel metsatrauma ega julgegi enam õue jalga tõsta. Jalutamine iseenesest on mõnus, eriti kuna nüüd saab seda reipas tempos mööda teid teha. Vaene mees niiviisi muidugi ei arva ja näeb välja nagu ta oleks mingitel segastel asjaoludel koletu eksituse tõttu metsa sattunud. Kolm kilomeetrit bussipeatusesse oleks äärepealt saatuslikuks saanud, napilt vedas välja.
Mõni matk on kohe selline, et kirkaim hetk on tagasiteel bussi istumine. Mees on kenasti omas elemendis. Istub soojas. Mul ka muidugi süda rahul, et nüüd inimesel ometi hea olla on.
Mõtleme, et peaks Islandile sõitma, seal on geisrid, mees saaks rahulikult soojas vees lamada. Mina saaks ümber geisri matkata. Mingi ühistegevus ikkagi.
Päriselt?! Keegi käib tõesti kogu aeg niimoodi matkamas? Ja veel oma elukaaslasega??!
Keegi ei unusta kunagi asju maha? Keegi ei mõtle vastastikku tigedaid mõtteid stiilis:"Kuidas ma üldse sellise otsa sattusin?" Keegi ei pea oma plaane muutma ja tagasi pöörama?
Teate, ma tõesti ei usu. Ma tahaks loota, et enamus matku jäetakse enda teada ja unustatakse ja need vähesed kirkamad hetked satuvad Internetti normaalsetele inimestele illusioone tekitama. Okei, võib-olla inspireerima ka. Aga tasakaalu säilitamiseks panen ma kirja ühe tüüpilise matkakirjelduse neist kordadest kui meie otsustame elukaaslasega veidi kvaliteetaega veeta...
****
Ida-Virumaa kant oli meil juba väga kaua plaanis, peamiselt tundis selle vastu suurt huvi härra Mees isiklikult. Ammu olime tahtnud proovida ka ise räätsasid meisterdada ja nendega rabas liikuda. Mõeldud. Ida-Võlumaal ju suuri rabasid jagub, võtsime plaani Puhatu. Ei midagi ülemäära ambitsioonikat, kerge kolmepäevane jalutuskäik, kuhugi ei pidanud ilmtingimata jõudma ja varuplaane päevade lühendamiseks oli piisavalt. 
Reaalsus:
Jõuame esimesele laagriplatsile. Süüa tegema hakates avastan, et keegi on kenasti kotti pakkinud poti, priimuse ja tulemasina, aga sealtsamast riiulilt jätnud võtmata gaasipurgi. Eks ma olen ise süüdi, et varustusekontrolli ei teinud. Hingan, veenan ennast, et tegu on vahva väljakutsega olla järgnevad kaks päeva põhimõtteliselt söömata. Õhtusöögiks närin mõned pihlakad otse puu otsast.
Hommikul vaatan ilmateadet, mis lubab kena poolpilvist kuiva ilma 5 soojakraadiga. Poole tunni pärast hakkab laia lund sadama ja sajab kogu päeva kuni selle hetkeni kui me tagasi bussi peale jõuame. Loomulikult ei ole me kumbki sellega riietusevalikul arvestanud.
Esimese lombi juures avastab mees, et sügisene rabamatk võib tähendada, et jalad saavad märjaks ning et kaitseväe saapad ei pruugi olla sama vettpidavad kui kummikud.
Esimese mudase võsa ääres laseb härra kuuldavale rea mehiseid möirgeid ja teeb teatavaks, et märgade jalgadega küll mingit matkamist toimuda ei saa ja tuleb tagasi minna. Enda kaitseks võin öelda, et vaest meest ei veetud vägisi sellisesse ikaldusse, vaid juba kodus sai ausalt ära räägitud, et see ongi selline mets, kuhu karu ka ainult sitale käib. Siis sobis.
Otsustame mõlema närve säästa ja rahulikult koju tagasi minna, muidu saab mõni veel metsatrauma ega julgegi enam õue jalga tõsta. Jalutamine iseenesest on mõnus, eriti kuna nüüd saab seda reipas tempos mööda teid teha. Vaene mees niiviisi muidugi ei arva ja näeb välja nagu ta oleks mingitel segastel asjaoludel koletu eksituse tõttu metsa sattunud. Kolm kilomeetrit bussipeatusesse oleks äärepealt saatuslikuks saanud, napilt vedas välja.
Mõni matk on kohe selline, et kirkaim hetk on tagasiteel bussi istumine. Mees on kenasti omas elemendis. Istub soojas. Mul ka muidugi süda rahul, et nüüd inimesel ometi hea olla on.
Mõtleme, et peaks Islandile sõitma, seal on geisrid, mees saaks rahulikult soojas vees lamada. Mina saaks ümber geisri matkata. Mingi ühistegevus ikkagi.
Nagu pärast iga sellist "vahvat seiklust", annan endale pühalikke lubadusi elupäevade lõpuni üksi matkata. Meenuvad need fantoompaarid, keda aeg-ajalt mägedes kohanud olen, mõned 70-aastased vitaalsed pensionärid käsikäes tipu poole rühkimas... Võimatu. Selliseid imeinimesi ei ole olemas, küllap nägin väsimusest viirastusi. Ja hallutsinatsioonide nägemisest ei peaks endale ebarealistlikke ootusi tekitama, eks.
****
Selline matk siis seekord. Või noh...taaskord. Tavaline värk.
Palju õnne kõigile, kes arvavad, et nad hakkavad oma elukaaslastega romantiliselt looduses aega veetma! 
Monday, October 2, 2017
Ootamatult edukas comeback ehk Suunto Games Valgehobusemäel
Nüüd, olles juba poolest septembrist vaba inimene ja elades peaaegu et profisportlase elu (loe: tööl eriti ei käi ja tegelen trenni ja taastumisega), kasutasin kohe juhust ja regasin end kahepäevasele Suunto Gamesile ära. Natuke kõhklusi ikka oli, et äkki olen viimase aja päevakute edust ära tõusnud. Päris mets on ikka hoopis teine teema kui linnaorienteerumine ja parkmetsad, kus kõik punktikohad ammu peas. Viimase registreerimispäeva õhtul sai siiski end värisevate kätega kirja pandud. Võistlus toimus Valgehobusemäel, Kõrvemaa lõunaosas. Kuna see on nii mugavalt Aegviidu lähedal, siis otsustasin rongi+rattaga kohale sõita ja ööbida telgis Mägede lõkkekohas.
1. päev 6,1km, aeg 01:20.24
Hommikul hakkas kohe kerge ärevus üles kruvima. Nii palju aega on viimasest võistlusest möödas, üle 10 aasta! Minu orienteerumisvõistluste kirkaimad hetked jäävad ajastusse, kus meile tuntud plastkempsusid polnud veel leiutatud. Selle asemel kaevasid korraldajad maasse kaks pikka renni, üks meestele, teine naistele ja ümbritsesid need prügikottidest seintega. Kummalgi pool mahtus siis lahedalt neli-viis inimest üksteise kõrval kükitama. Mõni aasta hiljem tekkis uuendatud versioon - rennidele asetati puidust kastid prill-laudadega, ikka neli viis tükki kõrvuti, et oleks võimalus kempsus istudes oma konkurendiga raja detaile arutada. Tänapäeval kõlab täiesti mõeldamatult, siis aga oli tegu täitsa tavalise iga-nädalavahetuse-asjaga.
Jõudsin kohale mõni tund enne ametlikku võistluskeskuse avamist. Kõik nägi üsna tuttav välja, võistluskeskus nagu muiste. Istusin kohvikusse raamatut lugema. Tunnike enne starti vahetasin riided, käisin vetsus ja hakkasin stardi poole sörkima. Start oli esimesel päeval lausa 2km võistluskeskusest eemal, paras maa et rahus sooja teha.
Kui vanasti olid kõik konkurendid tuttavad, siis praegu ei tea ma ju kedagi ja selle võrra oli stardis ka rahulikum. Starti lasti esimesel päeval 3min vahedega. Muidu ikka vaatad, kes su ees või taga on, et metsas kohtudes teaks, kas jõudsid järele või saadi sind kätte ja minu puhul toimis see vanasti sooritust halvendavalt. Nüüd olin ainult mina ise - see tunne tuleks meelde jätta ja seda hoida!
Stardist sain ilusti minema, kaardiga harjumise probleeme polnud, kõik oli kohe mugav ja selge, kuigi viimasel ajal pole 1:10 000 mõõtkavaga jooksnud. Detailselt etappe kirjeldama ei hakka, aga üldjoontes võib öelda et mida edasi, seda rohkem olin ma enda peale pahane, sest vigu ikka lipsas sisse, mõned lausa lollimad kui teised. Kusagil eelviimases punktis mõtlesin küll, et metsa ronimine oli juba iseenesest suur viga, sest ma ilmselgelt ei ole suurte võistluste jaoks valmis. Ühtlasi hakkas selleks ajaks ka jaks otsa saama, sest olin 6km rajal juba üle tunni metsas olnud ja sellist asja päevakutel ikka naljalt ei juhtu.
Finišisse jõudes nägin, et kaartide kott on tühi ja tulemusi ka pole. "Nojah, eks nad ole juba ära korjatud, ilmselt on teised juba ammu koju läinud", mõtlesin nukralt. Läksin pesema, tuiasin ringi, lõpuks julgesin telefonist online-tulemusi vaadata, noh et kui palju ma siis viimasele alla jäin.... Olin esikohal!!! :D Tulemuste lehte polnud veel välja pandud. Kaartide kott oli tühi, sest keegi polnud enne mind finišeerunud! Kuidas see võimalik on?! Nii õnnelik olin korraga :D Samas ikka parajalt uskumatu lugu, misasja need teised seal siis ometi tegid, kui minul jäi aega suure ringiga mööda valesid teid punktidesse joosta? Kokkuvõttes olin siis päeva lõpuks 6min teisest kohast ees.
Telk järve äärde püsti, tatrapuder ja tuttu ära.
Hakkas juba vana hea ärev võistluse tunne tulema. Tõrjusin neid mõtteid ja mälestusi, suuremat edu ju need mulle N16 klassis ei toonud...
Esimene päev oli välja toonud mõned tüüpvead. Näiteks suunaetapid on nõrk külg. Aega läheb suuna peale panekuks ja liikumisel kaldun ära, lastes end mõjutada pinnavormidest või kergemini joostavast taimestikust. Selle teadmisega püüan suunaetappidel rahulikum olla ja pigem lähtuda reljeefist või muudest orientiiridest, sest ega ma ju ööga pole seda asja iseenesest selgeks harjutanud.
Rada tundub kuidagi tiba raskem, joonorientiire on punktide läheduses vähem kui esimesel päeval. Teen 6min viga tihnikus asuva soo leidmisega teiste soode vahel. Jälle seesama suunaetapp, kus oleks tulnud väga rahulikult võtta! Tuleb tunnistada, et soov esikohta kaitsta pani vist ikka pinge peale, sest rumalaid vigu oli teisigi. Kui ma viimasel ajal päevakutel olen jube rahul selle kindlusega, mis ma olen saavutanud (lihtsalt teen oma jooksu sõltumata ümbritsevast), siis siinkohal ma jooksin rohkem endast väljas kui oma peas ja kaardil. Õnneks suutsin seda mõned punktid enne finišit teadvustada ja silmaklapid pähe tõmmata ning hakata kaotatut hambad ristis tagasi jooksma. Lõpu ma tõesti pressisin nii kiiresti kui suutsin kõigist tõusudest otse üle. Finišikoridoris polnud midagi juurde panna, pilt eest udune ja külmavärinad. Kaardikotis oli üks kaart - enesetunne läks veel halvemaks. Tulemusi jälle polnud nii et ma ei saanud teada, kui palju ma talle kaotasin. Täiesti emotsioonitult ja üliväsinult üritasin end puupüsti täis duširuumis veidi kasida. Keegi kirus seal parajasti kuidas tal halvasti läks: "No see on see, kui pole KOLM NÄDALAT võistelnud!" Mul läks tuju natuke paremaks, äkki ma polegi nii mõttetu orienteeruja. Piilusin ettevaatlikult online-tulemusi. Teine tulemus, viis minutit kaotust. Samas 6min võitu esimesel päeval ehk päästab, kui nüüd keegi teine ei üllata?
Mõni tund pingelist ootamist ametlike tulemusteni ja saingi lausa kaks korda poodiumile! Esimese päeva võitja! Ja Suunto Games 2017 N21B klassi võitja! Juhei! Nii tore :) Ma ei mäleta, et ma üldse mitte kunagi oleks saanud esimese koha. Alati olin teine. Ja nüüd pärast 10aastast pausi kohe esimene! Sellist comeback´i poleks uneski oodanud. Peab rahul olema ja jätkama!
Auhinnad olid ka head - Suunto müts/sall, 20 euri matkaraha ja sokid. Ei mingit mõttetut nänni ja metallikola kapi peale tolmama. Matkaraha läheb nüüd kohe kasutusse uute jooksujalanõude soetamisel, profisportlase elu noh, kui tööd pole, tuleb üritada auhindadega varustuse vajadused ära katta :D
Aitäh Suunto ja Joka klubi selle toreda võistluse eest!
Sunday, September 24, 2017
Elu Eestis ja Kõrvemaal
Olen nüüd mõnda aega Eestis tagasi olnud. Tuleb tunnistada, et juba aastaid pole Eesti puhkamiseks nii tore koht tundunud! Täiega naudin, et kõik on tuttav ja ma tean, kus midagi toimub ega pea igale poole gps-iga liiklema. Tallinn tundub nii vaikne! Koju jõudes võtsin esimese asjana kapist magamiskoti ja mati, viskasin tuppa pikali ja nautisin, kuidas hämarduvas linnas on vaikne! Ma elan praktiliselt kesklinnas ja õhtuti ikka mõned autod sõidavad, aga see vaikus siin on hoopis sügavam, kui Helsinkis Keha I ääres elades kunagi võimalik oleks.
Tuttavaid näha on ka imeline, eriti kui terve suve on saanud piinelda seltskonnas, kus kellegagi mitte millestki rääkida pole. Kurtsin Soomes elades Svenile pidevalt, kuidas mu suurim stressifaktor on see, et mul ei ole kusagil oma inimesi. Selliseid, kellega saaks rahus mina ise olla, kellega võib arutada oma unistusi, ilma et ebatraditsiooniliste maailmavaadete pärast hukka mõistetaks. Nüüd tundub, et need inimesed on kogu aeg täiesti olemas olnud ja et mõni neist on kohe kindlasti suurem väärtus kui Soomes raske raha teenimine. Mõnel õhtul tunnen ma end matkaplaane arutades nii rikkana nagu oleks äsja vähemalt maja ostnud...
See suvi (ja sellele eelnenud kolm aastat) on hakanud väärtusi paika loksutama. Ma ei taha enam teha pikki tööpäevi maandamata riskidega keskkonnas. Ma tahan jõuda pärast tööd sporti teha, vabadust töötada vähemalt enamus päevadel ilusa ilmaga, turvalises keskkonnas ja muidugi oma lõbusaid ja toetavaid inimesi. Ja kui lühemad tööpäevad peakski tähendama väiksemat palganumbrit siis olgu see nii, vähemalt on mul päris elu. Praegu see nii on ja ma olen köietööd jälle nautima hakanud ning oma motivatsiooni üles leidnud.
Tegelikult oli mul Eestisse tulles aga plaan oktoobri lõpuni puhata. Plaan oli natukeseks metsa kolida, matkata Aegviidust Altjale, see on umbes 75km. Kuna ma aga ootamatult tööle sattusin ja viimaseid häid tööilmu peab ära kasutama, siis nii palju vabu päevi kohe võtta polnud. Jalutasin siis Aegviidust Peterburi maanteele Loksa teeristi, umbes 30km. Alustasin õhtul kl 19 paiku rongijaamast kõndimist ja matkasin läbi tiheneva pimeduse Jussi nõmmele. Seal panin keset lagedat telgi püsti, küünlad põlema ja nautisin hetke pimeduses kogunevate sookurgede häälte, tatrapudru ja villase kampsuni lõhnaga. Öösel oli taevas selge ja et sealkandis valgusreostust ju üldse ei ole, oli vaade taevasse...noh...kirjeldamatu!
Hommikul Loksa tee bussipeatuse poole minnes tuli korraks meelde küll, et mingi jutt nagu oli matkatee ümber tõstmisest kuhugi poole, aga ühtegi sellekohast silti mulle ette ei jäänud, ka RMK äppi GPS näitas vana rada Liiapeksi kaudu. Läksin siis ikka seda vana teed mööda. Rada oli veel halvemas korras kui ma mäletasin, pole ime, et maaomanikud seda kasutada ei luba, puhas mudamülgas mitu kilomeetrit järjest. Saapad olid õnneks uued ja vett läbi ei lasknud nii et mul oli suva, saigi otsemat teed Loksa teeristi.
Tuttavaid näha on ka imeline, eriti kui terve suve on saanud piinelda seltskonnas, kus kellegagi mitte millestki rääkida pole. Kurtsin Soomes elades Svenile pidevalt, kuidas mu suurim stressifaktor on see, et mul ei ole kusagil oma inimesi. Selliseid, kellega saaks rahus mina ise olla, kellega võib arutada oma unistusi, ilma et ebatraditsiooniliste maailmavaadete pärast hukka mõistetaks. Nüüd tundub, et need inimesed on kogu aeg täiesti olemas olnud ja et mõni neist on kohe kindlasti suurem väärtus kui Soomes raske raha teenimine. Mõnel õhtul tunnen ma end matkaplaane arutades nii rikkana nagu oleks äsja vähemalt maja ostnud...
See suvi (ja sellele eelnenud kolm aastat) on hakanud väärtusi paika loksutama. Ma ei taha enam teha pikki tööpäevi maandamata riskidega keskkonnas. Ma tahan jõuda pärast tööd sporti teha, vabadust töötada vähemalt enamus päevadel ilusa ilmaga, turvalises keskkonnas ja muidugi oma lõbusaid ja toetavaid inimesi. Ja kui lühemad tööpäevad peakski tähendama väiksemat palganumbrit siis olgu see nii, vähemalt on mul päris elu. Praegu see nii on ja ma olen köietööd jälle nautima hakanud ning oma motivatsiooni üles leidnud.
Tegelikult oli mul Eestisse tulles aga plaan oktoobri lõpuni puhata. Plaan oli natukeseks metsa kolida, matkata Aegviidust Altjale, see on umbes 75km. Kuna ma aga ootamatult tööle sattusin ja viimaseid häid tööilmu peab ära kasutama, siis nii palju vabu päevi kohe võtta polnud. Jalutasin siis Aegviidust Peterburi maanteele Loksa teeristi, umbes 30km. Alustasin õhtul kl 19 paiku rongijaamast kõndimist ja matkasin läbi tiheneva pimeduse Jussi nõmmele. Seal panin keset lagedat telgi püsti, küünlad põlema ja nautisin hetke pimeduses kogunevate sookurgede häälte, tatrapudru ja villase kampsuni lõhnaga. Öösel oli taevas selge ja et sealkandis valgusreostust ju üldse ei ole, oli vaade taevasse...noh...kirjeldamatu!
Hommikul Loksa tee bussipeatuse poole minnes tuli korraks meelde küll, et mingi jutt nagu oli matkatee ümber tõstmisest kuhugi poole, aga ühtegi sellekohast silti mulle ette ei jäänud, ka RMK äppi GPS näitas vana rada Liiapeksi kaudu. Läksin siis ikka seda vana teed mööda. Rada oli veel halvemas korras kui ma mäletasin, pole ime, et maaomanikud seda kasutada ei luba, puhas mudamülgas mitu kilomeetrit järjest. Saapad olid õnneks uued ja vett läbi ei lasknud nii et mul oli suva, saigi otsemat teed Loksa teeristi.
Hea meelega oleks Võsu poole edasi liikunud, aga jäägu see siis järgmiseks korraks.
Kõrvemaa puhul on kummaline, et ma pole seal kunagi mitte ühtegi looma näinud! Sattusin esimest korda sinnakanti 14 aastasena ja sestpeale (see teeb siis juba 16 aastat! omg!) olen pidevalt käinud trenni tegemas kas rattaga, suuskadega, jalgsi, autoga läbi sõitnud, korduvalt ööbinud ja mitte kunagi mitte ühtegi looma kohanud! Jälgi samas on küll, ju nad siis peidavad ennast ebatavaliselt hästi või on terviseradade aktiivse liikluse poolt ära hirmutatud.
Kõrvemaa puhul on kummaline, et ma pole seal kunagi mitte ühtegi looma näinud! Sattusin esimest korda sinnakanti 14 aastasena ja sestpeale (see teeb siis juba 16 aastat! omg!) olen pidevalt käinud trenni tegemas kas rattaga, suuskadega, jalgsi, autoga läbi sõitnud, korduvalt ööbinud ja mitte kunagi mitte ühtegi looma kohanud! Jälgi samas on küll, ju nad siis peidavad ennast ebatavaliselt hästi või on terviseradade aktiivse liikluse poolt ära hirmutatud.
Subscribe to:
Posts (Atom)