Wednesday, April 28, 2021

Mohnbukta päevik - neljas päev. Järsud õpikõverad

 On laupäev. Ilmateate järgi, mis ma peaaegu nädal tagasi veel levis olles salvestasin, peaks täna ja homme lumetorm olema. Päris tormi mõõtu välja ei anna, sajab natuke laia lund aga lubatud tuult õnneks ei ole. Väga väga halb nähtavus. Kui varasematel päevadel on ümbritsevad mäed ikka näha olnud, lihtsalt reljeefi peensuseid mitte, siis täna pole ka maja taga olevat mäge 100m kaugusel näha. Mõtlen juba hommikul aknast välja vaadates, et see liustikulaagrisse õhtusöögile minek tundub kahtlane...

Tundub, et tuleb järjekordne aeglane päev. Kokkan ühe pasta bolognese ja ootame kogu päeva õhtusöögile minekut. Kui see aeg kätte jõuab, oleme isegi hambaid pesnud ja puhtad riided selga pannud, aga nähtavs on halvim, mis iial enne. Oleks meil olnud oidu suusad kaasa võtta! Suusatades ma ei muretseks, sest iseennast ikka pidama saaks, aga saaniga kuskile auku sõita või jääkaru alla ajada väga ei viitsiks.

D tahab ikka väga minna, ütleb et ei jäta minemata isegi siis kui peab rajalt paarituvaid jääkarusid minema peletama. No lähme siis, mina gps-iga ees, tema järel. Jõuame 2km kaugusel asuva märja alani, kus tavaliselt on olnud sinine jää, vahel harva natuke pealt pehme. Täna ei ole ta mitte natuke pehme vaid kujutab endast põlvini vett, mille peal ujub petteks õhuke kiht lund. Ma ei ole sellises jamas varem sõitnud ja jään esimestel meetritel kinni. 

D, kes oli vahepeal minust täis gaasiga mööda ujunud, sõidab tagasi ega hoia emotsioone endale ja informeerib mind mu sõiduoskuste kvaliteedi osas ning ütleb, et siia see mu saan nüüd jääb. Tal on muidugi õigus, kui saan siia kasvõi päevaks jääb, saame me selle kätte heal juhul kevadel mootorsaega jääst välja lõigates. Tagumine ots on istmeni vees, suusad on õnneks natuke kõvema lumelaigu peal. 

Jälle üks selline hetk, kus seisad keset seda idaranniku tühjust ja ainus, mis sul olukorra lahendamiseks on, on seljakoti sisu ning kõik see emotsioonide torm, mis järsku pinnale kerkib. Ning see viimane ei aita kuigi palju kaasa. Midagi ümbruses näha ei ole, midagi pole 90km raadiuses nagunii, mis sind aitaks... Seisad seal ja tunned jälle väga teravalt iseennast. Hirmu ja viha ja lootusetust ja kõige all toorest ellujäämisinstinkti. Natuke veider ja harjumatu. Linnas nii ei mõtle, eks :D

Õnneks on mul kaasas koerarihm - 6mm köis, millest sõlmed välja harutades meisterdame tow-rope'i ning teise saaniga jõnksutades venib Yamaha samm-sammu haaval sellele kõrgemale lumelaigule, üsna probleemideta tegelikult. 

Kõrgema lapikese ees on muidugi veel 400m vaba vett ja välja tuleb ta sealt ikkagi sõita. 

Saan instruktsioonid, et vee peal tuleb täie gaasiga sõita ja D paneb ees ajama. Vett lendab ja tema taga jäljes ujuvad lumelaigud otse sügava türkiissinise liustikuvee peal. Ma olen varem ainult videoid näinud, kuidas mootorsaanidega vee peal sõidetakse, aga see tundus rohkem nagu ekstremistide teema ja ma ei arva hetkeski, et mina nüüd ja praegu sellega hakkama peaksin saama. Aga peab ju! D ei uju ju siia jala tagasi läbi selle lumesupi, et minu saani ka välja sõita ja pealegi, kes ma selline oleks, kui looduses nii abitu olen? Surun ärevuse alla ja gaasi põhja. Õnneks on vesine ala täiesti sile, hoian saani otse ja paari sekundiga oleme õnnelikult üle. Ise ka ei usu.

Edasi peaks tee viima üle väikse kaljunuki ja läbi moreeni kuni merejääni. See moreen ongi kõige problemaatilisem, sest seal on tehnilisi kohti ja rajalt kõrvale kalduda ei tohi meetritki. Merejääle jõudes on mõnda aega kitsas rada kivide ja lumevallide vahel ning seal jääkaru kohates niisama lihtsalt ümber ei pööra ja kaldaäärsete jäätükkide tõttu ka ei kiirenda... Ning kui juba liustiku ees oli selline overflow siis võib mõningane vesi meid ka merejääl ees oodata. Meile teadaolevalt on need kaks karu ju just selle 5kmx500m lõigul ning oleks äärmiselt halb variant kohata neid kohe jääle jõudes, kus me ei saaks midagi teha ja hullemal juhul jääks veel nende nina ees kinni. Ja kui me siis selle jandi tulemusena peame äsja tiinestunud emase maha laskma...seleta siis politseile, et me teadsime küll et need karud siin on, aga meil oli vaja õhtusöögile minna.

Kõike kokku võttes tundus mulle absoluutne lollus selliste oludega kuhugi lihtsalt õhtusöögi pärast 20km sõita ja veel öösel potentsiaalse lumetormiga tagasi kakerdama hakata. Lisaks ei tundnud ma end pärast kinni jäämist sugugi mitte kompetentse ega enesekindlana uutele seiklustele vastu astuma ning ka tiimitöö polnud sel hetkel just kiita. D samas oli õhtusöögi ideest pimestatud ja oleks hea meelega läinud ka üksinda ainult signaalpüstoliga (meil oli üks signaalpüstol ja üks vintpüss). Õnneks pöörame siiski tagasi.

Kõik asjad on läbimärjad ja mul on jälle tegevust, et neid kuivatada. Teen tule ahju ja sätin asjad kuivama. Väljas kisub järjest tuulisemaks ja lubatud lumetorm on õhtuks kohal. Minu meeleolul pole häda midagi, "safety-nazi" minus rõõmustab, et ei pidanud tarbetut riski võtma. Siia onni tulekut planeerides arvasin tegelikult, et olen üksi ning sel juhul oleksin ma igal juhul onnis istunud peaaegu kõik päevad kui veidigi halb ilm. Kuna olin sellega arvestanud siis halb nähtavus ei valmistanud erilist meelehärmi. Tänane aga pani tõsiselt mõtlema, kuidas ikkagi vedas et ma EI olnud sel õhtul üksi! Muidugi oleks mul olnud natuke väiksem tõenäosus kinni jääda, sest oleksin seda kohta üksi sõites vältinud, aga sellegipoolest võib overflow olla ka täiesti nähtamatutes kohtades ning üksinda idarannikul kinni istudes poleks mul muud varianti olnud kui oodata kuni mõni turismigrupp nädala jooksul sinnakanti satub.

Peab ikka InReach'i hankima. Piinlik isegi endale tunnistada, et seda ikka veel soetanud ei ole ja samas igasugu kahtlastes kohtades ringi hulgun ilma mingi kommunikatsioonivahendita.

Jääkaru jäljed saanirajal

Thursday, April 22, 2021

Mohnbukta päevik, kolmas päev - liustikulaager ja paarituvad jääkarud

Väljas on ikka whiteout, aga vähemalt eilsed jäljed eristuvad päris hästi. Loodame päeva peale tabada natuke parema nähtavusega hetke ja sõita filmimeeste liustikulaagrit vaatama ning lumelauatama. Järgmised kaks päeva peaks tugev tuul ja lumesadu olema, siis ilmselt tuleb nagunii toas istuda.

Teen kohvi ja kirjutan, tule tegin ka pliidi alla. Hommikusöögiks on pannkoogid. Mõnus on tegeleda reaalsete asjadega nagu sooja hoidmine, vee sulatamine, onni koristamine, lume rookimine ja eeskojast jää raiumine. Millegagi pole kiire ja samas on piisavalt tegevust et päev ära täita. Pea on meeldivalt tühi ja mitte ükski neist pseudoasjadest, mis linnas mõttemüra tekitavad, ei tule ligi. Tavaliselt kulub mul sellisesse meeleseisundisse ja kohalolekusse jõudmiseks ikka mõni päev. Seekord oli selles suhtes kiirem üleminek et kulus sama kaua kui öelda "Öösel on oodata jääkarude külaskäiku" :D Ilmselt oleks ilma selle vahejuhtumita igapäevaelu vahetus aeglasemalt toimunud.

Pärast hommikusööki asumegi naaberlaagri poole teele. Minna on umbes 20km. Leiame laagri kergesti, liustikel on lai saanijälg ees. Sa püha püss, kus on laager püsti pandud! Neli soojakut, soojendusega garaaž saanidele, lumeplokkidest ehitatud külmikud ja wc-d. Mis nii viga elada. Lähme sisse kohvi jooma ja kokk! serveerib värskelt küpsetatud lasagnet. Kõige tipuks lepime kokku järgmiseks õhtuks õhtuks piduliku õhtusöögi.


Kohv joodud, sõidame ühele põhjapoolsele liustikule mingi kalju suunas, mida filmimehed olid maininud hea lumelauakohana. Liustikul muidugi tavapäraselt täielik whiteout. D suutis oma polariseeritud päikeseprillidega natuke vana jälge järgida, mina nägin ainult tema varjust lumel, kui me õigel jäljel olime. Mul oli muidugi gps ka, ilma trackita siiski, aga et D tahtis oma prille testida, siis nii me seal 6-8km/h ringi ukerdasime. Mingi hetk kadus jälg päris ära, siis liikusin ees mõnda aega GPS-iga, aga lõpuks andsime alla ja pöörasime tagasi. Kaljuni oli veel 12km ja ilm nii valge, et hea kui seda kaljut näeme enne kui üle serva merre sõidame.

Kohvi juues olime kuulnud, et jääkarud olid viimaks ometi paaritumisega pihta hakanud. Uskumatu, veel eile mõtlesid kõik, et seda ei juhtugi, sest emane oli nii tõrjuv olnud. Isasel ei õnnestunudki teda maale suruda, vaid nad jäid merejääle paarituma ning peaksid seda nüüd tegema mitu korda päevas umbes nädal jooksul. Liikusime jääle jõudes ettevaatlikult, et mitte kaamera ette seksistseeni sisse sõita. Õnneks olid saanid enne paista kui karud ja saime lähemale hiilida. Karud jalutasid 400m eemal ringi, jälle emane ees, isane järel. Passisime ja lobisesime seal veel tunni, enne kui karud asukohta ja tüübid filmimispositsiooni vahetasid.

Tavapärases valges pilves sõidame onni tagasi. Õhtu möödub hügieeniprotseduure tehes ja lugedes. Loen Wanny Woldstadi, esimese Svalbardil kütina töötanud naise päevikut. Kaasavõetud 5l kanister vett on otsas ja asun sulatama seda liustikujääd, mis onni ees lumes vedeles. Keegi oli ilmselt selle hiljuti toonud ja kasutamata jätnud.

Homme liustikulaagrisse õhtusöögile!

Monday, April 19, 2021

Mohnbukta päevik - teine päev, 1.04.2021. Kohtumine jääkarudega

 Ärkame kell 10. Ilm on endiselt valge ja pilved ulatuvad maapinnani. Aknast paistavad eemal merejää servas eilsest tuttavad kolm saani. Sõidame lähemale juttu ajama lootuses karude kohta uudiseid kuulda. Päris lähedale tegelikult ei saagi sõita, sest saanijäljes passivad kaks jääkaru juba ees, umbes 200m kaugusel. Tuleb jala meesteni kõndida, et mitte karudele liiga lähedale sattuda.

Isakaru järgnes emasele igal sammul hoides pidevalt umbes 50m vahemaad

Selgub, et tegu on Longyearbyeni kohaliku filmigrupiga, mis hetkel kogub materjali uue Disney filmi jaoks. Neid kahte karu on nad juba viis nädalat jälginud ja jäävad idarannikule veel sama kauaks. 

Tüübid on tunduvalt vestlusaltimad kui eile ja me saame karude käitumise kohta palju väga huvitavat infot. Nimelt on jääkarudel paaritumishooaeg ja need kaks seal on muidugi emane ja isane, kes on parajasti välja selgitamas, kas nad teineteisele piisavalt sobilikud partnerid on. Nii emas-kui isasloomal on paaritumisega seotud väga kindlad käitumismustrid:

-Nimelt tahab isane suruda emase merejäält kalda suunas, soovitavalt mingile kõrgemale kohale, kus ei ole teisi isaseid ning seal emasega paarituda. (Meenutagem siinkohal mäge meie onni taga!)

-Emase eesmärk seevastu on liikuda kaugemale merejääle lootuses kohata teisi isaseid. Eriti hea õnne korral hakkavad isased omavahel tema pärast võitlema ja siis saab emane parema partneri. Samas võib emasloom isast ka muudesse ohtlikesse olukordadesse viia et näha kuidas potentsiaalne kaasa käitub. Näiteks võib emane läheneda inimestele ja hoonetele (jep!), et näha, kuidas isane selles olukorras tegutseb. 

Sellises situatsioonis ei ole kuigi mõistlik hakata karude suunas tulistama, sest muidu rahumeelne isasloom võib hoopis olukorda väljakutsena võtta ja emasele tõestama hakata, kui kõva karu ta on. Suure tõenäosusega just see paar päeva tagasi meie onni ümber toimuski. Karud lähenesid oma magamiskohale mäe peal, onnis ööbinud tüdrukud nägid neid juhuslikult välja pissile minnes, sattusid paanikasse ja hakkasid hüsteeriliselt signaalrakette tulistama. Kui varem oli karupaar rahus oma mäe otsas tukkunud, tekkis järsku isasele probleem, mida lahendada.  Soovist emasele oma võimekust tõestada püsis ta "probleemi" juures tüütult kaua ja järjekindlalt ning seetõttu oligi karusid väga raske onnist eemal hoida. Ilmselt oleks öö möödunud vahejuhtumiteta, kui tüdrukud oleks jääkarudel lihtsalt silma peal hoidnud ja alustanud tulistamisega alles siis kui nad tõesti onni vastu suurt huvi ilmutavad ja väga ühemõtteliselt järjest lähemale tulevad. 

Mitte et selline enesekontroll kellelegi lihtne oleks... :D

Meie jutustamise ajal passivad karud umbes 200m kaugusel, jalutavad aeg-ajalt suvalises suunas, siis püherdavad lumes ja tundub et mängivad jää lõhkumist. Näha on kuidas isane tagajalgadele püsti hüpates hoogu võtab ja siis mõlema esikäpaga hooga lumme maandub. Meenutab rebase hüpet lumme hiire järele, ainult et suure valge tüübi esitluses käib vastav etteaste aeglasemalt. Emane lamab samal ajal 50m eemal ja vaatab meie suunas. Binoklist on näha ninasõõrmete liikumist ja aeglaseid silmapilgutusi. Väga rahulikud loomad tunduvad. Samas kui pilgud kohtuvad, olgugi et läbi binokli ja ohutust kaugusest, käib ebameeldiv judin üle selja... Kui kaua selle 200m läbimiseks kiirusel 50km/h nüüd kulubki...?!

Õpikureegli järgi peaks karude kohtumisest esimese paaritumiseni kuluma kaks nädalat. Need filmimehed aga on erinevaid jääkarusid jälginud üle kümne aasta ja kinnitavad, et enamasti kulub paaril kõvasti rohkem aega. Ka meie karud olid juba viis nädalat "flirtinud" ja paaritumist polnud veel toimunud. 

Meile on kogu see info suureks kergenduseks! Oleks me seda eile öösel teadnud, kui hüti logiraamatust tüdrukute sissekannet lugesime. Seal seisis, et tegu oli hoopis kahe suure isakaruga! :D Eks hirm tegi karud suuremaks. Nüüd näeme oma silmaga, et loomad on esiteks noored ja pigem pisikesed ning mis peamine - ilusad ümarad ja heas toitumuses. Kõige hullem oleks kohata nälginud jääkaru, sest sellised ründavad igal juhul ja mitte uudishimust vaid ainsa eesmärgiga toitu hankida.

Suure kergendusega naaseme onni ja julgeme lausa hommikusöögiks vorste praadima hakata. Eile öösel olime kuivtoidu peal, et vältida ahvatlevaid toidulõhnu. Kartulipuder, vorstid ja mais maitseb hästi ja meeleolu on hea.

Hommikusöök

Ilm on endiselt väga valge ja lameda valgusega. Reljeefi pole absoluutselt näha. Hakkan kampsunivarrukat kuduma. Olen sukavardad koju jätnud ja püüan ringvarrastega midagi improviseerida. Muidu ei saakski kududa.

Veedame kogu päeva toas paremat nähtavust oodates. Mina koon ja loen, D magab. Mõnus rahulik on, ilm on soojapoolne, -5 kraadi ja tuulevaikne. Onn on tänu lumeisolatsioonile hästi soojapidav ja tegu on, et seda mitte saunaks kütta. 

Saanid on akna ette pargitud, et saaks vajadusel karusid eemale peletada, kui nad istmeid närima tulevad

Päevikupidamismeeleolu

Õhtuks teen võileibu ja Real turmat kuivtoidu (pulled pork riisiga). Imehea!

Oleme toas passimisest tüdinud ja otsustame halva nähtavuse kiuste ikkagi ümbrust uudistama minna. Muidugi täiesti tüüpiline stsenaarium õnnetuse juhtumiseks - inimesed on toas passimisest ja ilma ootamisest kannatuse kaotanud ja lõpuks lähevad ikkagi välja, vahet pole mis ilm on....

Hetkeks tuli isegi midagi päiksesetaolist välja

Onni esise paari kilomeetriga tundub asi lootustandev. Olen just märkamatult 70km/h kiirendanud, kui saan hiiglasliku ootamatu hüppe teeb. Võtan kiiruse maha, aga hüppeid tuleb veel. Sastrugid. Betoonkõvad ka veel ja loomulikult suvalistes kohtades. Hüpped iseenesest on muidugi vahvad, aga niimoodi ootamatult ei ole ju aimugi, kui suured lumevallid ees on. Tõepoolest mitte kui midagi pole näha peale horisondi ja teist värvi jääpankade. Isegi sellest ei saa aru, kui kiiresti me liigume. 10km/h liikudes saaks muidugi ehk hädapärast üle kõikide konaruste sõidetud, aga kas see ka kuigi lõbus ajaviide on...? Pole midagi parata, tuleb tagasi pöörata. Sõidame siiski veel kaljuninale ja püüame merejäält karusid näha. Oleks ju tore teada, kuskandis nad oma öö veeta kavatsevad. Ilmselt on aga karud liiga kaugel, sest kedagi meil näha ei õnnestu.

Tagasiteel oma jäljes pole nähtavusel häda midagi, aga valgel lumel...

Tagasiteel kohtame jälle filmimehi, kes räägivad, et emane oli isase suhtes täna tõrjuvaid märke ilmutanud. Isegi korra teda esikäpaga päris kõvasti löönud. Seega tundub vähetõenäoline, et isasel õnnestub täna öösel emane onni juurde kaldale suruda. Ilmselt veedavad nad öö jääl ja meid ei tülita või kui ka tulevad uudistama, pole nad huvitatud majja sisse murdmisest.

Tehakse karunalju teemal, miks neil paaritumine kuidagi õnnestuda ei taha. Kas emasel pea valutab? Saanijäljes nähtud karujäljed olid üsna tillukesed. Keegi oli kuulnud, et jalgade suurus võib (jääkaru-)meeste kohta nii mõndagi rääkida...

"See isane tundub üleüldse pigem selline tüüp, kellega poodides käia," märgib üks filmimeestest. Tundub, et võibki juhtuda et noor, väike ja kogenematu isane aetaksegi lõpuks eemale hoolimata kuuajasest tutvumisperioodist.

Sõidame koju ja jääme magama. Ma pole ammu nii hästi magada saanud, maja on lõpuks ometi veidi külmem ning ülemisel naril tekib magamiskoti kohevuses madala lae all ideaalne hubane pesake.

Narivoodid. 1,8m pikkust aga mõõtmatult hubasust

Friday, April 16, 2021

Mohnbukta päevik - esimene päev 31.03.2021

 Veetsime lihavõtete ajal kuus päeva idarannikul, Mohnbukta onnis. Kirjutasin seal iga päev märkmikusse üles, mis toimus, mille siinkohal veidi redigeerituna samamoodi päevakaupa kirja panen.

***

Esimene õhtu, kolmapäev. Kell on 22:38. Olen juba tund aega üritanud kirjutama hakata, aga ma olen nii kohutavalt ärevil, et ei suuda lauseid moodustada. Kurgus pigistab ja kogu keha tuikab. Aeg-ajalt võpatan oma kõhukorina peale, peatan hingamise ja kuulatan. Vaikus.... Vist.

300m kaugusel jääpanga taga magab kaks jääkaru. Ma vähemalt loodan, et nad endiselt magavad seal ega ole teel onni sisse murdma nagu kaks päeva tagasi. Kolm tüdrukut, kes enne meid majas ööbisid, pidid evakueeruma, sest karud tundsid onni vastu järjest suuremat huvi, ega lasknud end tulistamisest heidutada...

***

Tee idarannikule sujus kiirelt ja probleemideta, Longyearbyenist Mohnbuktale on ju pelgalt 90km, aga keeruliseks võib muutuda viimasel liustikul, kus on tihti tuuline ja kas tuisu või pilvisuse tõttu halb nähtavus. Esimene kord sõitsingi siia täielikus whiteoutis, ainult GPS-jälge usaldades. Ei saanud aru, kas liigun üles või allamäge ega isegi kas ma üldse liigun. Seekord plaanin ühe teise liustiku, Usherbreeni, kaudu tulla, et vältida pikka moreenilõiku rannikul ning et mul selle GPS-tracki ei ole, oleme suhteliselt sõltuvad heast ilmast. Õnneks on lausa nähtav saanirada ees kogu tee kuni onnini ja Usherbreeni moreen on lühike ja lihtne. 

Onn on peaaegu katuseni sisse tuisanud

Tõstame asjad majja, esmamulje on hubane ja armas. Teadsin küll et see onn on tilluke, aga 1,8m laiust, 165cm lagi ja 3m pikkust üllatab siiski. Ust avades koperdame ühe signaapstoli hõbedase padruni otsa... 

"Sina loobid moona laiali või?" tõstab D selle üles ja mõistab samas et tegu on hülsiga. No eks keegi ole relva proovinud, mõtleme seda prügikasti visates ja unustame vahejuhtumi. 

Sõidame liustiku algusesse mu peidetud puid ja kütust ära tooma. Nimelt käisin siin nädal tagasi ja jätsin 10km kaugusele moreenile ühe suurema kivi juurde kaks kotti küttepuid ja 40l kütust, et hiljem oleks kelk kergem, kui kogu varustuse ja ülejäänud puude ja kütusega tuleme. 

Köningsbergbreeni front, umbes 60m kõrge, seisame merejääl

Liustikust lahti murdunud ja merejäässe kinni jäätunud jääpangad on ebanormaalselt sinised :D

Leiame asjad ja sõidame natuke merejääl ringi. Tegu on populaarse kohaga kuhu turiste tuuakse ning jääl on mitmete gruppide tänased jäljed, mida me üsna muretult järgida julgeme ning jääpankade vahel tiirutame. Jää paksus jääb mõõtmata. Mul endal on ainult 16cm puur kaasas ja sellega peaks nõutud 30cm mõõtmiseks augu ette raiuma ning me ei näe põhjust üle mõtlema hakata. Hakkab hämaramaks minema ning otsustame edasised avastusretked järgmisteks päevadeks jätta ning oma kelgutäiega onni õhtust sööma minna. Päris pimedaks enam ei lähe, aga tuntavalt hämaramaks muutub siin mägede vahel pilvise ilmaga küll. Merejääd pole palju, ning avatud vee serv peegeldub mustava ja kurjakuulutavana taevas. On tuuletu ja natuke sünge ning ma olen juba mõtetes meelsamini sooja ahju ja tee juures onnis kui siin piiritutel ja hämaras ühtäkki vaenulikena tunduvatel jääväljadel.

Onni ees on paar kilomeetrit päris lagedat ala ning näeme juba kaugelt kolme saani tulesid lähenemas. Püüan aru saada, kust poolt nad sõita tahavad, et mitte neil teed blokeerida, kuid nad paistavad igal hetkel suunda muutvat ja meid takistavat ning lähemale jõudes saan aru, et sihilikult - nad üritavadki meid peatada. Jääme seisma.

"Kas teie olete need kaks, kes siia onni ööbima jäävad?" küsib suure punase parka ja tormiprillide taha peitunud habemega mees järsult.

Ta viipab sinise jääpanga poole, umbes 300m eemal merejääl. "Seal taga magab kaks jääkaru ja nad tõenäoliselt hakkavad öösel onni vastu huvi tundma. Tüdrukud, kes enne teid siin ööbisid, pidid evakueeruma, sest karud tulid natuke liiga lähedale." Tüüp tundub kogenud ja karastunud Svalbardi-hunt. Karu asemel ma hoiaks temast heaga eemale ja ilmselt ta teab, millest räägib.

"Oh...okei..., no eks me ole siis ettevaatlikud" püüan näida muretu ja enesekindlana. Ega see kellelegi ju mingi üllatus pole, et idarannikul on karud. Selleks siia tullaksegi, et jääkarusid näha. Samas teab ka igaüks, et jääkaru ei ole mingi Eesti metsamõmmi, kes sööb marju ja inimest nähes põõsasse jookseb. Need siin näevad inimest täiesti arvestatava toiduna ja järjest rohkem on juhtumeid, kus jääkarud peavad inimesele varjatult hiilides jahti just samamoodi nagu oma põhitoidule - hüljestele. Kõhus hakkab keerama, sest päris nii järsku ja intensiivset idaranniku-tervitust ma küll oodata ei osanud.

Mees jätkab: "Kui nad teid tüütavad ja te magada ei saa, siis võite meie laagrisse tulla. Need tüdrukud tegid sama." Ta näitab gps-il umbes 20km kaugusel naaberliustikul asuva laagrikoha kätte, pigistab välja millisekundilise naeratuse ja kolmik kaob hämarusse. 

Sõidame onnini ja jätame mootorid seisma. Seisame seal vaikuses ja tihkes sinakashallis videvikus. Merejääl sirab kaks ebamõistlikult sinist jääpanka ja nende taga on karud! See on ju siinsamas! Järgmised viis päeva magame jääkarudega kõrvuti?! Ühtegi häält pole kuulda peale enda hingamise ja riiete sahina. Seisame kaua vaikides, vaatame mõtlikult mäge maja taga ja seda kahtlast auku lumes maja lõunapoolse seina ääres. Otsime silmadega kohti, kuhu jääkaru saaks peitu pugeda. Üks selline on kindlasti mäenõlval kohe maja taga. Lähme uurima, ning leiame karu magamisaseme, ohtralt jälgi selle ümber ning renni lumes, mida mööda karu on end mäest alla libistanud. See kõik maksimaalselt 150m onnist. Vähemalt teame nüüd, kuhu vaadata, kui onnist välja pissile lähme...

Jääkarude magamiskoht oli parempoolse saani kohal nõlval umbes poole mäe peal. Vasakus nurgas tume taevas, mis viitab avatud merele.

Selgitusena pean mainima, et tegu on meie esimese päris cabin tripiga Svalbardil ning me kumbki pole karusid näinud lähemalt kui paar kilomeetrit ning siis on ümber olnud palju teisi inimesi ning olukord väga turvaline. Me ei tea, kuidas võiks välja näha see väidetav "nad hakkavad teid tüütama" mille eest punase parkaga mees hoiatas. Kas nad üritavad sisse murda? Hüppavad onni katusele? Sel juhul pole meil kuigi palju reageerimisaega, sest 1928. aastal ehitatud maja võbiseb, paindub ja nagiseb juba siis kui D katusel testsammud teeb. D ja karu kaaluvahe on kümnekordne... Normaalses majas muidugi ei mõtleski sellisele asjale vaid läheks juba tuppa liha praadima, aga see siin on ju sama hästi kui telk.

30m onnist leian lumel vedelemas umbes 15 signaalpüstoli padruni jagu plastikrõngaid (see ketas, mis hoiab püssirohu padrunis ja lendab lasu ajal padruni eesotsast välja)! Sel hetkel tõmbab küll natuke õõnsaks, sest mis koletislikud karud need olema peavad, kelle suunas selline kogus moona on lastud? Ning kui nad juba tookord ei reageerinud, siis pärast 15 pauguga harjutamist peaks praeguseks neil veel eriti ükskõik olema.

Kas nad üritavad kuhugi peituda ja meile ootamatult pähe hüpata? Ja mida reaalselt võib tähendada "tüütamine". Kui nad on ohtlikult lähedal ja ei reageeri signaapüstolile, siis kas meil oleks üldse võimalus hakata majast välja ronima, et saanideni jõuda ning minema sõita? Jääkaru koolitustel mõistagi tutvustatakse peamiselt ekstreemseid juhtumeid, aga meil mõlemal on hästi meeles lugu sellest karust, kes jooksis 50km/h majauksel seisva mehe suunas ning et ta kiirus oli nii suur, siis tormas ta veel 60m edasi peale seda kui mees oli talle surmava lasu teinud... Laskemoon oli korrektne, tabati ideaalsesse kohta keset rinda, lihtsalt looma hoog oli nii suur.

Ja mis siis kui relv kinni kiilub? Pähe tuleb igasugu jaburaid situatsioone, kus eri põhjustel ei ole võimalik tulistada.

Seisan seal ja mõtlen: "päris hirm" - hirm oma elu pärast just praegu. Mitte argiäervus vaid reaalne tunne, et oled saakloom ja kiskja võib iga hetk välja ilmuda. See tunne on ühtaegu väga hirmus, aga samas värskendav ja eriline ja metsik ja äge ka. Siin ei ole mitte midagi peale reaalse elu - 3x2m maja su selja taga, mäed, jää ja enda emotsioonid ja neid tunneb järsku väga teravalt! Iga mõtet ja hingetõmmet, riiete raskust ja temperatuuri. Kõik on korraga väga lihtne ja probleemid on reaalsed, mitte pseudo. Osa minust tahaks KOHE põgeneda naaberlaagrisse teiste inimeste juurde, viis päeva tunudub hetkel sellise emotsiooniga väga piinarikas mööda saata. Samas naudin seda olukorda ja väljakutset.

Otsustan, et tegelikult on ju ükskõik, kas need karud tulevad või mitte, hetke suurim reaalne probleem on iseenda ebakindlus. Relvad on ju olemas, lasta ka oskame, majas on potte-panne millega lärmi teha... Tegelikult ei ole asjaolusid arvestades tõenäoline, et me saame ära söödud. Tõenäolisem, kuid väga problemaatiline oleks hoopis see, kui nad saanid ära lõhuvad ja me koju ei saa. Leiame, et ainus, mis me saame teha, et end kindlamalt tunda, on istuda karuvalves. Vähemalt saame aknast välja vaadata ja näeme, kui nad meie saane närima tulevad. Nii teemegi. Kahe tunni kaupa magame ning samal ajal loeb teine raamatut ning siis vahetame. See võtab ärevust tõesti vähemaks ning saame mõlemad piisavalt und ja samas ka mitmeid tunde majakese seinu vahtida ja hetke nautida.

Padrunid kohvitassis ja poollaetud signaalpüstol käeulatuses, ootame öö läbi karusid :D

Umbes kella seitsme paiku lõpetame karuvalve ja kavatseme mõlemad magama jääda. D paneb millegipärast tooli ukse ette, mis tundub meile hetk hiljem jube naljakas. Kujutleme, kuidas toolist võib kasu olla, sest kui karu uksest sisse tuleb, koperdab ta esmalt tooli otsa, lööb põlve ära ning siis lähimalt pinnalt (ahi) tasakaalu otsides paneb käpa tulisele ahjuplaadile ja saab kõrvetada. Lumest märg karukäpp tõenäoliselt sisiseks kuumal metallil ja siis me ärkame üles ja saame vaadata, kuidas karu selg ees uksest välja kakerdab ja mere poole põgeneb, ise hirmunult üle õla selle jubeda maja poole vaadates... See kujutluspilt tundub sel hetkel lausa hüsteeriliselt najakas!

Otsustame et enam me ei ole oma elu pärast hirmul ja magame veidi.