Monday, November 9, 2020

Liivatormist ja polaaröös mõtlemisest

Vahepeal oli siin jõhker liivatorm, ikka pea kaks nädalat puhus ja keerutas Adventdalenist jõemuda taevasse. Sügiseti on sellised liivatormid siin tavalised asjad, ehkki Norra riigitelevisioon tegi mingi paanikat külvava uudisnupukese, justkui liivatorm nii kaugel põhjas oleks ebaloomulik. Sugugi mitte! Tegelikult on see pea igas turistide infovoldikus kirjas ja midagi imestada ka ju pole, et kõrbes liivatorme esineb.

Mis ei tähenda, et see mingi meeldiv asi oleks... Ma õnneks pidin ainult ühel tormipäeval Adventdalenis tööd tegema - puurisime lumevaiu teeservadesse. See torm on ikka selline, et astud autost pooleks minutiks välja, kapuuts ninani ja buff silmini, aga ikka krigiseb pärast liiv hamba all ja kõik muud pilud ka tolmu täis. Mõni käis lausa tolmumaskiga õues ringi. Ma nii ekstreemseks ei läinud, et maski kannaks, passisin lihtsalt rohkem kodus ja kaks rehvi vedamise trenni, mis oleks pidanud õues olema, asendasin jooksulindil liikumisega.

Mu värskelt pestud auto näeb lihtsalt kohutav välja! Masendav, isegi kui mudas ei sõida, lendab muda tuulega auto külge.

Pidime mõned vaiad ka üles satelliidijaama viima ja seal oli liiva asemel puhas lumetorm. 32m/s aga siiski oluliselt meeldivam töö-ilm.

Tunne on täitsa talvine juba. Karge, pime, kergelt lumekirmene. Just rääksime D-ga, et see on tore, et pimedaks läheb, siis ei pea kogu päeva üles ärkama. Tegelikult muidugi ärkad ja käid tööl jne, aga samas nagu ei ärka ka... Pimedusega on selline turvaline, varjuline, privaatne ja rahulik tunne. Ja kui kuskil on juhtumisi plekk, siis pole sellest hullu. (Okei, Svalbardil pole nagunii hullu, aga pimedas on eriti suva.) Lisaks on mu aju ka vist viimaks ära harjunud, sest eelmisel aastal kujutasin ma automaatselt järgmisele päevale mõeldes ette, et on valge. Nüüd enam ei ole - kui mingit tegevust plaanin, siis mõtete taustal on ikka realistlikult pime. See on hea. Natuke nagu siis kui kõneled igapäevaselt võõrkeeles ja avastad ühel päeval, et ka mõtled selles keeles. Tunduvalt kergem on elada. No vot, ma vist olen hakanud polaaröös mõtlema.





 

Friday, October 30, 2020

Liustikukoopas ja rehvi vedamas

Möödunud pühapäeval loojus siin sel aastal viimast korda päike ja sobivalt oli samal päeval jääkoopa matk, kuhu ma assisteeriva giidina kaasa läksin. Matkasime koos toreda Poola paariga, kes olid küll üliaeglased, aga tundusid liustikul uudistamist sellevõrra rohkem nautivat. Need värvid taevas olid ka muidugi imelised! Endalgi oli tunne, et tahaks iga sekund pilte teha. Suht tegingi, kauaks seda valgust ikka veel on :D

Sel aastal on meie jääkoopahooaeg hiline, sest tavapärane koobas Larsbreenil on kehvasti ligipääsetav ja kohati lausa ikka veel põhjast märg. Seega oleme pidanud midagi muud leiutama ning jalutanud ringi naaberliustiku, Longyearbreeni sulaveekanalites. Need pole küll pealt suletud nagu koobas ega ka mitte 15m sügavad nagu koobas, aga põnevad siiski, eriti inimestele, kes pole kunagi sellisel liustikul käinud. Loodame, et viimaste päevade külmad ilmad on õige koopa siiski kasutuskõlblikuks muutnud ning järgmisel nädalal saame seda kasutada. 

Samas on olnud äge mõningaid täiesti uusi koopaid avastada. Veidi kõrgemal mäenõlval on suviti mõned minikanjonid ja väikesed kosed, mis neid kanjoneid uuristavad ja meie õnneks on need sel aastal imelisteks koobasteks jäätunud. Kui liustikukoopad on nagu sulaveekanalidki tavaliselt triibulise ja suuremas osas läbipaistmatu jääga, siis need jäätunud "ojad" on paljudes kohtades täiesti selged ja läbipaistvad. Vahel on peaaegu meetri sügavusele seina sisse näha. Lisaks igasugu mullid, erinevad kivimid, erinev jää struktuur. Nagu need klaasist puhutud vidinad, mille sees on ilusad mullid või loomad :D No imeline lihtsalt, isegi giididele! 

Päevasel ajal kui valgus läbi paistab, näib jää sinisena

Õhtupoole on head pilti keerulisem saada, kui just kaamerat ja statiivi vedada ei viitsi

Kujutage nüüd seda ette koopa laeaugust paistvate virmalistega!


Nybyen. Siit algab liustikumatk
Esimene tõus võetud liustiku suunas ja vaade linnale


Kuldses kumas on kõrgeim tipp Nordenskioldtoppen. Oi kuidas oleks tahtnud sel hetkel seal tipus olla!

Oli enam-vähem viimane päev, kui lumikate veel puudus ning sai vaadelda päikese toimel tekkinud "sun cups'e" ning seda kuidas need praeguseks liustikult alla puhuva tuule mõjul pikaks merepõhjamustriks on venitatud

Niimoodi võib see mägi veel meeldimagi hakata!



Sulaveekanalis









Järgmine päev pärast tööd juhtisin seda matka üksinda ning leidsime veel ühe uue koopa. Põnev et siin kõik nii palju muutub ja samad rajadki on aasta-aastalt erinevad. Muus osas oli suhteliselt tuim tampimine kuni koopani, sest väljas oli juhtumisi 16m/s tuul, tajutav temperatuur -23 ja pimedas eriti midagi näha polnud kui ainult silme ees ringilendavat tuisku. Koopas oli selles suhtes hea, et ei puhunud. Läbi kerge tuisu nägime ka päris aktiivseid virmalisi otse pea kohal.

Giiditööst vabadel õhtutel olen kergelt madala pulsiga kummi vedanud. Tunnen et madala ühtlase pulsiga tiksumisest on mu südamel puudus ning kuna ma joosta siinseid asfaldiringe ei suuda, aga rehvivedu tundub palju mõtestatum tegevus, siis seda ma ka teen. Mine tea, mis kevad toob, äkki saab kelgu ja suuskadega midagi ette võtta..


 

Sunday, October 25, 2020

Saanist ja koertest


Mul on viimaks ometi kirja panna midagi, mis mind tõeliselt elevile ajab! Nimelt ma ostsin saani!!! Selle sama Yamaha Nytro, mis pildil. 

Eelmisel talvel oli ikka puhas piin vaadata, kuidas reaalselt kogu linn sõidab hüttidesse, suusatama või niisama loodust nautima ja mina passin kodus. Siin ei ole võimalik ilma saanita lihtsalt üldse linnast välja saada. Tahaks kasvõi lähimale liustikule lumelauatama minna, aga juba see nõuab vähemalt kahetunnist matkamist mööda pehmekssõidetud saanirada. Lumelauasaabaste ja relvaga. No ütleme nii et paneb teatavad piirid eksole. Iga kord ei taha ju väikestviisi ekspeditsiooni ette võtta lihtsalt selleks et linnast paari km kaugusele lauatama minna. Rääkimata kaugematest kohtadest, kuhu nagunii pole varianti kõndida. 

Nii et järgmisel talvel saame me päris suurel maa-alal liikuda! Ma olen nii õnnelik noh! :D Esimest korda üle aasta aja tunnen ma päriselt elevust millegi üle ilma et see tunne läbi mingi udu oleks! Öeldakse küll et raha ei tee õnnelikuks, aga no ma ei tea... iga kord kui ma uute kogemuste eest raha välja käin, teeb see mind ikka paaalju õnnelikumaks ja see saan tõotab justnimelt uusi kogemusi ja rohkem vabadust ja see on päris hea tunne! :)

Ma olin Svalbardi kohta kuulnud, et siin on palju odavaid(no ütleme 5000nok) saane järelmüügis liikvel ja et kõik, kes saarele kolivad, ostavad kohe saani. Jumala vale müüt! Esiteks ei ole need saanid nii odavad kohe kindlasti. Või isegi kui leiad mingi 1000nok varuosadeks müüdava vanuri, siis mina oma nullilähedaste tehniliste teadmistega küll ei soovi kuskil orupõhjas pimedas tehnilise rikke tõttu hätta sattuda. Pigem maksan natuke rohkem aga säästan remondikuludelt ja närvidelt. Tahaks muidugi omada veidi rohkem tehnilisi teadmisi ja olla võimeline asju ise remontima, aga kahjuks ma seda ei oska. 

Nii et kui mu saan müüki tuli, tundsin ma kohe, et see võib olla õige valik. Läbisõit polnud Svalbardi saanide kohta väga suur, endine omanik oli mõistlik sõitja olnud ja lisaks peaks Yamaha mootor olema vastupidav. Meil on linnas üks hea Facebooki grupp, kus asju oksjonile pannakse ning sealt ma ta siis skoorisin pärast meeleolukat õhtust võidupanustamist :D Nüüd tuleb lund oodata ja ta teenindusse viia ja siis veel lund oodata... Loodetavasti tuleb seda parasjagu.


Üks teine tore päev oli veel. Siis kui Winch ja Peanut külas käisid ja me nad järgmisel päeval lausa kogu päevaks enda hoole alla saime, sest omanikud läksid paadireisile. Käisime suure valge poisiga matkal kodu lähedal ja tegin mõned klõpsud ka...

Lapsed elutoas lebos

Mr Winch omas elemendis



Pühapäevaasendis


Valgus oli imeline! Telefoni kaamera kahjuks mitte nii väga


Sukkertoppeni otsas
Vaade üle Gruvedaleni Operafjelletile



 

Thursday, October 15, 2020

Kuidas me Vindoddenil käisime

Ikka üldse ei suju see kirjutamine viimasel ajal. Vanasti meeldis mulle kirjutada isegi siis kui keegi ei lugenud. Nüüd tundub kuidagi nii mõttetu. Ema vist on mul ainus, kes seda blogi veel loeb ja ta saab alati asjadest nii valesti aru, et jääb mulje nagu ma ei oskaks üldse ennast väljendada. Ja kirjutamisstiil pole ka enam see, mis varem, no ei ole lihtsalt stiililiselt ilusat eesti keelt võimalik kirja panna. Ei teagi miks, mäletan, et Mann rääkis kunagi oma blogis kui Uus-Meremaale kolis, et kuna kodune keel on inglise keel, siis ei tule mahlakas kirjutamine eesti keeles enam nii kergelt. Mul on sama tunne praegu. Inglise ja norra keel on pidevalt ümber ja kui pean kellegagi näiteks siin Svalbardis ootamatult eesti keeles rääkima, siis võtab korraks kerge mõttepausi sisse, eriti kui jututeema on selline, mida ma alati inglise keeles räägin, näiteks kelgukoerad või Svalbardi ajalugu. Sama kirjutamisega. Ja mul ei ole kuidagi üldse huvitav kirjutada, kui ma seda (enda arvates) piisavalt hästi ja ladusalt teha ei suuda.

Hala läbi, pigistame nüüd klaviatuurist ikka kerge hütituuri kirjelduse välja. No näete! Kuidas sa kirjutad eesti keeles "Hyttetur" või "cabin-trip"? Selle kohta ei ole vist head väljendit. Maamajas käimine? Mägionni-nädalavahetus. Absoluutselt mittesobivad on need eestikeelsed sõnakombinatsioonid. Ei ole siin ei maamaja ega asu onn ka mägedes ja "onnist" on ka tegelikult asi kaugel.

Okei. Siin on mõned sellised piirkonnad, kus asub neid majakesi eriti palju ja kuhu siis inimesed nädalavahetusteks ja pühadeks puhkama sõidavad. Üks nooblimaid on Vindodden ja seal asub ühe mu töökaaslase majake. Olen tolle töökaaslase koeri kantseldanud ja tasuks selle eest lubas ta meil majakest kasutada, aga kuna seal on igasugu kütte-ja käimlasüsteeme, mis vajavad eelnevalt selgeks õpetamist, siis läksime esialgu kõik koos. 

Vindoddeni saab paadiga ja seda me tegimegi. Variant on ka 25km matkata, mida ma loodan teha enne kui viimane valguskiir siit saarelt kadunud on. Kajaki jaoks(40km) on juba hilja, vesi on nii külm, et ma saan vettekukkumise mõttest brainfreeze'i. Järgmisel suvel kindlasti!

Ega seal majakeses mingit suurt tegutsemist ei toimunud, lihtsalt tore on vahel teises asukohas viibida. Tegime süüa, koristasime, lugesime raamatuid. Plaan oli hanejahile minna, aga jahimees põlgas ilma liiga koledaks. Internetti ega telefoni levi seal ei ole, kui mingit lõbustust vaja, siis saab VHF raadiost kuulata, mis möla teiste majade asukad omavahel ajavad. Seal piirkonnas on mingi 30 majakest kindlasti ja ütleme nii et raadiot kasutatakse ikka usinalt :D

Mina käisin Sofusega jalutamas, mitte väga kaugel, nii 5km ringikese tegime. Ilm oli soe ja niiske, jube raske oli pärast alkoholi ja komme matkata, aga pidi ikka veits liigutama. Pärast olin köögitoimkonnas, ehk pesin ära kõik need miljon rasvast kaussi, mis toiduvalmistamiseks nädalavahetuse jooksul kasutati. Plaan oli välisseinu värvida, aga selleni eriti ei jõudnudki. Oli niisama rahulik olemine. Karusid ei olnud. Emakaru pojaga oli kogu suve seal majade vahel veetnud. 

Kõik majakesed, mida me külastasime olid äärmiselt heas korras, stiilselt sisustatud ja meganunnud. Üldine olme on kõigis suhteliselt primitiivne. Vett ei ole ja nagu ma ennegi maininud olen siis Svalbardil looduslikku vett juua ei või, seega tuleb kõik linnast kanistritega kaasa võtta. Toidu tegemiseks on gaasipliit. Külmiku asemel on jahe ruum, mõnel ilmselt on gaasil töötav külmik ka. Kombiahi puude ja kütusega. Wc-d ega kuivkäimlat Svalbardil igikeltsa tõttu mõistagi ei ole, pissipott kallatakse ookeani või kuskile ojasse ning muu kraam põletatakse õlitünnis või viiakse linna. Me põletasime kogu nädalavahetuse prügi. Need põletamistünnid pidid muide karudele suurt huvi pakkuma, soovitatakse pigem prügi linna kaasa võtta, aga arusaadav, et see pole alati võimalik. Lisaks on niisugune huvitav reegel, et nõudepesuvett ega muud toiduvedelikku ei tohi kallata majale lähemale kui 30m. Pidavat hiiri ja karusid ligi meelitama. Nii et ei mingit kraanikaussi Svalbardi majakestes!

Pühapäeval sõitsime koju tagasi, väikse kummipaadiintsidendiga. Nimelt oli see kuidagi kahe öö jooksul lekkinud ja õhust tühjaks jooksnud ning me pidime naabritelt pumpa laenamas käima, et oma suuremale paadile tagasi pääseda. 

On ikka hirmus tore linnast välja saada! :) Ma saan täiesti aru, miks sellised hütitripid on Svalbardil põhiline puhkuse veetmise viis. Mugav, turvaline nii ilma kui karude poolest, aga samas ikkagi väike seiklus. 












 

Sunday, September 13, 2020

Kajakitrenn

 Olen nüüd üritanud nädalas korra-paar aerutamas käia, et natuke harjutada enne kui ma mõne oma pikema matka päevakorda võtan. Täna oli esimene kord, kus tundsin et hea tunnetus ja ökonoomne tehnika hakkab tekkima/meelde tulema. Plaan oli sõita Vestpynteni ja tagasi, see on 14 km. Lubati 1-3m/s tuult, aga kui ma esimese neeme otsa jõudsin hakkas kusagilt järsku korralik 7-8m/s puhuma. Pöörasin igaks juhuks nina kodu poole tagasi, et vaadata, kuidas ülesmäge aerutamine välja tuleb ja kas vajadusel koju ka saab. Olin just uue kajaki proovida võtnud ja ei viitsinud eriti kuskil neeme otsas avastada, et ei saa vastutuult aerutatud. Reaalselt oli täiesti okei. Vestpynteni ei läinud, aga kogusin oma 14 plaanitud kilomeetrit linna ees lahes edasi-tagasi tiirutades kokku. Mis viga koguda kui pooled kilomeetritest anti tasuta kätte (allatuule omad) ja otse vastutuult oli ka üsna meeldiv tegelikult, sest ei pidanud kajaki juhtimisega tegelema. Merekajakid on ehitatud nii, et hoiavad ise nina vastutuult. Tehnikakoolitusel soovitati tripi planeerimisel arvestada, et kiirus on 3km/h. Võibolla pikemal matkal tõesti või kui on rohkem varustust, mul on siiani pigem 6km/h kanti olnud. Täna oli näiteks allatuult keskmine kiirus u 9-10min/km, vastutuult 11-12min/km.

Iga kord kui ma sõitmas käin, loodan et vaalad on ka samal ajal kohal. Nüüdki mõtlesin, et pole neid ammu näha olnud ja vahtisin kogu trenni ringi, aga ei midagi. Panin kajaki ära, kõndisin 100m koju ja kui aknast välja vaatasin, oli otse maja taga 40-50 valgevaala! No ei võinud ma siis 30 min kauem sõita! Eriti lahe vaatepilt oli ka, sest nad olid millegipärast eriti aktiivsed, puhisesid ja pritsisid vett ja olid mitu väikest halli vaalabeebit ka kaasa võtnud, keda siis karja keskel tihedalt koos hoiti. Ja nende häälitsusi ja kiunumist oli ka hästi kuulda. Tavaliselt ma seda niimoodi kaldale kuulnud ei ole, enamasti nad on väga vaiksed ja rahulikud, aga seekord oli mingi jõhker plärtsuv võiduujumine lahe lõppu kuni jõesuudmeni ja kohe tagasi ookeani. 15 minutit showd ja vesi oli jälle sile.

Monday, August 31, 2020

Petlikust turvatundest

 Kui ma Svalbardi kolisin, siis esimesel suvel olin karude osas ikka päris üliettevaatlik. No ikka väga tihti vaatasin ringi ja selja taha isegi kui oli tegu piirkonnaga, kus ei ole suur tõenäosus karudega kohtumiseks. Veits kõhe oli. Siis tuli polaaröö, loomulik et siis on enamik inimesi veel ettevaatlikumad, ma ka muidugi. Ühtegi turisti ei lasknud kuhugi künka taha üksinda pissile ilma, et oleks enne üle kontrollinud. 

Aga nüüd kui järgmine suvi kätte jõudis tuleb tunnistada, et ma mingil ajal nagu ei uskunudki enam et meil siin karusid ka elab. Polnud ju pikalt ühtegi karu kuulda ega näha, lisaks kolisime linna ja tekkis selline mugav võltsturvalisuse tunne. Linnast väljas käisin ikka muidugi mõlema relvaga ja kõik turvarutiinid olid paigas. Mõtlesin läbi, kus pool relv on ja kus varumoon ja visualiseerisin mitu korda matka jooksul relva haaramist ning ei lasknud turiste kontrollimata kohtadesse enne mind, aga lihtsalt mentaalselt oli palju lõdvestunum ja enesekindlam suhtumine. Ja muidugi ka see fakt, et alguses me elasime Adventdalenis, 1,5km kaugusel linnast, kus me loomulikult mõtlesime iga kord üle õue WC-sse minnes või linna kõndides karumõtteid.

Aga nüüd me elame linnas. Seoses sellega et Job siin surma sai, oleme mõtlema hakanud kui petlik see "linna"turvalisus on. Kui ma läheks matkama, siis ei paneks ma ju telki otse rannikule. Ma ei teeks oma magamiskohas süüa. Ma vaataks ringi kui kuskile minek on. Praegu elame me otse rannikul, 15m ookeanist, hoiame toitu rõdul, magame tihti uks ristseliti lahti ja vähemalt mina pole välja minnes küll mitte kordagi isegi poole ajurakuga mõelnud, et vaataks ka mis nurga taga toimub. Sest me elame linnas ju! Kujutame ette, et asustuses ja teiste inimeste juures on turvaline, aga tegelikult kulub jääkarul üle fjordi ujumiseks 30 min ja teisel pool fjordi on igal suvel mõni karu, viimaste päevade põhjal saaks öelda, et lausa igapäevaselt. Lisaks on koroona tõttu pikalt nii vaikne olnud.

Selle kämpingu osas, kus õnnetus juhtus olen ma ka üks neist inimestest, kes peab nüüd vajalikuks tagantjärgi tänitada, et "ma olen alati mõelnud, kuidas see lubatud on". Nagu see midagi aitaks... Ilmselt oleksin ise seal samamoodi telgis maganud, sest kui kõik teised seda teevad, ju siis on piisavalt turvaline. Kui ka tekib kahtlus, leidub alati keegi, kes on 30 aastat Svalbardis elanud ja rahustab su maha vana hea "seal pole kunagi karusid olnud" või "jääkarud nii ei käitu"-argumendiga. Aga ma olen ikkagi mõelnud, et see on natuke veider niimoodi lagedal väljal rannas telkida, koerad teisel pool maja. Samas, mida mina ka tean, no tõesti, mul pole muud kogemust ega infot, kui jääkaru ohtutuskoolitus ja seal öeldi, et "Mitte iial ei maga sa otse rannas ilma füüsiliselt üleval passiva karuvahita!!!"

Turvalisuse argument, et karusid seal kämpingus kunagi olnud ei ole, meenutab 2015 talve, kui kaks inimest keset linna laviinis surma sai. Lugesin kellegi blogist, kuidas ka mõeldi tagantjärgi, et eluilmaski ei läheks matkama sellise lumega nõlva alla! Aga majas elada selle nõlva all? Täiesti normaalne, sest "kunagi pole siin ju laviini olnud!"

See ei ole nüüd üldse seotud selle surmajuhtumiga, aga mulle tundub vahel, et mõned inimesed, kes on siin kaua elanud, on kohati natuke liiga ükskõiksed ja käituvad nagu nad oleks õppinud karulausujad. (Ma rõhutan: mõned, mitte kõik.) Nii mõnigi kord tundub neid lugusid kuulates, et tegu on kas Dunning-Krugeri efektiga või on jumal lihtsalt õnne jagamisega helde olnud, sest mõned situatsioonid on küll lausa kõrvakriipivad kuulata. No näiteks: Magati telgis ilma karuvahita, koertest kaugel eemal ja siis öösel ärkas loo jutustaja selle peale et "oli halb sisetunne" ja oh üllatust, tige karu jooksis täisgalopis telgi poole ning ainult potikaante kokkutagumine päästis ülejäänud telgis magajad...

Khm...!

Ma ei taha väita et nüüd KÕIK vanad Svalbardihundid on sellise suhtumisega, lihtsalt ma olen võib-olla huvitavate inimesega kokku puutunud :D Aga paratamatult on värskelt siia kolinud inimese jaoks segadust tekitav, kui koolitusel ja kirjanduses räägitakse ühte juttu, ning karukogemusega kohalikud väidavad hoopis midagi muud (no näiteks et suurema kaika pea kohal kandmisest piisab karutõrjeks).

See eelnev lõik ei olnud muidugi üldse seotud sellega et Job surma sai. Ma ei arva, et keegi otseselt selles süüdi on. Pigem pani juhtum mõtlema, et olukorda tuleb pidevalt ümber hinnata, sest karude käitumine võib muutunud kliima ja vähese toidu tõttu olla etteaimatamatu. 

https://svalbardposten.no/magasin/folk/de-overlevende-etter-isbjornangrepet-takker-for-all-hjelp/19.12892

Siit saab surmaga lõppenud juhtumi kohta rohkem lugeda:

http://icepeople.net/2020/08/28/polar-bear-victim-identified-johan-jacobus-kootte-38-of-the-netherlands-was-laying-in-his-tent-when-the-fatal-attacked-occurred/


https://svalbardposten.no/nyheter/jobbet-pa-campingen/19.12889

Sunday, August 23, 2020

Kajaki tehnikakoolitus ja merematka ideed

Veetsin kolm õhtut kajaki tehnikakoolitusel. Eelkõige on seda vaja, et töötada assisteeriva giidina. Selleks et ise matku juhtida pean läbima Activity leader'i taseme, aga see juhtub järgmisel aastal, sest praegu pole enam koolitusi plaanis.

Tehnika koolitus vastab Eestis kasutatava süsteemi järgi kolme tärni tasemele. Ma pole Eestis ühelgi koolitusel käinud nii et ma ei tea, mis nad seal õpivad, aga eks vist umbes samu asju siis.

Väga hea koolitus oli! Esiteks oli hea juba see, et tegime seda kolmel õhtul kolm-neli tundi, mitte kahel pikal päeval. Palju efektiivsem ja niimoodi ei pea ka mitu korda päevas kuivakat selga ja maha ajama. Panen siia enda jaoks kirja, mis me tegime, et ära ei unustaks.

***

Eesmine tüür aeruga.

Tagumine tüür aeruga.

Edging - hoia püsivalt serval kui on vaja külgtuules liikuda ja paat kisub vastutuult.

Järsk pööre tagant ette mõlatõmbega.

Natuke proovisime ka eskimopöörde algeid. Pigem küll lihtsalt külili keerata ja end samalt poolt üles tagasi ajada. No ütleme nii et sai ikka mitu korda tagasi kajakki ronitud :D

Towing/nööriga pukseerimine - Proovisime kahte inimest korraga pukseerida. Variant on keerata üks paat selg ees sõidusuunda. Merehaige või muidu kannatanu saab siis nõjatuda teisele kajakile.

Buddy rescue, kus abistaja võtab kaaslase paadi esiotsaga enda oma peale(sülle) ning vettekukkunu saab "ülesmäge" kokpitti tagasi ronida. Väga stabiilne oli see, samas turistile ilmselt keeruline selgitada.

Teadvusetu kannatanu kajakki tagasi upitamine. Tegime kahte moodi - paat õiget pidi ja veest tühi ning lihtsalt tõstsime kolme inimesega ta tagasi. Teine lihtsam variant oli kajakk külili keerata ja vett sisse lasta ning siis kannatanu vees sisse libistada ning koos kajakiga püsti keerata. Palju lihtsam, aga siiski nõuab kindlasti vähemalt kahte inimest.

Self rescue kasutades kaaslase paadi esiosale ronimist.

Tavaline self rescue muutus eriti sujuvaks ja kiireks viimaseks päevaks, kuna muude harjutuste käigus tuli ette vette sulpsamist :D Tunnen ennast ikka väga palju kindlamalt kui enne seda koolitust.

Matka planeerimine, tuulekoridorid, keset fjordi suuremad lained, järsud kaljud rannas, mis võtavad ära randumisvõimaluse. Riskianalüüs. Ohufaktoritele värvi andmine (roheline-ohutu, punane - ohtlik, ei lähe välja). Kui on kaks kollast tuleks juba väga tõsiselt kaaluda, kas ja kuhu minna.

VHF raadiod.


Koolituse käigus tekkisid ka mõned matkaideed ja peab tunnistama, et palju tugevam tunne on nüüd neid plaane teha. Ma ju tahan ikka üksi minna ja siis ma tahan endas 100% kindel olla ja teada, kus on ohukohad rannikul jms. 

Mõned ideed, mis tunduvad põnevad:

Püramidenisse laevaga ning sealt liustike juures tripp. Kõige ambitsioonikam alljärgnevaist. Ilmselt juhtub järgmisel aastal.

Vindodden. Umbes 40 km aerutamist. Olen suvel ühe tüdruku koerte eest hoolitsenud ja ta lubas mul tasuks oma hütti kasutada! Hütis ööbimine on Svalbardis võrdväärse tähtsusega jõulude või mõne muu püha ja pidupäevaga nii et loomulikult olen ma väga elevil, et sinna kas aerutada või matkata.

Barentsburg. Kahe päevane matk, ööbiksin Coles bays.

Coles bay. Umbes 30 km. Kui pole aega Barentsburgi minna, siis läheks poolele teele lihtsalt ööbima ja tuleks järgmine päev tagasi. 

Grumant. Tehtav ühe päevaga. Ilmselt juhtub see matk ühena esimestest.

Vindoddeni jalgsimatk. 6-8h. Pidavat olema parem kui maa on jäätunud, ehk septembris-oktoobris.

Barentsburgi jalgsimatk! !!!! Kas see saab ükskord tehtud ka? :D Sellega on pidevalt mingid takistused olnud juba viimased 7954 korda kui ma olen üritanud.

Revneseti tipp. Siinsamas nurga taga, aknast on näha. Pidid mingid lained ja kivid olema, seega ma tahaks ilusa ilmaga vaatama minna, millest halva ilmaga eemale hoida ja kuidas see koht välja näeb.