To be a wanderer and to go home*

Nüüdseks on auto kenasti laeva peal ja mina tagasi Svalbardis. Peab ütlema, et oli äärmiselt tore puhkus. Kuidagi hea vibe ja meeleolu kaasnes kõigega, mis tehtud sai, kohtasin nii palju abivalmis ja ülisõbralikke inimesi ning muidugi sain vanade sõpradega kokku, mis oli eriti vahva. Siin Longyearbyenis ma küll suhtlen jube paljude inimestega ja nad on väga toredad jms aga mingeid sügavamaid vestlusi pole ikka hea pool aastat ette tulnud. Ma ei tea miks, aga senini ei ole nagu väga kerge olnud siin sõpru leida. Seda toredam oli neid mandril kohata.

Aga et kõigest järgemööda rääkida, siis kõigepealt lendasin ma Oslosse, et teha kooli sisseastumiseks vajalik TOEFL internetipõhine akadeemilise inglise keele test. Test läks täitsa normaalselt, sain 120-st puntist 101. Arvestades, et keskkooli inglise keele tundidest on möödas peaaegu 15 aastat ja vahepeal ma just akadeemilist inglise keelt eriti pole õppinud, olen väga rahul. Koolides tavaliselt nõutakse vähemalt 90 punkti, nii et selle testi taha vähemalt sisse saamine ei peaks jääma.

Test kestis umbes lõunani, mis jättis mulle kogu pika päeva Oslos ringi uudistamiseks. Seda on raske kirjeldada, kui tore on vahelduseks linnas olla! Kohvikud ja poed, kus saad ISE asju vaadata...Ma olen ju ikkagi linnas üles kasvanud ja hea kohvi ja šopingutuuridega harjunud, aga praegu on mu elus juba poolteist aastat peaaegu ainult internetipoest tellimine eksisteerinud. Päris lõõgastav oli natuke seda melu kogeda. Samas ühest päevast täiesti piisab, nüüd on jälle tükiks ajaks hea olla. Muuhulgas sain kokku ühe finn.no müüjaga, kelle käest skoorisin lainurk objektiivi. Olin juba plaani maha matnud, et sel aastal üldse uut objektiivi hankida õnnestub, sest seda kraami poest uuena osta on ikka päris kallis. Eriti kui töötad Svalbardis ja on madalhooaeg. Aga siis tuli spontaanselt meelde finn.no ja seal juhtumisi oligi just minu kaamerale sobilik objektiiv!

Õhtul käisin veel metsas jooksmas. Metsas, saate aru! :D Milline toit hingele.

Järgmisel päeval lendasin Tromsøsse. Kõik lennud olid ka niii imeilusad. Selge taevas, talvised madala päikese värvid lumistel mägedel kumamas. Kuulasin muusikat (*Mogli-Wanderer), mis tundus seal üleval universumist vastu kõlavat ja nautisin kohalolu.

Tromsøsse jõudsin kell kaks pärastlõunal, aga järgmine lennuk väljus alles järgmisel hommikul kell 6. Plaan oli käia jõusaalis, matkata Fløya tippu ja siis lennujaamas öö veeta. Fløya on see mägi, kuhu viib poolele teele Fjellheiseni kaabelvagun (või kuidas iganes seda kutsutakse). Mul oli see päev maratonikavas vaja pikk jooks teha, seega otsustasin ülesmäge matkata ja alla tulla "rongiga". Kuni kohvikuni läksin mööda Sherpatreppi, see on Nepaalist imporditud sherpade ehitatud, mis muidugi oli paksu lume all. Lund oli tõesti meeletult, õnneks on tegu populaarse matkaga ja tippu oli palju rahvast räätsadega läinud, seega mul oli hea lai rada ette trambitud. Oli täielik tuulevaikus, täiskuu hõbetas lumiseid nõlvu nii eredalt, et isegi pealampi polnud vaja sisse lülitada. Ülesminek võttis umbes 2,5 tundi. Tegin paar pilti, sõin väikse paki krõpsu ja hakkasin alla tagasi minema, sest temperatuur langes kiirelt.

Kohvikus tegin rongini aega parajaks vaarikateega ja salajaste kaasavõetud võileibadega. Mõnus väike matk jälle tehtud. Breivikeidetis elades oli Fløya mul kogu aeg plaanis, aga kuidagi ei jõudnud ära teha. Selle õhtuga võib nüüd küll rahule jääda.

Jõudsin lennujaama enam-vähem viimase bussiga ja magasin laua taga pagasilintide saalis. Väga mugav ei olnud, aga mis teha, kui kõik pikad pingid olid juba võetud. D vanemad olid paanikas kui mu plaanist kuulsid, aga ma keeldusin hotelli minemast nendeks NELJAKS unetunniks. Mingi seikluslikkus võiks ju säilida, ega ma veel päris 70 ei ole.

Hommikune lend Berlevågi oli järjekordselt kõige imelisem üldse. Ma mõtlesin, et neil nii kaugel põhjas on juba polaaröö, aga kogu päev oli suur valge väljas. Sain oma bussi pakkida ja asju otsida ja D vanematega juttu ajada ja ikka veel oli väljas valge. Imelik kohe tundus. Milline luksus nii elada! :D

Mingi maagia on selles polaaröö eelses ajas, kui kogu maailm kumab, eriti kui samal ajal on tuulevaikne. Mulle tundub alati, et ma kuulen maailma olemist, midagi igavikulist on korraga käegakatsutav. Kui muidu peab flow-tunde saavutamiseks vaeva nägema, näiteks tegelema mingi spordiga, mis on mõõdukalt väljakutsuv või mediteerima, siis teatud laiuskraadidest ülalpool viibides ei peagi nagu midagi tegema. Lihtsalt oled. Aga väga intensiivselt Oled.

Oleks hea meelega kauem Berlevågis viibinud, aga buss sai pakitud ja Kirkenesis oli auto identifitseerimiseks aeg kirjas, seega asutasin end järgmisel hommikul minekule. Ma lootsin et ilm on halb ja saan oma esimese kolonnis sõitmise kogemuse, aga sellist õnne kahjuks polnud. D on mulle nii palju kolonnis sõitmisest rääkinud ja see tundub mingi täiesti haigelt ekstreemne katsumus, mida mägede lähedal elavad inimesed peavad vahel igal hommikul ja õhtul töölkäimiseks läbima. Ma esimesel korral kuulasin sama vaimustunult nagu hiinlane, kes näeb esimest korda virmalisi. Minumeelest oleks sellised igapäevaelu kogemused palju ägedam asi, mida "turistina" läbi elada. See on päris elu, mida põhjas inimesed elavad, mitte suu ammuli virmaliste vahtimine. Aga mõni teine kord siis kindlasti satun kolonni ka sõitma...

Jõudsin edukalt Kirkenesse, ilm oli selge, vaikne ja kohutavalt külm. Õhus oli selline niiske külm udu, mingid nõelakujulised jääkristallid hõljusid ringi ja torkisid külma kontideni. Ei julgenud eriti autot seisma jättagi, mine tea, kas käivitub ikka pärast. Kirkenes ise on täpselt nagu Venemaa. Ma pimedas palju ei näinud, aga täpselt selline tunne oli nagu kuskil kauges Ida-Virumaa külas. Juba pimedas ja autost välja tulemata saad aru, et vene vibe on õhus.

Praeguseks on selgunud, et identifitseerimine läks ka edukalt ja mu buss on sobilik saama täieõiguslikuks mustanumbriliseks Svalbardlaseks.

Nüüd ei olnudki muud kui rahulikult Tromsøsse sõita. Olin selleks lausa kolm päeva varunud et saaks teel peatusi ja pilte teha ning nautida täiega meie road-trippi, mis võib olla viimane. Ja õigesti tegin, sest teeolud olid värske lume tõttu aeganõudvad.

Skibotnis mõtlesin alguses, et olen antisotsiaalne ja ei lähe vanu sõpru tervitama, lähen hoopis 20 min eemale teeserva autosse magama. Tüüpiline mina. Õnneks hakkas juhuslikult messengeris Kata rääkima (ta elab Skibotnis) ja asi lõppes sellega, et ma ikkagi sõitsin tagasi ja veetsin öö nende värskes händleritele ostetud mobile house'is, kus oli soe ja hea. Ja muidugi oli nii tore vanu sõpru näha! See on naljakas, kuidas mul oli nii palju õnne sattuda oma esimeseks kelgukoerahooajaks just sinna ning kuidas see osutus nii õigeks kohaks. Praegu olen ma Svalbardis just tänu Tomasele, kes mainis Beritile, et mind kõlbab tööle võtta küll. Milline õnn on tunda nii lahkeid inimesi.

Teel Skibotnisse tegin mitmeid pildistamispause, siin püüdsin 10 sek taimeriajaga autokatusele ronida.  Selgus et mul kulubki bussi kautsele ronimiseks täpselt 10 sekundit, aga mitte sajandikkugi vähem, et terav pilt saada.

Hommikul sõitsin Tromsosse, käisin läbi Bringi kontorist (ma ei tea, mis neid töötajaid seal nii õnnelikuks teeb, aga see oli lausa naljakas, kuidas nad säravad seal, ülilahe) ja sõitsin bussi sadamasse. Seal vaadati üle kõik kriipsud-kraapsud kerel (lõpuks vist lihtsalt kirjutati, et neid on palju :D) Kuuti sisse ei vaadatud kordagi. Kohale peaks laev jõudma 26. novembri paiku, aga ma sain isegi tracking numberi nagu väikestel pakkidel, millega oma tibu teekonda jälgida.

Veel üks autojuht parkis samal ajal minu kõrvale ja asus seda vaadet pildistama. Vahetasime mõistvaid naeratusi.

Tromsøs ootas mind tripi väärikaks lõpetuseks veel Scandic Grand hotellis ööbimine. Sain viimaks pesus käia ja jalad seinale visata ning see kõik ei oleks saanud paremal ajal tulla, sest ma olin just parajasti haigeks jäänud. Vedasin end küll poolhaigena linna peale ja ostsin jõuludeks natuke viisakamaid riideid, head kohvi Kaffebønnas ei saanud ka nautimata jätta. Õhtul sain veel paariks tunniks Flo-ga kokku, aga juba see kokkusaamine vajus natuke ära sest palavik hakkas tõusma. Hilisõhtul varusin veel Paraceti ja ninaspreid eesootava lennureisi tarvis ja püüdsin saada nii palju und kui võimalik.

Norwegian viib kõik Tromsøst Longyearbyeni lendavad inimesed kõigepealt Oslosse. Milline mõttetu keskkonnasaastamine, aga pilet on poole odavam, kui SAS-i otselennul, seega andsin minagi oma kaks senti veel soojematesse arktika suvedesse. Magasin mõlemad lennud kuni ärkasin kõrvavalu peale umbes 30 min enne Longyearbyenis maandumist. Kinnise ninaga lendamise rõõmud. Mõtlesin et mu kõrvad plahvatavad, ma olen kuulnud mingeid hirmu-ja õuduslugusid verdjooksvatest kõrvadest. Õnneks nii hullusti ei läinud, sain koju magama ja ärgates kuulsin koerte ulgumist juba jälle sama hästi nagu nädal varem.

Oli ääretult mõnus puhkus, selline hea emotsioon on tagasi mõeldes. Ja kõik mis vaja sai tehtud ka. Ainult et esimesel puhkusejärgsel päeval ei saanud kuni õhtuni voodist üles. Eks ma olin muidugi haige ka, aga aju justkui ei tahtnud uskuda, et kell 11 päeval on põhimõtteliselt pime nagu öö. Just äsja ju oli mandril valge olnud. Longyearbyenis algas 15. novembril päris polaaröö, isegi videvikku pole enam, päike on 6 kraadi allpool horisonti.

***

Kusagil Soome lapimaal lumes sumpamas

Tegin kiire puhkepausi, et kojamehi puhastada

Mingi teeserva jäetud auto

Kilpisjärvile jõudes oli olukord selline

Tegin piiripunkti ületamise puhul vähe puhtamaks ja muidugi peeti mind kinni ka. Pea iga kord peetakse selle musta akendeta bussiga piiril kinni :D

Road-trip Tromsøsse

Pole jälle ammu siia miskeid uuendusi postitanud, kuigi ringilendamist on toimunud omajagu. (Kõik lennud on sealjuures olnud nii fantastilise lennuilmaga, et ainult vaata ja imesta aknal.) 

Longyearbyen

Oslo

Tromsø

Tromsø

Berlevåg

Käisin Oslos ülikooli kandideerimiseks vajalikku TOEFL-i inglise keele testi tegemas ning sealt lendasin tagasi põhja poole et viia auto Vegvesenisse identifitseerimiseks.

Tavaliselt tegeletakse Svalbardi kolivate autodega Tromsös, aga kuna seal polnud vabu aegu, käisin Kirkenese büroos. Ja loomulikult ei osanud tehnik tegelikult seda identifitseerimist üleüldse teha ja pärast kolme tundi auto pealt erinevate numbrite otsimist ei ole ma ikka kindel, kas kogu see asi ikka õnnestub. Võib ka juhtuda, et lasen auto Svalbardi üle vedada ja siis selgub, et ikka ei ole piisavalt identifitseeritud.

Uskumatu kui palju jauramist sellega on. Kõik teised, kellega ma olen rääkinud, on toonud auto kuskilt Poolast või mine teab kust ja sellist tralli pole küll keegi maininud.

Hetkel on igatahes käsil Kirkenesest Tromsosse sõitmine. Jõhker lumi on igal pool. Sel aastal pidi olema juba praegu sama kogus lund, mis muidu Jaanuaris. Olen jõudnud Muoniosse ja istusin kohvikusse maha, et veidi puhata sõitmisest. Viimased 250km on olnud pidev lumesadu ja lahtilükkamata teed 10cm värske lumekihi all. Nii kui kiirus 80km/h läheneb, hakkab auto teel ujuma ja kraavi poole kiskuma. Mul läks vähemalt terve igavik, et Inarist Muoniosse sõita mingi... 60-ga kohati. Samas lõbus on ka, Soomes on hea lame maa ja lihtne sõita ning teed on varahommikul enamasti tühjad. Pole isegi väga hullu teel edasi-tagasi ujuda, üsna turvaline tundub. Pealegi selle 250km jooksul õppisin külglibisemiste peatamiseks vähemalt normaalselt sidurit kasutama.

Teine probleem on et kojamehed lähevad jäässe. Pärast ühte hirmsat sõitu Tromsost Breivikeideti, kus ma mitte midagi ei näinud ja liiklusvoolu tõttu ka peatuda ei saanud, olen ma kergelt ärev, kui see juhtuma hakkab. Tegelikult on sellele lihtne lahendus - suunata klaasile kõige külmem õhk, mis võimalik ja enam ei jäätu midagi. Soe jope ja kindad on sealjuures hädavajalikud, et niimoodi sõita ka kannataks.

Aga üldiselt on oma bussiga ringi trippida ikka üliäge! :) Natuke kahju kohe, et see võib nüüd tükiks ajaks viimane road-trip olla, Svalbardis ju väga ei sõida pikka maad. Ma lihtsalt armastan seda bussielu. Kuulad muusikat, rüüpad kuuma teed ja lased ilusal maastikul tundide viisi mööda libiseda. Mõnus flow-tunne, eriti öösiti või varahommikuti. Teised inimesed lähevad vabal ajal oma maamajja, minu omaette olemise mull on mu auto. Ja uni tuleb seal ka alati hea. Öösiti muidugi, mitte sõites.

Päris tore on olnud mandril veidi puhata. Isegi siin, põhjas, on nii ebaharilikult valge! Ma ju teadsin küll, et polaaröö algab siin alles novembri lõpus, aga ikka tundub nii...lihtne kuidagi, kui päevas on rohkem valgeid tunde. Longyearbyenis olid viimased videvikutunnid, kui ma 8. novembril ära lendasin ja kui 15. tagasi jõuan, on juba päris öö. Tuleb siin seda valgust veel nautida kuni võimalik.

Mis meenutab, et peaks D-vitamiini ostma...

Hooaeg Rootsis sai minu jaoks läbi 20. aprilli paiku nagu ka eelmisel aastal Norras. Ja sarnaselt eelmise aastaga ei jõudnud nende viimaste päevade möödumist ära oodata. Pakkisime asjad, kuna pidime maja vabaks tegema seleks ajaks kuni ise puhkusel oleme ja ajasime veel natuke juttu, ise samal ajal lihavõttemunadest shokolaadi näksides. Lõpuks oligi aeg minema hakata, kiirustamata, kuskilt poolest päevast. Olin üsna rahuliku sõiduplaani teinud, arvestades Slussforsist Helsinkisse jõudmiseks peaaegu kaks täispikka päeva. Seda oli enam kui küll, esimese öö veetsime soome-rootsi piiri lähedal ja teiseks ööks sõitsime Helsinkisse, et hommikul laevale minna. Ööbimiskohaks on endiselt mu kullake, vw Transporter, mille lillakast toonklaasist taevast ja puid vaadates tuleb ikka parim uni.

Eestis oli mu põhieesmärgiks autoga ülevaatusel (ja remondis) käia ja suverehvid alla panna. Mõtlesin küll, et võib-olla pole mõtet, sest järgmine sihtpunkt on ju Norra kõige kaugem põhjatipp ja seal võib vabalt talverehve vaja minna, aga lõpuks ikkagi vahetasin. Pealegi Eestis oli ju ligi 20 kraadi sooja! Auto sai korda, pangaarve rüüstatud, sõbrad, ema ja liivakoopad külastatud. Oli tore, lausa natuke nukker oli ära sõita, samas, eks see ole harjumise asi: kui korduvalt ära sõita, siis saad ju aru küll, et igal pool võib olla tore elada ja ükski lahkumine pole väga pikka aega kurb.

Asusime teele põhja poole! 1700km marsruudil Sangaste-Berlevåg. Kui kaardi pealt vaadata, siis see tundub päris kaugel. Kilomeetrid annavad ka väikse vihje. Reaalsusega võrreldes on see köömes, sest sõites tundus see paik veel palju kaugemal. Sõitsime otse üles, mööda Soomet. Linnad ja isegi külad olid juba mitusada kilomeetrit tagasi läbi saanud, nüüd ümbritsesid maanteed ainult sood ja madalad arktika metsad. Mõned üksikud majapidamsed tunduvad mahajäetud, külad on kummituslikud. Mingid autod nagu oleks hoovides, aga kõik tundub väga kõle ja üksik. Ilm läks ka pilve ja jahedaks. Viimased sajad kilomeetrid tundusid reaalselt ülesmäge ja aeglaselt minevat. Ma olen küll juba mõnda aega näinud neid suuri metsamassiive ja vaba loodust aga ikka võrdleb aju natuke Eestiga ja on imelik mõelda, kuidas siinsamas, 1500km ülevalpool on nii to-hu-tu asustamata metsik loodus. Imeline! Mine ja ela kasvõi mitu kuud ilma et kruusateed ületaksid või inimesi kohtaksid.

Läheb jahedamaks, aga siiski on veel kerge jope ilm. Lumi on sulanud, ainult mõned üksikud laigud paistavad metsa all.
Soome-Norra piiril käime poes. Müüja vaatab aknast välja: "Hehh! Sul on SUVErehvid?!"
Esimest korda hakkan tõsisemalt kahtlema, kas rehvide vahetus ikka oli hea tegu.

Enne Berlevågi on mägi, kust tuleb üle sõita, et linnani pääseda. Seal mäel on talvel nii halb ilm, et lumesahad võtavad autod sappa ja koos sõidetakse teokiirusel üle. Autode vahel on minimaalne vahe ja ikkagi juhtub, et keegi sõidab teelt välja või lihtsalt puhutakse nõlvadelt laskuva fall wind'i mõjul minema. Lumesahkade väljumisajad on suurel tahvlil mäe alguses kirjas. nagu bussiajad. Naljakas mõelda, et ilm võib olla nii halb, et pead oma autoga kuskil mäe all sahka ootama ja nii peaaegu iga päev, kui vaja kuhugi kaugemale sõita. Kolonnekjøring kutsutakse seda siinmail.

Meil õnneks sahka vaja oodata polnud, (kevad ju, hehe) aga mida kõrgemale, seda halvemaks läks ilm kuni lõpuks jõudsime lumetormi kätte. Vähemalt ei ole see mägi järsk, kannatas nende uute suverehvidega tasakesi sõita küll. Alla jõudes kestis seal harilik aprilli ilm edasi, ilma lumeta. Me lund nagu eriti ei oota siin hetkel, sest kajakatel on aktiivsem munemise hooaeg ikka veidi soojemate ilmadega. Pidid küll ka lumele munema, kui seal pesa all valmis on ja siis on meil mune veelgi lihtsam leida. Teine küsimus on, kuidas lumetormiga saarele kohale saada... Igatahes esimesel päeval all külas lund ei sadanud ja me lootsime ruttu saarele pääseda. Loodus on sealkandis võimas. Lage ja karm, ilma puudeta, teravate kaljude ja tormise merega. Väga teistmoodi kui kõik muu, mis ma kunagi näinud olen. Ilm oli ka muidugi too päev pigem sitapoolne, kui me saabusime, aga natukene tekkis mõte küll, et miks kõik need 900 inimest just siin elavad...

Kuulan veel paar-kolm kommentaari oma suverehvide pihta...

Õhtul hakkab lund sadama.

Hommikuks on kena 20cm maas. Magame üheni päeval, saarele ei saa, sest liiga tormine on.

Järgmisel päeval käime mäe otsas jalutamas.

Miks ma bussi ostsin ja kuidas seal elu käib

Siit tuleb kauaoodatud ja paljuküsitud bussipostitus! Küsisin vahepeal Facebookis nõu bussi ostmiseks ja tundus, et nii mõnigi läks sellest teemast väga elevile. Mis on muidugi suurepärane, sest kõigist nõuannetest teemal "Kuidas osta kasutatud bussi ilma Borissiga Kiviõlist maid jagamata" oli mul päriselt ka kasu, mul nimelt pole kunagi varem olnud ühtegi päris oma autot, saati siis veel bussi. Kuna ma olen pidanud seda lugu ikka päris mitu korda rääkima ning endiselt on inimestel küsimusi, siis ma tunnen väikest kohustust kirja panna, mis sellest projektist lõpuks sai. Pealegi on endal ka hea tagasi vaadata, kuidas mu kullakene meie esimesel suvel välja nägi:D

Mis buss?! Kust said?

Volkswagen Transporter, 2004a, 2,5l 96kW. Pika kerega. Veetnud suurema osa elust Soomes, viimase aasta mingi Soome-Eesti (vene) ehitusfirma käes. See viimane ei ole just usaldusttekitav fakt, pigem oli umbkeelse vene rahvusest ehitaja käest bussi ostmine just täpselt selline olukord, mida ma lootsin vältida. Samas oli tehnoülevaatusel kõik korras, auto senine kasutus tundus sisaldavat pigem pikki sõite, mitte linnas külma mootoriga poes käimisi, ja lõpuks andsid Webasto ja plokisoojendus viimased plusspunktid. Maksin 4000€

Vaatasime muidu kokku kolme bussi, esimene Trafic oli nii logu, et kõigepealt jäi ukselink pihku, sõites kukkus päikesesirm pähe ja lõpuks hoidsime hinge kinni, et jõuaks kõige lühemat teed mööda tagasi veereda, enne kui lõplikult otsad annab.

Teine oli ka Transporter, muidu tore, aga mõningate mootorijamadega. Kui veel märkasime kerele pleekinud kleepsujälge kirjaga Deutche Post, jäi kohe kaup katki. Ma olen ise kulleritööd proovinud ja väga ruttu sai seal selgeks, et autot pole võimalik säästa isegi korralikel juhtidel, kes tahaksid seda teha...

Ilmselt oli ka õigus neil, kes soovitasid mul mitte osta mingit prantsuse autot, eriti kuna ma plaanin sellega külmas kliimas elutseda. Transporter paistab olevat minu vajadustele parim valik. Ning tagantjärgi olen väga rahul ka mootori võimsusega, mis sattus selline nagu ta on puhta juhuse tõttu, sest alguses kuulutusi vaadates ma sellist näitajat eriti oluliseks ei pidanud (*piinlik*). Nüüd, olles tiiru Norra ja Rootsi tõusudel sõitnud, ma saan muidugi aru küll, et talvistes oludes ja treilerit ülesmäge vedades ma veel tänan seda mootorit.

Milleks mulle buss?

Peamiselt selleks, et iga kord võistlusele/road-trippima/sportima/loodusesse aega veetma minnes ei oleks vaja näiteks jalgratast elementaarosakesteks lahutada ja et surfilaud mahuks kiirelt peale ja elu oleks mugavam. Ohutum on ka asju vedada kuudis, mitte kuskile istmete vahele topituna.

Teine põhjus on väike mobiilne kodukene, mis on alati kaasas. Ma ei suuda eriti üle paari kuu samas kohas elada, seega buss, kus saaks elada, tundus minusugusele ideaalne lahendus. Eelmisel talvel Norras oli meil tööautoks Peugeot Partner ja juba sellega nautisime täiega, et kuuti sai põdranahkadest ööbimispesa teha ja asju oli mugav ja turvaline vedada. 

Ja muidugi peamine põhjus on see, et mulle hirmsasti meeldib bussiga sõita. Hea vaade on kõrgemalt ja minu jaoks tundub kuidagi ägedam suure autoga sõita. Üks mu kunagistest tööautodest oli ka Transporter ja ma ar-mas-ta-sin teda :D Isegi sellel õhtul, kui tal tagurpidikäik sisse ei läinud ja ma pidin Viru keskuse parkimismajas bussi välja tagurdamiseks vabakäigul teda edasi-tagasi lükkama... Mul on bussidest head mälestused, nii et ei olnud üldse mingit küsimustki, kas hankida sõiduauto või buss. Muidugi buss!

Mis ma sinna ehitasin?

Mul oli õnne - juba ostes oli kuut üsna puhas ja viisakas. Seinad on kaetud õhukese vineeriga, pole olulisi häirivaid kriime, laes on mingi plastikkate, samuti kena ja puhas. Põrandat katab vineerplaat. Midagi soojustatud ei ole. Tegelikult ju võiks olla, aga teisest küljest ma tahaks ise nagunii teada, mis mul seina vahel toimub, nii et hea, et saan seda kunagi ise teha kui vaja.

Seinas on palju konkse ja nagisid! Suurepärane ühesõnaga!

Mu algne plaan oli ehitada buss välja aastaringseks elamiseks, soojustada seinad, mõelda mingi küttekeha peale, ehitada normaalne mööbel jms. Kuna aga mu edasine elu paistis mind ikkagi jätkuvalt hellitavat normaalse inimese elutingimustega, siis loobusin sellisest suurejoonelisest plaanist. Milleks vedada pidevalt kaasa suurt hulka ehitusmaterjali, kui ma magan hea meelega tegelikult põrandal ja teen oma toidu priimusel? Ning tagatipuks ei elaks bussis püsivalt. Kogu elamise kaasa vedamine ainult suurendaks kütusekulu ega lisaks samavõrra väärtust.

Esimesel päeval koogiga tähistamas

Emadepäev. Näitasime emale bussi:D

Niisugune põrand oli algselt

Niisiis, katsin ma linoleumiga põranda, ehitasin riiuli kastisüsteemile ja meisterdasin rattahoidiku. 

Põrand tuli ära katta, kuna vineer oli raskesti puhastatav ja märjaks saades kuivas tükk aega. Hele põrand näeb muidugi ilusam välja ka.

Riiuli ehitasin vastavalt nende kastide mõõtudele, mida parajasti Jyskis müügil oli. Tõin kastid bussi, panin põrandale ja ehitasin riiuli ümber. Ise olen rahul ja 6000km hiljem on see veel ikka samas olukorras:)

Rattahoidiku kallal nuputasin tükk aega. Igasugu keerulisi libisevaid sahtleid ja Thule rattakinnitusi oli kaalukausil. Samas oli tingimuseks ju ikkagi see, et midagi ei peaks ratta küljest ära võtma ning et hoidik ise ei võtaks ruumi, kui ratast parajasti bussis ei ole. Lõpuks tulin nii geniaalsele lahendusele, et ise ka ei usu. Töötab ülimalt hästi ja maksab sama palju kui kolm kummiekspandrit ja kaheksa puidukruvi.

Lenksukinnitus takistamaks ratast küljele liikumast

Esiratas

Tagaratas

Viimaks lisasin väikse võrktasku enimkasutatavale pudi-padile ning ühe korvi rattahooldusvahenditele. Pakun et kogu ehitusmaterjalile ja autoga seotud asjade ostmisele kulus umbes 500 euri. Lõviosa sellest moodustasidki need paganama plastikkastid Jyskist, samas on see päris mugav ja ilmastikukindel lahendus ka.

Rattapesu hari ja korv õli, pumba jms rattakraami tarvis

Cosyland

Saami nuga on muidugi aukohal

Kõik pudinad, mis kipuvad reisides ära kaduma: hambahari, sääsetõrje, päiksekreem, huulepulk, valuvaigistid ja kirjutusvahend

Ja nüüd ei olegi muud kui elu nautida! Ma ei saaks rohkem rahul olla selle bussiga. Iga kord, kui teda jälle näen, tuleb peaaegu et rõõmupisar silmanurka :D Nüüdseks oleme koos käinud Norra-Rootsi-Soome road-tripil ja 4500km jooksul sujus kõik ideaalselt. Ainus, mida ma pidevalt avastan, on järjekordne pisike asi, mis mulle hullult selle bussi juures meeldib. No näiteks see 80l paak võimaldab rahumeeli 1400km mööda maanteed sõita. Selle aja peale ikka tankla leiab, eksole. Isegi klaasipesuvedeliku paak on normaalse suurusega ja mahutab kogu kanistri ära. Ma ei kannata neid poolikuid kanistreid mingite vedelikega autos vedelemas. Kõik mahub siia bussi ära, KÕIK! :D

Kolm koera ja ruumi jääb ülegi:

Kokkav mees:

Kõrvemaa triatlonile läksime eelmine õhtu kohale. Mõnus chill suveõhtu.

Valmib tatar taimse viinerikastmega

Kodukontor Meremõisa telkimisalal:

Tavapärane voodi kusagil Norras:

Esimest korda elus saan aru neist friikidest, kes oma autot igast tolmukübemest puhastavad...

...on ilusam küll!