Friday, October 30, 2020

Liustikukoopas ja rehvi vedamas

Möödunud pühapäeval loojus siin sel aastal viimast korda päike ja sobivalt oli samal päeval jääkoopa matk, kuhu ma assisteeriva giidina kaasa läksin. Matkasime koos toreda Poola paariga, kes olid küll üliaeglased, aga tundusid liustikul uudistamist sellevõrra rohkem nautivat. Need värvid taevas olid ka muidugi imelised! Endalgi oli tunne, et tahaks iga sekund pilte teha. Suht tegingi, kauaks seda valgust ikka veel on :D

Sel aastal on meie jääkoopahooaeg hiline, sest tavapärane koobas Larsbreenil on kehvasti ligipääsetav ja kohati lausa ikka veel põhjast märg. Seega oleme pidanud midagi muud leiutama ning jalutanud ringi naaberliustiku, Longyearbreeni sulaveekanalites. Need pole küll pealt suletud nagu koobas ega ka mitte 15m sügavad nagu koobas, aga põnevad siiski, eriti inimestele, kes pole kunagi sellisel liustikul käinud. Loodame, et viimaste päevade külmad ilmad on õige koopa siiski kasutuskõlblikuks muutnud ning järgmisel nädalal saame seda kasutada. 

Samas on olnud äge mõningaid täiesti uusi koopaid avastada. Veidi kõrgemal mäenõlval on suviti mõned minikanjonid ja väikesed kosed, mis neid kanjoneid uuristavad ja meie õnneks on need sel aastal imelisteks koobasteks jäätunud. Kui liustikukoopad on nagu sulaveekanalidki tavaliselt triibulise ja suuremas osas läbipaistmatu jääga, siis need jäätunud "ojad" on paljudes kohtades täiesti selged ja läbipaistvad. Vahel on peaaegu meetri sügavusele seina sisse näha. Lisaks igasugu mullid, erinevad kivimid, erinev jää struktuur. Nagu need klaasist puhutud vidinad, mille sees on ilusad mullid või loomad :D No imeline lihtsalt, isegi giididele! 

Päevasel ajal kui valgus läbi paistab, näib jää sinisena

Õhtupoole on head pilti keerulisem saada, kui just kaamerat ja statiivi vedada ei viitsi

Kujutage nüüd seda ette koopa laeaugust paistvate virmalistega!


Nybyen. Siit algab liustikumatk
Esimene tõus võetud liustiku suunas ja vaade linnale


Kuldses kumas on kõrgeim tipp Nordenskioldtoppen. Oi kuidas oleks tahtnud sel hetkel seal tipus olla!

Oli enam-vähem viimane päev, kui lumikate veel puudus ning sai vaadelda päikese toimel tekkinud "sun cups'e" ning seda kuidas need praeguseks liustikult alla puhuva tuule mõjul pikaks merepõhjamustriks on venitatud

Niimoodi võib see mägi veel meeldimagi hakata!



Sulaveekanalis









Järgmine päev pärast tööd juhtisin seda matka üksinda ning leidsime veel ühe uue koopa. Põnev et siin kõik nii palju muutub ja samad rajadki on aasta-aastalt erinevad. Muus osas oli suhteliselt tuim tampimine kuni koopani, sest väljas oli juhtumisi 16m/s tuul, tajutav temperatuur -23 ja pimedas eriti midagi näha polnud kui ainult silme ees ringilendavat tuisku. Koopas oli selles suhtes hea, et ei puhunud. Läbi kerge tuisu nägime ka päris aktiivseid virmalisi otse pea kohal.

Giiditööst vabadel õhtutel olen kergelt madala pulsiga kummi vedanud. Tunnen et madala ühtlase pulsiga tiksumisest on mu südamel puudus ning kuna ma joosta siinseid asfaldiringe ei suuda, aga rehvivedu tundub palju mõtestatum tegevus, siis seda ma ka teen. Mine tea, mis kevad toob, äkki saab kelgu ja suuskadega midagi ette võtta..


 

Sunday, October 25, 2020

Saanist ja koertest


Mul on viimaks ometi kirja panna midagi, mis mind tõeliselt elevile ajab! Nimelt ma ostsin saani!!! Selle sama Yamaha Nytro, mis pildil. 

Eelmisel talvel oli ikka puhas piin vaadata, kuidas reaalselt kogu linn sõidab hüttidesse, suusatama või niisama loodust nautima ja mina passin kodus. Siin ei ole võimalik ilma saanita lihtsalt üldse linnast välja saada. Tahaks kasvõi lähimale liustikule lumelauatama minna, aga juba see nõuab vähemalt kahetunnist matkamist mööda pehmekssõidetud saanirada. Lumelauasaabaste ja relvaga. No ütleme nii et paneb teatavad piirid eksole. Iga kord ei taha ju väikestviisi ekspeditsiooni ette võtta lihtsalt selleks et linnast paari km kaugusele lauatama minna. Rääkimata kaugematest kohtadest, kuhu nagunii pole varianti kõndida. 

Nii et järgmisel talvel saame me päris suurel maa-alal liikuda! Ma olen nii õnnelik noh! :D Esimest korda üle aasta aja tunnen ma päriselt elevust millegi üle ilma et see tunne läbi mingi udu oleks! Öeldakse küll et raha ei tee õnnelikuks, aga no ma ei tea... iga kord kui ma uute kogemuste eest raha välja käin, teeb see mind ikka paaalju õnnelikumaks ja see saan tõotab justnimelt uusi kogemusi ja rohkem vabadust ja see on päris hea tunne! :)

Ma olin Svalbardi kohta kuulnud, et siin on palju odavaid(no ütleme 5000nok) saane järelmüügis liikvel ja et kõik, kes saarele kolivad, ostavad kohe saani. Jumala vale müüt! Esiteks ei ole need saanid nii odavad kohe kindlasti. Või isegi kui leiad mingi 1000nok varuosadeks müüdava vanuri, siis mina oma nullilähedaste tehniliste teadmistega küll ei soovi kuskil orupõhjas pimedas tehnilise rikke tõttu hätta sattuda. Pigem maksan natuke rohkem aga säästan remondikuludelt ja närvidelt. Tahaks muidugi omada veidi rohkem tehnilisi teadmisi ja olla võimeline asju ise remontima, aga kahjuks ma seda ei oska. 

Nii et kui mu saan müüki tuli, tundsin ma kohe, et see võib olla õige valik. Läbisõit polnud Svalbardi saanide kohta väga suur, endine omanik oli mõistlik sõitja olnud ja lisaks peaks Yamaha mootor olema vastupidav. Meil on linnas üks hea Facebooki grupp, kus asju oksjonile pannakse ning sealt ma ta siis skoorisin pärast meeleolukat õhtust võidupanustamist :D Nüüd tuleb lund oodata ja ta teenindusse viia ja siis veel lund oodata... Loodetavasti tuleb seda parasjagu.


Üks teine tore päev oli veel. Siis kui Winch ja Peanut külas käisid ja me nad järgmisel päeval lausa kogu päevaks enda hoole alla saime, sest omanikud läksid paadireisile. Käisime suure valge poisiga matkal kodu lähedal ja tegin mõned klõpsud ka...

Lapsed elutoas lebos

Mr Winch omas elemendis



Pühapäevaasendis


Valgus oli imeline! Telefoni kaamera kahjuks mitte nii väga


Sukkertoppeni otsas
Vaade üle Gruvedaleni Operafjelletile



 

Thursday, October 15, 2020

Kuidas me Vindoddenil käisime

Ikka üldse ei suju see kirjutamine viimasel ajal. Vanasti meeldis mulle kirjutada isegi siis kui keegi ei lugenud. Nüüd tundub kuidagi nii mõttetu. Ema vist on mul ainus, kes seda blogi veel loeb ja ta saab alati asjadest nii valesti aru, et jääb mulje nagu ma ei oskaks üldse ennast väljendada. Ja kirjutamisstiil pole ka enam see, mis varem, no ei ole lihtsalt stiililiselt ilusat eesti keelt võimalik kirja panna. Ei teagi miks, mäletan, et Mann rääkis kunagi oma blogis kui Uus-Meremaale kolis, et kuna kodune keel on inglise keel, siis ei tule mahlakas kirjutamine eesti keeles enam nii kergelt. Mul on sama tunne praegu. Inglise ja norra keel on pidevalt ümber ja kui pean kellegagi näiteks siin Svalbardis ootamatult eesti keeles rääkima, siis võtab korraks kerge mõttepausi sisse, eriti kui jututeema on selline, mida ma alati inglise keeles räägin, näiteks kelgukoerad või Svalbardi ajalugu. Sama kirjutamisega. Ja mul ei ole kuidagi üldse huvitav kirjutada, kui ma seda (enda arvates) piisavalt hästi ja ladusalt teha ei suuda.

Hala läbi, pigistame nüüd klaviatuurist ikka kerge hütituuri kirjelduse välja. No näete! Kuidas sa kirjutad eesti keeles "Hyttetur" või "cabin-trip"? Selle kohta ei ole vist head väljendit. Maamajas käimine? Mägionni-nädalavahetus. Absoluutselt mittesobivad on need eestikeelsed sõnakombinatsioonid. Ei ole siin ei maamaja ega asu onn ka mägedes ja "onnist" on ka tegelikult asi kaugel.

Okei. Siin on mõned sellised piirkonnad, kus asub neid majakesi eriti palju ja kuhu siis inimesed nädalavahetusteks ja pühadeks puhkama sõidavad. Üks nooblimaid on Vindodden ja seal asub ühe mu töökaaslase majake. Olen tolle töökaaslase koeri kantseldanud ja tasuks selle eest lubas ta meil majakest kasutada, aga kuna seal on igasugu kütte-ja käimlasüsteeme, mis vajavad eelnevalt selgeks õpetamist, siis läksime esialgu kõik koos. 

Vindoddeni saab paadiga ja seda me tegimegi. Variant on ka 25km matkata, mida ma loodan teha enne kui viimane valguskiir siit saarelt kadunud on. Kajaki jaoks(40km) on juba hilja, vesi on nii külm, et ma saan vettekukkumise mõttest brainfreeze'i. Järgmisel suvel kindlasti!

Ega seal majakeses mingit suurt tegutsemist ei toimunud, lihtsalt tore on vahel teises asukohas viibida. Tegime süüa, koristasime, lugesime raamatuid. Plaan oli hanejahile minna, aga jahimees põlgas ilma liiga koledaks. Internetti ega telefoni levi seal ei ole, kui mingit lõbustust vaja, siis saab VHF raadiost kuulata, mis möla teiste majade asukad omavahel ajavad. Seal piirkonnas on mingi 30 majakest kindlasti ja ütleme nii et raadiot kasutatakse ikka usinalt :D

Mina käisin Sofusega jalutamas, mitte väga kaugel, nii 5km ringikese tegime. Ilm oli soe ja niiske, jube raske oli pärast alkoholi ja komme matkata, aga pidi ikka veits liigutama. Pärast olin köögitoimkonnas, ehk pesin ära kõik need miljon rasvast kaussi, mis toiduvalmistamiseks nädalavahetuse jooksul kasutati. Plaan oli välisseinu värvida, aga selleni eriti ei jõudnudki. Oli niisama rahulik olemine. Karusid ei olnud. Emakaru pojaga oli kogu suve seal majade vahel veetnud. 

Kõik majakesed, mida me külastasime olid äärmiselt heas korras, stiilselt sisustatud ja meganunnud. Üldine olme on kõigis suhteliselt primitiivne. Vett ei ole ja nagu ma ennegi maininud olen siis Svalbardil looduslikku vett juua ei või, seega tuleb kõik linnast kanistritega kaasa võtta. Toidu tegemiseks on gaasipliit. Külmiku asemel on jahe ruum, mõnel ilmselt on gaasil töötav külmik ka. Kombiahi puude ja kütusega. Wc-d ega kuivkäimlat Svalbardil igikeltsa tõttu mõistagi ei ole, pissipott kallatakse ookeani või kuskile ojasse ning muu kraam põletatakse õlitünnis või viiakse linna. Me põletasime kogu nädalavahetuse prügi. Need põletamistünnid pidid muide karudele suurt huvi pakkuma, soovitatakse pigem prügi linna kaasa võtta, aga arusaadav, et see pole alati võimalik. Lisaks on niisugune huvitav reegel, et nõudepesuvett ega muud toiduvedelikku ei tohi kallata majale lähemale kui 30m. Pidavat hiiri ja karusid ligi meelitama. Nii et ei mingit kraanikaussi Svalbardi majakestes!

Pühapäeval sõitsime koju tagasi, väikse kummipaadiintsidendiga. Nimelt oli see kuidagi kahe öö jooksul lekkinud ja õhust tühjaks jooksnud ning me pidime naabritelt pumpa laenamas käima, et oma suuremale paadile tagasi pääseda. 

On ikka hirmus tore linnast välja saada! :) Ma saan täiesti aru, miks sellised hütitripid on Svalbardil põhiline puhkuse veetmise viis. Mugav, turvaline nii ilma kui karude poolest, aga samas ikkagi väike seiklus.