Thursday, February 25, 2021

Saaniretk Barentsburgi

Nädalavahetusel sai teoks kauaplaneeritud trip Barentsburgi. Etteruttavalt võib öelda, et seekord sujus kõik üsna ladusalt ja me jäime kohe väga rahule ja saime palju toredaid emotsioone kaasa pakkida. 

Barentsburgi tahtsime paariks päevaks minna juba 2019 suvel, kui "kolmeks kuuks" Svalbardi kolisime ja kõik peamised kohad läbi tahtsime käia. Millegipärast oli iga kord aga mingi takistus ees. Kas jäi üks meist haigeks, jäeti paadireis ära, organiseeritud saanitripil oli liiga palju rahvast ja grupp liiga aeglane et kohale jõuda. Kui ise minna tahtsin oli kas piirkonnas jääkaru või keeras ilm ära. Lõputult takistusi, täitsa naljakas juba. Aga seekord me jõudsime siis lõpuks kohale!

Viimasel ajal on ilmad eriti mõnusalt soojad ja tuulevaiksed olnud ning et nädalavahetuseks just sellise ilma jätkumist lubas, siis saigi suhteliselt spontaanselt vastu võetud otsus, et nüüd me peame seda tegema! Broneerisin hotelli, rentisin pikema objektiivi ja laenasin sõbralt ühe saani lisaks, sest meie Nytro on ühekohaline. 
Juba hommikul kütust tankides selgus, et enam-vähem pool linna läheb täna Barentsburgi. Tanklas oli mõlema pumba taga hiiglama pikk järjekord saane. Juba saime ka kuulda, kuidas õhtul on plaanis suurem jooming maha pidada ja siis küll korra mõtlesime, et no kuidas ometi me oma reisi samal nädalavahetusel sattusime tegema, kui kogu ülejäänud linn?! Jooma ja mingi karja inimeste sekka me sinna küll minna ei tahtnud. Aga eks kõik vaatavad ilmateadet...
Rada oli suurepärane! Lund igal pool piisavalt ja peaaegu mitte kuskil ei olnud kividega probleeme. Vaated ka imelised, sest päike hakkas just tõusma ja taevas oli heleroosasid pilvi täis. Valged puhvis põhjapõdrad beebiroosa taeva ja mägede taustal... Seda pilti peate ette kujutama, sest ma ei tahtnud järsu nõlva alla orupõhja pildistamiseks seisma jääda. Hoolimata pikalt püsinud vaiksest ja sademeteta ilmast oli siiski pea kohal asuvatel nõlvadel näha värskeid jälgi laviinidest. 
Barentsburg on tegelikult siinsamas nurga taga, vaid 60km Longyearbyenist. Ma täpselt aega ei võtnud kaua meil läks, aga tempo on enamasti 50-80km/h vahel, muidugi ka pildistamispauside ja laias orus sajaga kihutamisega. 

Kohale jõudes parkisime saanid saaniparklasse ja tegime hotellis check in'i ära. Täitsa viisakas hotell on. Vann, külmkapp, veekeetja ja telekas (vene kanalitega) olemas. Kuskil koridori lõpus pidid kuivatusruumid ka olema varustusele. Seekord vaja ei läinud, aga kui matkalt tuleks, siis kuluks ära.

Õhtuks oli meil planeeritud käia kelgukoerakennelis ja hotelli restoranis õhtusöögil. Pidime natuke ootama, kuni kennelisse töötaja tuleb ja see tekitas hea ajaaugu toidupoe külastamiseks. Poes ootas ees päris suur üllatus, sest Eesti kauba osakaal oli hea 40% kindlasti. Kõike alates Eesti vorstidest, merevaigust, kommid, kuivained, konservid, isegi Saku õlu! Skoorisime sealt Vana Toomase jäätist ja pepperoni vorsti ning mõnusaid venemaa mahlu, mis paksud nagu smuutid. Selline mehu, lapsepõlvemaitsega...

Barentsburgi koerakennelis oleme me tegelikult eelmisel suvel käinud ja et see nii hea mulje jättis ja nii huvitav oli, siis teadsime kohe, et lähme kindlasti sel korral ka! Neil on seal 8 kelgukoeratõugu: alaska husky, siberi husky, alaska malamuut, samojeed, jakuutia laika, tshukotka kelgukoer, taimõri kelgukoer ja grööni koer. Need jakuutia ja tsukotka koerad on mega nunnud ja kompaktsed, lühikeste jalgade ja väikse ninaga ning väga hea karvaga. Iseloomult pidid ka nii koerte kui inimeste vastu sõbralikud olema, mida näiteks grööni koera kohta öelda ei saa. Hoolimata sellest et me mõlemad oleme mitu aastat kelgukoertega töötanud on seal tõesti väga huvitav nii palju erinevaid koeri näha ja sügada ning nende vähelevinud tõugude kohta kuulda. Kui muidu on alaska huskyga silm harjunud, siis seal kennelis kõige selle venemaa tõugude kohevuse kõrval tundub alaska husky nagu nälginud nirakas. Väga hästi tuleb nii välja tõugude otstarbe ja välimuse erinevus: alaska husky on aretatud võistlusteks, suured ja karvased tõud aga raskuste vedamiseks ja iga ilmaga õues ellu jäämiseks.


Pärast kennelikülastust oli aeg õhtusöögiks. Juba kaugelt oli kuulda, kuspool restoran asus, sest kogu Longyearbyenist Barentsburgi jõudnud seltskond oli pikkade laudade taha kogunenud ja detsibellide järgi võis hinnata et vähemalt kolm pudelit vene viina oli esimese pooltunniga tarvitatud. Ei teagi, kuidas seal ruumis nii hea akustika oli, aga kõik lärm oli lausa kõrvulukustav, pidime teineteisele üle laua torrukeeratud menüü abil karjuma, kuigi istusime teises ruumi otsas. Vaesed vene ettekandjatüdrukud tundusid juba kell viis õhtul päris tüdinud olevat. 

Tegemist on kalarestoraniga, nii et pelmeenid olid tursaga. Väga head kusjuures, eriti kui oled mitu kuud just pelmeene igatsenud. Kook oli küll päris kindlasti külmutatud ja maitses nagu sünteetiline säilitusaine. Magustoidu korvas aga suurepärane kohv. Norra poole peal millegipärast head kohvi teha ei osata, paljudes restoranides pole isegi espressomasinat. Ma kõlan ilmselt nagu erileine pirts, aga see on ju ennekuulmatu, et restoranis pole espressomasinat! :D

Tegime sealt nii kiresti kui võimalik sääred ja läksime tuppa venekeelset Fight Clubi vaatama. Hiljem vedelesin veel vannis, lihtsalt sellepärast, et muidu jälle 15 aasaat vanni ei saa, peab ikka võimalust kasutama. Õhtul sai väike jalutuskäik tehtud, lootsin et saan oma selle aasta esimesed virmalisepildid teha, aga pilves oli.



Järgmisel hommikul ärgates oli esimene mõte, kuidas viilida mööda sellest söekaevanduse külastusest, kuhu me eelmisel õhtul lahkelt minna olime lubanud. Üldse ei viitsinud ja hea meelega oleks toas vedelenud ja läinud rahulikult hommikust sööma. Aga no kui lubatud sai, siis vedasime end ikka kohale. Saime kaitseülikonnad ja igasugust muud varustust ja jalutasime kahe giidiga tunnelitesse. Üllatuslikult liikusime me muudkui sügavamale maa alla selle asemel et mäe otsa minna! Tuleb välja, et samal ajal kui kõikjal Longearbyeni ümbruses asub söekiht 400m kõrgusel merepinnast, siis Barentsburgis asub see hoois 400m maa all! See oli nüüd küll üllatus. Hakka või arvama, et põlevkivi hoopis kaevandavad seal, eriti kuna käikudes olev tolm oli põlevkivilikult pruun. Aga mu küsimuse peale vastati, et kivimikihid on diagonaalselt ja see sama kiht, mis Longyearbyenis asub kõrgel platool, on Barentsburgis 400m sügavusel. Ringi vaadates muidugi oleks võinud seda ka ise arvata, sest mägedel on tõessti näha diagonaalsed kihid. Söetolmu pruuni värvi põhjus olla hoopis mingi valge pulbriga segamine, et vältida plahvatusi. Kokkuvõttes oli kaevanduse tuur kindlasti väärt varem ärkamist ja 450nok-i maksmist, sest ikka väga huvitav oli.

Siis hommikusöök. Enne veel mõtlesime, et mis võiks olla tüüpiline Vene hommikusöök. Ma ei tulnud muu peale, kui lasteaiast meeles piimaga keedetud veniv kaerapuder. Saimegi seda! Õnneks ka võileibu, muna-peekonit ja kooki nii et päris tühja kõhuga ei pidanud tagasi minema. See kibeda kõrvalmaitsega puder jäi küll puutumata meil mõlemal. Üldse jäi toidu osas mulje, et kasutatakse kõige odavamaid tooraineid või poolfabrikaate või külmutatud pagaritooteid.

Oligi aeg hakata koju sõitma. Loomulikult hakkasid sedagi kõik korraga tegema. Õnneks päris kolonnis sõitma ei pidanud, see pilt on tehtud hetkel, kui tudengite grupp möödus. Tegin mõned pildistamispausid, kahjuks polnud valgus nii hea kui eelmisel päeval nii et kokkuvõttes ma eriti häid põdrapilte ei saanudki :(

Plaan oli minna Todaleni kaudu Scott-Turnerbreenile ja külastada sealset jääkoobast. Kusagil keset Colesdalenit aga hakkas korraga nii kõvasti puhuma, et oli tegu saanil otse istuda ja mingist sellisest luksusest nagu pea keeramine tuulega risti ei olnud juttugi. Mitu km mõtlesin, et ju siis on väike tuul otse vastu ja kuna me liikusime seal orus ka päris kiiresti, siis ilmselt sellest niisugune tormitunne. No ei tahtnud uskuda, sest ilmateade oli ilus olnud. Nähtavus läks ka iga meetriga muudkui valgemaks, kuni lõpuks oligi ainult lumi ja jupike rada näha. Teeristil kus oli viimane otsustamisvõimalus, kuhu minna, pidasime kinni ja arutasime veidi ja ehkki edasine kitsas org oleks olnud ka whiteoutiga sõidetav, siis ümbritsevad järsud nõlvad panid natuke liiga palju laviinidele mõtlema.
Pöörasime koduteele ja ilmselt oli õige otsus, sest pea kõigilt rajaäärsetelt nõlvadelt paistsid märgid värsketest laviinidest, mida seal eelmisel päeval veel ei olnud. Enamus rada oli õnneks enam-vähem laviiniulatusest väljaspool aga mõned kohad tuleb siiski läbida ning see tee, kuhu me ei läinud, oleks olnud üks suur maastikulõks mitu kilomeetrit järjest. Midagi pole parata, käid korra koolitusel ja vaatad kohe lund ja ilma teise pilguga... :D

Üllatuslikult jõudsin koju vilkuva kütusetulega, ehkki sõidetud peaks olema ainult 120km. Ma muidugi ei tea veel, kui palju see viimane kütusepulk ekraanil sõita võimaldab, ilmselt ikka 150 kindlasti, aga mingi päev peaks proovima minema. Aga selles suhtes oli hea, et otse koju sõitsime, sest mu Nytro ilmselt oleks kuskil keset Adventdalenit tühja paagiga ära koolenud.

Kokkuvõttes super nädalavahetus! Nii tore oli paariks päevaks uude keskkonda saada, peaaegu isegi tunne nagu oleks välismaal käinud. :D

Hakkasin kohe muidugi järgmist retke planeerima. Ehkki suusamatkaks tundub see rada iseenesest metsikult igav, siis ma ikkagi tahaks selle ära teha, puhtalt linnukese kirja saamise mõttes. Ja noh, ega siin pole mingit huvitavat rada vist nagunii võtta, Svalbard ongi selline hiiglasuurte mõõtmetega "üks org päevas" koht, kus vaated aeglasel liikumisel eriti ei muutu. Hea võimalus õppida nautima protsessi, mitte kohalejõudmist. Kokku läheks edasi-tagasi minu tempoga vähemalt neli päeva. Saime teada, et kohalikus kennelis saab koerale ööseks kuudi rentida, nii et küsimus, kuhu koer jätta kui ise hotellis, leidis ka ootamatu hea lahenduse. Ilmselt teen seda kevade poole, kui päike väljas ja päeva ajal hea soe on.


Wednesday, February 10, 2021

Matkavarustusest: päevamatka seljakoti sisu


Mulle ei meeldi kui mul on palju asju. Eriti ebavajalikku kraami, mis kuskile seisma jääb või ebakvaliteetset jama, mis kohe katki läheb. Seega valin ma oma matkavarustust hoolikalt ja mu varustuse hulgas pole midagi juhuslikku, vaid asjad on sellised, millega päriselt ka elada kannatab. Sõltub muidugi kus ja kuidas elatakse, aga Svalbardi temperatuurid ja ilmastik seab juba iseenesest varustusele suhteliselt kõrged nõudmised ja igapäevase kasutusega läbib see põhjaliku kvaliteedikontrolli. Seega kui mõni lugeja peaks just praegu omale mingit matkavarustust otsima, siis kõike allpool mainitut julgen ma soovitada!

 Ja kui keegi on mõelnud, et mida giidid küll oma seljakottides peidavad, siis nüüd saate teada! :)

Taaskord on kõik tooted teksti sees lingitud.

Alustuseks räägiks aga hoopis mitte seljakotist vaid millestki, mis kogu aeg peas. Nimelt minu meelest üks olulisim varustuselement igapäevaelus on pealamp, minu puhul on selleks Lupine Piko.  Kuna Svalbardil on oktoobri lõpust veebruari keskpaigani polaaröö, siis läheb pealampi vaja ka päevaste matkade ajal iga päev. Tõtt-öelda polegi lampi erilist mõtet peast võtta, see läheb hommikul koos õueriietega pähe ning õhtul koju jõudes viimase asjana peast ära. Seega peab lamp olema mugav, kerge ja sobiva valgustugevusega ning ka meeldiva valgussõõri suurusega (pean silmas seda ringi, mis lamp lumele tekitab, see on eri lampidel eri diameetriga). Lupine Piko vastab kõigile neile kriteeriumitele, lisaks omab veel sadat muud head omadust, mille peale sa enne lambi ostmist ei tulegi, kui olulised need on :D 

  • Ta on kerge ja väike, samas väga võimas ja äärmiselt vastupidav nii löökidele kui veele. 
  • Akusid ei paista külm üldse mõjutavat ja need kestavad piisavalt kaua 
  • Laadimine käib seinakontakti kaudu, aga lisaks on võimalik osta USB-laadija, mis võimaldab pikematel matkadel laadida pealampi akupangast! 
  • Saadaval lai valik eri mahutavusega akusid ja neid saab kanda nii pealambi küljes(kuklal) kui pika kaabliga omale taskusse sooja susata. 
  • Valgustugevus on minu Piko puhul 1800 lumenit. See on tavaliselt enam kui piisav, sest nii selgeid ilmu on vähe, kus õhus mingit auru või lund ei oleks ja kaugemale saaks näha kui lamp võimaldab. Minu jaoks on see valgustugevus heas suhtes lambi suurusega aga saadaval on ka 5000 lumenine Betty!

Kuna Lupine on nii mugav, et ma teda kunagi peast ei võta, siis muutub ta peaaegu et pea osaks (peaosaks, hehe!). Iga talve lõpus avastan, et on kujunenud refleks automaatselt otsaesisel kujuteldavat pealambi nuppu vajutada, kui kuskil rohkem valgust vaja on. Näiteks otsin midagi köögikapist ja automaatselt tõuseb käsi otsmikule. :D

Teate... neid häid asju, mida selle lambi kohta öelda saaks terve postituse jagu, aga räägime muudest asjadest ka. Kes tahab Lupine'i kohta küsida, kirjutagu! Ma ei ole edasimüüja, ega kahjuks isegi mitte sponsoreeritud, mulle lihtsalt hirmsasti meeldib see lamp.

Päevamatka seljakott. Svalbardil kujutab päevamatk endast umbes 4-10h jalutuskäiku mõne linnalähedase mäe otsa. Kaasas on hädaabi-varustus, lõunapausiks vajaminev kraam ja relvad kaitseks jääkarude vastu. Kaal on umbes 10kg ringis.

Giidina töötades kasutan Vorn Deer 42l seljakotti. Selle põhiline eelis ilmneb relva kandmisel. Kotil on spetsiaalne rõngas, millest tõmmates vabastad seljal oleva relva ning see on hetkega käes. Kotti seljast pole vaja võtta ja loomulikult teeb see relva käsitsemise kiiremaks, samas on relv muul ajal kogu aeg kenasti seljakotis oma spetsiaalses taskus ning seda on selliselt mugavam kanda kui rihmaga. Giidina töötades on see kott ideaalne, sest relv on kogu aeg oma kohas, suunaga taevasse. Rihmaga kandes peaks ennast pidevalt jälgima, kuhu suunda relv osutab ja inimesi endast ainult ühel pool hoidma ning liiga palju fookust läheks matkamiselt relvaohutusele. Jahimeestele on see ilmselt ka väärt kott.

Sellega aga koti head omadused minu jaoks piirduvad, sest minu meelest on ta veidi liiga raske, materjal võtab lund külge ja pandlad purunevad väga kergelt (jah, neid saaks vahetada...).

Isiklikuks matkamiseks on mul Evoc Patrol 40l. Järjekordne varustuse element, mis ei ole valitud juhuslikult ja mille iga detail on läbi mõeldud :) 

  • Esiteks on 40l minu meelest ideaalne päevamatka koti suurus. Lisaväärtusena on 40l ka enamasti selline suurus, mis isegi viimse piirini täistuubituna sobitub lennuki käsipagasisse, kui mul seda vaja peaks olema.
  • Mulle meeldib kui kotti saab avada ka küljelt ja pääseb kiirelt alumiste asjadeni.
  • Ma ei ole suur suusataja, aga ma sõidan vahel lumelauda ja sellel kotil on kinnitused nii suuskadele kui lumelauale.
  • Mõeldes külmunud kätele ja labakutele, on oluline, et kotti ei peaks sulgema ainult pisikeste plastmasspannaldega, vaid oleks mingi robustsem kinnitus. Selle koti kaks nööri sulgevad ta edukalt ning klapp on natuke jäigem ja sellise kujuga, et hoiab koti enam-vähem kinni ka siis kui oled pannaldega laisk olnud.
  • Laviiniohtlikes piirkondades matkamiseks on äärmiselt mugav kui kotil on spetsiaalne tasku labidale, laviinivardale ja esmaabipakile. Enne kui Evoci sain, tassisin pikalt iga päev labidat koos oma sulejopega lahtiselt kotis ja lisaks sellele, et see lõhub asju ja on ebamugav, tekib ka kiusatus see labidas lihtsalt koju jätta, kui ta kogu aeg jalus ees on. Evoci "laviinitaskusse" saab vajalikud asjad kokku koguda ja rahule jätta ning nad on alati kaasas ja vajadusel kasutusvalmis.
  • Juhuslikult avastasin et ka relva saab koti külge üllatavalt mugavalt ära paigutada! Nii kiirelt kätte ei saa kui Vorn'i kotist, aga üksi käies on mu oma vastutada millal ma relva kotis ja millal käes kannan.

Hädaabi-varustus.

Igale matkale, ka kõige lihtsamale, võetakse alati kaasa laviinipääste vahendid ja varustus vigastatud inimese esmaabiks ning soojas hoidmiseks.

Laviinivarustuse alla kuulub labidas ja laviinivarrasLabidas peab olema selline, millega saab kaevata läbi kokkupakitud lume ja vajadusel ka mingil määral jääd raiuda. Ära osta tanklast odavat labidat, kui mägedesse lähed! Mul on juba mitu aastat vana Mammut Alugator Guide, olen sellega kõikvõimalikes lumeoludes kaevanud, onne ehitanud, maja ümbert iga päev lund rookinud, koeraaedikus kruusa loopinud... Hea labidas on mugav ja kannatab kõik välja, mis talt nõutakse.

Esmaabivarustuse alla kuulub bivikott/magamiskott, lebomatt ja esmaabipakk.

Igale matkale, ka suvel, tuleb kaasa Jervenduk - see on Skandinaavias väga levinud isolatsiooniga bivikott, millel on mitmeid kasutusviise. Teda saab kanda nagu keepi, tõmmates ta üle pea selga, võib meisterdada varjualuse, kasutada ripptelgina või hoopis magamiskoti ümbriskotina. Müüakse nii ilma isolatsioonita kui primaloft voodriga Extreme varianti, mis on juba üksi ligilähedane magamiskotile. Praegu tagantjärele mõeldes kahetsen, et sellest neli aastat varem ei teadnud, sest oma talvise Peraküla-Ähijärve seljakotimatka teeksin ma praegu igal juhul telgi asemel selle Jervendukiga. Meil on ta matkal kaasas selleks puhuks, kui mõni klient peaks tugevalt külmetama või saama vigastuse, mis sunnib päästet ootama.

Matkamatt on tavaline munarest-lebomatt. Kasutusel igal lõunapausil, kui kõik matkajad sellele kenasti istuma rivistatakse. Päästesituatsioonis toimiks matt muidugi ka lamamisalusena.  

Üksi matkates kasutan väiksemat istumisalust.

Esmaabipakk. Lisaks kohustuslikele haavalappidele ja plaastritele on mu isiklikus esmaabipakis alati 

  • Paracetamol - peamiselt ootamatu kõhu-või peavalu vastu. 
  • Loperamid - kõhulahtisuse vastu. Kelgukoertega toimetades on lähikokkupuude koerte väljaheidetega igapäevane ja elu on näidanud, et sellest võib midagi suhu sattuda. Glamuurne elu, mis parata...
  • Aloe-vera geel - aitab (päikese)põletuse ja selle põskede tulitamise vastu, mis tihti õhtuti tekib.
  • C-vitamiin - 1000-2000mg on abiks kui tunned, et hakkaks nagu haigeks jääma. Pärast üledoosi C-vitamiini enamasti ei jää. Lisaks... naised! Kellel on soodumus põiepõletikele, siis matkates kipub see tihti tekkima (sest et külm, halb hügieen, hõõruvad riided). Regulaarne C-vitamiini tarvitamine matka ajal aitab infektsiooni ära hoida!
  • Sporditeip ja kinesioteip. Kinesioteip sobib hästi naha kaitsmiseks villide eest, kuna on veniv ja saab ilma kortsudeta nahale liimida. Sporditeip on hea ülekoormatud liigese kaitsmiseks või vahel ka millegi parandamiseks.
Väike kerge sulejope. Eelmises postituses mainitud kerge sulekas. Kaasas ka suvel. Tavaliselt on giididel mingi lisa riideese kaasas, mida vajadusel klientidele laenata, kui keegi väga külmetab. Seda ei juhtu õnneks tihti, aga ma tunnen ennast paremini, kui mul on hädaolukorraks lisakiht. Enamasti ma seda ei kasuta. 

Termos kuuma veega. Külma ilmaga matkates on hea, kui alati leidub seljakotis midagi sooja. Isegi kui on hirmus palju aega ning plaan keset päeva priimus tööle panna või lõket teha, on minu meelest turvalisem valmistuda olukorraks, kus sa seda teha ei saa ning igal juhul kuum vesi kaasa pakkida. Kommertsmatkadel on alati lõunapaus, kus süüakse dehüdreeritud matkatoitu (enamasti Real turmat) või lihtsalt küpsiseid kohvi või sooja mustsõstramahlaga. Enamasti arvestan kahe inimese peale liitrise termose, lisaks pakin väikese koti küpsiste, mustsõstrasiirupi, kohvi ja joogitopsidega. Tavaliselt sokutan selle kraami mõnele kliendile ettekäändega, et nad minust kiiremad ei oleks :)

Päevaseks matkaks sobib suurepäraselt mõni odavama otsa termos, näiteks Urberg on mind üllatavalt hästi väga külmadel kelgukoeramatkadel teeninud. Kui vaja kauem vett kuumana hoida, tasub hankida Stanley, ehkki ta on veidi raske, aga sooja hoiab kõige paremini kõigist termostest, mis ma proovinud. Üks hea trikk on veel! Osta odav kerge termos ja meisterdada ise lisaisolatsioon keerates termosele ümber paar tiiru mullikilet või vana lebomati riba. Toimib suurepäraselt! https://www.youtube.com/watch?v=si8ix_5Aovc


Väike joogitermos, 0,4l. See ripub mul karabiiniga koti rihma küljes kättesaadavas kohas, et ilma peatumata juua saaksin. Koertega sõites mahub lausa mitu sellist parka taskutesse. Kusjuures antud toode on ainus, mille olen leidnud, mis 1. peab väga hästi sooja oma väiksuse kohta. 2. on nii väike ja sobiva kujuga, et mahub vajadusel taskusse. 3. avaneb ühe käega ega nõua mingite korkide pealt ära keeramist, mis mäest alla veerevad ja ära kaovad. Tundub nagu tühine, aga see termos on pealambi kõrval teine asi, mis ei jää kunagi maha ja on täiesti asendamatu mingi muu tootega.

Soojapakikesed Neid on alati mõned seljakotis kaasas, aga klientidele välja ma neid ei "reklaami" ja niisama ilma erilise vajaduseta ei kasuta. Mulle meeldib pigem inimesi harida teemal "külma talumine kui õpitav oskus", mitte anda kätte mingid pakikesed, mis võimaldavad sooja hoidmisega mitte tegeleda. Lisaks tekitavad need prügi ja on küllaltki rasked, kui neid kõigile kätele-jalgadele igaks päevaks kaasa vedama hakata. Kasutan ja soovitan neid erijuhtudel, näiteks kord oli mul grupis neiu, kelle jalanõud meenutasid kummitallaga kootud sokke, väljas oli aga -30 kraadi tuulekülma. Jalanõusid ta vahetada ei soovinud ja ise probleemi ei näinud, aga et olla kindel et kõik varbad tervelt koju jõuavad, kulusid soojapakikesed hästi ära. Matk oli küll õnneks ainult 3h, pikemaks ajaks oleks ma talle ikka mingid normaalsed saapad leidnud.
Minikassid, naelikud, mis käivad saabaste peale, et libedal nõlval parem pidavus oleks. Kasutusel iga päev kõigil matkadel. Svalbardi lumi pole peaaegu kunagi sügav ja pehme, et lumeräätsi vaja oleks. Siin on tuule silutud lumi teraskõva ja saapaga ei jää tihti isegi jälge sisse, pidamisest rääkimata. Naelad on hea kombinatsioon päris kassidest ja linnanaelikutest. Kassid oleksid siin jalutuskäikudel overkill, väiksed naelikud aga jääksid lahjaks. Neid kett-naelikuid on ka mitmesuguseid ja erineva agressiivsusega nagadega. Kehtib lihtne loogika: mida teravamad, seda parem. 

Tehnika:

GPS. Garmin GPSMAP 64st + lisaakud soojas kohas. Kasutan seda kuna kodus oli ta olemas, aga kui peaks praegu uue ostma, valiks Garmin InReach Exploreri, mis on põhimõtteliselt samasugune kui 64st, aga SOS-nupuga ja võimaldab kahesuunalist sõnumineerimist. 

Geps on kaasas sõltuvalt ilmast ja kohast, kuhu lähen. Tavaliselt kõnnin hooaja alguses kõik matkad ilusa ilma ajal GPS-iga läbi ja salvestan rajad ära. Kuna linna lähedal käime nii tihti, siis kujuneb päris hea tunnetus ja isegi kõige hullemas udus või lumetormis on orienteerumine küllaltki täpne. Hooaja vahetudes võib siiski mingi hämming tekkida, näiteks liustikumoreen muutub suvega tundmatuseni ja seal on küll päris hea, kui saab gepsu järgi hästi täpselt sama rada järgida. Koertega oli rohkem neid päevi, kus ei näinud mitte midagi peale kelgule lähima paari koerte ja tuli ainult GPS-i järgi sõita. Erilisi vaateid niiviisi keegi ei naudi, nii et tihtipeale sellise ilmaga matkad tühistatakse.

Nuppudega telefon. Giidifirma oma, mingi vana Nokia, kus kõik vajalikud numbrid sees.

Päris telefon. Külmas peab kõige paremini vastu Iphone 11. Aku peab lausa nii hästi, et ma pole viitsinud teda enam keha lähedal soojaski hoida, vedeleb jope välistaskus ja töötab nagu vana mees. Varem oli mul Iphone SE, see vanem variant, mis lülitas end külmas kiirelt välja. Hoidsin teda siis akupangaga pidevalt laadimas ja keha vastas ning sain terve hooaja kolmepäevastel matkadel käidud ilma eriliste probleemideta. Jah, mulle meeldib Iphone, aga see ei oleks ilmselt esimene asi, mida ma arktika matkale soovitan :) 

Akupank ja telefoni laadija. Vajalik ilmselt ainult juhul kui sul on noh...Iphone...

Relvad. Giidil on alati nii signaalpüstol kolme padruniga kui vintpüss + 10 padrunit. 

Üksi käies on enda vastutus, mida ja kui palju kaasa võtta. Pikemale matkale vaiksemasse kohta lähen alati mõlema relvaga. Kui on polaarpäev, hea nähtavus, org on nagu mootorsaanide kiirtee ja ma lähen sinna kiirtee äärde 5km suusatama, siis võtan pigem ainult ühe relva, sest karu kohtamise tõenäosus on suhteliselt väike. Päris ilma relvata ei lähe ma kunagi isegi kõige lähema tipukese otsa ka siis mitte kui ma näen et seal on parajasti laulupidu. Ma leian, et on hea hoida eluterveid rutiine ja relv on nagu turvavöö, see tuleb automaatselt kaasa, ilma energiat ja mõtteressurssi raiskamata arutlemisele, kas seda täna vaja on.

Sellega saigi kõik vajalik kokku pakitud. Kaalunud ma oma kotti pole, aga praegu jämedalt asju kokku liites võib kaal kuskile 10kg kanti jääda. Kergmatkamisega tegu pole, aga midagi ebavajalikku ka kaasas ei kanna.

Muide, üks asi, mille pealt Svalbardil matkates saab seljakoti kaalu kokku hoida on tuletegemise vahendid. :D Sellega on hea lihtne - kui leiadki jupi puitu, on tõenäoliselt tegu kultuurimälestisega ja seda põletada ei ole sugugi tark mõte...


Saturday, February 6, 2021

Matkavarustusest: ehk mis mul seljas on?

Mõtlesin et panen kirja oma praeguse igapäevase varustuse, mida Svalbardil giidina töötades (ja ka niisama ringi matkates) kasutan. Mulle endale väga meeldivad niisugused varustusejutud, lahe on võrrelda, mida keegi kasutab ja endal on hiljem ka hea meenutada, mis töötas, mis mitte.

Temperatuurid jäävad siin mägede otsas enamasti kogu talve -15 kuni -35 kraadi vahele ning päikese soojendavale mõjule pole enamus talve mõtet loota, seega riietus lähtuvalt neist temperatuuridest.

Kõik tooted on teksti sees lingitud, keda huvitab saab täpsemalt järele uurida.

Alustame esimesest kihist.

Soe pesu, 100% vill. Kasutan alati kahte kihti õhemapoolsemat pesu ülestikku nii üla-kui alakehal, seda isegi siis kui temperatuur jääb -10 kraadi kanti. Lihtsalt olen nii harjunud, tundub mugav ja kindlasti soojem ning vähem higistama ajav lahendus kui ühe paksema kihi kandmine. Brändidest on tavalisim Aclima, Ulvang ja Johaug, uudisena leidsin mingi odavama tootja nimega Lynx, mis ka täitsa pädev. Ma kannan sooja pesu iga päev ja kogu aeg - kodus, tööl, matkal, restoranis :D Nii et neid peab kapis alati suurem hunnik olema.

Vahekihina on mul enamasti seljas mingi suur paks villane kampsun nagu Devold Svalbard. Vahel väga harva ei kasuta üldse vahekihti, aga üldiselt on aktiivsus ikkagi üsna madal ja pause niivõrd palju, et isegi kui kohati hakkab natuke palav, on vahekiht ikkagi hädavajalik. Vastasel juhul puhub tuul külma koorikjope vastu keha ja see on isegi kahe kihi sooja pesuga väga ebameeldiv. Viimasel ajal olen hakanud ka üksinda matkates palju aeglasemalt liikuma kui varem ning kuna siin on tihti suhteliselt ebasõbralik ilm, siis tundub nii palju mugavam panna natuke paksemalt riidesse ja liikuda aeglasemalt. Vähemalt saan meeldiva elamuse looduses viibimisest ega külmeta. Higiseks lähen ma nagunii, minu meelest seda polegi võimalik täielikult vältida. Lõppude lõpuks on ikkagi tunudvalt parem, kui riidekihte on rohkem, sest siis ei puhu tuul koorikut sulle märjakshigistatud sooja pesu vastu... Brr!!

Jalgadel ma vahekihti nii tihti ei kasuta, alates -25 kraadist aga kannan koorikpükste all tavalisi kerge isolatsioonikihiga pehmeid suusapükse. Sama teema, klientidega tuleb olla valmis aeglasemaks liikumiseks ja pausideks iga nurga peal, lisaks kohustuslik kohvi ja küpsisepaus keset matka. Siis on mõnus olla soojalt sisse pakitud.

(Lisa-vahekiht). Seljakotis on mul alati kaasas (isegi suvel) üks õhuke sulejope. Mingi kõige odavam ja üldse mittte kõrgekvaliteediline. Kui ilm on väga külm, no selline -25 ja alla, siis kannan seda kampsuni peal ja koorikjope all veel ekstra lisakihina, tavaliselt mäest alla tulekul kui intensiivsus on madalam. Olen ka kogu matka sulejopega teinud, siis on olnud -30 kuni -45 kraadi tuulekülma. Jah, ta läheb pikapeale niiskeks, aga kuna ma jõuan hiljemalt järgmisel päeval koju ja saan ta kuivama panna, siis pole mul sellest lugu. 

Mul on ka suur paks Mountain Hardware'i sulekas, mida kooriku peal kanda, aga see on pigem õhtul laagris karuvalves istumise jope. Liikumiseks on ta kaugelt liiga soe ja ka mitte piisavalt tugevast materjalist, et seljakotiga nühkida. Nii et õhuke odav sulekas kooriku all on minu jaoks end tõestanud kui kõige parem lahendus kaaludes soojapidavaid omadusi, kaalu ja kasutusmugavust. Jope on ka mingi hea 5a vana ja pole mingeid märke et suled kokku kleepuksid vms. Pesnud ja kuivatis kuivatanud olen seda vist ühe korra selle aja jooksul, aga nartsmärjana kuivama riputanud lugematuid kordi. Võibolla mingi sünteetiline analoogne jope oleks otstarbekam, aga see sulekas on mul lihtsalt praegu olemas ning alati kotis ja sellepärast ma seda kasutan.

Pealiskihina olen pikkade otsingute ja eksirännakute tulemusena jõudnud Klättermusen Freke jaki ja püksteni. Mõlemad on koorik, seega isoleerimata. Minu jaoks on oluline et kangas oleks võimalikult vastupidav nii koeraküünte kui kivide vastas nühkimise suhtes ja seda Klättermusen kindlasti on! Muidugi võib lõpmatuseni vaielda veekindlate kihtide  otstarbekuse üle, sest nad tekitavad alati rohkemal või vähemal määral kondentsi, seda just jope osa. Kaalusin ka kanvasest anorakki, aga lõpuks on ikka kaal, vastupidavus, veekindlus, kuivamiskiirus ja vajalike detailide olemasolu Klättermuseni kasuks. 

Mille järgi ma siis jopet valin? Peamised valikukriteeriumid on materjal, lukk, kapuuts ja ventilatsiooniavad. 

-Esiteks peab materjal olema tugevaim võimalikest, sest ma kannan oma riideid iga päev ja tahan et nad võimalikult kaua vastu peaksid. Kõik teised pealiskihi joped olen ma varem v hiljem (pigem varem) ära suutnud ribastada või lihtsalt läbi kulutanud, sellel aga läheb kolmas aasta igapäevast kandmist ja midagi ei paista otsi andma hakkavat.

-Lukk peab olema robustne, suurte hammastega, taluma jäätumist ja lohakat sikutamist. Mitte mingil juhul veekindel, sest seda on raske avada ja ta läheb kiiremini katki! Veekindlad lukud võivad äärmisel juhul olla kaenlaaluste ventilatsiooniavadel, aga neid on siis ka kohe tunduvalt raskem külmunud kätega opereerida.

-Kapuuts. Väga oluline! Kapuuts peab olema reguleeritav nii et välja näeks ning kui jope lukk on kinni, peab kapuuts ulatuma näost veidi eemale, ettepoole, moodustades ümber näo sooja tunneli ja kaitse külgtuule eest. Mulle meeldib kasutada pigem õhemat mütsi ja tõmmata kapuuts pähe. Mõni teine jälle kanab paksemat lõua alt kinnitatavat mütsi ja sel juhul võib muidugi kapuutsi ära unustada. Ma armastan kapuutse ja võin vabalt mingi riideeseme ostmata jätta kui kapuuts mu nõudmistele ei vasta.

-Õhutusavad kaenla all. Absoluutselt hädavajalikud. Klättermusenil on need parajalt suured ja arvestades selle jope ainukest miinuskülge - kondentsi, siis tasub neid kasutada sihtotstarbeliselt. Ainuke miinus - õhutusavade lukud on veekindlad ja käivad raskelt ning vahel on külmunud olekus v suure kotiga neid raske kinni saada.

-Lisapunktid saab jope taskute eest, mis on nii suured, et sinna mahub pool seljakoti sisust ära. Ka oluline detail, sest teinekord tuule ja külmaga ei kipu eriti kotti seljast ajama iga asja pärast. Hea kui saab snäkke ja väiksemaid asju käepärast hoida.

Klättermusen Freke Salopette püksid on natuke venivast materjalist, väga veekindlad ei ole (ma ei mäleta kas kunagi olid, vist mitte) ja kondentsi ka ei tekita. Vastu peavad imeliselt! Mul seda nühkimist ikka on erinevate tööülesannete ja hüppavate koertega, eriti just reie pealsed osad kuluvad tavaliselt pükstel läbi, aga nende pükste vastupidavus on tõeliselt tasemel! Lisaks on neil väga mugav wc-s käimise klapp. Lukud on suured ja tugevad ja katki neid naljalt teha ei õnnestu. Rinnaosa on traksidega, mis on samuti oluline - hoiab paremini sooja ja vöö ei jää koti alla hõõruma. Rinnaosas on üks väike tasku, mis on suurepärane tehnika akude soojendamiseks. 

Müts - Aclima hotwool, ei ole tuulekindel ja nõuab tuulise ilmaga kapuutsi või õhukest balaclavat alla, aga enamikul päevadel toimib mul hästi.

Sall - Svalbardi buff, materjaliks meriino ja opossumivilla ning siidi segu, imesoe ja pehme ja naha vastas meeldiv ka niiskeks hingatuna. See on üks "suveniir" mida siit kaasa osta tasub.

Neopreenmask. Kui tuled Svalbardi matkama ja tahad seks puhuks soetada ühe uue eseme, siis osta neopreenmask! Põsesarnad külmuvad meeletult juba esimese paari minutiga. Jaurasin esimesel hooajal pikalt erinevate buffide ja balaclavadega ja ei leidnud midagi, mis võimaldaks ühtaegu hingata ja samas ka mitte kaltsmärga jäätunud riiet vastu nägu tunda. Tihedalt vastu nahka hoidev fliisvoodriga neopreen on ainus, mis päriselt töötab. Polaarekspeditsioonidel käiv rahvas tavatseb neopreenist lõigata lapatsid, mis gogglede alla kinni liimitakse ning mis siis moodustab näo ette väikese sooja õhu koopa. Aga kui nii hardcore'iks ei taha minna, siis see väike mask on hea kombinatsioon mugavusest ja näo kaitsmisest. Väga tugeva tuulega võib aukudest siiski nii palju sisse puhuda, et olen ninaotsa sellega ära külmetanud, aga selliseid hulle ilmu ei tule nii tihti ette.

Suusaprillid/kaitseprillid. Neid läheb vaja ainult tuisu või väga karmi tuulekülma korral. Mõned silmad on ka tundlikumad kui teised, mul millegipärast jäätuvad silmad väga kergesti ja ma pean mõnikord ka poodi kaitseprillidega jalutama, sest lihtsalt nii valus on silmadel. Talvel kui on pime, sobivad suurepäraselt kõige lihtsamad ehituspoest pärit Würthi läbipaistvate klaasidega prillid. Nendega ei pea muretsema kas klaas saab kriimustada või ei, saab rahulikult taskusse visata ja täidavad oma eesmärki suurepäraselt. Vähemalt polaaröö ajal kindlasti, sest päikest ju pole ja selle eest pole vaja silmi kaitsta. Mul on ka Zeali polariseeritud klaasidega suusaprillid, aga igapäevaseks matkamiseks ma ei julge ligi 200 euri maksvaid gogglesid eriti kapi pealt liigutadagi. Miks mitte kasutada rohkem kui 10x odavamaid prille kui need töötavad. Minu meelest ei ole suusaprillideks üleüldse nii suur vajadus kui paljud arvavad. Turistid tulevad matkadele väga tihti oma suusaprillidega, aga selliseid päevi, kus neid tõesti vaja on harva ja ma pigem eelistaks neid mitte kasutada, sest niigi on varustust jube palju, mida külge riputada. Päikesega toimivad edukalt ka tihedalt ümber pea olevad päikeseprillid, mis on minu meelest palju mugavam, eriti kui tegu on jalgsimatkaga.


Kindad: Kasutan alati vähemalt kahte kihti kindaid. Sõrmkinnas all ja üks kuni mitu labakinnast peal. Linerina toimivad hästi täiesti suvalised kõige õhemad sõrmikud. Näiteks need "one size", mida tavaliselt kolmekaupa pakis müüakse. Vajalikud peamiselt selleks, et peenmotoorikat nõudvaid asju tehes labakinnast ära võttes ei oleks paljaste kätega. Ja paljakäsi -30-ga näiteks relva käsitsedes on selline tunne nagu metall põletaks nahka... Nii et alati peab vähemalt midagi käes olema, mis sõrmi katab. 

Sõrmikute peal on mul mingi õhem labak, matkamiseks töötavad hästi Circle-K kõige odavamad labakud. Mulle meeldivad need tüüpilised väikse isolatsiooni ja kilekihiga (suusatamise?) labakud, mis igas spordipoes tavaliselt mitmes variandis saadaval. Need on piisavalt isoleeritud, et matkates soe oleks, samas piisavalt õhukesed, et saan ka lihtsamaid asju teha, näiteks karabiini või koti pandlaid avada. Piisavalt odavad ka, et ei peaks muretsema nende kaotamise või lõhkumise pärast nagu ma kindlasti teeks mingite 100 euriste sulglabakute puhul. Mu käed ei kannata absoluutselt külma ja ma ei saa kuigi kaua ainult sõrmikutega toimetada, nii et olen olnud sunnitud labakuid kõikideks tegevusteks kasutama ning end selles üsna heaks treeninud. 

Kui on väga külm läheb labakute peale veel üks tuulekindel kiht. Hoolimata sellest, et nii tekib mul ju lausa kaks kihti, mis õhku läbi ei lase (mu labakutes on kilekiht), siis minu jaoks see töötab ning ka pikematel matkadel pole niiskusega problemi olnud. Kes aga niiskust kardab, siis soovitatakse esimeseks kihiks kootud labakut, selle peal fliisi ning kõige peal suurt tuulekindlat kihti. Sellise konfiguratsiooni idee on, et niiskus jäätub kõige külmema kihi juures, ehk fliisi ja pealiskinda vahel, kust seda siis õhtuti saab maha harjata, et sulama ei hakkaks. Pealiskinnaste puhul on oluline, et nad oleks pika varrukaga, mida saab jope peal küünarnukkideni tõmmata, et randmed paljaks ei jääks. Poest selliseid eriti saada pole, parim on ise mingi pikendus õmmelda vastavalt oma jopevarruka paksusele, et ikka kergelt üle tuleks. Kõige lähemale saab ehk Lill Sport Adventure, mul ulatub suurus L peaaegu küünarnukini.

Sokid ja saapad.  See on mul tegelikult natuke veel lahendamata teema. Kui ikka on -36 ja alla selle tuulekülma, siis mu varbad külmuvad natuke liiga ohtlikult. Soojustatud matkasaapaid ju eriti ei ole ja jäiga tallaga liustikusaabastega oleks vist ebamugav. Kannan kaks numbrit suuremaid meeste matkasaapaid, mis jätavad piisavalt ruumi ümber jala. Praegu on mul Alfa Walk King. Need peaks olema kõige paksema isolatsiooniga Alfa matkasaabastest, aga mõistagi ei ole tegu talvesaapaga. Alfa juurde olen jäänud seetõttu, et kõik teised saapad on siin kivide otsas lihtsalt esimese kahe nädalaga lagunemismärke ilmutanud. Alfa peab hästi vastu, on mugav ja suhteliselt kerge. Tundus parim variant talveks, aga mu varbad ei ole sama meelt.

Koertega töötades leidsin lõpuks saapad, mis mul hästi toimisid, aga sellistega ju matkata ei kannata, nad on liiga suured ja kobakad. Paksu isolatsioonikihiga "matka"saapad on aga enamasti linnasaapad, mis lihtsalt ei pea vastu minu kasutusele. Ja mine teab kas needki soojemad oleksid. Varsti tuleb õnneks päike välja ja siis saab loota, et tume saabas tõmbab seda vähest valgust ja saan oma hooaja lõpuni matkata ilma et varbad päris otsast ära külmetaksin.

Sokkidest on parimad tiheda koega villased sokid, kõige paksemad ja kohevamad, mis leidub. Ma olen proovinud kõiki saadaolevaid sokke, aga ilmselt on mul nii halb vereringe, et -30 kraadiga päriselt sooja pole mul õnnestunud saada ei ühe, kahe ega kolme paariga ja mitte mingite kombinatsioonidega eri paksustest. Tavaline on terve 6h matka vältel mitte varbaid tunda hoolimata paaniliselt varvaste liigutamisest ja paelte reguleerimisest ja kõigist mulle teadaolevaist nõuannetest. Kindlasti aitaks soojapakikeste igapäevane kasutamine, aga ma ei tahaks olla sõltuv nii ebapüsivast soojaalikast. Mis siis saab kui need ükspäev ei tööta? 

Huvitav on sealjuures veel fakt, et mu kliendid ei külmeta sugugi nii palju kui mina! Mul on vist lihtsalt halb vereringe või olen oma varbad juba nii läbi külmutanud, et nüüd ongi tundlikumad?

Üks proovimata nõuanne on veel kõrged säärised, mis katavad võimalikult palju labajalga. Kindlasti katsetan kui jälle külmaks läheb. 

Ongi vist riietusele tiir peale tehtud. Nagu näha ei pea sugugi mitte kõik professionaalses kasutuses olev matkavarustus olema kõige kallim, mu ehitusprillid ja tankla labakud töötavad imehästi. Samas on aga varustuselemente, kus tasub hoolikalt kaaluda ja valida parimast parim, võimalusel hinnasildi osas silma kinni pigistades. Khm...Klättermusen...khm! Pikemas perspektiivis tasub omada ühte väga head asja kui kapitäit kasutuid.

Järgmistes postitustes jagan oma päevamatka seljakoti sisu ning pealambi ja muu tehnika soovitusi.

Tuesday, February 2, 2021

Saaniikaldus

 


Kui mäletate, ostsime siin mõni kuu tagasi saani, eks. Omanik oli üli normaalne ja väitis, et saan on alati ideaalselt töötanud ja et ta pole sellega ajapuudusel viimasel ajal eriti sõitnudki. Tuttava tuttavad kinnitasid seda juttu ja kuna mõni meist siin on suur Yamaha fänn ka veel, siis saigi see ära ostetud. 

Viisime kohe tehnokontrolli, saan sai sealgi kiita, et midagi peale normaalsete kuluosade vahetada pole vaja ja kõik tundub super korras olevat. Kui hakkasin koju sõitma, oli millegipärast aga kohe töökoja ees käivitumisega probleem! Lihtsalt ei käivitu! Mitte mingit häält ka ei tee. Pärast mitmendat proovimist lõpuks läheb käima ja sõidab normaalselt, aga suvalistel hetkedel võib siiski mitte käivituda. Samas võib vahel ka normaalne olla. 

See jama kestis mõnda aega, aga et ta alati lõpuks käima läks, siis ma ei hakanud paanikat tekitama. Üks õhtu aga jaurasin vähemalt pool tundi, linnast kaugel eemal. Siis tekkis küll juba väike hirm, et kas peangi jala koju minema ja pärast seda korda sai hooldusesse uus aeg pandud. 

Teine ring hoolduses käidud ja saan... käivitus veel halvemini! Töökoja eest koju saime lausa esimese katsega, aga järgmine päev ta maja eest enam ära liikuda ei soovinud. Tõsiselt tüütu. Topid kõik need kihid selga (oli -36), relvad, kiiver, buffid - no pagana aeganõudev, palav ja ebamugav ja siis ei suuda enam muust mõelda kui et tahaks ruttu sõitma saada. Ja see tõbras ei käivitu! Seekord tegi mingit kidisevat häält, kui võtit keerasin, tundus midagi põhjalikumat viga olevat nii et eks tuleb kolmas tiir hoolduses teha. Äärmiselt frustreeriv! Esiteks oleme me koos kõikide hoolduste ja kindlustusega juba maksnud rohkem kui saani väärtuse. Aga mis peamine - ma olen hooaja jooksul sõita saanud vaevalt 100km ja ma niiii ootasin seda hooaega! 

Saani saamine oli reaalselt esimene kord kui ma tundsin et olen päriselt ja siiralt õnnelik, et elan Svalbardil ja saan seda kõike nüüd lõpuks avastama hakata ja ei tunne end enam linnas vangis. Aga tundub, et ei saa. Miks siin ometi on pidevalt selline tunne, et kõik on minu vastu ja pidevalt on mingid jaburad takistused? Iga kord, kui ma mõtlen, et "Ohh, sellest tuleb midagi head", või "Nüüd ma näen potentsiaali huvitavate asjade juhtumiseks", on nagu mingi barjäär ees. Mul on lugematuid kordi nende kahe aasta jooksul juhtunud, et põnevad plaanid ei õnnestu. Veider, ausõna. Ma olen sellele igat moodi mõelda ja mitte mõelda proovinud, aga pole leidnud muud lahendust, et ilmselt peaks ikka mandrile kolima, kui elu siin ei voolata ei soovi. Aga praegu oleks see idiootsus, sest seal pole ka eriti tööd. Nii et tuleb see saan korda saada, ükskõik mis hinnaga. Muus osas tundub ta hästi mõnus sõita, nii vähe kui ma proovida olen saanud. Ma arvan, et see käivitumise teema ongi üks ainuke asi, mis tal veel üldse viga on, enamik teisi juppe peaks juba nagunii vahetatud olema nende mitmete hoolduste käigus...