Saturday, September 22, 2018

Esmaabikoolitusest

Veetsin nädala Storumanis esmaabikoolitusel. Tegu oli NOLS-nimelise organisatsiooni korraldatava wilderness-spetsiifilise esmaabiga ja see oli üle ootuste tasemel. Igaks juhtumiks tehti korralik grimm kunstverega ja kasutati rekvisiite, mis asja reaalseks tegid. Patsiendid näitlesid ka nii usutavalt, et kui meie "eksamipatsiendil" oks kõhus ja lahtine sääreluumurd oli, siis kajas kogu mets sellest kisast ja päris keeruline oli patsiendiga rahulikult töötada.

Ma neid esmaabisid olen ju teinud kõriauguni, seega oli kohati kordamine ja kohati lausa igav, teisalt on nelja aastaga, mis jääb mu kaitseväe parameediku kursuse vahele juba palju asju ununenud ja ka muutunud. Näiteks külma ja survet enam traumale peale ei panda! Epileptikule ka midagi suhu ei panda. Uutest asjadest tegime veel hypowrapi, mis võib külmas töötades osutuda vajalikuks oskuseks. Kursus toimus koos mägigiididega, kes samas koolis oma kaheaastasel kursusel õpivad. Väga lahe seltskond, näha on, et nad lõbutsevad seal koolis täiega:) Tore on suhelda oma inimestega! 

Ehkki viimasel päeval mõtlesime Flo-ga ikka, et oli tore seal koolitusel olla, aga veel toredam on tagasi koju oma koopasse saada. Saime oma aastase sotsialiseerumisvajaduse rahuldatud ja nüüd saab rahus “tööl” olla. Ma pean veelkord mainima, et tore on suhelda oma inimestega. Tundub, et see töökoht ja rahvas siin ongi paljuski selline nagu ma kirjeldasin oma "100 elueesmärki" postituses. 

Ma olen eluga nii piisavalt rahul, et ei viitsi seda isegi sotsiaalmeedias kajastada. Milleks ma seda üldse kunagi tegin? Endal oleks vahva lugeda hiljem, seda küll. Aga üldiselt ma tegelen lihtsalt rahulikult elamisega ja võtan järjest rohkem hetki elusituatsiooni kõrvalt vaatamiseks ja libisen üllatavalt tihti sellesse flow-seisundisse, mis minu jaoks on kõrgeim eesmärk kõiges. Järelikult siis olen vist õiges kohas, kui see õnnestub. Kui ennast läbi Soome nuttes siiapoole vedasin ja Karinile kurtsin, kuidas ma tahan otsa ümber pöörata, käskis ta sellele asjale ühe kuu anda. Naljakas mõeldagi, et kuu aega siinolekut möödus nii, et ma isegi ei märganud. Hea on jälle mina ise olla. Ja hea on, kui su sõbrad tunnevad sind paremini kui sa ise.

Tuesday, September 11, 2018

Järsud õpikõverad

Mõni päev ma mõtlen oma koeri sõites et see võistlemise idee oli ikka eriti naiivne minust. Ma ei saa enamasti oma 27 km ringigi sõidetud ilma pidevalt peatumata, et papusid kohendada või mõnda koera vasakult paremale tõsta või kogu tiimi tee serva nügida või kraavist välja ajada. Kaks varianti - kas kogu aeg juhtubki midagi või ma olen liiga perfektsionistlik ega kannata vaadata, kuidas keegi viltu jookseb.

Eile tuli Petteriga jutuks, et ma hea meelega sõidaks temaga koos oma tiimi ükspäev ja saaks küsida igasugu asju ja olla kindel, et me liigume ikka õiges suunas. Hommikul tegime siis koos tiiru ja nagu oodata, oli see väga informatiivne ja motiveeriv. Esiteks - ma võin neid kiiremini sõita. Hoidsin siiamaani suhteliselt jäigalt oma 12km/h kinni sest nii ju oli mulle öeldud - koerad peavad õppima lõdvalt jooksma, mitte silmad punnis rahmeldama. Oma instinkt pigem ütles küll et koerad töötavad veidi kiirema tempoga paremini, ei tee nii palju lollusi ja on sirgemad, aga igaks juhuks ei tahtnud omaloomngut ka tegema hakata ja hoidsin neid tagasi. Edaspidi hakkan rohkem jälgima, mis tempoga nad paremad on ja ei karda seda vajadusel muuta.

Olin Sigge pärast veidi mures, sest minu silmale jookseb ta ikka väga kangelt ja igal sammul jooksustiili muutes. Pidi normaalne olema, vana koer ja alati nii jooksnud. Hea teada. Proovin tal pulgaga rakmeid ka nüüd mõnda aega, sest tundus, et jookseb nendega paremini. Veel üks huvitav asjaolu - mäest alla minnes tõmbab ta ilusti sirgu end! Kas asi on selles, et siis tõmbab ta liini vähem või langeb allamäge suurem koormus esijalgadele, mis on tema jaoks mugavam või hoopis mingi muu põhjus, seda ma veel nuputan.

Proovisime veel Copperit juhtkoerana, ta tegelikult ongi alati ees jooksnud, lihtsalt mina ei teadnud seni sellest midagi. Ma veidi pelgasin juhtkoerana neid jube argasid loomi kasutada. Minu ettekujutuses on juhtkoer ikka enesekindel tegelane. Paistab et see ettekujutus on vale ja sellest pole mingit probleemi kui nad ebakindlad on. Peaasi et käsklusi teavad.

Sõitsime neid kohati 16-18km/h ja minu üllatuseks jooksid probleemsed poisid Miles ja Chompsky ülimõnusalt! Seni olen suuresti just nende pärast tempot alla tõmmanud, sest neil on vahepeal kole lainetav galopp ja aeglasemalt joostes hakkavad nad ilusti traavima. Paistab et traavivad ka kiiremas tempos kui lõdvestuvad.

Oeh! No nii põnev oli see trenn! :D

Selle sportlase eluga kipub ikka olema nii, et vahepeal oled peadpidi igapäevaelus ja kutsikasitas ega märka suurt pilti, aga kui samm tagasi astuda ja natuke mõelda... See, kuhu ma sattunud olen, on ju täiesti uskumatult imeline. Mis võimalused mul areneda on! Ma olen saanud selle, mis ma tahan veel täpsemalt kui ma universumilt küsida oskasin :D

Eile käisime kogu perega Dallas Seawey seminaril. Dallas on 4-kordne Iditarodi võitja, 25 aastaselt võitis ta selle esimest korda 9 päeva 4 tunni ja 26 minutiga olles ajaloo noorim võistluse võitja. Juba Dallase vanaisa kasvatas koeri ja osales Iditarodil selle algusest peale 1973. aastal. Nii et läbi ja lõhki koerakuudis kasvanud mees, sellist tasub uskuda :D  Ta rääkis muidugi suhteliselt loogilist juttu. Et iga koera parim potentsiaal tuleb välja tuua, arendada neid külgi, milles nad head on, mitte mingitesse raamidesse suruda. Ka tema, sarnaselt Petterile rõhutab puhkamise tähtsust. Tema snäkitab ja puhkab nendega lausa iga tunni tagant. Ta tõi näite võistlusest, kus ta igal etapil edestas konkurenti nt 30 või 40 minutiga ning andis selle aja võrra koertele checkpointides rohkem puhkust, selle asemel, et sealt varem ära kihutada ja oma kättevõidetud kohta hoida. Ja iga etapiga edestas konkurente veelgi, kuna ta koerad olid paremini puhanud. “Build the speed, not the lead.”

http://www.pincexperience.com/speaker/dallas-seavey
Dallas julgustas vaatama probleeme koera perspektiivilt. Koertele on tähtis turvalisus, inimestele mugavus. On lihtne arvata et koer tahab ka ametlikus checkpointis magada, aga seda tahab tegelikult inimene. Koer puhkab pigem paremini kusagil rajal.

Tema vaated treeningule ja juhtkoerte õpetamisele olid kõik äärmiselt loogilised. Ma nõustun kõigega:D Noh et peab ikka tegema pikki treeninguid ja nii koerad kui musher ise peavad harjuma checkpointi rutiinidega, et õppida sööma ja magama kui vaja. Kõik see jutt tundub imelihtne, aga kui ise oma tiimiga välja lähen, selgub et see maailm koosneb nii paljudest detailidest, mille kõigega on võimalik vigu teha ja mul on kohe miljon küsimust, millele ma vastust ei tea. Tunnen ennast kohati nagu poleks elusees kedagi treeninud ega midagi õppinud ega iial looduses viibinudki. Naljakas mõeldagi, kuidas ma olin Eestis olles suhteliselt enesekindel oma oskustes looduses omapead hakkama saada. Kui lisada valemile koerakari, siis ma ei ole praegu endas nii kindel. Seda väljakutsuvam see asi muidugi tundub. Õppimiskurv on praegu  järsk ja motivatsioon õiges kohas. Paistab et tuleb põnev talv!

http://www.dallasseavey.com/index.php
https://en.wikipedia.org/wiki/Dallas_Seavey

Friday, September 7, 2018

Esimene treeningnädal ja Siggega telkimas


Esimene nädal treeninguid on tehtud, u 75 km, viis päeva. Eile tegime senini kõige pikema, 27km trenni. Läheb järjest lõbusamaks. Koertel vist ka, sest nad ei püsi üldse enam paigal, kui ma neid tee peal joota või midagi kohendada üritan. Isegi üle rataste ette pandud kivide ja palkide tõmmatakse käru minema. Korra juba sain paarsada meetrit neile järele joosta, õnneks oli tee ülesmäge, jõudsin kinni püüda. Kraavi suutsime ka korra kinni jääda. Sigge vahtis küll sellise imeliku näoga selja taha, kui neid kraavi jooma minna käskisin, oleks pidanud teda uskuma, et see pole õige koht. Suure pusimisega saime välja. Enam ma ilma köieta trenni ei lähe, siis oleks vähemalt mingi variant nad back-upiks puu külge fikseerida kuniks ise käru kuskilt välja õngitsen. Praeguse seisuga oleks võinud 13km jala koju kõndida, kui nad sealt kraavist omapead minekut oleks teinud. Õnneks ei ole siin väga palju kinnijäämisvõimalusi, treenime peamiselt kruusateel.

Täna oli nii mul kui mu tiimil vaba päev ja kasutasime Siggega võimalust väike telkimistripp teha. Sigge on mu juhtkoer, uskumatult tark, õpib kiiresti nagu kolli. Kui kuskil on tee kõrval kraav, kuhu koerad jooma tahavad vedada, siis Sigge teab, et Hooman ei luba ja veab tiimi püüdlikult kraavist kaugemale. Sellise koeraga tasub häid suhteid hoida. Tal on komme külg ees joosta ja et seda veidi parandada, olen teda masseerinud ja venitanud ja igasugu füsioteraapia harjutusi teinud, mis ma välja mõelda suudan. Kasu pole veel olnud, aga huvitav on küll, pealegi see koer õpib ja tegutseb lihtsalt sellise rõõmuga!

Ilmad on siin praegu imelised. Hommikuti lõhnab natuke talve järele. Päevad on sügisest kirjud ja madal päike soojendab koerad puuri puitpõrandale lapiti maha. Ja õhtuti virvendab taevas rohelise-roosakirjult, ehkki horisondil on veel päris valge. Vaikselt hakkab meenuma, et milleks see kõik...









Monday, September 3, 2018

Lähen 300km võistlusele?!


Kõnekäänd aja ja haavade paranemise kohta vastab igatahes tõele. Asjad hakkavad paika loksuma. Mõelda vaid, et ma oleksingi peaaegu ära läinud. Hea ikka, et mul on sõbrad, kes tunnevad mind paremini kui ma ise ja käskisid siinsele elule veidi aega anda. Sest kui ma oleksin ära läinud, poleks mul praegu oma tiimi ega võimalust võistluseks treenida! Ja ma ei oskaks praegusel hetkel sellest mitte midagi paremat ettegi kujutada. Oma koerad!! (okei, mitte päris minu, aga saate aru küll.) Lõpuks ometi võimalus näha, kas ja kuhu mõttestatud treening viib ja mis meetodid töötavad. Niimoodi võib veel end isegi jälle normaalse inimese (sportlasena) tundma hakata.

Petter korraldab igal aastal jaanuari lõpus 300km treeningvõistluse, et saaks kodu lähedal aga võimalikult rasketes oludes võistlusrutiine harjutada. Tegelikult olen ma ju alati koertega võistlemise osas kahtleval seisukohal olnud. Mulle muidugi väga meeldib igasugustes asjades võistelda, see on minu jaoks viis oma elu periodiseerida ja eesmärke seada ja igas mõttes motiveerituna püsida. Ma olen väga igatsenud omale mingit sporti, mis võimaldaks võistlemist ja samas haakuks mu elustiiliga piisaval määral, et ma ka treenida saaks. See koerakelgutamine lihtsalt pole kunagi tundunud väga väljakutsuv spordiala, selline tunne on, et justkui musher ei teekski suurt midagi. Mul ei olnud siia tulles tõesti mitte kõige vähimatki soovi võistelda. Aga kogu siinne elu keerleb ainult võistlemise ümber, sellest on võimatu eemale hoida, ei möödu vist kahte tundigi kui me ei teeks või arutaks midagi, mis pole kuidagi seotud võistlemisega. Selles suhtes väga erinev minu senisest kelgukoerakogemusest.

Nii et mulle piisas tollest pooltunnist peale tööd, kui Helen rääkis KUI raske on Metsjövidda race ja KUI võimatu on tormis teed leida ja KUI lahe see kõik on! :D Olingi müüdud hing. Kui see päriselt ka nii raske on, siis sellist asja tahaks ma küll proovida.
Kohe väga! :)

Nii et nüüd treenin ma 12 koera. Plaan on 3 päeva trenni, kaks puhkust ning kilometraaz jääb praegu 16-22 kanti. Õnneks on tegu selliste koertega, kes just päris Petteri võistlustiimi ei sobi, seega on nii mõnelgi mingi viga küljes, mille kallal saan nokitseda. No näiteks mõni ei oska normaalselt traavida ilma et endal pidevalt naba paigast üritaks joosta, teine on kõver, kolmas vajab pidevalt massaazi. Huvitavad tegelased ühesõnaga! Aga no milline koer poleks huvitav...

Sigge massaazis

Käisin ümbrusega ka tutvumas. Kena 4h rattasõitu tuli ära.





Ümbrusel pole väga viga. Ehkki silm kipub seda viga tegema, et kõrvutab Norraga ja see võrdlus ei ole kohane:D

Wednesday, August 29, 2018

Kuidas elu sinusoid on ning koerte austamisest

Ma ei tea, mis deemon see mu aju vallutanud on, aga mõnel päeval tunnen ma end siin ikka hirmus kehvasti. Eile näiteks ütlesin kõigile ära, et sõidan Eestisse tagasi, hakkan järgmise aasta bioloogia magistrantuuri astumiseks valmistuma ja harjutan stabiilse inimese elu. Sest hiljutised arengud isiklikus elus on tekitanud mu peas mingi nihke ja illusiooni, et ainult kontoritööd tehes ja Eestis elades on võimalik kellegagi suhtes olla. See omakorda on muutnud siinse töö täi-es-ti mõttetuks! Ei taha nagu oma töökaaslastele ka sellist ikaldust nagu ennast väevõimuga ringi vedav mossis töötaja (ehkki nad väidetavalt pole sellist asja märganudki). Või on hemoglobiinitase jälle langenud? Igatahes miski tekitab sellise tunde, et ei jaksa hingata ka mitte, saati siis veel koeri kantseldada.

Samas täna, olnud öö otsa magamata (sest akna taga elavad kutsikad on sellises vanuses, et ei lase magada), läksin tööle täiesti rõõmsal meelel, ei mingeid motivatsiooniprobleeme. Huvitav, miks ma eile selliseid asju ütlesin? Päriselt olin see mina või?!

Täna 18 koeraga välja minnes võttis Petter mu oma ATV peale ja rääkis põhimõtteliselt kaks tundi järjest nii huvitavaid asju koerte treenimisest! Näiteks kuidas koeri sirgelt jooksma saada ja mis abivahendeid selleks kasutada ja kuidas ta need avastanud on. Mind huvitavad alati iga koerainimesega suheldes nende treeningmeetodid, näiteks kas kasutatakse mingil määral periodiseerimist või erinevaid kiiruseid või muid inimeste ja hobuste treeningus kasutatavaid meetodeid. Ja muidugi palju infot nende konkreetsete koerte ja nende kommete kohta ning aretusliinide omadustest ja...ja...no nii huvitav oli!

Minu meelest on Petteri puhul hästi ilmekas, kui väga ta oma koeri austab. Mitte ei nunnuta, vaid võtab võrdväärse partnerina. Siin ei kohelda kedagi "nagu koera" ega ka kussutata nagu veidi totut väikelast. Kõigil lubatakse olla nemad ise ja arvestatakse isiklike omapäradega. Näiteks rääkisime Siggest, 11-aastasest juhtkoerast. Sigge on iseloomuga koer, mõned teised isased talle ei sobi. Lisaks peab Sigge tundma, et teda peetakse eriliseks, siis ta ka on eriline ja annab endast rohkem kui tema vanu vigastusi arvestades võimalik peaks olema.
"Näiteks arvan ma," ütleb Petter, "ei hindaks Sigge väga, kui ta peaks kutsikate tiimi juhtima."

... Kui armas :D

Pean tunnistama, et ma tahan väga oma kadunud motivatsiooni üles leida, sest sellest paigast siin on mul ilmselgelt palju õppida. Igaks eluvaldkonnaks.
Ning hooaja lõppedes sobiks kenasti ikkagi kooli ka minna.
...

Eile käis meil see kontroll, mis vaatab, et koerad oleks kenasti ja standardselt klanitud. Tegime muidugi seks puhuks kiire suurpuhastuse ja aedikute uuenduse. Kõik sai rekordkiirusel imekenasti korda. Ega siin enne ka muidugi absoluutselt midagi viga polnud, aga nüüd nägi kogu kennel välja nagu me oleks selle poollagunenud seisust ühe päevaga üles ehitanud :D Värske killustik üle hoovi ja puha... Kontrolli läbisime probleemideta ja kui ma võrdlen seda eelmise aasta Norra omaga, siis paistis, et nad ei püüdnud üldse millegi kallal noridagi. Eks esmamulje loeb palju, siin on see suurepärane, täiesti mõistetav, et siis ei kiputa mõõdulindiga kõiki nurgataguseid üle kontrollima.

Tähistamaks edukat kontrolli, sõime koos õhtust ja vaatasime Iditarodi 2016a filmi. Jah, mõnel päeval ma olen ikka üsna kindel, et sellest kõigest võib veel asja saada...

Lõpetuseks tahaksin jagada mõnda oma lemmikraamatut. Neid leiab veel aadressilt: https://m.facebook.com/johandeckmann/ ning deckmann.com




Monday, August 20, 2018

Kui kõik läheb plaanipäraselt, mitte kooskõlas fantaasiatega

Kui ma siia Rootsi tulekut planeerisin, oli suur plaan iga päev blogima hakata. Reaalsus on see, et praeguseks on õhtusse veerenud kolmas tööpäev. Esimesed kaks päeva olid lihtsalt nii halvad, et trenn oli ainus asi, millele ma õhtul mõtlesin. Mitte et tööl midagi viga oleks, sugugi mitte, täitsa viisakad koerad on.


Millegipärast hakkasid asjad hirmsasti viltu vedama kohe kui ma oma Norra-Rootsi road-tripilt Eestisse tagasi jõudsin. Tundus, et kõik töötab lausa jaburuse tasemel vastu mu heale plaanile Eestis suvel tööd teha ja seejärel rõõmsal meelel oma seitse asja kokku pakkida ja Rootsi kolida. Umbes teisel kodumaal viibitud päeval (olulise tööotsa alguse eelõhtul) kukkusin wakepargis selja nii põhjalikult tagurpidi, et jalad käisid selja tagant vastu pead ning mu edasised nädalad olid hetkega sisustatud kõval pinnal selili lamamisega. Tööle sai siis sellega kriipsu peale tõmmata veel enne kui töö üldse alata sai. Pean tunnistama, et mõningatel harvadel juhtudel ma täitsa igatsen, et mu töö sisaldaks vähem ronimist ja rohkem arvutit ja kirjutuslauda. Vähemalt ei oleks sissetulek nii palju sõltuv füüsilisest vormist.

Mõni päev enne ärasõitu viisin bussi töökotta kontrolli - väike loks tundus roolis olevat. Peaaegu et ei olekski viinud, sest probleem tundus nii tühine, aga noh, igaks juhuks... Tulemus - roolilati vahetus ja valus auk pangaarvel.

No tuli ikka tunne küll, et võib-olla ei peaks üldse kuhugi minema.

Tunne süvenes, kui paar tundi enne laevale minekut suutsin võtmed ära kaotada ja end maja ukse taha jätta. Päevane aeg, kedagi pole kodus ja uksest keegi ei liigu... Pärast pikka ootamist sain kojanaisega sisse.

Positiivse poole pealt sain mingi ime läbi E-kategooria load tehtud. Sõidueksam oli küll paras õudus. Kui ma ütleks, et sõitsin nagu naine, siis solvaks ma sellega ka kõige blondimaid naisi siin ilmas. Eksamil läbi saamine oli nii ootamatu, et tundus nagu universum ütleks sellega: "Säh, võta E-kati load, sa oled küllalt kannatanud."

No ja kui see Rootsi kolimise päev kätte jõudis siis polnudki esialgsest elevusest mitte midagi alles. Seitse aastat sai sellest päevast unistatud. Kuidas me võtame kogu oma Eesti elu ja pakime autosse ja sõidame koos õnnelikult selle ilusa looduse ja õnnelike inimeste keskele, et päris oma kodu hankida ja et mitte kunagi ei peaks enam ära tulema. Ja nüüd olen ma korraga oma asjade hunniku ja bussiga ja pean seda üksi tegema?! Pealegi veel mitte Norra vaid Rootsi, mis mulle suurt midagi ei tähenda. Kui ma vision boarde koostasin ja oma tuleviku minast märkmikute kaupa kirjutasin, siis SELLIST tunnet ma küll ette ei kujutanud. Rohkem nagu kuskile koonduslaagrisse oleks minek, kui enesetunde põhjal otsustada. Pean aga siinkohal jälle meenutama oma kunagist MMA treenerit Ott Tõnissaart, kes ütles kuldsed sõnad: "Kõik läheb plaanipäraselt, ainult mitte kooskõlas fantaasiatega."

Slussforsi on muidu 13h sõitu, aga mina kulutasin sellele kaks ja pool päeva. Nii juhtub kui iga paari tunni tagant tanklasse keerata ja meeleheitlikult otsida põhjusi, miks ots ümber keerata. Reaalselt vist lootsingi, et tankas jalutab keegi minu juurde, lohistab mu kättpidi Eestisse tagasi ja ütleb, et näe, siin on sulle tasuv ja huvitav töökoht ja sa saad kogu aeg oma kalli mehe juures olla. Ma vist jõudsin nende päevade jooksul kõigile sõpradele kurta, kuidas ma ei taha minna ja saada iga kord sama vastuse: "Ära mõtle vaid mine! Kui sa oled millestki nii kaua unistanud, siis peab proovima! Tagasi saab alati tulla."

Nii ma siis lükkasin ennast tasapisi tanklast tanklani ja püüdsin mitte midagi mõelda, sest ega seal peas midagi ilusat ei olnud, millest mõelda.

---

Slussfors. Hoovihm, 14 kraadi. Väravate asemel on veiste elektrikarjus ja hoovis on veel ühed uued töötajad. Kohustuslik vestlus, tulevad A ja P, kohustuslikud naeratused, lõunasöök. Veidi hiljem tassin läbi seenevihma asju bussist majja, klomp kurgus. Tõstan köögiasjad kastiga akna alla köögikapile. Aknast paistab kutsikate aedik. Üks karvapall sööb parajasti junni, teine samasugune avastab ta sabajupi ja sikutab raevukalt. Kutsikatest moodustub suur ja lõrisev karvapall, mis mööda aedikut ringi veereb.

Vaatan ja üritan mitte ulguma hakata. Kas oleks väga imelik see kast kohe tagasi bussi vedada ja minema sõita?

Otsustan lihtsalt nädal aega ära kannatada ja võimalikult vähe mõelda. Siis vaatab edasi.


Järgmisel hommikul treenime neli tiimi. Kell 6 on siin hea jahe.

Ülejärgmisel käime P-ga 27km tiirul. Kuueteist koeraga polegi ma varem sõitnud. Parandame liine ja kahenädalased kutsikad saavad oma esimese liha.

Üle-ülejärgmisel päeval treenime ühe tiimi kahepeale ja oleme kogu päeva unised. Käime kutsikatega esimest korda rihma otsas jalutamas. Üks saab kogemata veiste karjusest voolu. Milline fantastiline esmakogemus jalutamisega!

Siin on imeline jõusaal! Keegi on sinna oma hinge pannud, tõeliselt kodune pisike saal, kus on kõik olemas, mis vaja. Nädala möödumist võib seal õhtuti ootamas käia küll.



---

Samas süveneb ikkagi tunne, et ma tahaksin päriselt ka oma elukaaslasega rohkem koos olla, mitte kogu aeg erinevates riikides ringi joosta. Aju on lausa nii palju pehmenenud, et peaaegu et tahakski seda 9-5 tööd ja valge aiaga maja... Neid asju, mille vastu ma olen siiani kirglikult võidelnud. Hirmus, mida vananemine inimesega teeb:D

Jaa, ma lubasin mitte mõelda!



Kõigil koertel on elekter majas, saavad õhtuti telekat vaadata



Wednesday, August 1, 2018

Miks ma bussi ostsin ja kuidas seal elu käib


Siit tuleb kauaoodatud ja paljuküsitud bussipostitus! Küsisin vahepeal Facebookis nõu bussi ostmiseks ja tundus, et nii mõnigi läks sellest teemast väga elevile. Mis on muidugi suurepärane, sest kõigist nõuannetest teemal "Kuidas osta kasutatud bussi ilma Borissiga Kiviõlist maid jagamata" oli mul päriselt ka kasu, mul nimelt pole kunagi varem olnud ühtegi päris oma autot, saati siis veel bussi. Kuna ma olen pidanud seda lugu ikka päris mitu korda rääkima ning endiselt on inimestel küsimusi, siis ma tunnen väikest kohustust kirja panna, mis sellest projektist lõpuks sai. Pealegi on endal ka hea tagasi vaadata, kuidas mu kullakene meie esimesel suvel välja nägi:D

Mis buss?! Kust said?
Volkswagen Transporter, 2004a, 2,5l 96kW. Pika kerega. Veetnud suurema osa elust Soomes, viimase aasta mingi Soome-Eesti (vene) ehitusfirma käes. See viimane ei ole just usaldusttekitav fakt, pigem oli umbkeelse vene rahvusest ehitaja käest bussi ostmine just täpselt selline olukord, mida ma lootsin vältida. Samas oli tehnoülevaatusel kõik korras, auto senine kasutus tundus sisaldavat pigem pikki sõite, mitte linnas külma mootoriga poes käimisi, ja lõpuks andsid Webasto ja plokisoojendus viimased plusspunktid. Maksin 4000€

Vaatasime muidu kokku kolme bussi, esimene Trafic oli nii logu, et kõigepealt jäi ukselink pihku, sõites kukkus päikesesirm pähe ja lõpuks hoidsime hinge kinni, et jõuaks kõige lühemat teed mööda tagasi veereda, enne kui lõplikult otsad annab.

Teine oli ka Transporter, muidu tore, aga mõningate mootorijamadega. Kui veel märkasime kerele pleekinud kleepsujälge kirjaga Deutche Post, jäi kohe kaup katki. Ma olen ise kulleritööd proovinud ja väga ruttu sai seal selgeks, et autot pole võimalik säästa isegi korralikel juhtidel, kes tahaksid seda teha...

Ilmselt oli ka õigus neil, kes soovitasid mul mitte osta mingit prantsuse autot, eriti kuna ma plaanin sellega külmas kliimas elutseda. Transporter paistab olevat minu vajadustele parim valik. Ning tagantjärgi olen väga rahul ka mootori võimsusega, mis sattus selline nagu ta on puhta juhuse tõttu, sest alguses kuulutusi vaadates ma sellist näitajat eriti oluliseks ei pidanud (*piinlik*). Nüüd, olles tiiru Norra ja Rootsi tõusudel sõitnud, ma saan muidugi aru küll, et talvistes oludes ja treilerit ülesmäge vedades ma veel tänan seda mootorit.



Milleks mulle buss?
Peamiselt selleks, et iga kord võistlusele/road-trippima/sportima/loodusesse aega veetma minnes ei oleks vaja näiteks jalgratast elementaarosakesteks lahutada ja et surfilaud mahuks kiirelt peale ja elu oleks mugavam. Ohutum on ka asju vedada kuudis, mitte kuskile istmete vahele topituna.

Teine põhjus on väike mobiilne kodukene, mis on alati kaasas. Ma ei suuda eriti üle paari kuu samas kohas elada, seega buss, kus saaks elada, tundus minusugusele ideaalne lahendus. Eelmisel talvel Norras oli meil tööautoks Peugeot Partner ja juba sellega nautisime täiega, et kuuti sai põdranahkadest ööbimispesa teha ja asju oli mugav ja turvaline vedada. 

Ja muidugi peamine põhjus on see, et mulle hirmsasti meeldib bussiga sõita. Hea vaade on kõrgemalt ja minu jaoks tundub kuidagi ägedam suure autoga sõita. Üks mu kunagistest tööautodest oli ka Transporter ja ma ar-mas-ta-sin teda :D Isegi sellel õhtul, kui tal tagurpidikäik sisse ei läinud ja ma pidin Viru keskuse parkimismajas bussi välja tagurdamiseks vabakäigul teda edasi-tagasi lükkama... Mul on bussidest head mälestused, nii et ei olnud üldse mingit küsimustki, kas hankida sõiduauto või buss. Muidugi buss!

Mis ma sinna ehitasin?
Mul oli õnne - juba ostes oli kuut üsna puhas ja viisakas. Seinad on kaetud õhukese vineeriga, pole olulisi häirivaid kriime, laes on mingi plastikkate, samuti kena ja puhas. Põrandat katab vineerplaat. Midagi soojustatud ei ole. Tegelikult ju võiks olla, aga teisest küljest ma tahaks ise nagunii teada, mis mul seina vahel toimub, nii et hea, et saan seda kunagi ise teha kui vaja.
Seinas on palju konkse ja nagisid! Suurepärane ühesõnaga!

Mu algne plaan oli ehitada buss välja aastaringseks elamiseks, soojustada seinad, mõelda mingi küttekeha peale, ehitada normaalne mööbel jms. Kuna aga mu edasine elu paistis mind ikkagi jätkuvalt hellitavat normaalse inimese elutingimustega, siis loobusin sellisest suurejoonelisest plaanist. Milleks vedada pidevalt kaasa suurt hulka ehitusmaterjali, kui ma magan hea meelega tegelikult põrandal ja teen oma toidu priimusel? Ning tagatipuks ei elaks bussis püsivalt. Kogu elamise kaasa vedamine ainult suurendaks kütusekulu ega lisaks samavõrra väärtust.
Esimesel päeval koogiga tähistamas
Emadepäev. Näitasime emale bussi:D
Niisugune põrand oli algselt
Niisiis, katsin ma linoleumiga põranda, ehitasin riiuli kastisüsteemile ja meisterdasin rattahoidiku. 
Põrand tuli ära katta, kuna vineer oli raskesti puhastatav ja märjaks saades kuivas tükk aega. Hele põrand näeb muidugi ilusam välja ka.
Riiuli ehitasin vastavalt nende kastide mõõtudele, mida parajasti Jyskis müügil oli. Tõin kastid bussi, panin põrandale ja ehitasin riiuli ümber. Ise olen rahul ja 6000km hiljem on see veel ikka samas olukorras:)



Rattahoidiku kallal nuputasin tükk aega. Igasugu keerulisi libisevaid sahtleid ja Thule rattakinnitusi oli kaalukausil. Samas oli tingimuseks ju ikkagi see, et midagi ei peaks ratta küljest ära võtma ning et hoidik ise ei võtaks ruumi, kui ratast parajasti bussis ei ole. Lõpuks tulin nii geniaalsele lahendusele, et ise ka ei usu. Töötab ülimalt hästi ja maksab sama palju kui kolm kummiekspandrit ja kaheksa puidukruvi.
Lenksukinnitus takistamaks ratast küljele liikumast
Esiratas

Tagaratas

Viimaks lisasin väikse võrktasku enimkasutatavale pudi-padile ning ühe korvi rattahooldusvahenditele. Pakun et kogu ehitusmaterjalile ja autoga seotud asjade ostmisele kulus umbes 500 euri. Lõviosa sellest moodustasidki need paganama plastikkastid Jyskist, samas on see päris mugav ja ilmastikukindel lahendus ka.

Rattapesu hari ja korv õli, pumba jms rattakraami tarvis

Cosyland
Saami nuga on muidugi aukohal
Kõik pudinad, mis kipuvad reisides ära kaduma: hambahari, sääsetõrje, päiksekreem, huulepulk, valuvaigistid ja kirjutusvahend
Ja nüüd ei olegi muud kui elu nautida! Ma ei saaks rohkem rahul olla selle bussiga. Iga kord, kui teda jälle näen, tuleb peaaegu et rõõmupisar silmanurka :D Nüüdseks oleme koos käinud Norra-Rootsi-Soome road-tripil ja 4500km jooksul sujus kõik ideaalselt. Ainus, mida ma pidevalt avastan, on järjekordne pisike asi, mis mulle hullult selle bussi juures meeldib. No näiteks see 80l paak võimaldab rahumeeli 1400km mööda maanteed sõita. Selle aja peale ikka tankla leiab, eksole. Isegi klaasipesuvedeliku paak on normaalse suurusega ja mahutab kogu kanistri ära. Ma ei kannata neid poolikuid kanistreid mingite vedelikega autos vedelemas. Kõik mahub siia bussi ära, KÕIK! :D

Kolm koera ja ruumi jääb ülegi:



Kokkav mees:

Kõrvemaa triatlonile läksime eelmine õhtu kohale. Mõnus chill suveõhtu.
Valmib tatar taimse viinerikastmega

Kodukontor Meremõisa telkimisalal:


Tavapärane voodi kusagil Norras:



Esimest korda elus saan aru neist friikidest, kes oma autot igast tolmukübemest puhastavad...

...on ilusam küll!