Saturday, September 22, 2018

Esmaabikoolitusest

Veetsin nädala Storumanis esmaabikoolitusel. Tegu oli NOLS-nimelise organisatsiooni korraldatava wilderness-spetsiifilise esmaabiga ja see oli üle ootuste tasemel. Igaks juhtumiks tehti korralik grimm kunstverega ja kasutati rekvisiite, mis asja reaalseks tegid. Patsiendid näitlesid ka nii usutavalt, et kui meie "eksamipatsiendil" oks kõhus ja lahtine sääreluumurd oli, siis kajas kogu mets sellest kisast ja päris keeruline oli patsiendiga rahulikult töötada.

Ma neid esmaabisid olen ju teinud kõriauguni, seega oli kohati kordamine ja kohati lausa igav, teisalt on nelja aastaga, mis jääb mu kaitseväe parameediku kursuse vahele juba palju asju ununenud ja ka muutunud. Näiteks külma ja survet enam traumale peale ei panda! Epileptikule ka midagi suhu ei panda. Uutest asjadest tegime veel hypowrapi, mis võib külmas töötades osutuda vajalikuks oskuseks. Kursus toimus koos mägigiididega, kes samas koolis oma kaheaastasel kursusel õpivad. Väga lahe seltskond, näha on, et nad lõbutsevad seal koolis täiega:) Tore on suhelda oma inimestega! 

Ehkki viimasel päeval mõtlesime Flo-ga ikka, et oli tore seal koolitusel olla, aga veel toredam on tagasi koju oma koopasse saada. Saime oma aastase sotsialiseerumisvajaduse rahuldatud ja nüüd saab rahus “tööl” olla. Ma pean veelkord mainima, et tore on suhelda oma inimestega. Tundub, et see töökoht ja rahvas siin ongi paljuski selline nagu ma kirjeldasin oma "100 elueesmärki" postituses. 

Ma olen eluga nii piisavalt rahul, et ei viitsi seda isegi sotsiaalmeedias kajastada. Milleks ma seda üldse kunagi tegin? Endal oleks vahva lugeda hiljem, seda küll. Aga üldiselt ma tegelen lihtsalt rahulikult elamisega ja võtan järjest rohkem hetki elusituatsiooni kõrvalt vaatamiseks ja libisen üllatavalt tihti sellesse flow-seisundisse, mis minu jaoks on kõrgeim eesmärk kõiges. Järelikult siis olen vist õiges kohas, kui see õnnestub. Kui ennast läbi Soome nuttes siiapoole vedasin ja Karinile kurtsin, kuidas ma tahan otsa ümber pöörata, käskis ta sellele asjale ühe kuu anda. Naljakas mõeldagi, et kuu aega siinolekut möödus nii, et ma isegi ei märganud. Hea on jälle mina ise olla. Ja hea on, kui su sõbrad tunnevad sind paremini kui sa ise.

Tuesday, September 11, 2018

Järsud õpikõverad

Mõni päev ma mõtlen oma koeri sõites et see võistlemise idee oli ikka eriti naiivne minust. Ma ei saa enamasti oma 27 km ringigi sõidetud ilma pidevalt peatumata, et papusid kohendada või mõnda koera vasakult paremale tõsta või kogu tiimi tee serva nügida või kraavist välja ajada. Kaks varianti - kas kogu aeg juhtubki midagi või ma olen liiga perfektsionistlik ega kannata vaadata, kuidas keegi viltu jookseb.

Eile tuli Petteriga jutuks, et ma hea meelega sõidaks temaga koos oma tiimi ükspäev ja saaks küsida igasugu asju ja olla kindel, et me liigume ikka õiges suunas. Hommikul tegime siis koos tiiru ja nagu oodata, oli see väga informatiivne ja motiveeriv. Esiteks - ma võin neid kiiremini sõita. Hoidsin siiamaani suhteliselt jäigalt oma 12km/h kinni sest nii ju oli mulle öeldud - koerad peavad õppima lõdvalt jooksma, mitte silmad punnis rahmeldama. Oma instinkt pigem ütles küll et koerad töötavad veidi kiirema tempoga paremini, ei tee nii palju lollusi ja on sirgemad, aga igaks juhuks ei tahtnud omaloomngut ka tegema hakata ja hoidsin neid tagasi. Edaspidi hakkan rohkem jälgima, mis tempoga nad paremad on ja ei karda seda vajadusel muuta.

Olin Sigge pärast veidi mures, sest minu silmale jookseb ta ikka väga kangelt ja igal sammul jooksustiili muutes. Pidi normaalne olema, vana koer ja alati nii jooksnud. Hea teada. Proovin tal pulgaga rakmeid ka nüüd mõnda aega, sest tundus, et jookseb nendega paremini. Veel üks huvitav asjaolu - mäest alla minnes tõmbab ta ilusti sirgu end! Kas asi on selles, et siis tõmbab ta liini vähem või langeb allamäge suurem koormus esijalgadele, mis on tema jaoks mugavam või hoopis mingi muu põhjus, seda ma veel nuputan.

Proovisime veel Copperit juhtkoerana, ta tegelikult ongi alati ees jooksnud, lihtsalt mina ei teadnud seni sellest midagi. Ma veidi pelgasin juhtkoerana neid jube argasid loomi kasutada. Minu ettekujutuses on juhtkoer ikka enesekindel tegelane. Paistab et see ettekujutus on vale ja sellest pole mingit probleemi kui nad ebakindlad on. Peaasi et käsklusi teavad.

Sõitsime neid kohati 16-18km/h ja minu üllatuseks jooksid probleemsed poisid Miles ja Chompsky ülimõnusalt! Seni olen suuresti just nende pärast tempot alla tõmmanud, sest neil on vahepeal kole lainetav galopp ja aeglasemalt joostes hakkavad nad ilusti traavima. Paistab et traavivad ka kiiremas tempos kui lõdvestuvad.

Oeh! No nii põnev oli see trenn! :D

Selle sportlase eluga kipub ikka olema nii, et vahepeal oled peadpidi igapäevaelus ja kutsikasitas ega märka suurt pilti, aga kui samm tagasi astuda ja natuke mõelda... See, kuhu ma sattunud olen, on ju täiesti uskumatult imeline. Mis võimalused mul areneda on! Ma olen saanud selle, mis ma tahan veel täpsemalt kui ma universumilt küsida oskasin :D

Eile käisime kogu perega Dallas Seawey seminaril. Dallas on 4-kordne Iditarodi võitja, 25 aastaselt võitis ta selle esimest korda 9 päeva 4 tunni ja 26 minutiga olles ajaloo noorim võistluse võitja. Juba Dallase vanaisa kasvatas koeri ja osales Iditarodil selle algusest peale 1973. aastal. Nii et läbi ja lõhki koerakuudis kasvanud mees, sellist tasub uskuda :D  Ta rääkis muidugi suhteliselt loogilist juttu. Et iga koera parim potentsiaal tuleb välja tuua, arendada neid külgi, milles nad head on, mitte mingitesse raamidesse suruda. Ka tema, sarnaselt Petterile rõhutab puhkamise tähtsust. Tema snäkitab ja puhkab nendega lausa iga tunni tagant. Ta tõi näite võistlusest, kus ta igal etapil edestas konkurenti nt 30 või 40 minutiga ning andis selle aja võrra koertele checkpointides rohkem puhkust, selle asemel, et sealt varem ära kihutada ja oma kättevõidetud kohta hoida. Ja iga etapiga edestas konkurente veelgi, kuna ta koerad olid paremini puhanud. “Build the speed, not the lead.”

http://www.pincexperience.com/speaker/dallas-seavey
Dallas julgustas vaatama probleeme koera perspektiivilt. Koertele on tähtis turvalisus, inimestele mugavus. On lihtne arvata et koer tahab ka ametlikus checkpointis magada, aga seda tahab tegelikult inimene. Koer puhkab pigem paremini kusagil rajal.

Tema vaated treeningule ja juhtkoerte õpetamisele olid kõik äärmiselt loogilised. Ma nõustun kõigega:D Noh et peab ikka tegema pikki treeninguid ja nii koerad kui musher ise peavad harjuma checkpointi rutiinidega, et õppida sööma ja magama kui vaja. Kõik see jutt tundub imelihtne, aga kui ise oma tiimiga välja lähen, selgub et see maailm koosneb nii paljudest detailidest, mille kõigega on võimalik vigu teha ja mul on kohe miljon küsimust, millele ma vastust ei tea. Tunnen ennast kohati nagu poleks elusees kedagi treeninud ega midagi õppinud ega iial looduses viibinudki. Naljakas mõeldagi, kuidas ma olin Eestis olles suhteliselt enesekindel oma oskustes looduses omapead hakkama saada. Kui lisada valemile koerakari, siis ma ei ole praegu endas nii kindel. Seda väljakutsuvam see asi muidugi tundub. Õppimiskurv on praegu  järsk ja motivatsioon õiges kohas. Paistab et tuleb põnev talv!

http://www.dallasseavey.com/index.php
https://en.wikipedia.org/wiki/Dallas_Seavey

Friday, September 7, 2018

Esimene treeningnädal ja Siggega telkimas


Esimene nädal treeninguid on tehtud, u 75 km, viis päeva. Eile tegime senini kõige pikema, 27km trenni. Läheb järjest lõbusamaks. Koertel vist ka, sest nad ei püsi üldse enam paigal, kui ma neid tee peal joota või midagi kohendada üritan. Isegi üle rataste ette pandud kivide ja palkide tõmmatakse käru minema. Korra juba sain paarsada meetrit neile järele joosta, õnneks oli tee ülesmäge, jõudsin kinni püüda. Kraavi suutsime ka korra kinni jääda. Sigge vahtis küll sellise imeliku näoga selja taha, kui neid kraavi jooma minna käskisin, oleks pidanud teda uskuma, et see pole õige koht. Suure pusimisega saime välja. Enam ma ilma köieta trenni ei lähe, siis oleks vähemalt mingi variant nad back-upiks puu külge fikseerida kuniks ise käru kuskilt välja õngitsen. Praeguse seisuga oleks võinud 13km jala koju kõndida, kui nad sealt kraavist omapead minekut oleks teinud. Õnneks ei ole siin väga palju kinnijäämisvõimalusi, treenime peamiselt kruusateel.

Täna oli nii mul kui mu tiimil vaba päev ja kasutasime Siggega võimalust väike telkimistripp teha. Sigge on mu juhtkoer, uskumatult tark, õpib kiiresti nagu kolli. Kui kuskil on tee kõrval kraav, kuhu koerad jooma tahavad vedada, siis Sigge teab, et Hooman ei luba ja veab tiimi püüdlikult kraavist kaugemale. Sellise koeraga tasub häid suhteid hoida. Tal on komme külg ees joosta ja et seda veidi parandada, olen teda masseerinud ja venitanud ja igasugu füsioteraapia harjutusi teinud, mis ma välja mõelda suudan. Kasu pole veel olnud, aga huvitav on küll, pealegi see koer õpib ja tegutseb lihtsalt sellise rõõmuga!

Ilmad on siin praegu imelised. Hommikuti lõhnab natuke talve järele. Päevad on sügisest kirjud ja madal päike soojendab koerad puuri puitpõrandale lapiti maha. Ja õhtuti virvendab taevas rohelise-roosakirjult, ehkki horisondil on veel päris valge. Vaikselt hakkab meenuma, et milleks see kõik...









Monday, September 3, 2018

Lähen 300km võistlusele?!


Kõnekäänd aja ja haavade paranemise kohta vastab igatahes tõele. Asjad hakkavad paika loksuma. Mõelda vaid, et ma oleksingi peaaegu ära läinud. Hea ikka, et mul on sõbrad, kes tunnevad mind paremini kui ma ise ja käskisid siinsele elule veidi aega anda. Sest kui ma oleksin ära läinud, poleks mul praegu oma tiimi ega võimalust võistluseks treenida! Ja ma ei oskaks praegusel hetkel sellest mitte midagi paremat ettegi kujutada. Oma koerad!! (okei, mitte päris minu, aga saate aru küll.) Lõpuks ometi võimalus näha, kas ja kuhu mõttestatud treening viib ja mis meetodid töötavad. Niimoodi võib veel end isegi jälle normaalse inimese (sportlasena) tundma hakata.

Petter korraldab igal aastal jaanuari lõpus 300km treeningvõistluse, et saaks kodu lähedal aga võimalikult rasketes oludes võistlusrutiine harjutada. Tegelikult olen ma ju alati koertega võistlemise osas kahtleval seisukohal olnud. Mulle muidugi väga meeldib igasugustes asjades võistelda, see on minu jaoks viis oma elu periodiseerida ja eesmärke seada ja igas mõttes motiveerituna püsida. Ma olen väga igatsenud omale mingit sporti, mis võimaldaks võistlemist ja samas haakuks mu elustiiliga piisaval määral, et ma ka treenida saaks. See koerakelgutamine lihtsalt pole kunagi tundunud väga väljakutsuv spordiala, selline tunne on, et justkui musher ei teekski suurt midagi. Mul ei olnud siia tulles tõesti mitte kõige vähimatki soovi võistelda. Aga kogu siinne elu keerleb ainult võistlemise ümber, sellest on võimatu eemale hoida, ei möödu vist kahte tundigi kui me ei teeks või arutaks midagi, mis pole kuidagi seotud võistlemisega. Selles suhtes väga erinev minu senisest kelgukoerakogemusest.

Nii et mulle piisas tollest pooltunnist peale tööd, kui Helen rääkis KUI raske on Metsjövidda race ja KUI võimatu on tormis teed leida ja KUI lahe see kõik on! :D Olingi müüdud hing. Kui see päriselt ka nii raske on, siis sellist asja tahaks ma küll proovida.
Kohe väga! :)

Nii et nüüd treenin ma 12 koera. Plaan on 3 päeva trenni, kaks puhkust ning kilometraaz jääb praegu 16-22 kanti. Õnneks on tegu selliste koertega, kes just päris Petteri võistlustiimi ei sobi, seega on nii mõnelgi mingi viga küljes, mille kallal saan nokitseda. No näiteks mõni ei oska normaalselt traavida ilma et endal pidevalt naba paigast üritaks joosta, teine on kõver, kolmas vajab pidevalt massaazi. Huvitavad tegelased ühesõnaga! Aga no milline koer poleks huvitav...

Sigge massaazis

Käisin ümbrusega ka tutvumas. Kena 4h rattasõitu tuli ära.





Ümbrusel pole väga viga. Ehkki silm kipub seda viga tegema, et kõrvutab Norraga ja see võrdlus ei ole kohane:D