Järgnev on
fiktsioon, loomulikult.
Ära iial saa
liiga heaks sõbraks oma kallimaga!
Elasid-olid kord
mees ja naine. Oma kolmandaks kooseluaastaks olid nad minetanud kõik
viisakuspiirid ega pidanud paljuks suure läheduse märgiks teineteise seltsis
röhitseda. Kuid kui oled juba kord harjunud seda kellegi juuresolekul tegema,
siis ei tunneta enam suurt erinevust, kas röhitsed mehe, ema või uue tööandja
ees. Asi pidi lõppema! Päeval, kui kallis naisuke lasi ämma juuresolekul täiesti
muuseas nunnu röhitsuse kuuldavale, otsustas mees juhtimise üle võtta ja
kehtestas karmi reegli: Kes edaspidi röhitseb, seda tabagu kahesalmiline
luuletus teise antud teemal! Ehk et kui mees röhitseb, kirjutab ta naise teemal
kahesalmilise luuletuse ja vastupidi.
Esimesena
libastus mees. Tema luuleridadel lasub karm autorikaitse, mistõttu seda siin ei
avaldata.
Ei kulunud kaua
aega, kui oli naise kord. Äsja metsast tulnuna patustas ta koguni kaks korda
järjest teenides välja kolm salmi ja teema „Sebra“.
 |
| Pildi autor Hesham Alhumaid |
Naine luuletas...
Kord küsisin
sebralt
Kas valged su
triibud on mustal
Või mustavad
kiired on valgel
Ja sebra mul
pilkavalt vastas
Et vastus on
peeglis mu palgel
Kas oled sa üdini
hea
Ja sarved su
aupaistet hoiavad
Või kurjus sul
säriseb peas
Ja inglitiibasid
varjutab?
Kas kurb oled
õnnes
Või õnnelik
minnes
Kas triibud on
lõppeks
Ehk rasside
petteks?
Nii vastas see
sebra
Ja kadus savanni
Nii kiirelt ta
sibas
Et karvades
halli!
 |
| allikas |
Kui siia veel
peaks luuletusi ilmuma, siis teate miks. Kui mitte, siis ehk on naisest inimene
saanud.
No comments:
Post a Comment