Aprilliga algab Norras suur matkabuum. Valgust on piisavalt, lund on palju, igasugused talvised hooajad hakkavad lõppema ja neist tuleb viimast võtta. Nii ka meie oma koerad mägedesse mõneks päevaks tuulduma viisime.
Alguses oli Tomil plaan olla terve nädal, siis vähenes see 5-le ja lõpuks neljale päevale. Ilm oli soe ja lumi enamikel päevadel märg ja koertele raske. Seega polnud hullu, et nii matk kui matkapäevad lühemad olid. Neljapäeva õhtul hakkasime Kilpisjärvi kandist minema (üle selle suure järve, mille nime ma ei mäleta) ja jõudsime 10km pärast ühe majakeseni, kus sai laagri püsti lüüa. Koerad stakeout-idele seisma ja nii seal kaks päeva veetsimegi. Natukene paistis, et oldi ehk veidi laisad ega viitsitud mingit veidi ekstreemsemat matka ette võtta. Minu jaoks ei ole ideaalne ettekujutus puhkusest kuskil majas vedelemine, aga no mis sa teed, väga hull ka ei olnud ja lõpuks õppisin isegi sellist puhkust nautima.
Kolmanda päeva hommikul, see oli laupäev, otsustasime, et liigume onnist ikka minema, sest kindlasti tuleb sinna laupäeva õhtul inimesi. Ja kui keegi õhtul tuleks, oleks olnud juba hilja liikuma hakata, et viimasele saabujale maja vabastada. Onnide ja matkamajadega on nimelt selline reegel, et viimasel saabujal on alati eesõigus ja need, kes varem majas lebotasid ja on puhanu(ma)d, peavad ruumi tegema või lahkuma.
See teekond oli päris raske koertele, pidevalt vajusid läbi lume. Kelk korjas ka lund alla ja päris tüütu oli seda pidevalt puhastada. Samas...ilmselt oleks igavam olnud niisama tikksirgelt seista kogu tee😄 Mul on selle spordiala suhtes ikka endiselt kahetised tunded. Ühest küljest mulle pakub väga huvi koerte treenimine ja nö eneseületus koos loomadega, kui nüüd võistlemisest rääkida. Teisest küljest kui juba mingi spordiga tegeleda siis ma eelistaks sellist, kus rohkem oma keha kasutada saab. Kelgutamine on musherile ikka väga passiivne tegevus. Võibolla kui ma ükspäev treenin tippsportlaste Iditarodi-koeri, ja veedan 12h järjest kelgul, räägin teist juttu...
No igatahes me jõudsime umbes 2h pärast järveni, kaevasime telgid ja koerad lumme ja hakkasime kala püüdma. Selleks tuli enne veel läbi 1,5m jää auk puurida, mis oli tore ajaviide, sest viimaks ometi sai midagi teha, mis pulssi tõstis.
Pühapäeval veel mõned kalad (ei, mina ei püüdnud ühtegi) ja koduteele. Iga päev sõitsime umbes 1,5-2h ja läbisime 10-20km. Parasjagu, sest pundis olid ka mõned 8-kuused kutsikad.
Kokkuvōttes oli lahe proovida ka sedasorti matkamist. Loodus oli imeline, levi polnud, seltskond hea. Ainus, mille kallal vinguda oli minu isiklik eelistus, et matk võiks olla veidi rohkem eneseületust pakkuv. Õnneks olid mul saabastes suured augud ja märgadest jalgadest tulenev ebamugavus tegi asja mu jaoks natuke huvitavamaks. Kilekotid töötavad!😉
Paar päeva hiljem jätsin oma kallite kutsukeste ja imeliste inimestega hüvasti ja lendasin Eestisse. Jube kurb oli. Nagu alati Norrast lahkudes, tunnen iga keharakuga kui vale tegu äraminek on. Eriti veel seekord, kui ma tunnen, et Põhjas on tekkinud mingi võrgustik, mis teeks jäämise nii lihtsaks. Juunis õnneks lähen tagasi, et ühe sõbra koeri hoida.
