RMK Matkatee 820km Peraküla-Ähijärve

Varsti lähen jalutama. Pole paremat teha, tööstuslikus alpinismis on madalhooaeg. Asjad on pakitud ja tasapisi olen 25kg koti kandmist harjutamas käinud. Ka autokumme on tõusudest üles tiritud lootuses, et tuleb lund ja saab kelku vedada. Pikk talvematk tundub ühekorraga äge ja hirmutav, inspireeriv ja täielik tobedus.

Viimane nädal on näidanud, et isegi kõige suurem rändur võib enne suurt väljakutset tunda diivani kutset ja kiusatust ahju taha logelema jääda. Mõnikord on linnas autost poodi kõndides nii külm ja vastik, et küsin endalt, kas ma olen lolliks läinud, et arvasin end selle matkaga hakkama saavat. Mis linnas, isegi kodus istudes on külm! Järgmisel hetkel aga kõnnin end soojaks, vaatan valmispandud varustuse kuhja ja külmatunne asendub üle selja jooksva judinaga, meenutusega sellest, et ma hakkan kohe-kohe midagi lahedat tegema.

Ettevalmistustest...
Kuna ma lähen matkama üksi, siis on turvalisus läbi mõeldud.

• Suures plaanis on Eesti jagatud kaheks: Nõva - Taevaskoja, mille jooksul saab Sven häda korral kohale sõita ning Taevaskoja - Ähijärve, mille vastutavaks isikuks on Sveni isa. Peamised "hädad" saavad olema varustusega seotud, nt midagi välja vahetada või lisaks tuua.
• Kaasas on iPhone, akupank ja nuppudega varutelefon.
• Pimedas autoteedel liikumiseks on varutud vilkuvaid punaseid ja valgeid lambikesi ning helkurvest
• Agressiivsetele külakoertele võtan kaasa pipragaasi
• Iga päev kell 12 sõnum järgmise lõkkekoha asukohaga ja kell 20 kontrollkõne Svenile

Mitte et ma tegelikult arvaks, et Eesti on nii hirmus ohtlik, lihtsalt mulle meeldib kui on toimiv back-up... Mingi kõrgtööde mõtteviis vist.

Kindlasti on väga raskeid hetki tulemas nii vaimselt kui füüsiliselt. Päevi, kus ma ei viitsiks sammugi astuda ja külmi päevi, kui kõik on ebamugav.(Ma olen kohutav külmavares!) Väsitavat pimedust, halba ilma, rutiinset toitu, hõõruvaid saapaid, üksindusehirmu...
Aga äkki on ka jaanuari roosasid päikesetõuse ja mööda metsa kappavaid karusid ja hunte!
Isegi kui miski ei vasta ettekujutusele (mis ilmselt juhtub), on juba iseenesest metsas elamine ja liikumine asjad, mida ma alati naudin, kõik muu on boonus.

Eks põhjuseid rännata ole veel palju, aga mida ma siin ikka põhjendan. On ju ilmselge, et igaüks tahaks nii vingele matkale minna! :)

1. päev Nõva - Allikajärve 6km

26. detsember 2016

Õhk +5 kuni +2

Tuul 5-9m/s

Bussiga Tallinnast Nõvale. Bussijaamas kohtan ootamatult oma ema, kes lisab mu 30kg seljakotile 100g shokolaadi, on mures kurjade metsloomade pärast ning täiesti veendunud, et kui raadios öeldi sõna "torm", kukub justnimelt seal puu ümber, kuhu mina telgi panen. 

Nõvalt jalutan maanteed mööda umbes 6km Allikajärve lõkkekohta. Kott ei tundu väga raske. Kell on 15:45 ja väljas pime, riputan lambid ja helkurvesti külge. Maanteel on päris tihe liiklus.

Perakülas üritan pealambi valgel looduskeskuse hoovis luurates matkateelise passi templit saada, aga keskus on kinni (loomulikult) ja uksel oleval telefoninumbril sms-i saatmine ei õnnestu. Segastel asjaoludel piilun ukse ees pingil vedelevasse linnumajja ja leian eest magava tihase! Nojah, öine aeg ka juba. Ehmatame mõlemad. 

Lõkkeplatsil leian sinna paigutatud atribuudid üles enam-vähem käsikaudu, lambil on vist patareid läbi või minul linnainimese nägemine. Teen lõket ja teed, üritan lugeda. Öö on selge ja suhteliselt vaikne, tormihoiatusest hoolimata. Suured puud peavad merelt tuleva maru kinni ja latvadest allapoole see ei jõua. Loen raamatut, tõmban lõuga, aega on ikka liiga palju üle. Natuke on kõhe. Mulle ei meeldi üksi metsas ööbida. Teisel pool järve sõidab mingi kahtlane auto...

Sadama hakkab magamaminekuks sobival ajal.

2.päev Allikajärve - Keibu I 13km

27. detsember

Õhk +3 kuni +1

Tuul 6-9m/s

Plaan on alustada hästi rahulikult, et anda kehale aega uue suurema kaaluga harjumiseks. Kodus täisvarustuses ja riietes kaalule astudes ragises see natuke ja näitas 105kg. 

Äratus kl 6, liikuma kl 8. Sai vist vara, sest liiga pime on. Lõuna rannas priimusel, õhtuks, või mis õhtu nüüd, kl 13:13 Keibu lõkkekohas. Päike sätib siiski juba loojuma, on imeilus õhtu männimetsas mere ääres. Pesen meres sokke ja püüan kogu olmega võimalikult aeglaselt valmis saada, sest see õhtu on ju veel pikem kui eelmine. Ma ei tea millal ma nii nõrganärviliseks muutusin, et iga krõbina peale on vaja võpatada ja aeg-ajalt tundub et puude vahelt paistaks nagu midagi kahtlast. Tuul on täna tugevam, pimedas mere ääres avaneb aukartustäratav pilt vahuste lainete ja tähistaevaga.

3.päev Keibu ll - Vihterpalu 16km

28. detsember

Õhk 0-3

Tuul 8-11m/s

Tundub nagu hakkaks uue eluga ära harjuma. Hommikul kl 8:30 start. Päike tõuseb 9:17 nii et ikkagi üsna hämaras. Koidikul näen suurt kihvadega metsseakulti, kõrvad ulatuvad mulle rinnuni, et siis päris korralik elukas. Vahib mind tükk aega u 60m kauguselt ja kui hakkan aru saama, misasi seal tee peal on, paneb müdina ja röhkimise saatel metsa. Karja ei paista kusagilt. Pärast googeldades saan teada, et jaanuaris on isastel jooksuaeg ja siis nad jooksevad üksi nii et kuna on peaaegu jaanuar, siis karja ei peagi olema.

Tee keerab varsti randa ja rannas on leevikesed suure parvega. Millal viimati Tallinnas leevikesi näha sai?

Enamus tänast rada ongi rannikul, tuul on sobivalt 10m/s. Soe just ei ole ja pikki pause teha ei taha. Rannikule on tekkinud moodsad külad, mis näevad välja nagu polekski Eesti. Kohtan esimest inimest kolme päeva jooksul, naine jalutab samojeediga, alguses tuleb vastu, varsti kõnnib selja tagant jälle mööda. Tekitab tunde, et ma olen aeglane. 

Lõkkeplatsil olen jälle liiga vara, e 13:15. Rütm on tekkimas, liigun enamasti täpselt 4km/h. Oli huvitav päev. Plats asub suure tee ääres, kortermaja vastas. Esimese hooga tundub nii halb koht, et kaalun edasi minemist ja kuskil metsikult ööbimist, kuna aga edasise metsa kohta pole midagi teada, jään paigale. Igaks juhuks panen telgi võsa taha põlluserva. 

Öösel kella 2 paiku ärkan. Keegi astus just läheduses oksa peale! Vaikus, ainult pulss peksab kurgus! Keegi seisab telgi kõrval ja nuhutab läbi niiske nina õhku! Selline kerge uudishimulik nohin! Eemaldutakse uuesti oksa peale astudes! Läheb mõni aeg, et magama jääda, mõistusega võttes  saan ju aru, et see oli rebane, aga meeled on igaks juhuks siiski erksad.

4.päev Vihterpalu - Padise 26km

29. detsember

Õhk +2

Tuul 4m/s

Hommikul 08:45 teele. Teel on palju tihedat metsa ja ma olen väga rõõmus, et otsustasin eile Vihterpalusse jääda. Seal niiskes tiheda alusmetsaga võpsikus pole palju kohti kuhu telki panna, ainsad lagedamad kohad on loomade rajad ja keset põdra jooksurada telkimine ei tundu hea mõte. 

Harju-Ristil käin poes ja tarbin ostetud produkte sealsamas bussipeatuses. Tüüpilised külapoe palmiõliküpsised tunduvad seebimaitsega, olen vist liiga puhta toiduga ära harjunud. Mööduvad külavaheteed, kiviaiad, talud, lehmad. Jahimehed! Panen ohutusvesti selga tagasi. Vahepeal hakkab parem põlv natuke valutama ning pööran edaspidi iga pausi ajal venitustele suuremat tähelepanu. Kott tundub järjest raskem ja Padise kloostri juurde jõuan juba peaaegu roomates. Piinlik mööda autoteed kõndidagi, mõni kutsub veel kiirabi. On juba pealambi aeg ja tähistus paistab nagu puudulik olevat, igatahes kaldun korra teelt kõrvale kortermajade vahele. Õllekõhu ja prillidega mees, olles mind mõnda aega uurinud, soovib head matkamist. 

Laager asub jõekäärus kunagisel linnamäel. Väga kena koht. Lõkkepuud on jämedad männid, mida pole milegagi peenestada ja mis pritsivad sädemeid. 

Pikemale päevale kui tänane 26km ei taha mõeldagi. Tuleb kuidagi kiirelt kaalus alla võtta, sest jalad ei paista vaimustuvat saja viie kilose tegelase vedamisest. Aastavahetus on plaanis Keila veekeskuse hostelis veeta ja seal on võimalus Svenile mõned asjad ära anda. Pärast aastavahetust tuleb 28km ots ja ma kahtlen oma võimekuses seda väikse väsimuse foonil sellise kotiga läbida. Asja teeb keeruliseks see, et samal ajal on -15 kraadi, mis tähendab et ma vajan lisamagamiskotti (1kg). Midagi tuleb maha jätta. Ilmselt suurem osa toitu, seda ei söö ma ju nagunii. Kummikud on ka õhtuti mõnusad, aga peavad ilmselt ka maha jääma ja Sven toob need mingi aeg kuhugi. Vaatan iga asja oma seljakotis mõttega palju see kaalub. Praegu tundub endalegi naljakas, kuidas ma võisin võtta ühe poti kaasa vee keetmiseks ja teise toidule. Keedan südamerahus vett pudrupotis ja ei näe selle pesemisega vaeva, vaid mõtlen tee sees hulpivaid kaerahelbeid vaadates rõõmsalt:"oo, lisakalorid!" Üldiselt on söögiisuga kehvasti, seda pole üldse. Üliharva olen siiani nälga tundnud ning toiduga saadavad kalorid pole kindlasti kulutust korvanud. 

Näidis tähistusest. Nähtav ainult puu ees seistes.

Tähistusega puu eemalt

Ilmselt mõne matkatee läbija vihje tähistuse puudumisele.

5.päev Padise - Ohtu 20km

30.detsember

õhk +5-7

Tuul 2-5m/s

Start 8:30 Padise suusaradadele. Miks ometi on see rada nii kohutavalt halvasti tähistatud?! Puid oleks nagu laialt käes. Kas RMK maksab renti iga puu pealt, kuhu kriips tõmmatakse? Enne Rummu karjääri tegin puuduliku tähistuse tõttu paarikilomeetrise ringi ja igaks juhuks GPS-i sisselülitamisi tuli kogu päev ette.

Rummu karjääri ääres on tee sõna otseses mõttes kinni müüritud ja kallast mööda käia kuigi palju ei saa. Jääb üle rattarada. Vasalemma külas saab poest energiajooki ja vett. Edasi pikalt kruusa ja asfalti, mis ei ole väga igav. Tempo on rahulik, eilne pikk päev on jalgades, aga homne motiveerib korralikult. Niimoodi vaikselt iga 2-3km järel puhates jõuan Ohtusse, kus on kena eraldatud laagrikoht kuusenoorendiku servas.

Toimetan oma lõkke ja telgi kallal kui korraga tormab eiteakust platsile hundi näoga koer, teeb tiiru ja plagab minema. Kahetsen, et polnud piisavalt kiire head fake hundipilti tegema. Keegi on kuuse otsa õunu ja porgandeid riputanud, kohe näha, et siin on olnud jõul. Hea rahulik on olla, on tekkimas õhtused rutiinsed tegevused, enam ei tunne vajadust pidevalt tegevust otsida, vaid võib lihtsalt olla ja peas on hea rahu ja vaikus, mida linnas kunagi ei saavuta. Kõndides arutlen järjest vähem oma tegevuse mõttekuse üle (jah, ma tegin seda siiani) ja lihtsalt kõnnin seda juppi, mis selleks päevaks planeeritud.

Õhtune rutiin

6.päev Ohtu - Keila 8km

31. Detsember,

Magamiskotist välja ronimine jääb hilja peale, sest täna on mu emal sünnipäev ja õnnesoovide kõrval veedan pool tundi talle seletades, kuidas ma EI külmeta, EI ole karudega võidelnud ja Ei ole näljas. 

Täna on ööbimiskohaks Keila tervisekeskuse hostel ja ühtlasi on see planeeritud väikseks varustuse täiendamiseks/vahetamiseks kui seda vaja peaks olema. Peab ütlema, et see on väärt plaan ning kogu nädala motiveerinud. Ega üksinda matkamine minu jaoks just mugav asi ei ole, pigem ikka iga päev 80% valu ja vaeva ja üksinduseahastust ning 20% tasu kaunite vaadete ja metsloomade näol.

Kõnnin 8km Keila serva Harjumaa muuseumini, sealt autoga Keilasse ja juba 10:30 oleme soojas toas. Hea puhkus. Üllatuslikult selgub massaaži käigus, et lihased on täiesti korras ja pole peaaegu ühtegi valusat kohta, sääred ehk annavad enim tunda.

Kuna vaja on kiirelt kaalust alla võtta, sorteerin kogu varustuse viimseni läbi ja vähendan kaalu igast võimatust kohast. Kaarte võtan kaasa kuni Aegviiduni, kus peaks olema uus kohtumine Sveni ja varustuseautoga. Kaartidel lõikan ära kõik servad, kus pole olulist infot, niiti kerin vajaliku koguse ümber valuvaigistite lehe, pakitoidud jäävad ilma pakendiosadest, mis otseselt toitu kinni ei pea. Matkarätiku viskan välja - ma ei pese ennast ju nagunii. Maitseaineid ja teed võtan vähem, toitu samuti miinimumi. Sokke kaks paari- ühte saab vajadusel pesta ja lõkke ääres kuivatada. Kummikutest siiski loobuda ei raatsi, sest mul on kahtlus, et mu jalgade hea seisukord on tugevalt kummikutes kinni. 

Lõpuks koguneb üliigset veidi alla kilo ja sama palju kaalub ka mu lisamagamiskott, mis nüüd kaasa peab tulema ja mida kasutan teise magamiskoti sees alla -2 kraadistel öödel.