Hooaja lõpp oli rahulik, üks väike grupp päevas tavapärase kahe suure asemel võimaldas mõnusalt puhke-mode’ile üle minna. Pidu oli ka üllatavalt tore. Mulle tavaliselt mingid sotsiaalsed olengud üldse ei meeldi, aga see oli vist esimest korda elus pidu, kus ma end mugavalt tundsin. Pidime igaüks mingi rahvuse esindajaks kehastuma ja paar lauset vastavas keeles rääkima. Mina olin venelane. Hea lihtne ülesanne, naaberriigi kodanikuna ma vene keelt ikka natuke räägin.
Riietuma pidi ka vastavalt. Mul oli üleskeeratud servadega suusamüts peanupu otsas, dressipüksid, crocsid ja koerte kaelaliini ketti mitu tiiru ümber kaela. Kätte võtsin Absoluti pudeli😁 Keegi soovitas veel silma siniseks värvida nagu oleks lõuga saanud, aga jätsin selle vahele.
Järgmine päev tulime koertega koju, käisin Karinil külas ja sõitsime Rootsi poole mägedesse. Mõnus lumi oli üleval. Tundus nagu keegi oleks kaks kuud aega tagasi keeranud. Üleval oli külm ja kõva rada nagu veebruaris, alla jõudes oli lörts, pori, kevadelõhnad. Kõige rohkem märkabki erinevaid lõhnu. Üleval mägedes on ainult jää ja lumi, mis ei lõhna kuidagi, pärast on puhanud ninaga eriti teravad aistingud.
Siis oli veel paar päeva Skibotnis toimetamist ja ootamist ning läksime traditsioonilisele kevadmatkale mägedesse koos koertega. Sellele peab aga eraldi postituse pühendama ma arvan.
Lähen kasutan nüüd ära neid suurepäraseid pehmeid metsaradu siin maja ümber ja jooksen natuke.
Hoovivaade Skibotnis
Fido
Breivikeidet
Kutsikad harjutavad mägedeks
Breivikeidet
Koerte talvine töölaager
Bamse
Aria. Kuidagi kurnatud moega :D
Minu jooksukaaslane Kanja
No comments:
Post a Comment