Kevad arktikas

Ehkki seda on raske uskuda, hakkab siingi kevad kätte jõudma. Raske uskuda selles mõttes, et ma olin vaimselt valmistunud mingiks jube pikaks ja raskeks talveks, aga tegelikult ei möödunud poolt aastatki, kui juba saab õhukese pusaga õues toimetada ja ilma päikeseprillideta ei kannata kümme minutit koerigi sööta.

Kontorivaated vahetuvad kiiresti:

Päikesepaistest...

...whiteout-ini

ja öise lumetormini

Mõnikord näen ainult rakendi kahte viimast koera ja loodan nende mõistlikkusele et ikka õiget rada mööda jookseksid. Turistidele selline ilm millegipärast meeldib. Ükskord oli küll natuke ebaõnnestunud trip selle paksu lume tõttu. Nimelt on mingi teatud temperatuurivahemik, kus kelgud hakkavad lund jalaste alla koguma. Kui veel paksu lume tõttu aeglaselt liikuda ja olla 100+ kilone, siis ongi loodud täiuslikud tingimused eriti halva matka tarvis, sest kelgud lihtsalt ei liigu. Ühel sellisel "toredal" õhtul pidime kõik 2h järjest kelke lükkama. Mitte hetkekski ei saanud kelgul seista, sest see oli siis nii raske et koerad jäid kohe seisma. Eriti midagi teha ka pole sellises olukorras. Rohkem koeri saaks panna, aga all baaslaagris pole tavaliselt aru saada kui hull ilm natuke ülevalpool radadel on. Panin tavapärase nelja-viie asemel kuus kõige tugevamat, aga oleks pidanud vähemalt 10 olema:D Puhastasin jalaseid oma kuus-seitse korda matka jooksul, aga sellest oli kasu 100 meetriks. Lund sadas muudkui peale, rada, mida enne matka olin saaniga sisse ajanud, polnud enam ammu näha. Lõpuks pidin Mikkelile helistama, et ta meil saaniga koduni ees sõidaks ja veidigi rada teeks. Paras jauramine. Õnneks inimesed said aru, et looduse vastu ei saa ja polnud pahased.

Jätsin kruiisilaeva turistide suured kelgud lumemõõdikuks platsile.
Allolevatel piltidel on periood 19.-29. märtsini.

Alguses kui see lumi sadama hakkas, olime tänulikud, et viimaks ometi mingigi muutus igapäevarutiini. Tore lausa saaniga jälle radu teha. Kolm päeva lakkamatut lumesadu ja see muutus peaaegu et väljakannatamatuks. Kõik tööd on poole raskemad ja aeglasemad selle lumega. Selg ütles lõpuks päris üles, Helene pidi mind päästma tulema ja ühe tripi ise tegema. Õnneks jäin kohe pärast seda haigeks ka ja siis võttis Jim mõne tripi enda kanda ja mu selg sai veel puhata. Nüüdseks paistab täitsa korras olevat.

Vinter ja Kanja on ka kuidagi tüdinud nägudega :D