Kuhu ja miks ma trippisin, politseist ja ööbimistest

Ma polegi vist lähemalt kirjutanud, mis plaanidega ja kus ma üldse ringi tripin. Aeg selgitusteks, sest tegelikult on juba üle 3100km bussi piinatud. (Või äkki ta naudib ringi liikumist nagu minagi...?) No igatahes viimati olin siis Norra Alaskas, ehk Dagali külas Lõuna-Norras, kuhu ma sõitsin selleks, et vaadata üle üks potentsiaalne kelgukoera-töökoht eelolevaks hooajaks.

Parim juhtkoer Fus ja nooruke Bumba

Räägivad, et targed koerad istuvad nii! Senini on paika pidanud. Iditarodi-veteran Zevs puhkab jalga.

Veetnud seal nädala, võtsin peale kolm koera ja suundusin edasi põhja poole, Junkerdali, kus tutvusin mõne toreda uue koerainimesega, andsin neile need kolm koera ja kasutasin võimalust end uute sõprade hütis välja magada. Sõit läbi Norra oli ootuspäraselt ilus, kurviline ja mägine. Läbi Jotunheimeni rahvuspargi mägede sõitsin tihedas udus ja paduvihmas, alla jõudes 20 kraadises kuumuses ja Trondheimi kandis tormituultes. Vahva, aga väsitav, õnneks oli hea seltskond (koerad) auto peal, mis hoidis motivatsiooni üleval ja võimaldas huvitavates kohtades pissipause teha. Selles mõttes, et päris kiirtee parkimistaskus ma neid välja ei lasknud, me sõitsime ikka metsa pissile.

See oli kindlasti kõige meeleolukam ja ilusam osa teest, pilte tekkis omajagu.

Esimene pissipaus enne Fagernesi

Järgmine koeratuulutus. Üle tee on lambad, mida vahtida

Jotunheimen

Jotunheimeni udus ja vihmas

Ööbimiskoht kusagil võsas

Veel üks pissipaus. Ma olin veidi paranoiline ja võtsin neid päris tihti välja. Tegelikult peaks iga 8h tagant jalgu sirutada saama.

Voodi neljale tehtud!

Koerad uues kodus

Edasi suundusin Rootsi, Petter Karlssoni juurde, sest ka temaga oli kokku lepitud, et tulen tööintervjuule. Kuna mulle Ralphi juures nii väga meeldis, siis peaaegu et ei näinudki põhjust Rootsi tiiru teha, aga kuna nii paljud inimesed olid mind juba Petterile soovitanud, siis võtsin juba puhtalt viisakuse (ja uudishimu) pärast selle tee ette.

Tuli välja, et väga organiseeritud on nad seal Rootsi kandis. Koerad kenasti kahekaupa puurides, mitte ketis, head mugavad toitmismeetodid, rohkem inimesi kui Dagalis, jõusaal, pikad matkad... Olin veel tigedam enda peale, et seda kohta vaatama läksin, sest see tegi otsuse langetamise täpselt 100% raskemaks:D Natuke tüütu on näiteks juba see, et Rootsis ma varem töötanud pole, mis tähendab järjekordset paberimajandamist ID-koodi ja pangakonto saamiseks. Norras oleks sellega hea lihtne... Lõpuks otsustasin ikkagi Petteri kasuks, peamiselt kuna ma leian, et pikkade matkade juhtimine on miski, mis mind võib-olla natuke lähemale viib nende asjadeni, kuhu ma võib-olla jõuda tahan. Eks näis. Händleritööd ehk koerte treenimist saab seal ka nagunii teha.

Rootsiga sotid selged, keerasin bussi ninaga põhja poole. Signaldalen! Põhja-Norra! Sinna pidin ma siis tegelikult jõudma, kõik eelnev jäi lihtsalt juhtumisi tee peale.

Vahemärkusena peaks mainima, et kui keegi tahab hirmsasti minna Norra road-trippima, siis minge parem Rootsi! :D Lõputud heas korras ja väheste kurvidega teed, väga hõre liiklus, minimaalselt teetöid ja palju kiirem ja muretum kulgemine. Okei, Norra on ilusam, aga seda peamiselt põhjaosas. Võimalik, et ma olin oma Norra imetlemise vajaduse juba rahuldatud saanud, aga igatahes ma hindasin Rootsi jõudes vägagi, et mul iga 10km tagant 50-ala ja teetööd pole ja et rekkad ei sõida poole kerega üle telgjoone nii et ole õnnelik kui peegel külge jääb. Ja muidugi on erinevalt Norrast teed laiemad ja teekatte probleemsed kohad kenasti märgistatud ja sa ei põruta omal hambaid kurku.

Skibotn

Rootsi-Soome-Norra piirid ületatud ja olingi Signaldalenis kohal. Seal elab Karin, kellega me eelmisel hooajal giiditööd tehes tuttavaks saime. Karinil ja ta abikaasal Torel on oma väikefirma, mis tegeleb suusa-ja kelgukoeramatkadega. Nad on superlahedad ronijad/looduseinimesed, siit saab nende kohta lähemalt uurida www.bergbjorn.com! Mina läksin nende koeri ja kanu hoidma ja treenima kuniks nad ise Prantsusmaal ronimas on.

Esimene õhtu Signaldalenis. Kell on 1 öösel ja päike on kõrgel!

Olid ägedad kolm nädalat! See nüüd kõlab nagu kuskilt klišeede ämbrist võetud lause, aga ma olen päriselt ka hullult tänulik, et ma üldse kohtasin nii imelisi inimesi ja et nad mulle oma kutsukesed ja kodu usaldasid. Ma kohe ei oskagi seda sõnadesse panna, kui hea soe tunne on mõelda kogu selle Põhja-Norra nurgakese peale. Ja siis ma vaatan mingeid videoid, kus räägitakse, et välismaalastel on Norras raske sõpru leida, sest norrakad ei võta kedagi omaks. Mul on alati olnud pigem veidi kohmetu tunne, kui lisaks sõpradele ka võõrad inimesed esimesel kohtumisel mind külla kutsuvad ja süüa ja öömaja pakuvad:D Nii Dagalis, Junkerdalis, kui põhjas ringi trippides puutusin sellise külalislahkusega igal sammul kokku.

💓

Kiskja Stjerne, tegelikult kõige nunnum koer ever

Tavapärase vihmaga kärutreeningul. Kõik päevad nägid sellised välja.

Velt üritamas rattatrennist viilida, märg ju!

Täna hommikul pakkisin siis raske südamega viimased asjad bussi, et Eesti poole liikuda. Rohkem mingit ringitiirutamist ei toimu, sõidan otse mööda Soomet koju välja. Kokku korralikud 4500km. Tubli buss! Kui õnnelikult koju jõuame, pühendan talle terve postituse! :D

***

Sain postituse valmis ja läksin juba magama ära mingi jõeäärse tühermaa servale, kui korraga selgus, et mulle on politsei kutsutud! Kusagil 300m eemal asuva maja perenaisele ei pidavat sobima, et tema rahu häiritakse ja tema maa peal pargitakse. Keeruline on muidugi aru saada, kust täpselt tema maa algab, sest ühtegi silti ega mingit vihjet eramaale seal ei olnud, puhas tühi plats, majast kaaaugel eemal. Tüübid ise ka muigasid, kui mind ära ajama tulid. Pidigi olema sedasorti proua...

Ega muud polnudki, kui et sõitsin kella poole kolme ajal öösel veel 100km kuni leidsin normaalse parkla. Oleks muidugi hea meelega kohe parklasse läinud, aga eespool oli pikalt selline piirkond, kus erilist ööbimiskoha valikut polnud, peale selle kena tühermaa siis. Loodetavasti rohkem vahejuhtumeid ei esine ja saab postituse ära lõpetada :D


Veel pilte:

Mingi suvaline Rootsi küla, kus jalgu sirutasin

Lõuna-Norras lambad....

...Põhja-Norras põhjapõdrad. Keegi uitab kogu aeg tee peal.